MATI UNDI NÄILISELT LAISK VÕITLUS

VALLE-STEN MAISTE

Mati Unt, „Vend Antigone, ema Oidipus”. Lavastaja ja kunstnik: Tiit Ojasoo. Kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra. Helikujundajad: Tiit Ojasoo, Anne Türnpu ja Lisanne Rull. Valguskujundaja: Kaido Mikk. Osades: Lauri Kaldoja, Guido Kangur, Helena Lotman, Hilje Murel, Karmo Nigula, Raimo Pass, Mirtel Pohla, Teele Pärn, Gert Raudsep, Inga Salurand, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Ursel Tilk, Priit Võigemast ja harfil Lisanne Rull. Esietendus 1. XI 2023 Eesti Draamateatri suures saalis.

Miks üks „segane ja äpardunud” autor, kes oma lapsi, vanemaid ega ajalugu tunda ei tahtnud, siiski oluline on?
Harri Rospu foto

 

Tiit Ojasoo on osav lavastaja, kes lööb ette võetud lood läikima. Draamateatri „Vend Antigone, ema Oidipus” on meisterlik show iseeneses. Paeluvad juba pelgalt muusika, laul ja liikumine, kostüümid ning lavakujundus, mille eest sedapuhku kandsid hoolt Jaanus Vahtra ja Ojasoo ise. Saab nautida, kuidas Priit Võigemast suudab mis tahes kooliklassika veidra tüütuse meeldejäävaks ja ligitõmbavaks mängida. Ojasoo, Võigemast ja co on rahvusteatri särasilmseid noori täis tõmmanud.

Mati Undi sedastus „Oidipus on populaarne, tal on ikka võimas reputatsioon” kehtib ka siis, kui pöörame tähelepanu kahtlustele, kas Ateena on ikka igas mõttes õhtumaise kultuuri häll ja kas kõigel Euroopas on vältimatult kreekalik algupära. Tore, kui koolilaps isatapja kollapsit suurepäraste rollisoorituste tõttu ka lihtsalt huviga jälgib. Vaatajal ei pea teatrist tulles alati mõni tsivilisatsiooni aluspõhi, mineviku tagantvalgus või hingeline purgatiiv trofeena ridikülis olema.

Paljudel pole siiski võimalik selle lavastusega suhestuda lapselikult ja süütult. „Vend Antigone, ema Oidi­pus” ei ole mingi suvaline väljalase sarjast „Kättemaksukontor” või „Kuidas dresseerida meest”, kuigi ses saagas on üksjagu totraid veretöid, lora ja farssi. Mati Unt oskas tragöödiaid ja draamasid, olgu tegu Nero või 20. sajandi absurdikangelastega, sedasi farsistada, et tõsiseltvõetavus ei kahanenud. Libedale lähenemislaadile vaatamata tuli tuumakust banaliseeritule hoopis juurde.

Sophoklese, Euripidese, Undi, Bachi, kreeka ja kohaliku rahvaloomepärandi, Philip Glassi, mitut päritolu luuletajate jt ühisloominguna valminud „lookese” ümber laiub kontekstide ookean. Raske on kohe laval nähtule keskenduda, peas uperpallitavad olulisimate filoloogia ja filosoofia mõistete ning õpetlaste nimed:  katharsis, mimesis, amor fati, mythos, Tõnu Luik, Madis Kõiv, Friedrich Nietzsche, Luule Epner, Anne Lill.

Näitlejaidki vaadates ei ole pääsu heale kolleegile Pille-Riin Purjele omase kogemusseisundi eest. Peale vajub marvincarlsonlik1 nõidus, teater toimib kui mälumasin ja varem kogetu kummitab. Intertekstuaalne ja mäluaines vallanduvad järelejätmatult, koguni painavalt. Näiteks Priit Võigemast tegutseb Oidipusena nagu hiljaaegu „Kuritöös ja karistuseski” uurijana, sedapuhku enda korda saadetud veretöös ning vastses kriminalistlikus ürituseski on eelmise rolli aastapreemiaväärilist hoogu.

Varrukast võib tirida paralleeli Undi pärapidiste krimilugudega („Mõrv hotellis”), juba tunneb vaataja end haaratuna kõigest: Robbe-Grillet, Antonioni, Monroe ja JFK, Olof Palme… Katarsis kipub mõistust võtma. Ometi kõike ei pea mäletama. Ajaloo kasud-kahjud elule võivad isesuguste juhtude puhul olla erinevad. Esineb ka vähem olulisi, kaudselt asjasse puutuvaid detaile. Ehkki talitsematult kultuuriloolist kollaaži viljelenud Unt deklareeris, et „postmodernism tähendab vohavat mälu, unustamatust”, ei pea ka iga allusiooni külge kinni jääma.

