HÄNDEL, JOOST, NÜGANEN JA „JULIUS CAESAR”

TIIU LEVALD

Georg Friedrich Händeli ooper „Julius Caesar” („Giulio Cesare in Egitto”). Libretist: Nicola Francesco Haym. Muusikajuht ja dirigent: Risto Joost. Dirigendid: Taavi Kull ja Martin Sildos. Lavastaja: Elmo Nüganen. Kunstnik ja videokunstnik: Kristjan Suits. Kostüümikunstnik: Kristīne Pasternaka (Läti RO). Valguskunstnik: Rene Liivamägi. Liikumisjuht: Janek Savolainen. Koormeister: Kristi  Jagodin. Osades: Julius Caesar — Martin Karu või Sandra Laagus (külalistena), Kleopatra —  Pirjo Jonas või Maria Listra (külalisena), Ptolemaios — Ivo Posti või Annaliisa Pillak (külalistena), Cornelia — Tuuri Dede (külalisena) või Karmen Puis, Sextus — Oliver Kuusik (külalisena) või Rasmus Kull, Achillas  — Simo Breede või Taavi Tampuu (külalisena), Nirenus — Ka Bo Chan (külalisena) või Karis Trass (RO Estonia), Curio — Märt Jakobson (külalisena) või Kristjan Häggblom, Pompeius — Artur Nagel jt. Vanemuise ooperikoor ja Vanemuise sümfooniaorkester. Esietendused: 4. ja 11. XI 2023 Vanemuise väikeses majas.

 

Antonius:

See oli kõigi roomlaste seas üllaim.

Kõik teised sepitsejad tegid seda,

mis tegid, kadestades Caesarit;

vaid tema üksi auväärt kaalutlustel

ning kõigi hüvanguks lõi nende kilda.

Ta elu juhtis mõõt, ning elemendid

tas olid segus nii, et loodus tõusta

ning ütelda võiks kogu ilmale:

„See oli inimene!”

William Shakespeare, „Julius Caesar”. (Tlk Georg Meri. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, lk 276.)

  

Mul ei ole olnud võimalust näha draamalaval Shakespeare’i tragöödiatest „Julius Caesarit”, küll aga on hästi meeles aastaid tagasi Eesti Draamateatri kavas olnud „Antonius ja Kleopatra”, peaosades erakordselt hea värsi valdamise ja tugeva sisendusjõuga näitlejad Kaarel Karm ja Aino Talvi. Need kaks olulist ajaloolist isikut valis ka Georg Friedrich Händel oma ooperi tegelasteks. Händel ja tema libretist Nicola Francesco Haym on ilmselgelt vastu tulnud 18. sajandi Londoni kõrgema seltskonna ooperigurmaanide maitsele ja jätnud ooperis „Julius Caesar” mõlemad peategelased ellu. Ajaloost on aga teada, et Caesari tappis varsti pärast sõjaretkelt Rooma naasmist vandenõulaste käsul ta parim sõber Brutus ja väidetavalt tegid hiljem enesetapu ka teineteist armastanud Antonius ja Kleopatra. Fantaasiat appi võttes võiks ju kujutleda, millist süžeed eelistanuks helilooja tänapäeva verd tarretavate sündmuste mõjul…

Miks ma räägin neist tõikadest? Põhjusi on mitmeid, kuid peamiseks on selle teemaga seotud erinevad oletused ja käsitlused. Sellest johtuvad ka kõnealuse lavateose tõlgendamise erinevad võimalused ja fantaasialend nii tegijatel kui publikul. Olles kuulanud ja vaadanud Vanemuise väikeses, kuid kindlalt Eesti parima akustikaga ooperi­majas kahe erineva koosseisu esituses Händeli ooperit „Julius Caesar” (1724) ning lisaks ka 11. novembril Mezzo TV vahendusel Pariisi Champs-Élysées’ teatris etendatud sama ooperit, pean tunnistama, et mu vaimustus Händelist loojana on kõvasti kasvanud.

Muusikaloos jäädvustunud Händeli teoste loomise aastad annavad tunnistust sellest, et ta on olnud erakordselt produktiivne helilooja; enamus tema loomingust on ka lavalaudadele püsima jäänud. Tema ooperiloomingu tipuks peetakse 1735. aastal loodud „Alcinat” ja „Ariodantet”.

