ENN SÄDE FOTOALBUM 39. Pedusaar ja ajalooline tõde

Helimees Heino Pedusaar asub intervjueerima Ajaloolist Tõde. On 1970. aasta talv, Ajalooline Tõde on pugenud Jüri Järvetisse. See omakorda peidab ennast Juhan Smuuli taha: „…pean tegema tõsiseid ja lakkamatuid ja viimaseid hoiatusi autorile. Ta muudab ja moonutab mu karmi nägu, keerab mul nina viltu…” Jutt teadagi Kihnu Jõnnust. Eesti Telefilmi režissöör Endel Nõmberg  teeb portreefilmi Järvetist, mehest, kes kohe Grigori Kozintsevi kuningas Learina maailma vallutama hakkab.

Heino lese Aili Pedusaare lahkel loal toon siin nähtavale ühe helimehe töö kõrvalt püütud hetked. Heino pildistab ORWO värvislaide, filmi tundlikkus on väike, kõiki põnevaid portreesid ei suudagi ma välja vedada. Sedamoodi näitlejafilmid on omas hakituses saatanlikult ohtlikud, näitleja peab välja astuma näidendi loomulikust voolavusest ja ühes, tervikust ju eraldatud (välja rebitud?) episoodis mängib mõnikord suisa üle…

Filmitakse Pelgulinnas Peeteli kirikust tehtud Telefilmi stuudios Preesi tänaval. Kiriku saal kajab halvasti, kooripealsele on sätitud helimeeste ruumid. Pommitamisel segi pööratud kivikatus laseb läbi, keskküte on eestiaegne ja enamasti nässus — nii on mullegi meelde jäänud „Preesi paviljoni” talvine ebamugavus. Telefilmi inimesed on seal ikkagi „asumisel”.

Artur Rinne filmist „Meie Artur” (Grigori Kromanov, 1968) on Heinol võrdlemisi vähe pilte, ma pakun siinkohal ühe õdusa suveõhtu kusagil Saaremaa kadakate vahel. Noor operaator ja kaasautor Mati Põldre on ilmselgelt sisse võetud Rinne laulust; lõke, õllepudel… ja alles siis kaamera ning küllap „Tädi Anna”,

Mati Põldrega kohtume ka 1969. aasta juubelilaulupeol, kui Tallinnfilmi režissöör Ülo Tambek teeb Telefilmis oma versiooni juubelipeost. (Kõrval ju Jüri Müür ja tema „Leelo”). „Mitte üksnes leivast” saab filmi lõplikuks nimeks. Selle montaažirežissöör Elviira Mutt räägib mulle täna: „Ülo Tambek pani kokku esimese variandi, mis Põldrele ei meeldinud. Mina ei tea, kuidas nad kokku leppisid, aga Matiga monteerisime  uue, mis jäi. Töö oli hästi loominguline, proovisime variante. Tambek enam ei sekkunud.  Õnneks olin ka kõik sünkroniseeritud pilt pluss heli jupid alles hoidnud ja sain filmi täiesti rullideks  lahti võtta, et otsast alata.” Filmilukku jääb see film kui Tambeki ja Põldre ühislooming.

Üks Saaremaa-hüpe tuleb ju veel. Eesti Televisiooni muusikarežissöör Leida Levald on olnud samuti Draamateatris näitlejaks nagu Grigori Kromanov või Endel Nõmberg, siis tulnud siia tööle ja tasapisi õppinud uut, telerežissööri ametit nagu ta kolleegidki. 1968. aastal teeb ta mustvalge kontsertfilmi Hendrik Krummist, Saaremaa tenorist. Operaatoriks Eesti Telefilmi ajaloos esimeseks filmioperaatoriks loetav, samuti iseõppijana jalad alla saanud Ülo Raudmägi.

Ega’s muidu Jüri Müür teinud oma mulgi nalja: „Eesti Telefilmi nimeline partisanisalk!” Nendin seda suurima lugupidamisega kõikide nende olemuslikult ju nullist alustanud pioneeride vastu.

Heino, muidu vaoshoitud mees, tuleb koju äärmiselt vihasena, kui saab teada Krummist ja heledast parukast ja Saaremaast. Sügavalt musikaalse inimesena ei klapi ta Leida Levaldiga, kes olla põhjendanud pukktuuliku rõdul laulmist „Saaremaa keskkonna loomisega”… Mine tea, äkki Heino äge protest mõjus — valmis filmis igatahes tuulinguid ei ole, pole ka toredat parukat.

Südasuvised pildid punastes ujumispükstes Valdur Himbekist on pärit 1967. aastast Haapsalu juurest Pullapäält. Temast tuleb rohkem pilte järgmises fotonurgas, siinsed on pärit lisavõtetelt muusikafilmile „Vikerkaar”.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.