Madis Kõiv ju meenutas kole palju, muudkui sobras mälus ega saanud küllalt. Ehk mäletas Kõiv kohati ka üle ja üldistas oma mäletamiste põhjal liig uljalt? Inimeste identiteeditrajektoorid ei pruugi nii laialdaselt ulatuda Lutsu „Kevade” ja Atika apooriateni, kui Kõiv arvas. Moodsal ajal levivad minateadvust kujundavad meemid suuresti teisi radu pidi kui Kõivu algkoolipäevil. Kõivu mäletamised, Tõnu Luige kreekalembus ja Undi mäluvoogudes lustimine erinevad iseloomult, ehkki kõik kolm vaimusuurust kiikasid antiikmaailma poole.

Kõivust ja Luigest eristab Unti näiteks talitsematu tung teha kõrge ja madala eristustest mittehoolivat mängulist pulli. See lööb ta nimetatud kreekassekippujatest lahku (ühendajaks võiks olla ehk Nietzsche, ent jäägu see). „Undi suhtumine klassikasse oli vabam kui eesti teatris tema ajal kombeks”2 on Luule Epner märkinud, lisades, et Teeba lugude mõõdukalt tänapäevastatud leksikaga täiendamine „annab Undi tekstile pisut kergemeelse mündi”. Anne Lill sedastab järsemalt, et Undi „Bakhantide” veiderdav kontseptsioon „muudab raskeks loo tajumise tragöödiana”3.

Peame filoloogiaprofessoreid usaldama — ei saa siitkaudu otsejoones kreeka ega millegi juurde. Unt on ees. Undi jaoks ei olnud kreeka mingi ranget restaureerimist nõudev aluspõhi või unustatud algupärane vallaheidetus. Ehkki laval on bakhandid, Dionysos, Oidipus, Antigone, on nendele, nagu kõigele muulegi, millest Unt vestab, keerukas keskenduda, kui meil ei ole Undi-kontseptsiooni.

Oidipus — Priit Võigemast.

 

Tädi-Idastatud Unt

Undi puhul kohtame sageli määratlusi, mis on küll asjakohased, ent tuumatud. On klišee, et Unt oli erakordselt andekas, geenius (mitmekülgne, erudeeritud, sõnaosav). Ta oli alati kairos’es, tabas esimesena, mis on mingil ajajärgul õhus, ja väljendas seda kõige paremini. Unt oli kogu aeg noortega, uuenduslik ja ajast eest. Eesti kultuuri tõi ta modernismi, postmodernismi ja -dramatismi ja mis kõik veel. Unt oli (ise tõrkudes) 1960. aastate noorte rebel-meeleolude väljendaja, meie Salinger jne.

Viimasel ajal iseäranis on kõlapinda leidnud käsitlused Undist, mida ei toeta läbitunnetatud metafüüsika ja kongeniaalne eksistentsiaalne eelhoiak. Metafüüsikat puudutatakse juhuslike vastuoluliste kõrvalmärkuste vormis (Mihkel Mutt) või siis poogitakse Undile külge äraspidiseid, tema eluhoiakuga küsitavalt sobituvaid vaateviise (Maarja Vaino). Nii ähmastuvad Undi radikaalsus ja sügavus.

Heale jutustamisstiilile, hulgale läbitöötatud materjalile, tabavatele tähelepanekutele ja originaalsetele seisukohavõttudele vaatamata raamistavad Mihkel Muti raamatut sõber Undist4 määratlused hea taktik ja strateeg, karjäär, legend, geenius, uudne, moodne, tipptase, suurvaimud on omavahel jne. Justkui ei erinekski vaimne elu mingis mõttes rühkimisest ETKVLi või komsomoli liinis: laoülem, osakonnajuhataja, komiteeliider, Žiguli, tutvus Karl Vainoga…

Lõpmatu uue janus noorte poole püüdleminegi joonistub Muti kirjeldatuna välja kuidagi konformistlikult. Kui sellele lisandub lakkamatu ümbritsevate inimeste, armastuste ja sõprade hülgamine, maha ja seljataha jätmine, laste tähtsusetuks pidamine ja oma vanemate häbenemine, mõjub portreteeritu lausa mõistetamatult. Mitmete Undi hoiakute avamisel komplitseerib Mutt oma lakoonilist hüplikku seletuslaadi trivialiseerivate kummalisustega à la „poliitiline ajalugu oli Matile tundmatu”.

Muti Undi kohta käivates lakoonilistes määratlustes „rahvus seondus ajalooga, ajalugu aga huvitas Unti vähe”, „Unt ei tundnud rahva vastu õieti midagi” jms pole tabatud ega avatud Undi tooni ega üritatud kuigivõrd tunnetada eluhoiakut, mis Undi isamaalisuse, rahvusluse jm teemadel eripäraste arvamustega väljatulemiseni võis viia. Sama kontekstivabalt ja hämmastavalt serveerib Mutt Undi „suhtumist lastesse” jm.