Händeli kaasaegsete kirjutistest on teada, et ta vaimustus heliloojate Nicola Antonio Porpora (1686–1768) — kes oli ka omal ajal kõrgelt hinnatud lauluõpetaja — ja Giovanni Battista Pergolesi (1710–1736) vokaalteostest. Siit ka selge viide tema lähtumisele itaalia laulukooli põhimõtetest, mille tähtsaimad komponendid olid meloodilisus, tämbri ilu säilitamine igas registris ning koloratuurtehnika vabadus ja selle rolli olemine karakteri teenistuses. Nii on ka „Julius Caesari” vokaalpartiides lauljatel esmatähtis perfektsuse taotlus pikkade fraaside kujundamisel, tämbri säilitamine kõrgete nootide laulmisel kulminatsioonidesse tõusmisel,  rääkimata koloratuurtehnika valdamisest. Ja seda kõikide hääleliikide puhul.

Teen kõrvalepõike Joonas Hellermaa ja Tiit Ojasoo  huvitavasse vestlusesse saates „Plekktrumm”(ETV2, 13. XI 2023). Jutt käis antiiktragöödiate mitmekülgsete käsitluste teemal läbi aegade. Mind rõõmustas eriti Ojasoo tõdemus, et olulisim laval on emotsioon ja selle väljendamine kogu kehaga. See on põhitõde, mis kehtib sajaprotsendiliselt ka ooperilaval.

 

Järgnevalt Vanemuise lavastusest. Kõigepealt minu suur lugupidamine dirigent Risto Joostile, kes on ise olnud aastaid täiuslikult kõlav ja väga hinnatud kontratenor, et ta on, ilmselgelt idee autorina, otsustanud tuua Vanemuise lavale selle Händeli äärmiselt palju pakkuva teose. Sealjuures on ta andnud Eestis esmakordselt võimaluse esineda üheaegselt kolmel kontratenoril ning lavastuse teises koosseisus dubleerida neid metsosopranitel. Kuna Joost ise valdab laulukunsti väga kõrgel tasemel, võib kogu etenduse jooksul tajuda tema mõju kõigile osatäitjatele, intensiivset kaasaelamist igale fraasile, rääkimata muusikalise materjali heast pingestatusest tervikuna. Ja Vanemuise orkestri näol on tal väga hea esituskvaliteediga partner.

Georg Friedrich Händeli ooper „Julius Caesar”. Julius Caesar — Martin Karu ja Nirenus — Ka Bo Chan. Teater Vanemuine, 2023.

Kuigi rollide jaotus on olnud Vanemuise lavastuses hääleliike silmas pidades mõneti erinev näiteks Champs-Élysées’ teatri variandist, ei ole siin hinnaalandust tehtud mitte ühegi rolli puhul. Caesari rollis esineb Londonis verivärskelt õpingud lõpetanud kontratenor Martin Karu, kes alustas oma õpinguid Eestis Risto Joosti (assistent Eha Pärg) juhendamisel. Karule on see ülesanne ooperilaval esimene ja võib tunda üksnes vaimustust, kui tulemusrikas on olnud selle noore laulja küpsemine nii laulutehniliselt kui muusikalises mõttes. Kuigi ta ei ole ju saanud näitlejakoolitust, oli tema esinemises tunda paindlikkust ja vastuvõtlikku suhtumist lavastaja pakutusse. Tema Caesaris oli suursugusust, empaatiat ja inimlikku soojust — omadusi, mis ilmselgelt peavad iseloomustama seda lavakuju.

Georg Friedrich Händeli ooper „Julius Caesar”. Teater Vanemuine, 2023.
Julius Caesar — Sandra Laagus, Achillas — Simo Breede ja ooperikoor.

Teises koosseisus Caesari rolli laulnud metsosopran Sandra Laagus on suure perspektiiviga noor laulja ja muusik, kes alles värskelt lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Juhan Tralla juhendamisel ning on kuuldavasti saanud juba kaheaastase lepingu Berliini Staatsooperi noorte programmis ja ka rolli ühes Dresdeni Semper­operis etenduvas nüüdisteoses. Ka tema Caesari roll küpseb kindlasti veel sisuliselt. Ei ole lihtne mahutada looduse kingitud veetlevat, naiselikku olemust meesrolli žestikulatsiooni, olla teatud mõttes teravamate reageeringutega. Kuid tema energiast tulvil laulmises köidab tämbririkkus, mis tõuseb esile eriti kõrgregistris kujundatud kulminatsioonides, ja lausa särisevalt intensiivne  koloratuurtehnika.

