PERSONA GRATA LEENI LINNA

Leeni Linna novembris 2023.
Harri Rospu foto

Tutvusin Leeni Linnaga 2022. aasta sügisel, kui meist said Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli magistriõppes kursusekaaslased. Tulime mõlemad veel kord süvendatult lavastamist õppima. Oleme veetnud kümnetunniseid päevi audi­tooriumis, aga ka praktilistes töötubades higistades oma piire nihutanud. Oleme läbinud Merle Karusoo projekti „Kes ma olen?”, saanud sõpradeks, isegi noortelaagris koos lavastanud, kuid nii põhjalikult ja sellisel üks ühele moel pole ma Leeniga varem vestelnud. Erinevad infokillud moodustasid alles nüüd terviku.

 

Mis on sinu esimene mälestus? Kui sa sellest räägiksid, nagu stseenist filmis või mingist kaadrite järjestusest, siis kuidas see  pilt välja näeks?

Minu esimesed mälupildid on ikkagi sellised poolhägused. Kaadrid sellest, kuidas ema minu eest hoolitseb. Nõjatub mu hälli kohale, naeratab, üritab mind lõbustada. Ema hool ja silmad. Vist sellised talvised kaadrid, ikkagi lambivalgel. Alati olen hästi paksult riides. Kudumid kurguni.

Lapsena hakkasin meeletult joonistama ja võtsin seda nagu tööd. Mulle pandi lamp lauale, laual olid pliiatsid ja paber ja kuni selle hetkeni, kui mul silmad lihtsalt kinni vajusid, ma joonistasin.

 

Kas sul on need joonistused alles?

Huvitav, ma ei ole sellele aastakümneid mõelnud, aga jah, ma tegin ühe sellise pildiseeria loomadest, kes elavad metsas ja keda varitseb oht — sõda on tulemas ja kõik loomad põgenevad. Mu lemmikloomad olid tol ajal Bämbid, nii et kitsed on seal põhilised tegelased ja kõik väikesed loomad ka. Kuhugi nad põgenevad ja see pildiseeria on selline natuke nagu raamatu moodi. Kusagil on see olemas, mingis kirstus ehk.

 

Sa suutsid juba siis narratiivi luua?

Ütleme, et jah, mingi sündmus oli, mis tegelasi käivitas. Sõjahirm ilmselt.

 

See on huvitav, et sõja teema juba siis sulle oluline oli. Aga sõjajuttudeni me veel jõuame. Mis on kolm kõige märkimisväärsemat sündmust su lapsepõlves? Midagi, mille peale sa siiani mõtled? Kas need on mingid hetked, kui sa said aru, kes sa oled, kes sa tahad olla? Mingid hetked, mis muutsid või avardasid su maailmapilti, tegid sulle midagi selgeks?

Ma mäletan, et põhjus, miks ma tahtsin hakata filmirežissööriks, oli väga selge. Mul olid lapsena mitmekesised huvid. Vahepeal tahtsin näiteks looduskaitsjaks saada. Loodus ja loomade kaitse käivitab mind siiani. Huvi hakata filme tegema sai alguse ühest vestlusest emaga, aga enne, kui sellest vestlusest räägin, peaksin veidi eellugu avama.

Mu isa ostis meile videokaamera, kui ma olin üheksa- või kümneaastane, ja hakkas jäädvustama meie perekonna sündmusi ja tegemisi. Hiljem, kui ta suri, omandasid need videod minu jaoks ülisuure tähenduse — need olid ainsad liikuvad pildid inimesest, keda ma väga armastasin. Ma klammerdusin väga nende külge. Ja ühtäkki ma mõistsin, et inimeste jäädvustamine mingil hetkel on justkui võimalus… teatud määral surematust kogeda. Ja ma tahtsin sellest osa saada.