Maarja Vaino Undi-käsitlusi5 iseloomustab Undi kohta varem kirjutatu seast teatud fragmentide väljasõelumine ja Undi istutamine Vainole sobivate arusaamiste sängi. Vaino tõlgendab Unti metoodik-kooliõpetajalikult, nagu emadusefännist härra Undi „Doonori meelespeas” plikadele Koidulat pähe määrib6. Vaino tõlgendused „Oluline on kõige alalhoidmine, soov maailma seletada, maksimaalselt aru saada, luua süsteem vohavas teadmistevoos” ja „Unt otsib olemisele ühendavat, seletavat võtit” kõlavad kui pioneeriraport või didaktilisest manuaalist kinni hoides vorbitud kirjand.

See on tädi-Idastatud, „kultuuriväärtusi hindava” kodanlase Unt. Vaino soovib poolvägisi tõendada, et mängulõbule vaatamata ei tahtnud Unt tegelikult postmodernist olla. Undil küll ilmnesid postmodernismi tunnused varem, säravamalt ja ulatuslikumalt kui teistel, ent ometi olevat Unt ihalenud ja pidanud oma loomingus silmas hoopis „tõelisemaid ja sügavamaid väärtusi”.

Kõige olulisemate, küpse Undi elutunnetust väljendavate hilisteoste (sh „Antigone”) kohta kirjutab Vaino: „Unt väsis lõpuks ära nii iseendast kui ka postmodernistlikest mängudest. Tema kergemeelsesse ja inimesi hullutavasse vormi rüütatud looming ei leidnud enam soovitud vastuvõttu.” Jääb küsimus, et miks niisugune äpardunud autor, kes oma lapsi, vanemaid ega ajalugu jne ei tundnud, siiski tähelepanu pälvib. Värskematest käsitlustest ei leia kuidagi seda Unti, keda ikka fännanud olen.

Teiresias — Guido Kangur.

 

Undi-kontseptsioon

Selline desorientatsioon uuemates Undi-käsitlustes on imelik, sest sobiv häälestus Undi mõistmiseks on süvitsi minevatel väärikatel uurijatel ju ammu antud. Suurepärase mõtestuse leiab Luule Epnerilt: „Unt ei jaganud traditsioonilise psühholoogilis-realistliku teatri modernset inimesemõistmist, mille kohaselt inimesel on kindel karakteri tuum või kese. Pigem oli inimene talle „minade” kimp, mille eri tahke mängiti veikleva kaleidoskoobina nähtavaks. Kompaktset isiksust ei olegi ehk olemas, pigem on ta „eri vektorite ristumispunkt” ning käitub igas olukorras isemoodi, arvas Unt.”7

Epneri toel jõuame Undi maailmataju hästi kätte juhatavate helistikeni: „Vahest põhjapanevaim ambivalentsus Undi teatris puudutabki reaalsust ja fiktsiooni. See tuleneb ilmselt reaalsuse tajumisest alati ebakindla ja kahtlasena. Unt on ütelnud end pidevalt ja instinktiivselt balansseerivat tõe ja illusiooni piirimaadel. „Kogu Undi universum mängib ühe võimsaima eksistentsiaalse kahtlustuse pinnal — äkki ei olegi muud kui teater, théâtre comé-tragique?” on arvanud ka Jaan Undusk.”8

Undi mõistmiseks parim on lugeda muidugi Unti ennast ja eeskätt just tema küpset elutaju ilmutavat „segast” hilisloomingut, mida Vaino jmt vähem õnnestunuks on pidanud. Lugejate armastatud ja oma põlvkonna häälekandjaks saanud varaste teoste „häbenemine”, mida keskeas Unt ilmutas, ei olnudki küllap pelk poos ja eputamine. Nendes toimetasid küpse Undi arvates natuke vist veel „igavesed pioneerid, kes on alati erutatud ja väga aktiivsed, alati löövad rusikaga vastu lauda, alati plaanivad midagi progressiivset”9.

Undi hilised romaanid „Öös on asju” ja „Doonori meelespea” kubisevad hõredatest figuuridest, kelle minapilt ei taha moodustuda ega püsi koos, kelle enesetaju on fragmentaarne ja hüplik, lakkamatult tuge vajav ja otsiv, keda saadab püsiv äravajumisoht. Alati pole täpselt aru saada, kes need karakterid on: lähemad või kaugemad Teised, reaalsed või fiktsionaalsed, vastutulijad või hoopis autori fabrikatsioonid, spekulatsioonid, alter ego’d, mängimine enda subjektiivse taju ja minapildiga?