Lavastuse esimeses koosseisus mõjus Cornelia rollis emotsionaalselt läbiraputavalt Tuuri Dede. Esiteks oma hääle põhjatuna tunduva lopsakuse, teiseks kogu oma füüsise ja olemuse energeetikaga: väärika roomlanna kehahoiak, sügav valu armastatud abikaasa Pompeiuse pärast ja finaalis lausa loomalikult võigas kättemaksu raevukus. Tema puhul on tegemist tõelise tragedienne’iga, lauljaga, keda peaks ees ootama vääriline tegevusväli ooperilavadel.

Teises koosseisus samas rollis esinenud Karmen Puis on loonud hoopis vaoshoituma karakteri. Tema ideaalselt kõlav vokaalpartii on hillitsetud, muusikaliselt väga täpne ja sealjuures sooja  tämbrit säilitav, seda eriti duetis oma poja Sextusega (Rasmus Kull). Muljet avaldasid tema stoiline ja kindlameelne naiselikkus, oma au kaitsmine julmades stseenides ja samas uskumatu jõulisusega lahvatav, valust kantud raev ooperi finaalis, kus  kättemaks valla pääseb, samas meeleheide ja tehtu lootusetuse tajumine. Lavastaja on selle stseeni jäädvustanud äärmiselt mõjuvana pealtnäha võidutsevas finaalis.

Sextus — Oliver Kuusik ja Cornelia — Tuuri Dede.

Sextuse rollis kuulsime mõlemal etendusel Rasmus Kulli, kes üllatas kõigepealt oma vokaalse tasemega. Tema hääle kvaliteedis on toimunud põhjapanev areng: siin kõlas täisväärtuslik tenor, kes kasutab omandatud oskusi rolli loomisel sugestiivse kirglikkusega. See, et Champs-Élisées’ teatri lavastuses laulis Sextust kontratenor ja partiis olid ilmselt kupüürid tegemata, ei vähenda kindlasti Rasmus Kulli loodud rolli kvaliteeti. Kulli Sextuses mõjus tundeskaala varjundirohkus. See oli kõiges nii usutav: meeleheide mõrvatud isa pärast, siiras  ja tungiv soov säästa ema kättemaksuaktsioonist. Ja uskumatu vastupidavus nii vokaalselt kui energia jaotamise oskuselt: laulis ta ju nii kaalukat rolli mõlemas koosseisus! Kiitus!

Ka esimese koosseisu Ptolemaiose (Ivo Posti) ja Nirenuse (Ka Bo Chan) rolle esitasid kontratenorid. Need rollid on väga erineva nõudlikkusega, nii karakterilt kui ka muusikalise materjali mahult. Ivo Postil on huvitav häälevärv, mis ei kõla küll igas registris ühtlaselt. Vallates hästi hääle tehnilist poolt, kasutas ta sisust lähtuvalt päris räigeid  häälitsusi, tuues selle abil kuulajani Ptolemaiose võikalt mõjuva karakteri, tehes väga ereda, tugeva selgrooga rolli.

Teisel etendusel sama tegelast kehastanud Annaliisa Otsa oli mulle ootuspärane. Tema varasematest rollidest meenuvad näiteks Niclaus Offenbachi „Hoffmanni lugudes” (Vanemuises), monoetendus „Primadonna” (Kumus) jmt. Mind rõõmustas tema vokaalne stabiilsus, hääle hea valitsemine; igas registris võis kuulda tõelist mezzo’t ja tema koloratuurtehnika oli kõigis stseenides selgelt rolli teenistuses. Tema loodud Ptolemaios oli uskumatult jõhker ja nilbelt võigas mees, kes ooperi finaalis leidis teenitud lõpu.

Ka Bo Chan on päris mitmeid aastaid võlunud publikut nii mitmeski projektis oma paitava häälevärvi ja loomulikult mõjuva kontratenoriga. Tema ürgne musikaalsus ja koomiline anne tõid käesolevasse lavastusse rolli väiksusest hoolimata nauditava värvilaigu, luues ülejäänuga lõbusa kontrasti.