Siis ma rääkisin emaga, istusime vist köögilaua taga ja ma olin umbes 12-aastane. Isa oli aasta tagasi surnud ja siis ma küsisin emalt, et mis sa arvad, kui ma hakkaksin näitlejaks. Mul oleks võimalik erinevaid rolle mängida ja nõnda ka justkui elada erinevatel aegadel ja nii edasi. Ema ütles, et mõtle ikka hästi järele, et see on väga-väga raske amet. Et isegi siis, kui sul endal on parasjagu elus midagi halba juhtunud, pead sa ikkagi lavale minema ja hea näo pähe tegema. Aga siis tekkis mul järgmine küsimus: kes on see inimene, kes näitlejaid juhendab? Kes ise ei pea lavale minema, aga mõtleb välja selle, mida näitlejad laval või filmis teevad? Ja siis ema ütles, et filmirežissöör. Filmirežissöör. Mul oli niisugune tunne, et ma kuulsin seda sõna esimest korda. Veel samal aastal läksin ma Noorfilmi filmiklubisse Kullos.

Mul on mälupildid sellest, kuidas ma läksin jalgsi kodust paar-kolm kilomeetrit Kullosse, jalutasin läbi sellise sombuse sügise või krõbeda talvekülma Kullo poole. Aga suureks leevenduseks oli see, et mul oli Walkmani kassetipleier ja ma kuulasin Vennaskonna „Priima” kassetti. Lihtsalt leierdasin seda kogu aeg otsast lõpuni. Vennaskond aitas mind sellel varateismelise perioodil filmialale lähemale.

Esimese filmi tegin Noorfilmis isa ostetud videokaameraga ja võtsin sinna mängima oma parimad sõbrad. Filmi nimi oli „Kaksi on parem kui üksi”. See räägib kurva loo poisist ja  tüdrukust, kes ei leia teed teineteise juurde, ja kui nad on üksi, siis läheb asi väga morbiidseks. Poiss on valmis katuselt alla hüppama. Aga siis ma teen sellise väikese filmitriki ja ütlen, et mis oleks, kui asjad oleksid läinud hoopis teisiti. Ja lõpetan happy end’iga. Mulle meeldis juba siis teha pisut ekstreemseid asju: kord panin oma sõbranna keset pakast Stroomi rannas pesuväel mingi õhukese kardinaga tantsima ja sellest sai muidugi väga kunstiline võte. (Naerab.) Selle katuselt alla hüppamise stseeni jaoks pugesime aga salaja Viru hotelli, sinna tähtede juurde, kus „Viru hotell” kirjas on. Mu hea sõbranna Marilyn Jurman teadis, millal turvamehed ei vaata. Endine Tartu linna arhitekt Tõnis Arjus mängis seda noormeest. Ta muidugi on elus ja terve, nagu me teame.

Olev Viitmaa oli minu esimene filmiõpetaja seal Noorfilmi klubis. Ja Olev tegelikult… noh, mina ei teadnud montaažist mitte midagi, meil olid seal vanad VHS-makid, millega sai ühelt makilt teisele lindistada, ja Olev aitas mul seda tehnikat käsitseda. Mul peas mingi lugu jooksis, aga ma ei osanud seda kokku panna. Olev siis küsis, et kas sa oled mõelnud, milline muusika siin taustal võiks olla. Ja võttis siis ühe kasseti ja ütles: „Proovi seda.” Käima läks üks džässipala, kus muusikasse olid kombineeritud ka vaalade hääled, Paul Winteri „Lullaby from the Great Mother Whale for the Baby Seal Pups”. Me panime selle pala minu Stroomi rannas filmitud keerutamise taustale ja siis ma tundsin, et… vaau, okei, see on magic! See oli see märgiline hetk, kui see, mida ma olin filminud, hakkas äkki elama.

Kui see filmike valmis sai, aitasid mind jälle toredad onud Olev Viitmaa, Jaak Järvine ja Peep Puks, kes omavahel kuidagi koordineerisid, et meil on siin niisugune tore väike tüdruk, kes teeb väikseid filmikesi, ja teil on seal mingi amatöörfilmi festival… Ja sellel festivalil toimus siis mu filmi esimene avalik näitamine Kinomajas. Seansile järgnes aplaus ja mõned vanemad inimesed tulid ütlema, et kuule, täitsa tore oli, ja sain ka mingid väikesed esimesed diplomikesed. Siis ma sain aru, et filmitegemine on täitsa tore. Nii tore on tunda, et saan jagada midagi, mida olen ise teinud, ja et see puudutab ka teisi inimesi.