Küllap on nii ühte kui teist, kohtame nende karakterite loras ju ka Undi autobiograafiast tuntud seiku ja esseistikas esitatule lähedasi seisukohavõtte. Osundatud minatunnetus on Undile niivõrd omane ja lähedane, et sellest kantud tüübid näivad ta hilisromaanides domineerivat. Vaid mõned juhuslikud nopped: „Olen vaid areen, näitemänguplats, kus puutuvad kokku aktuaalsed tendentsid, kuid mul puudub tsenter, rolli tuum. Mul puudub inimlik totaalsus, olen vaid vahelduvate aspektide konglomeraat.”

„Ma ei näe ses tegevuses erilist mõtet, kuna ma ei usu mitte millegisse, õige­mini usun väga vähesesse…”

„…kogu maailmas, vähemasti Idapoolkeral näis valitsevat mingi üleüldine pettumus ja entusiasmipuudus.”

„Kõik oli kaduv. Miski ei pidanud ajale vastu, mina ise kaasa arvatud. Kuskil teisel kaldal asusid jumal ja hullumeelsus, mõnikord mõlemal habemed ees.”

„Ega ma polnud enam ka nii infantiilne, et oleksin tahtnud teada, mis on mu origins ja mis on mu direction.”

Ennast tuleb Undi tegelastel lausa jõuga fabritseerida, et kuidagi toimida: „Mitscherlich ütleb ju, et reaalsuse tajumine paranoiliselt, vaenlase fikseerimine väljaspool ennast toob inimesele kergendust, sest nüüd ta lõpuks ometi teab, mida tahab. Enne olid piinad ja hirmud sisemised ja endale arusaamatud, nüüd välised, silmaga nähtavad, lokaliseeritud, konkretiseeritud. Kas see poleks hea? Nüüd röögatan selgelt ja kindlalt, nüüd ma tean, mida tahan, ma pole mingi udupea ega seene­treial.”

„Teadsin, et tuleb abstraktsed objektid asendada väga konkreetsete ja töömahukatega.”

„Oli aegu, kus oli tundunud, et maailm ootab minu isiklikku sekkumist. Aga need olid sporaadilised uiud, üldsegi mitte põhimõttelist laadi. Niisugused mõtted võisid idaneda isiku peas, kelle sotsiaalsed sidemed on nõrgenenud või liimist lahti. Ei, peab kiiresti abielluma, aitab poissmeheelust. Käskisin ent külastada tantsuõhtuid, sundisin end istuma varieteedes, püüdsin ökoloogilist kriisi peast välja suruda.”

„…intelligendike, aitab efemeersusest, naine seob su taas mateeriaga, millest oled irduma hakanud.”10

Ülaltoodu pole pelk psühhoanalüütik Heinz Kohuti kirjeldatud heitlus „minadefitsiidiga”, vajadus saavutada minaterviklus ja kokkukuuluvus „depersonaliseerivate, lahustavate ja fragmenteerivate jõudude” vastu, millest räägib Lewis A. Kirshner, kes lõpetab oma raamatu minatemaatikast peatükiga Louis Althusserist, „mehest, kes ei eksisteerinud”.11 Untigi näib iseloomustavat Althusseri strukturalistlik, subjekti ja inimese surma tõsiselt võttev ilmavaade: „Las ma püüan aru saada, kes ma olen objektina, subjekt on juba oldud küll.”12

Althusserlik sattumuslik heidetus juhuslikku rongi, mille puhul pole selge, kuhu see sõidab ja kes seda juhib, näikse Undilegi tuttav olevat. Ta hilisromaanid algavad ja on nii tervikuna kui episooditi kantud suvalistest, totratest juhustest. Undilegi on lähedane Althusseri aleatoorne materialism, juhuse täringute raputusena sündiv maailmataju: „Ärge unustage, et olen juhuslik isik, mängime, et tulin teile rannas vastu.”

„Ikka on kirjutatud stseene, mis algavad eikusagilt ja lõpevad eikuskile, mis kirjutatud, hoopis elatud. Vähemalt ma mäletan oma elu küll nõnda.”

„Kui palju võimalusi ja instrumente on tundmatusel?”13 jne.

Aga erinevalt Althusserist, kes kippus lagunema, langes hullusesse jne, sai Unt oma keskmetusega hakkama. Ta ületas tühjuseaugud mängeldes. Unt suhtus mängeldes kõigesse, mis ette puutus: noorusesse, näitlejannadesse, kaktustesse ja kassidesse, eriti viimastesse. Võib-olla seepärast, et kassidki lihtsalt olelesid, mängisid ja lõid nurru, millestki liigselt innustumata, just innukuse vastu silmanähtavalt tõrkudes.

Dionysos — Tiit Sukk.

