IGAÜKS VASTUTAB OMA VALIKUTE JA TEGUDE EEST. KA TÄNASES MAAILMAS

ENN SIIMER

Tadeusz Słobodzianek, „Meie klass”. Tõlkija: Hendrik Lindepuu. Lavastaja: Tanel Jonas. Kunstnik: Kristjan Suits. Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov. Liikumisjuht: Rauno Zubko. Valguskujundaja: Mari-Riin Paavo. Osades: Klaudia Tiitsmaa, Jaana Kena, Terje Pennie, Alden Kirss, Jass Kalev Mäe, Rait Õunapuu, Margus Tabor, Tarvo Vridolin, Aarne Soro ja Peeter Jürgens. Esietendus 16. IX 2023 Ugala väikeses saalis.

 

Tanel Jonase lavastus „Meie klass” Ugalas algab esimese klassi tunniga ja kerib pinget kohe esimesest silmapilgust. Laval on kahes reas meilegi endistest aegadest tuttavad klapiga koolipingid. Ükshaaval tulevad lavale ühesugustes stiilsetes halli värvi (ütleksin — korrektsest kotiriidest) ülikondades näitlejad. Ebatraditsiooniline on aga see, kuidas nad lavale tulevad. Nad on küll esimese klassi õpilased, kuid neid mängivad nooremas või ka vanemas keskeas näitlejad. Ühe erandiga. Sellest edaspidi. Kuid — NB! — kuidas nad siis lavale tulevad: ükshaaval, mõõdetud sammul, nagu ikka esimest korda tundmatusse ruumi sisenedes, erineva hoiakuga. Teistele suunatud pilgud ja kehakeel reedavad ärevust.

Kes tuleb vargsi ja ebalevalt, kes ootusärevalt, kes aga enesekindlalt ja tehtud ükskõiksusega. Mõni ülbeltki, kaaslaste pilkudest ja suhtumisest välja tegemata. Kõik kümme, igaüks isemoodi. Oluline on see, et näidendiga võrreldes on lavastaja muutnud tegelaste (siin siis laste) lavale tuleku järjekorda. Selleks, et reljeefsemalt esile tuua nende individuaalsust.

Kui kõik on pinkidel istet võtnud, ütlevad nad järjekorras oma nime ja vanemate, valdavalt isa, elukutse. Samas ka soovi või unistuse, kelleks nad tahavad tulevikus saada. Ja see annabki vaatajale võtme, miks üks või teine neist oli lavale tulles (ning on ka hiljem) just sellise hoiakuga. Näitlejate kehakeel ja pilgud väljendavad laste kohta sotsiaalses hierarhias ja selle vastavust või mittevastavust nende unistustele. Samas annavad need aimu pingest, millele me esialgu tähendust anda ei oska. Alles siis, kui kõik hakkavad koos laulma rõõmsameelset kooli alguse laulukest, sulandub sotsiaalselt päritolult ja unistustelt nii erinev seltskond ühtseks lapsemeelseks tervikuks. Ühtsus ja ülemeelikus kandub edasi ka mängudesse. Nagu lapsed ikka. Tüüpiline esimene koolipäev. Nagu vist küll igal pool ja kõikidel aegadel.

Sellise ekspositsiooniga annavad lavastaja ja näitlejad meile kohe alguses aimu 20. sajandi alguse Poola väikelinna laste sarnasustest ja erinevustest. Alles hiljem, kolmandas ja neljandas koolitunnis saame teada, et peale individuaalse erinevuse on tegemist poola ja juudi lastega.1 Neil, erinevalt Eesti oludest, pole probleeme omavahelise suhtluskeelega, juudid on alati ja igal pool asukohamaa keele kergesti omaks võtnud. Ka poola lapsed ühinevad heebreakeelsete rõõmsate hüüatustega.

 

Väljapaistev näidend

Tadeusz Słobodzianeki näidend „Meie klass” (2008) on jõudnud juba maailmakuulsaks saada ning seda on lavastatud kõikjal üle maailma. See on hinnatud Euroopa viimase aja parimate draamade hulka. Nüüd jõudis see Tanel Jonase lavastatuna ka Ugalasse. Arvustusigi on ilmunud mitmeid (ka neist lähemalt edaspidi), kuid mulle näib, et neis on selle, kogu hooajapildis silma paistva lavastuse mõned olulised aspektid tagaplaanile jäänud.