Teisel etendusel sai selles rollis nautida metsosopran Karis Trassi lausa liblikana lendlevat kuju. Trassi musitseerimine Nirenusena oli meeliköitev. See noor laulja valitseb hästi oma sooja tämbriga häält, tal on Estonia laval olnud juba mitmed rollid. Ootan kannatamatult, kahjuks küll alles järgmisel sügisel etenduvat Debussy ooperit „Pelléas ja Mélisande” ja tema Mélisande’i osa selles. 

Achillast laulsid baritonid, esimesel õhtul Simo Breede, teisel Taavi Tampuu. Selle rolli raskuseks on suurt sisemist energiat nõudev vokaalpartii. Mõlemad lauljad tegid oma osa usutavalt. Simo Breedel ei ole suure kõlajõuga hääl, kuid tema tugev külg on sisuline väljendusrikkus ja nüüdseks välja kujunenud sümpaatne vokaalne tase. Tema tunded Cornelia vastu mõjusid siiralt. Taavi Tampuu väga mahukas ja hea kooliga bariton täidab kindlasti iga saali ja häälekasutuse kõrge tase annab talle kätte võimsad vahendid. Kohati tekkis mul siiski soov kuulda-näha ka veidi mahedamaid värve Cornelia poolehoiu võitmisel. Aga igal juhul oli rõõm kuulda tema häält taas laval nii väärt muusikas!

Curio roll, milles esines esimesel õhtul Märt Jakobson, teisel Kristjan Häggblom, on Händelil napi muusikalise materjaliga, kuid esimest osatäitjat kuulates tuletati meile meelde, milline varamu peitub bassis, hääleliigis, mis on muutunud tänapäevases vokaalmaailmas juba suureks defitsiidiks. Uus ja üllatav oli teisel õhtul Kristjan Häggblomi lavale ilmumine. Nimelt hämmastas selle algaja laulja karismaatiline olek, mis rolli väiksusest hoolimata täitis mõneks hetkeks kogu lava. Kuna tema erakordselt rikast bassihäält kuulsin ma esmakordselt viimasel Vello Jürna nimelisel vokalistide konkursil, oli mul rõõm temaga taas kohtuda. Tahaksin väga loota, et selle noore laulja teekond vokaali saladuste otsinguil ei lõpe niipea.

Ooperi teine, õigemini võtmepersoon on Kleopatra, kellele juba päris ajalugu on andnud suure kaalukuse. Tema valitsusaeg oli Egiptuse õitseaeg, milleni ta jõudis tänu Caesarile. Händel on nii Kleopatrale kui Caesarile loonud võrdselt kaheksa aariat, rõhutades omakorda nende tasavägisust. Võib püüda ette kujutada, milline võistlus käivitus Händeli ajal Inglismaa ooperimaastikul kahe hääleliigi vahel: teatavasti laulis esietendusel Caesarit kastraat ja Kleopatrat koloratuursopran. Ooperiajalugu näitab, et järgnev oli sopranite ja kontratenorite aeg.

Kleopatra — Maria Listra.
Heikki Leisi fotod

Vanemuises laulis esimesel õhtul Kleopatrat Pirjo Jonas, teisel Maria List­ra. Nende hääleomadused on väga erinevad ja sama peab ütlema ka nende näitlejakarakteri kohta. Jonase hääle sädelev kõrgregister ja füüsise haprus annavad talle rollis esinevate salakavalate plaanide ja tundevarjundite esitamiseks rohkeid võimalusi. Kadestamisväärne on tema füüsise valdamine stseenis, kus ta loodab kehaliste harjutuste demonstreerimisega võita Caesari tähelepanu, sooritades samas lauljana Händeli muusika kaskaade. Tema võimuigatsuses on kavalust ja intriigide punumise oskust. Kuid Jonase rollilahenduses puudusid ajaloolise ja eriti Shakespeare’i kujutatud Kleopatra omadused, nagu kirg, imposantsus, vere pulbitsev möll kõigis ta tegudes, lõpuni minek nii Egiptuse trooni ihaluses kui armastuses. Teisel õhtul esinenud Maria Listra loodud rollis näidati küllaga just neid varjundeid. Olen jälginud Listra lauljakäekäiku aastaid. Ta alustas lapstähena, mis võib jätta pitseri inimese loomusele. Londoni õpingutelt naasis ta aga väga tugeva näitleja ja esialgu muusikalilauljana, lummates publikut oma kauni tämbri ja musikaalsusega. Sealjuures alati rolli sügavuti sisse minnes.  Mulle tundub, et ta kasutas neil aegadel vaid viitkümmend protsenti oma hääle võimekusest. Praeguseks on ta jõudnud oma hääle rikkuste seni peidus olnud varudeni. Lisandunud on naisehääle mahlakust ja mahtu, diapasooni värvikat kasutust ja intonatsiooni täpsust, mis võimaldab tal rakendada täiuslikult kõike, mida rolli sisu nõuab. Kleopatra kuju loomisel heliseb mõjuvalt kaasa kogu ta füüsis. Ma ei kahtle loomulikult, et ta hääle arengus on veel rohkelt potentsiaali, seega jääb vaid soovida, et teda ootavad ees asjatundlikud teenäitajad ja õiged rollid.