 

Undi võitlus

Undi hilisteoste elutunnetus oli teatud mõttes strukturalistlik, st inimesed ja maailm neis ilmnesid kui „struktuuriefektid”. Ent see oli ka poststrukturalistlik, st elus ja olemises ei näinud Unt läbivat põhjuslikkust, valitses diskontinuiteet. Sattumuslikkuse meelevallas olemise paratamatuse tajumine muutis Undi hoiaku näiliselt kiretuks, distsiplineerimatuks, isegi laisaks: „… jääb otsida vaid mingi lähtepunkt ja eks see või olla mis tahes, nendel pole ju mingit vahet” või „Paljud suplevad hetkel, kui neid ridu kirjutan, ise ma ei suple. On ohtlik sattuda nudistide plaažile, Kaalep kartis Ähijärves näkke…”14

Janika Kronberg refereerib küpsest Undist kirjutades Susan Sontagi esseed „Meenutades Barthes’i”: „Ta võib sigitada ideid millest tahes. Tema vaimne erksus, tähelepanu ümbritseva suhtes annab talle võimaluse kirjutada kõigest vaatevälja sattuvast. Tema lähenemine ainele on dramaatiline ja poleemiline, üks idee kempleb teisega. Kuid tema loomus pole sugugi aldis võitlusele.”15 Kronbergi osundatu on tabav, ent sedastus, et Unt piirdub „iseendas ilutsemisega” ega võitle, pole lõpuni tõsi.

Undi laisk kiretus oli näiline. Asi pole pelgalt selles, et Unt töötas tublilt, kirjutas, tegi lavastusi jne. Keskmetus, lora ajamine ja suundumine eikusagilt eikuhugi ei tähendanud, et Undil puudunuks tõsine aines. Me võime Undis näha omapärast posthumanismi pioneeri, võbeleva iseduse ja olemise voo temaatika varast väljaarendajat. Undi uiud rahvusluse, poliitika, rahvastikuprobleemide, ajaloo hämarate aegade ja valgete laikude, psühhoanalüüsi ja psühhiaatria, maailmakultuuri jpt teemadel olid sügavad, mõtlemapanevad, distsiplineeritud ja lausa radikaalsed.

Undil oli ka positsioone, mille eest ta koguni „võitles”. Oli asju, milles Unt oli järjekindel, järelejätmatu ja lausa kirglik, ehkki tema haaratus ja erutus väljendusid sageli ülevoolavas loramises. Undile ei meeldinud, kui midagi oli ülemäära puhevil või üle pumbatud, kui millelgi oli tähtsust üleliia. Kui Unt punnitatut märkas, ruttas ta võõritava loravahuga sellest õhku välja laskma.

Unt sündis nõukogude aega, kus pingutati üle „rahuvõitluse”, isamaasõja jms ülistamisega. Neid asju kommenteeris Unt varastel 1980-ndatel, kui mitmed „rahvuslased” alles valmistusid NLKPsse astuma, nii: „Kolm või neli sõjakollet püsisid kuid. Ei läinud suuremaks, aga neil polnud ka mingit tendentsi väheneda. Meie rahuinitsiatiividele pandi julmalt veto. Mingid pingutused ei aidanud. Reagan pidas sõjaka kõne. Võis juba aimata, keda ta uutes konfliktides toetab, niikuinii agressoreid. Kes halba tahtis, tahtis seda igal pool.”

Ja nii: „Mida mäletad maailmasõjast, küsisin kord mehelt? Oleksin meeleldi kuulnud, et temagi on andnud oma osa sajandi suurima sõja lõppemisse. Aga mees ei mäletanud eriti midagi, vaid oma esimest erektsiooni, mis toimus häbeneva ema juuresolekul.”16 Näeme, et iseäranis soovis Unt tuua sotsiaalse paatose  kõikepisendava massiivi varjust välja argist ja isiklikku, mille eest ta seisis Freudile omase kangekaelse südikusega. Keskmetus, sattumustest sõltuvas, tähenduste ja sihtideta olemises ei saanud ega tohtinud olla midagi nii suurelist, et sellele üksikisiku nurrulöömisruumi ahendamist võiks lubada.

Nii ei puudutanud Undi võõritused sugugi vaid nõukogude aega. Unt oli sarkastiline jonnipunn, kes ennekõike seisis üksikisiku, väikese inimese olemis- ja hingamisruumi eest. Sarnaselt „isale isaks olla soovinud” Althusseriga põgenes ka Unt talle liiga tugevalt mõjunud mentorlike kamraadide, näiteks Vahingu juurest.  Mis mentoreist rääkida, Althusser ja Unt põgenesid ka mõtete eest. Kirshner osundab, et raske oleks leida Althusserist innukamat filosoofiaõpetajat, ometi taandusid mõttetarkused tema jaoks pahatihti bla-bla-blaaks. Untki jahvatab oma elu nietzscheliku lihalikkusega kunstiks, dekoreerides ja garneerides selle siis veel ikkagi ka groteskseks, pahupidi pööratud loraks.