Näidend ise on ebatraditsiooniline. Nii struktuurilt kui ka ajalooliselt ulatuselt, hõlmates kogu 20. sajandit ja ka käesoleva aastatuhande esimest kümnendit. See kujutab ühe Poola väikelinna kooli klassi, õigemini kümne õpilase saatust ajaloolises järjestuses 14 klassitunni jooksul (näidend koosneb 14 pildist, mida autor nimetab tundideks). Ühiskonna n-ö mudelsituatsioon. Poolas, nii nagu meilgi, vahetusid okupatsioonid, mis tõi kaasa rahva jagunemise vastavalt suhtumisele uude võimu. Rahvuslikud ja sotsiaalsed vastuolud, mis seni tuha all olid hõõgunud, lõid uutes oludes lõkkele.

Rysiek — Jass Kalev Mäe, Zygmunt — Margus Tabor, Abram — Peeter Jürgens, Menachem — Rait Õunapuu ja Jakub Katz — Alden Kirss.

Lavastuse peateema

Ugala lavastuses märgivad näitlejad tunni numbri tahvlile aastaarvuga, lisades sellele vastava märgilise sümboli (kas siis isikunime, haakristi või sirbi ja vasara). Esiplaanil, nagu mitmed arvustajadki märgivad, on tõepoolest kahe rahvusgrupi, poolakate ja juutide omavahelised suhted keerukates ajaloolistes oludes. Võibki öelda, et näidendi ja ka lavastuse peateemaks kujuneb see, kuidas ühiskondlikud olud ja poliitilised pinged kujundavad inimeste käitumist ja suhteid. Kuid see on vaid näidendi ja lavastuse pealispind, esmatasand, mis annab lavastajale ja näitlejatele võimaluse sotsiaalsete probleemide ja tegelaste käitumise psühholoogilise tagamaa avamiseks. Vaatamata ühisele algusele kujuneb kõigi saatus erinevaks. Ühiskondlikud olud on küll kõigi jaoks ühesugused, kuid igaüks teeb neis oma individuaalseid valikuid ja neist moodustubki saatus. Kas minnakse kollektiivse õhkkonnaga kaasa või mitte. Konvulsiivsetel ajalooetappidel — aga selline on ju olnud 20. sajand ja ka uue sajandi algus — kasutavad ühiskonda valitsevad jõud oma eesmärkide nimel ära erinevate sotsiaalsete kihtide teinekord täiesti siiraid püüdlusi. Just siis ja nii tekivad okupatsioonide tingimustes eri masti kaasajooksikud.

 

Terviklik lavastus

Kuigi lavastuses on esiplaanil tegelaste psühholoogilised karakterid ja omavahelised suhted, ei kuulu see tervikuna siiski psühholoogilise teatri valdkonda. Jätaksin teatriteadlastele täpsustada, millisesse kategooriasse see lavastus arvata. Tanel Jonase interpretatsioonis mängib lavastusterviku kujunemisel individuaalsete psühholoogiliste karakterite kõrval olulist rolli lavategevuse rütmiline ja plastiline ülesehitus. Ka muusika. Komponendid, mis ju ka poola teatritraditsioonis on olnud väga olulisel kohal. Täpselt on seda määratlenud Pille-Riin Purje: „Erakordselt mõjuvaks saab vägivallastseenide läbivalt tinglik lahendus: peksmised ja piinamised üksnes lauaklappide kolina kaudu, reaalsete puudutusteta, löögid peegeldumas kehakeeles ja miimikas, võpatustes, vankumistes, kukkumistes (—). Stiilipuhas on näitlejate häälekasutus, karjete ja sosina kontrastid.”2

Nii teravat ühiskonnakriitilist tükki pole ma ammu näinud. Vaatamata sellele, et lavastuses puuduvad otsesed viited ja vihjed aktuaalsetele probleemidele, seostuvad need olulisel määral meie tänaste valupunktidega. Sõda ja erinevad okupatsioonid kujundasid siis inimsaatusi. Teevad seda ka praegu. Juba ainuüksi see, et tegemist on kahe suure rahvusgrupi suhetega poliitilistes tõmbetuultes, muudab lavastuse meile lähedaseks — kui vaatame, mis toimub Euroopas, Iisraelis ja Gazas. Ainult et nüüd on vastuolud muutunud lepitamatuks nii kristlaste endi kui ka kristlaste ja moslemite vahel.