 

Sa ei ole eriala vahetanud ja oled filmi juures siiani. Mida see  kunstivorm sulle annab, mis sind siiani selle juures hoiab? Miks film?

Ma ei ole ala vahetanud jah, sest ma ei ole leidnud ühtegi teist asja, mida ma elus niisama kirglikult teha tahan, kui lugusid jutustada. Kas siis läbi filmi või… nüüd juba ka läbi teatri.

Kahtlemata on olnud raskeid aegu, kui olen töötanud aastaid mingi projekti kallal, sinna kogu oma hinge ja südame sisse pannud ja siis ei saa sellele rahastust, ei saagi seda teostada ja ta jääbki ainult paberile. Sellised hetked on pannud mind ka kahtlema, et kas on ikka mõtet… Aga samas ma arvan, et see on ka natuke egoistlik mõttelaad. Läbi filmikunsti saan ma elada rohkem elusid, saan panna ennast erinevatesse lugudesse, saan erinevate tegelaste elusid läbi elada ja see jäädvustub järgmistele põlvedele, mingi märk jääb maha. See on teatud mõttes selline… igavese elu eliksiir. Ma vist ei oska paremini sellele vastata.

„Sõnumitooja”, 2009. Režissöör Leeni Linna. Tudengifilm.
Kaader filmist

Mina olen samuti üksjagu mõelnud sellele teemale — mitmete elude elamine oma eluajal… Näitlejad räägivad sellest ju tohutult palju, aga lavastajad elavad tegelaste elusid ju samuti läbi. Näitleja elab läbi oma rolli elu, aga lavastaja elab mingis mõttes läbi kõikide lavastatud rollide elu. See on väga huvitav eksistentsiaalne teema. Meile kõigile on antud üksainus elu ja me elame n-ö puhtandit, me ei saa teha oma elust mustandit. Aga meie sinuga oma loomingus justkui saame teha mingeid mustandeid või visandeid teistsugustest eludest ja võime saada selle kaudu ise targemaks.

Nüüd aga palun sul teha kokkuvõtte oma haridusteest. Kõrvalt vaadates tundub see üsna kirev.

Noorfilmi läksin vist 1997. aastal. Gümnaasiumi lõpetasin 2003 ja viimases klassis käisin ka Kunstiakadeemia ettevalmistuskursusel, kus tundsin ennast nagu kala vees, aga mul polnud mitte mingit kahtlust, et tahan saada filmirežissööriks.

Gümnaasiumi lõpetamise järel läksin Pedagoogilisse Instituuti sisseastumiskatsetele. Kursuse nimi oli tol ajal Audiovisuaalne meedia. Ütlesin komisjonile, et minust saab filmirežissöör ja laske mul tulla siia õppima, aga mulle vastati, et oi, kullakene, sa pead siis ühe aasta ootama, see siin on teine kursus, see on telerežii. See oli kohutav pettumus.

Läksin Kunstiakadeemiasse, õppisin graafilist disaini. Mu ema-isa olid mõlemad selle kooli lõpetanud. Ja mulle tundus, et ma ei pidanudki seal eriti pingutama. Aga mul peab olema mingi pinge, ma pean saama ennast kuidagi proovile panna. Ja siis, nagu naksti, olin ma järgmisel aastal uuesti peda sisseastumiskatsetel. See oli Jüri Sillarti teine kursus.

Ma tuletan nüüd meelde neid lörtsiseid Kullosse kõndimisi… Millalgi baka lõpu poole olin jõudnud Vennaskonna kontsertidele ka reaalselt. Ma olin nende tüüpidega tuttavaks saanud ja üks neist oli minu hea sõber Roy Strider, kes rääkis, et ta läheb Tiibetisse. Roy jutustused tiibetlaste kurvast saatusest käivitasid täiesti uue mõtte — leidsin, et ma võiksin teha lõputööks hoopis dokumentaalfilmi (Leeni lõpetas BFMi filmi erialal 2009, tema bakalaureusetööks oli Tiibeti põgenikest rääkiv dokumentaalfilm „Sõnumitooja”. — Toim). Hiljem läksin Balti Filmi- ja Meediakooli magistriõppesse, valida oli stsenaristika ja dokumentalistika vahel. Oma koolipapa Jüri Sillarti soovitusel valisin dokumentalistika ja sain peagi aru, et kõike seda, mida dokke tehes elu ja inimeste kohta õpin, saan rakendada ka mängufilmides. Et need kaks asja täiendavad teineteist. Magistrantuuri lõpetasin dokumentaalfilmiga eesti sõduritest Afganistanis („Veregrupp”, 2013 —Toim).