Unt oli ehk liig lähedalt ja läbinägelikult kaenud, mis totrate meeleseisundite, seisukohtade ja sammudeni viib millegi ülemäärane tõsiseltvõtmine, pühendumine suure juhi üritusele, jäägitu haaratus Angst’ist, piiritu revolutsioonilisus ja progressiivsus. Unt ei tahtnud end millestki jäägitult haarata lasta. Lipukirjade, välja arendatud karakterite ja lõpuni viidud tegevuskavaga lugude asemel produtseeris Unt undijuttu, laisa moega võõritavat loba.

Pentheus — Gert Raudsep.

 

Orgialembus, orgiapelgus

Undile oli maailm keskmetu ja koosnes juhustest ajatult ja universaalselt. See ei olnud ainitiselt seotud modernse ajaga, mil mitmete vaimu seisu hindajate meelest soodustasid personaalset ja metafüüsilist hõredust ja heitlikkust atomiseerunud linnakeskkond, pere- ja kogukondade nõrgenemine, taanduv religioossus jms. Unti ei toonud arhetüüpse ja klassikalise juurde mingite algupärade tabamise tung, vaid arusaam, et ajast aega on eksisteerinud mingisugused sattumused, ideed ja ideoloogiad ning ka neist võrsunud fanatism.

Näiteks on Unt „Othellot” serveerinud meile „Hotina”, kel põletav paprika pepus. Kas niimoodi klassikale lähenedes ikka soovitakse „minna tagasi Euroopa sünnihetkede juurde, soovi leida mingi alguspunkt või kese” (Maarja Vaino)? Unti huvitas, et olgu tegu klassika, ideede, poliitika, kultuuri, Euroopa või millega tahes, aga kassidel, väikesel, argisel ja inimlikul peab olema oma tare ja hedonisminurgake. Kui Unt tundis, et mingid ideed ja nendega seonduv innukus ja fanatism hakkavad nurrulöömisvõimalusi ahendama, siis ta tuli ja võõritas. See on Undi loomingu juhtmotiiv, mis saadab teda, kirjutagu ta elektrist, vampiiridest, Teebast, orgiast või poliitikast.

Marvincarlsonliku nõiduse, näiteks rollides avalduva intertekstuaalse kummituslikkuse juurde tagasi tulles võiks Ojasoo lavastuses esmalt keskenduda Guido Kangurile. Kui Kangur jau­rab pimeda prohveti Teiresiase rollis vallatu kärsitusega „Meid ootab orgia, see erutab mind väga”, on võimatu jätta meenutamata tema arvukates Undi lavastustes kaasa löömise sleppi, eeskätt aga osatäitmist 1999. aastal Samuel Becketti „Lõppmängus”, kus, nagu nüüd Teiresiasena, astus Kangur üles samuti pimeda veiderdise Hammina.

See oli muidugi veerandsada ja enam aastat tagasi, ent Kanguri häälestus ja väljenduslaad näib sama. Kangur aitab tabada sobivat helistikku, annab võtme pidevaks võõrituseks valmisolekuks. Tema esituse kaudu laotub undilik loramine ja sellega kaasnenud näitlemislaad kohe Ojasoo „Antigone” algul vaataja ette. Undi lähenemine eri ajast ja ooperist pärinevatele klassikatekstidele, Euripidesele ja Beckettile, aga ka suure isamaasõja kultusele, uusvasakpoolsusest ehk neokurast üleeksalteeritud nooruki või mõne psühhiaatri ekstsessidele jne on ju teatud mõttes sarnane.

Unt ei olnud mingi moraalijünger ega puritaan. Dionysost, menaade ja bakhanaali ei maali ta loomulikult põlgusenoodiga. Uudishimutsevalt lähenes Unt nii Euripidese kujutatud kui ka 1960. aastate orgiale, küllap huvitus ka polüamooriast ning tervitaks praegugi „sekspositiivsust ja kõike progressiivset”. Siiski säilitas Unt läbi elu ja loomingu reservatsiooni seestunud tüüpide, nautlejate ja mürgelmeistrite suhtes, vaatles, kuid ei ühinenud figuuridega, kes sattusid ekstaasi ega andnud oma käitumisest endale aru. „Kui tunnen, et mõrvamiseks või grupiseksiks läheb, hiilin koju,” on Unt itsitanud.17

Võib tõmmata paralleeli Undi suhtumises Dionysose ja hipide ning uus­kura orgiatesse: „1960-ndail oli ju meeldiv end soojendada mõttega, et su onu oli skisofreenik. Hullus oli äsja moodi läinud. Linnades teati juba üldiselt, et hull on õigem inimene kui normaalne. Üha laiemalt pooldati dr Laingu mõtet, et hulluksminejat tuleb aidata hulluks minna, nii suunab inimkond oma esindaja transtsendentaalsusesse, kust saab naasta kõigi jaoks väärtuslike kogemustega. Aga mida populaarsemaks Euroopas hullus muutus, seda ükskõiksemaks jäin ta vastu mina,” laseb Unt oma protagonistidel arutleda.18