Minu jaoks eriliselt aktuaalne, kuigi mõnele arvustajale liigselt rusuv või „õõva tekitav”, on autori söakus käsitleda sõjaaegseid sündmusi kriitiliselt oma rahvuse suhtes. Jätkuks meilgi julgust näidata meie jaoks valulisi ajaloolisi momente nii enesekriitiliselt (olgu või nii, nagu seda on teinud oma Eesti ajalugu käsitlevates romaanides Sofi Oksanen)! Keerulisi ajaloosündmusi jälgitakse siin individuaalsete karakterite kaudu ja järeldused ei tee au ei poolakatele ega ka juutidele.

Autor ja lavastaja jätavad lõplike hinnangute andmise võimaluse vaatajale, nagu heas kunstiteoses ikka. See annabki etendusele elamuslikkuse. Vaatajale ei kirjutata ette, mida arvata ühest või teisest tegelasest või sündmusest, hinnangu annab iga vaataja iseseisvalt, vastavalt lavastaja ja näitleja antud aktsentide omapoolsele tajumisele. Sellepärast ei saagi ma nõustuda Andrus Karnau etteheitega, et lavastusel puudub autoripositsioon.3

Zygmunt — Margus Tabor, Rachelka/Marianna — Terje Pennie, Władek — Aarne Soro, Zocha — Jaana Kena.

Poolakad ja juudid

Esimesed ebakõlad kahe rahvusgrupi suhetes ilmnevad religioossel pinnal, kui neljandas pildis peavad juudid, vastavalt Poola haridusministri korraldusele, istuma usuõpetuse tundides katoliiklastest eraldi. Esialgu teeb see juutidele nalja, tagaritta surutuna lobisevad ja naeravad nad isekeskis. Poolakate rahvuslik uhkus reageerib sellele aga valuliselt. Kuni ühiskondlikud meeleolud rahvusgruppide erinevust ei rõhuta, elatakse ja mängitakse ikka koos; koos ja siiralt leinatakse 1927. aastal ka marssal Piłsudskit.

Ootamatu, kuid sisuline on lavastaja otsus panna Abramit mängima teistest näitlejatest märksa vanem Peeter Jürgens4, kes juba kolmandas pildis kõikide kurvastuseks Ameerikasse suundub, jäädes siiski klassikaaslastega kirjavahetusse. Tema on ja jääbki ühenduslüliks poolakate ja juutide vahel. Tema kirjad Ameerikast annavad kogu tegevusele reljeefsema mastaabi. Ta ei suuda kuidagi mõista, miks endised toredad klassivennad ja -õed nüüd äkki üksteist vihkama ja tapma on hakanud.

Näidendi autor on halastamatu oma kaasmaalaste, poolakate vastu nende ajaloos tehtud patutegude pärast.5 Kuid sama halastamatu on ta ka juutide vastu, kes Nõukogude vägede sissetungi Poola 1939. aastal innukalt tervitasid ja aitasid uuel võimul Poola rahvuslasi karistada. Ja siin ei saa öelda, et nende saatuse on „keegi kusagil juba nende eest otsustanud”6.

Ajaloolised sündmused loovad pinna, kuid valiku teeb igaüks ise. Lavastus ja näitlejate suurepärane mäng toob esile tegelaste eripärad, näitab, millised individuaalsed asjaolud või eeldused, olgu selleks siis päritolu või ka rahvuslik kuuluvus, tingivad selle, et ühest tegelasest saab NKVD informaator ja seejärel kohe ka juutide peksja ning kõige jälgim poliitiliste muutustega kohaneja (nagu Margus Tabori kehastatud Zygmunt7), teisest Saksa okupatsioonivõimude käsilane, vägistaja ja juutide vihkaja (Władek — Aarne Soro või ka Rysiek — Jass Kalev Mäe), kolmandast Nõukogude aktivist (Jakub Katz — Alden Kirss), neljandast aga poliitiline emigrant USAs (Abram — Peeter Jürgens). Kõige vastuolulisemaks ja huvitavamaks tegelaseks on Menachem Rait Õunapuu suurepärases kehastuses, keda pole võimalik üheselt iseloomustada. Kogu selles võimsalt välja mängitud ansamblis osutuvad naised meeste tooruse foonil kannatajateks ja samas ka lootuse ning inimlikkuse kandjateks (Rachelka — Terje Pennie, Zocha — Jaana Kena ja Dora — Klaudia Tiitsmaa). Erinevalt meestest ei mängi nende valikutes rahvus ja sotsiaalne positsioon sedavõrd määravat rolli.