Seejärel läksin praktikale Ameerikasse. Sain Baltic-American Freedom Foundationi stipendiumi ja heade tutvuste kaudu leidsin võimaluse minna tööintervjuule sellisesse suurde meediakompaniisse nagu Vice Media. See oli üks ägedamaid aastaid mu elus. Elasin New Yorgis, olin ümbritsetud kõige ambitsioonikamatest ja targematest inimestest üldse. Sealt naastes hakkas kummitama unistus näha ikkagi ka lähemalt, kuidas Hollywoodis filme tehakse. Ja ma sain mitmete fondide toel võimaluse õppida New Yorgi Filmiakadeemia Los Angelese osakonnas. Käisime Warner Brothersi sööklas söömas ja saime Universal Studio­si platsi peal, kus Quentin Tarantino just filminud oli, oma 16-millimeetrist filmikaamerat säristada, oma väikseid sketše filmida. See oli tõesti pöörane kogemus.

Ja tegelikult, eks ma ole alati tahtnud ka siia lavakasse tulla, aga mul on olnud meeletu hirm ja austus selle maja ja siit tulevate näitlejate-lavastajate ees. Ja nüüd loodi siin selline kursus, mille sisukirjeldus vastab täpselt sellele, mida mul vaja oleks — umbes et kaotame ära hirmu lavastaja ja näitleja vahel. Tahan proovida tööd, kus oluline on publiku vahetu kohalolu ja sellega kaasnev kogemus. Filmikunsti puhul ei mõjuta publik seda, mis ekraanil toimub. Aga teatris mõjutab.

 

Ma tulen korraks tagasi sinu kahe tudengifilmi juurde, „Sõnumitooja” 2009. aastal Tiibetis ja pärast seda „Veregrupp” 2013. aastal Afganistanis. Hakkasin endamisi meenutama, milliseid kunstilisi väljundeid ma ise tudengina otsisin ja millised teemad mu kaaslasi huvitasid. Võib-olla filmimaailmas ongi see mõõtkava teistsugune, aga ikkagi, sa otsustasid minna Tiibetisse, et teha „lihtsalt” üks tudengifilm. Nii kaugele, ja ma ei kujuta ette, mis rahadega. Kust tuleb selline hulljulgus?

Ma olen alati mõelnud nii, et filmis ei ole sul piiranguid. Piirangud sead sa ise oma peas. Mu õde, kes on vandeadvokaat, vedas tol ajal Eesti Amnesty Internationali gruppi, mis võitles inimõiguste eest, ja võib-olla olen õelt külge saanud soovi toetada neid, kes abi vajavad.

2008. aasta kevadel läksin Tiibetisse, kaamera käes, alustuseks asja uurima. Käisin läbi Tiibeti „olümpiamängude” alad Himaalaja eelmäestikus (Pekingi suveolümpia toimus 2008. — Toim). Avastasin, et ma ei olnud seal ainuke, kohal olid suured telekanalid BBC, CNN jt. Ja kõik need üritasid teha lugu sealsest protestiüritusest Pekingi olümpiamängude vastu. Ma sain aru, et mul ei ole mingit võimalust võistelda selliste hiiglastega, pidin leidma oma lähenemisnurga ja saama inimestega tuttavaks. Läksin Tibetan Children’s Village’isse, kus elavad paljud Tiibetist põgenenud lapsed ja noorukid. (Tiibeti lastekülad ehk TCV on paguluses asuv integreeritud kogukond, mis tegeleb Tiibetist pärit orbude, vaeste ja põgenike laste eest hoolitsemise ja neile hariduse pakkumisega. See on registreeritud mittetulunduslik heategevusorganisatsioon, mille peamine rajatis asub Põhja-Indias Himachal Pradeshis Dharamsalas. — Toim.) Intervjuudest koorus välja, et paljud seal nimetavad ennast orbudeks, kuigi neil on vanemad Tiibetis elus. Edasi hakkas välja tulema see, kuidas inimesed on oma usu ja kultuuri hoidmise nimel pagenud kodust võõrale maale, on valmis riskima oma tervisega, vangi langemisega, mahalaskmisega. Ja see puudutas mind, sest kui minu isa oleks elus ja keegi oleks mulle öelnud, et kuule, sina ei saa talle külla minna, aga mina võin minna sinu eest ja viia talle sinult sõnumi… Siis ma leidsin, et, jumala eest, ma teen seda, ma riskin. Võib-olla ei saa ma siis kunagi enam Hiinasse minna, olen neil mustas nimekirjas, võib-olla võetakse mind piiril kinni ja leitakse, et mul on kaasas kompromiteerivat materjali… Aga tundsin, et tahan seda teha. See oli muidugi väga põnev teekond.