Samas vaimus tasakaalustavad Ojasoo lavastuses Tiit Suka dionüüsos­likku sarmi ja tema kaaskonna seestunud hedonismi Gert Raudsepa kuningas Pentheus ja Hilje Mureli Agaue. Raudsepa meisterlikus kehastuses pole Pentheus sugugi pelgalt kroonulik ja puritaanlik, vaid oma sõjakas, ent uudishimutsevas debateerimisjanus kohati grotesksem, karikatuursem ja kogunisti piiridelkõndivam kui mõni mühkamist bakhant. Raudsepa Pentheuses ei puudu sümpaatsus, karisma, mis vaataja tema antiprogressiivsele meelelaadilegi kaasa elama paneb. Pentheuse hoiakute raputavaks apogeeks on Mureli Agaue meeldejääv dramatism.

Oluliselt distantseeritum, jahedam ning vähem ambivalentne võõritav hoiak ilmneb Undi teostes suhtumises poliitikasse: „Mõnikord ei arva ma midagi. Mõned poliitilised protsessid jätavad mu külmaks. Hiljuti läks meie ringkonnast minema üks liider ja tema asemele tuli teine. Vana ei olnud mulle lähedane ja lähedaseks ei saanud ka uus. Miks ma pidin olema kurb või rõõmus? Eelmine liider oli olnud kõikuvatel seisukohtadel. Tähendab ta pooldas küll eesti asja, aga ei olnud radikaal. Seesugused vaated tundusid olevat ka uuel.”19 Mihkel Muti sedastus „Poliitiline ajalugu oli Matile tundmatu” ei taba kuidagi ülaltoodu tooni.

Unt tajus pigem, et võimu olemus ei muutu ning kui ideedele lisanduvad võim, jõud, repressiivaparaat jms, on tegu igal juhul ohuga inimlikule ja lihtsale, kaktustele ja kassidele. Hoidutagu entusiastliku või fanaatilise pühendumuse eest, kui tegemist on võimuga, olgu viimane jumalik, ratsionaalne, rahvuslik, imperaatorlik või milline tahes. Võimu asemel tähtsustas Unt argist, eraelulist, naiselikku. Viimastel ja mängul oli tähtsust ka siis, kui lõpp oli paratamatult algusest väiksem ja traagiline — ja vähemasti Kreekas, kus hiilgeajad usuti olevat jäänud seljataha, jumalate ajastusse, niimoodi oli.

Ojasoo tunnistab kavalehel, et kasutas Undi teksti vahendina, „suurepärase dramaturgilise ettevalmistusena”, kus Teeba lugu „on puhastatud sellest, millest keegi niikuinii aru ei saaks, ja rookinud välja ka hulga kõmisevat paatost”. Tekstiga töötades püüti Ojasoo sõnul jääda Undi-päraseks ja see on õnnestunud. Tehnilises mõttes on Ojasoo küll garneeringule lobedust ja artistlikku sädelust tublilt juurde lisanud, ent lavastuses domineerivad Undile omane käekiri, teemad ja tundetoon.

Taas pole vaja jalgratast leiutada; võime ulatuslikult tsiteerida Luule Epnerit: „Näitlejad ei mängi väljapeetult võõritavas võtmes, vaid liiguvad vabalt eri mängulaadide vahel. Niisuguse liikuvusega tõuseb fookusesse teatraalse (kunstliku) ja loomuliku, päriseltoleku paradoksaalne vahekord. Ühtset mängulaadi Unt näitlejatelt ei nõudnud. Lavastuse või isegi rolli piires võisid vahelduda läbielamine, võõritav etendamine, vahetu eneseväljendus. Hinnas olid mängu sära, huvitavus ja elegantsus.

Undile meeldisid emotsionaalsed paisutused ja puhangud, mida tasakaalustati monotoonsete või argiselt loomulike stseenidega. Paistab, et mõjujõuliseks toimimiseks vajas Undi teatraalne teater orgaanilist näitlejat, kes tunneks end vabalt ka ohjeldamatult veiderdades. Undi lavastajakäekirja üks kõige silmatorkavam joon oli stilistiline, žanriline ja emotsionaalne ebaühtlus või lausa eklektika. Tema režii oli rahutu, ta ei püsinud kaua ühes stiiliregistris ega tundeseisundis, vaid harrastas mitmekordseid võõritusi, iroonilisi nihestusi ja järske pöördeid tõsidramaatilisest psühhologismist palagani…”

Kõik see iseloomustab ka Ojasoo lavastust, kus isegi läbielamine on nii hoogsalt ennastunustav, et selles ei puudu võõritusefekt, nagu näeme Priit Võigemasti suurepärase Oidipuse puhul. Samas on Võigemasti kollapsis avalduv dramatism ja traagika ehe nagu ka Hilje Mureli Agauel. Võimalik, et Anne Lill leiaks siit, vaatamata Undi võõritustele (mida Ojasoo olla enda sõnul püüdnud ka veidi kahandada), üles ka tragöödiaile omase tõsiduse.