 

Poola ja Eesti

Poola kultuur ja teater on olnud meile alati lähedane, eriti viimastel aegadel. Kuigi religioosne mentaliteet on meil erinev (poolakatel range katoliiklus, meil leige protestantism), lähendab meie rahvaid kultuuri väärtustamine. Oleme ju paljuski saatusekaaslased. Nõukogude ajal lähendasid meid tsensuur ja poliitiline surutis. Kuigi need toimisid ka Poolas, oli Poola oluliselt vabameelsem. Igal juhul oli poola filmikunst, kirjandus ja teater noorema eesti haritlaskonna seas väga populaarne.8 Noorte seas ka poola keel, sest sealsetes ajakirjades avaldati teoseid, mis meie tingimustes olid mõeldamatud. Tasub vaid meenutada, mil määral inspireeris poola kultuur, eriti aga tollane poola kirjandus ja teater meie 1960–1970. aastate teatriuuenduslikku liikumist.9 Tänu Hendrik Lindepuu tänuväärsele tõlketööle on meile nüüd omakeelsena kättesaadavad kõige olulisemad poola kirjanduse ja näitekirjanduse teosed. Nagu ka käsitletav näidend.

Eraldi tuleb esile tõsta selle lavastuse sisukat kavalehte ja — mis eriti uudne ning tervitatav — lavastuse kodulehel olevaid viiteid, mis avavad alusmaterjali teema käsitlemiseks kooliõpilastega. Sellist vormi pole ma varem kohanud, kuid just niisuguse ajalooliselt keeruka näidendi mõistmiseks ja selle üle arutamiseks on see igati tänuväärt materjal. Oleks väga tore, kui õpetajad selle üles leiaksid ja seda kasutama hakkaksid. Teatrilgi võiks siin oma roll olla.

Tanel Jonase interpretatsioonis mängib lavastusterviku kujunemisel individuaalsete psühholoogiliste karakterite kõrval olulist rolli lavategevuse rütmiline ja plastiline ülesehitus.
Elena Koidu fotod

Viited:

1 Teatavasti oli Poolas (ja ka Leedus) enne Teist maailmasõda palju juute, mõnes linnas isegi pool elanikkonnast. Juba siis, veel enne Hitleri võimuletulekut põgenesid juudid, kuigi veel mitte massiliselt, Saksamaalt. Elati valdavalt küll omaette kogukondadena, kuid koolis ja mänguplatsil oldi koos.

2 Pille-Riin Purje 2023. Kool nüüd algab ja mina lähen kooli… — Sirp 10. X.

3 Andrus Karnau 2023. Ugala lavastus paneb õõva tundma. — Postimees 12. X. Samuti ei saa nõustuda arvustuses väljendatud etteheitega tegelaste kostüümiühtsusele. Jah, need inimesed on erinevad, kuid lastena alustavad nad kõik ühisest ja ühtsest lähtepunktist, individuaalsed erinevused tulevad ilmsiks pikkamööda, käitumuslikul tasandil. Selline arengudünaamika rõhutab inimeste muutumist.

4 Sellist lahendust võiks pidada lausa geniaalseks, kui ma poleks juhtunud nägema analoogilist võtet ühe Varssavi teatri varasemas lavastuses.

5 Kõige reljeefsemalt avaldub see kavalehelgi kajastamist leidnud nn Jedwabne pogrommi (1941) lahenduses, kus poolakate osalusel põletati ja tapeti sadu juute. On tähelepanuväärne, et Poola ühiskond jõudis selle tunnistamiseni alles 2000. aastatel.

6 Andrus Karnau 2023.  Samas.

7 Üpriski kohatu on võrrelda Zygmuntit Juhan Smuuliga, nagu oli kohatu ka viimase draamafestivali aegu heita Linnateatrile ette autoripositsiooni puudumist Dostojevski lavastuses. Vt Andrus Karnau 2023. Miks lavastada vene kirjandusklassikat sõja ajal? Postimees 16. IX.

8 Mäletan, millise vaimustusega ahmisin poola kultuuri 1975. aastal, nautides seda kahenädalase õppepraktika käigus Varssavis, kus oli võimalus näha nii poola avangardistlikku teatrit, uusi filme kui ka moodsat kujutavat kunsti ja kohtuda loominguliste inimestega. Just siis sain esimest korda teada ka 1944. aasta Varssavi juudi geto ohvriterohkest ülestõusust sakslaste vastu, mida Stalin teadlikult ignoreeris.

9 Ülevaatliku pildi sellest võib saada hiljuti ilmunud Mihkel Muti Mati Undi elule ja loometööle pühendatud raamatust „Liblikas, kes lendas liiga lähedale”.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.