Afganistani lugu algas aga sedasi, et pidin kooli tarbeks filmima linna rütme ja sõitsin kogu aeg Vahipataljoni asukohast mööda. Olin alati mõelnud, et huvitav, mis elu nende kõrgete müüride taga elatakse. Ja koos oma onupoja Robert Linnaga, kes õppis tol ajal operaatoriks, läksime kord enne hommikust vilet sinna väravasse ja saime loa filmida. Ja see, mida ma nägin… Lumi langeb, poisid paaris-lumelabidatega — selliseid polnud ma varem elus näinud — teevad platsi puhtaks, siis tuleb rivistus ja… ühesõnaga, seal oli  palju sellist mahlakat, visuaalset materjali. Tol ajal (2010) oli aktuaalne Eesti osalus Afganistani sõjas, küsimus, et miks me saadame eesti poisse sinna surema ja viga saama. Inimestele ei olnud selle kohta meedias vastuseid antud. Leidsin sõduri, kes oli kaotanud Afganistanis jala, ja kui ta siis ütles mulle, et ta tahab sinna tagasi minna… Ma ei saanud aru, miks ta küll sinna tagasi tahab minna. See on ju kohutav kogemus. Tema soov ja minu soov teda mõista, tuua läbi tema ka mingit selgust sellesse suurde teemasse, oli see, mis käivitas „Veregrupi” tegemise.

„Veregrupp”, 2013. Režissöör Leeni Linna.
Kaader filmist

See on huvitav, kuidas miski saab alguse väikesest (lumisest) hetkest ja jõuab siis pika uurimistöö ja tohutu destilleerimise käigus viimaks tulemuseni, mida näidata. Kas ehitad oma tööprotsessi teadlikult üles just sel viisil?

See on huvitav küsimus. Ma olen vist selle enda jaoks nüüd lahti hammustanud. Esimene käivitav jõud on selles mõttes egoistlik, tekitab mõnusat kõhedust. Filmitegemine aga ei ole oma ego rahuldamine. Ma teen ju kunsti, see on suur privileeg. Üritan leida oma teostes mingi nurga, mis oleks just praegu asjakohane.

 

Nüüd üks meelega kiuslik küsimus. Sinu filmidest on näha, et sind tõmbab piirsituatsioonide poole, sinna, kus on väga palju kaalul. Ja samas tegeled sa purjelauasurfiga. Kas sa oled adrenaliinisõltlane?

Jah, põnev kõhedus tõmbab mind küll, aga enda ohtu seadmine ei ole see, mis mind käivitab. Ma ei sea ennast meelega ohtu.

Purjelauasurfis sõltun loodusjõududest. Sõltun tuulest, veest, lainetest. Pean kõike kontrollima oma kehaga ja mõistus peab kogu aeg töötama. Sest kõik on kordumatu. Vahest ongi nii, et kõige rohkem tunneme end elus olevat siis, kui võime kohe järgmisel hetkel surra. Argipäevas kaob see tunne ära ja siis on seda vaja aeg-ajalt meelde tuletada. Merel on neid hetki tekkinud.

 

Sa kompad elus olemise piire?

Samas, lennukist alla ei hüppa. See on lihtsalt lollus. (Naerame mõlemad.)