Ojasoo lavastuse kolmas vaatus on enim kriitikat pälvinud. On kuulda olnud arvamusi, et pärast poolepäevast hõrgutiste nautimist keskööl pearoog enam ei maitse, isegi kui tal pole viga. Jälgisin kolmandat vaatust erinevalt kahest esimesest lae alt kõrgustest, Draamateatri teiselt rõdult. Maadluskostüümides liikumine ja „traagiline” finaal omandasid nii värske panoraamsuse ja visuaalkoreograafilise efekti.

Samas on kolmas vaatus ka sisuliselt Undi-pärane ja sellisena asendamatu. Ehkki Unt teab, et võimu olemus ei muutu, hädad ei kao ja tühjust saab täita vaid mingi „tühine” sattumuslikkus, on ka „pisike sula” ja „väikene lisaruum” inimlikule ja argisele oluline. Mida ka võitlejate (Lauri Kaldoja ja Ursel Tilk) naeruväärsuse karikeerimine ja Teele Pärna Antigone „väikesele” kindlaks jäämise südikus Taavi Teplenkovi Kreoni tüüritud maailma infuseerivad. Võimalik, et palju enamat polegi kellegi võimuses teha.

Draamateatri „Antigonet” on püütud mõtestada ja selle relevantsust tänapäevale avada läbi antiikkultuuri tundmise prisma. Ka lavastaja on üritanud vaatajat ses suunas kallutada. Unt oli loomulikult erakordselt erudee­ritud ja kultuuripärandi ning mõtte- ja vaimulooga ümber käies ka loralembusele vaatamata distsiplineeritud interpreteerija, ent antiikmaailma tundmaõppimiseks ja aktualiseerimiseks on siiski vahetumaid teid.

„Vend Antigone, ema Oidipus” on eelkõige ikkagi üks suurepärane tahk meie 20. sajandi ühe eredaima suurvaimu Mati Undi maailmast. Antiikkultuur, mütoloogia ja ajalugu oma segaduste, võimudraamade ja kangelaste keeruka elluheidetusega oli Undile siiski eeskätt arhetüüpseks lavaks, millel oma hoiakuid kujutada. Nautisin Ojasoo meisterlikku lavastust väga, tegu oli tõenäoliselt mulluse eredaima teatrielamusega, mis oli ühtlasi suurepärane kingitus Undi tänavuseks sünniaastapäevaks.

Agaue — Hilje Murel.

 

Viited:

1 Marvin Carlson 2001. The Haunted Stage: The Theatre as Memory Machine. University of Michigan Press.

2 Luule Epner 2018. Mängitud maailmad. Heuremata. Humanitaarteaduslikke monograafiaid. Tartu Ülikooli Kirjastus,
lk 181.

3 Anne Lill 2008. Inimene ja maailm kreeka tragöödias. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 257.

4 Mihkel Mutt 2023. Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Fabian.

5 Vt nt Maarja Vaino 2019. Mis mängu ta mängib? Tähelepanekuid Mati Undi hilisemast loomingust. — Keel ja Kirjandus, nr 7.

6 Mati Unt 1990. Doonori meelespea. Kupar, lk 59–62.

7 Luule Epner 2018. Mängitud maailmad, lk 219.

8 Jaan Undusk 1985. Meie Unt. Kiites ja kahetsedes. — Looming, nr 1.

9 Mati Unt 1990. Öös on asju. Eesti Raamat, lk 161.

10 Mati Unt 1990. Öös on asju, lk 158, 52, 62, 16, 36, 42, 41, 47.

11 Lewis A. Kirshner 2004. Having a Life: Self Pathology After Lacan. Analytic Press 2004.

12 Mati Unt 1990. Doonori meelespea, lk 9.

13 Samas, lk 51, 12, 16.

14 Mati Unt 1996. Vastne argimütoloogia. Vagabund, lk 11, 94–95.

15 Janika Kronberg 1996. Pudemed meistri sulest. — Postimees, 25. VI.

16 Mati Unt 1986. Räägivad ja vaikivad. Eesti Raamat, lk 149 ja 123.

17 Noore Undi mõrvahirm 2001. Kroonika. — https://kroonika.delfi.ee/artikkel/ 82284424/noore-undi-morvahirm

18 Mati Unt 1990. Öös on asju, lk 27.

19 Mati Unt 1990. Doonori meelespea, lk 51.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.