 

Lõpuks  mõned mõtted lavastusest. Elmo Nüganen on minus alati uudishimu tekitanud kui sageli vaatajat üdini läbi raputav lavastaja. Olen näinud vist enamust tema lavastustest nii Linnateatris kui ka Viljandi aastaist. Viimati nähtud Paul Erik Rummo „Tuhkatriinumängu” ajal Viimsi Artiumis tundsin kahjutunnet, et olen nii vähe kasutanud võimalust nautida teda kaasahaarava ja värvika näitlejana. Omaette teema on ka tema oskus valida oma filmidesse õigeid näitlejaid. Siit saan ka vastuse, kuidas ta on nii „Don Giovannis” kui „ Julius Caesaris” suutnud peensusteni lahti muukida igas tegelases peituvad varjundid. Ma mäletan Peter Brooki tõdemust, kui  ta tõi vaatajani kolm varianti Bizet’ „Carmenist”: kõige keerulisem on panna lauljat laval „olema”, mitte „näitlema”. Samas olen ma kõigis Nüganeni lavastustes tajunud erksat ja tundlikku sotsiaalset närvi ja mulle on jäänud mulje, et tema valulävi on väga madal. Kui mõnel saalis viibijal puuduvad närvikiud mõistmaks praegu maailmas toimuvat, siis ei saagi loota, et ta tuleb kaasa lavastaja mängumaale, on Nüganen ise kommenteerinud oma lähenemist Händeli  teosele. Vast on see seletus mõnes mõttes jälgede segamiseks neile, kes vajavad vaid meelelahutust ja peavad neid selgeid alltekste mänguks. Minu jaoks on neil palju suurem kaal. Samale kaalukausile asetub lavastuses ka koor — rahvas, kes on ajast aega olnud manipuleeritav, tõugata-lükata. Neid kooristseene on jäetud käesolevasse lavastusse vaid kaks, kuid koori koosseisu väiksusest hoolimata kõlas muusika Vanemuise koorilt kompaktselt ja andis toimuvale vajaliku aktsendi.

 

Lavastuse ülimalt kaalukaks osiseks on Kristīna Pasternaka loodud kostüümid. See rahvusvaheliselt tunnustatud kostüümikunstnik on Elmo Nüganeniga suure tundlikkuse ja groteskiga kaasa mänginud. Kontratenoritele loodud, fantastiliselt autentselt mõjuvad Farinelli ajastu kostüümid hiilgavad oma pompoossusega ja mõjuvad räige kontrastina tänapäeva lapilise mustriga sõjardite riietusele. Siin on selge viide inimloomuse muutumatusele läbi aastatuhandete. Ei loe see, millises välises kestas on inimene, loeb see, milline on tema hingemaastik. Küsimus on inimelu väärtustamises, olgu see Rooma impeeriumis või tänapäeval paikades, kus möllab inimlik jõhkrus, kus toimuvad tapatalgud, oma rahva hävitamine. Ooperi lõpukaader mõjus lausa filmilikult, sööbides kauaks mällu — glamuurist ja enesega rahulolust pakatavad valitsejad seismas tagaplaanil, esiplaanil hävitatud inimkehad, millest tankid üle sõidavad…

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.