 

Kas sinu teostes on ka mingi läbiv liin? Öeldakse ju, et me jutustame tegelikult alati ühte ja sama lugu.

Ma arvan, et mul on päris kaua aega olnud üheks läbivaks teemaks kaotusvalu ja sellega toimetulek. See, kuidas sa mõistad, kui kallis keegi sulle on, alles siis, kui oled temast ilma jäänud.  Ja küsimus, kas on midagi, mis meid siis kuidagi lohutaks.

 

Räägime ka sinu uuest lühifilmist „Ööbik”, mis linastus PÖFFil. Minu meelest on ka seal kaotusevalu teema sees,  kuigi mitte ehk nii otseselt. Mida sa tahaksid selle filmi kohta öelda, miks see lugu sulle oluline on, kuidas see sündis?

Mul oli väga tore vanaema ja samuti vanaisa. Vanaema rääkis mulle kord vanaisast ühe loo. Saksa okupatsiooni ajal oli ta sõjavang — ta oli olnud TÜ õigusteaduskonnas vanemassistent ja keegi arvas, et see teeb ta ohtlikuks. Nõnda ta siis vangistati ja mõisteti mahalaskmisele. Vanaema rääkis, et vanaisa oli talle rääkinud, et mehed olid aheldatud ketti nagu pärlid kee peal. Nad kõik aeti ühte suurde veoautosse ja seal oli siis üks valvur öelnud, et kaks viimast meest, teie võite koju minna. Nende kahe viimase seas oli minu vanaisa! Ma hakkasin sellest loost inspireerituna mõtisklema, et huvitav, kes võis olla see valvur. „Ööbik” on võib-olla isegi nagu tänuavaldus sellele tundmatule valvurile. Aga muidugi olen ma tõstnud „Ööbiku” tegevuse veidi hilisemasse aega, Vene okupatsiooni algusesse, sest ma tahtsin filmida Patarei vanglas, enne kui see kapitaalselt ümber tehakse.

Paar aastat tagasi märkasin PÖFFil üht väga huvitavat tüüpi. Ma olin just alustanud „Ööbiku” kirjutamist. Võib-olla ma tol hetkel tundsin juba ära, et see on minu peategelane, aga ma ei osanud seda veel niimoodi mõista. Üks ukraina näitleja, Yaroslav Kutcherenko. Aeg läks edasi ja läbi takistuste me ikkagi saime ta Ukrainast võteteks siia tuua.

„Ööbik”.
Kaadrid filmist

Oled sa temaga kontaktis, kas sa tead, kus ta on?

Jah, ta on Kiievis ja tal on kõik praegu hästi. Õnneks.

 

Kas sa tahad lõpetuseks rääkida midagi oma praeguse magistriõppe lõpu­lavastusest? Mis sind veel ees ootab?

Lõpulavastusega seoses tunnen kõhedat põnevust. Selle projekti puhul on mul võimalus rännata ajas tagasi keskkooli, mis on väga habras aeg inimese elus, iga samm või otsus võib siis suuresti mõjutada seda, kuidas keegi sinust mõtleb. Kas sind kiusatakse või ihaletakse. See on mõnes mõttes elu ja surma küsimus. Piirsituatsioon.

Seda lugu ei ole Eestis varem tehtud, see on noore saksa autori Kristo Šagori näidend „Kolmekas Simoneta” kolmest keskkoolis käivast noormehest, kes kutsutakse ülekuulamisele seoses vägistamisega. Paar päeva tagasi küsis üks näitleja minult, miks ma tahan seda lugu teha just teatrilaval ja mitte filmina. See pani mind mõtlema monoloogide peale, mis kõigil neil kolmel tegelasel on. Filmis näitaksin mälestusi tagasivaatena, aga teatris on võimalus tekitada see kujutluspilt vaataja peas. Ja see on midagi unikaalset. Filmi puhul on asjad teisiti, film näitab sulle ette, režissöör teeb sinu eest valiku ära. Aga teatrilaval on kujutlus, see on mingi teise tasandi isiklik kogemus. Ma arvan, et see ongi vastus, miks ma tahan seda konkreetset lugu just teatris jutustada.

 

Vestelnud JOHAN ELM

Leeni Linna novembris 2023.
Harri Rospu foto

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist