VASTAB HENDRIK TOOMPERE JR

Hendrik Toompere jr jaanuaris 2024.
Harri Rospu foto

Aastal 2018, kui olid 32-aastane, valiti sind Eesti Draamateatri kunstiliseks juhiks. Vahel tundub, et tänapäeva noored kunstnikud ei taha üldjuhul nii suure institutsiooni eest vastutada, see tähendab ju ka valikuid ja loobumisi isiklikes kunstilistes ambitsioonides. Kuidas sina sellise otsuseni jõudsid?

Mulle tundub pigem vastupidi, see on väga hea võimalus midagi suurt korda saata. Draamateatril on alati olnud võimas potentsiaal. Tegemist on ääretult olulise kohaga meie kultuuriruumis, 100-aastase ajalooga maja, kus on läbi aegade kokku saanud meie parimad teatritegijad. Selleks ajaks olin Draamateatris näitleja ja lavastajana töötanud juba kaheksa aastat ja tunnetanud nii mõndagi, mis võiks teisiti olla. Nii et otsuse kasuks rääkis ühelt poolt mure teatri kui oma töökoha tuleviku pärast, teisalt aga ka võimalus, mida see pakkus. Samas, kui konkurss välja kuulutati, mõtlesin ikka kaua, rääkisin majas mitmete inimestega. Tundsin, et olen veel liiga noor, kunstilise juhi amet on siiani ju ikkagi vanemate meeste asi olnud. Ja tõesti, muretsesin ka selle pärast, et äkki panen ennast mõne kandi pealt lukku. Aga noh, eks iga valik tähenda millestki loobumist ja küll jõuab teisi asju ka teha, ega ma ju igaveseks selle koha peale jääda taha.

 

Kas sa teadsid ka, kes sinuga koos kandideerisid?

Teadsin, et jätkata soovib senine juht, aga lisaks ka seda, et kandideerib minu isa. Teisi ei teadnud. Loomulikult oli see konkurentidele üllatus ja nad polnud selleks valmis, aga elu läheb edasi. Kõik me töötame endiselt samas teatris ja ma julgen väita, et hästi on. Muutust oli tarvis ja ma siiralt arvan, et minu kaudu oli nendeni kõige kiirem tee. Saksamaal näiteks valitakse loominguline juht viieks aastaks, pärast seda peab toimuma vahetus. Kõik roteeruvad ja on sellega ka arvestanud. Minu arvates on see vägagi normaalne, sest ühel hetkel saavad mõtted lihtsalt otsa. Kõik me vajame puhkust.

 

Muutus Draamateatris on praeguseks selgelt tajutav, aga kuidas sa oma visiooni algselt sõnastasid? Kas see, mida me praegu näeme, oligi su plaan?

Nagu ma alguses ütlesin, siis teatris on olnud kogu aeg palju potentsiaali, mis tuli kuidagi realiseerida. Ma ei näinud mingit mõtet kõige laiali lammutamises, sest tegelikult oli ka terve rida asju, mis toimisid. Kui väga üldiselt öelda, siis plaan nägi ette teatri kaasajastamist ja taas kõnekaks muutmist. Repertuaar vajas olulisel määral värskendamist, puudu oli lavastusi, mis kõnetaksid nooremat ja progressiivselt mõtlevat publikut. Selleks püüdsin kohe kaasata endale sümpaatseid teatritegijaid, nii näitlejaid kui lavastajaid, tuua neid juurde, muuta repertuaar selliseks, mida julgeksin ka oma sõpradele soovitada. Mulle tundub, et see muutus on õnnestunud. Meil on vägagi suur valik ja nii see ju olema peabki. Me oleme suur riigiteater, mis tähendab, et meil on kohustus teenindada väga eripalgelist publikut, mudilastest memmedeni välja.

 

Kas nõudmised riiklikule sihtasutusele on väga ahistavad?

Nii ja naa. See, et peame erinevale publikule lavastusi pakkuma, on ju iseenesest päris põnev väljakutse. Lisaks peab meie repertuaarist vähemalt kolmandik olema eesti algupärand, mis on ka täiesti normaalne. Keeruliseks läheb, kui räägime rahast, sest hea ja suurejooneline teater paraku maksab. Näiteks ERSO ja Eesti Kontserdiga koos tehtud „Macbeth” on võimas lavastus, suur teatrisündmus, miski, mida me kõik ootame ja soovime näha, kuid reaalsus on see, et kulude tõttu on sellised projektid viimase vindi peal. Draamateater teenib praegu rohkem kui 50 protsenti oma tuludest ise. Võrdluseks, kui vaadata meie lähiriikide suuri rahvusteatreid, siis nende riigipoolne toetus on vähemalt 65–70 protsenti. See seab omad piirid ja sunnib mõtlema vähem ambitsioonikalt, millest on väga kahju. Sest tegelikult loomingulist jõudu ja tehnilist taipu meil ju on. Kahju, kui see kõik sahtlisse jääb. Eks see ole ka prioriteetide seadmise küsimus. Mida me siis Eesti elanikena rohkem vajame, kas seda, et meil oleks võimalikult palju igasugust teatrit, või seda, et suudaksime päriselt luua maailma tippu kuuluvaid lavastusi?

 

Meil on suures plaanis riigi sihtasutused ning era- ja munitsipaalteatrid, kes mõlemad saavad riigilt raha, ja siis veel rida puhtalt eraalustel ja kulka toel toimivaid vabatruppe. Ideede liikumine peaks vist käima nii, et servas toimuv avangard liigub ajapikku keskmesse ja toidab peavoolu. Kas mõtled ka ise tervikliku teatripildi peale ja mõtestad oma rolli selles?

Mida mitmekesisem ja huvitavam teatripilt on, seda parem kõigile. Minu haare piirdub Draamateatriga, saan kaasata enda repertuaari võimalikult palju huvitavaid tegijaid. Kui n-ö äärealal on kasvamas miski, millel on tõsine potentsiaal, siis tundub üsna loogiline, et ka suured riigiteatrid peaksid nende suundade vastu huvi tundma. Seda põimimist ja inimeste kokku toomist olen ka üritanud, et erineva otsa tegijate vahel ei oleks müüri. Soovin, et kogu eesti teatripilt oleks viljakas, põnev ja elujõuline, ning selleks peavad riigiteatrid, kelle käes on kõige suuremad rahad, ennast üha rohkem avama, et luua ikka seda kõige kõnekamat teatrit.

 

On sul mõni ettepanek ka riigiteatri süsteemi muudatusteks?

Ma arvan, et päris samamoodi enam lõputult jätkata ei saa. Täna ei suuda riik isegi kultuuritöötaja miinimumi garanteerida, rääkimata selle tõstmisest. Kuid kindlasti saab nii mõndagi ära teha ka teatrisüsteemi enda sees. Viimasel ajal on olnud palju juttu erateatrite rahastusest, aga tegelikult vajaks värskendamist kogu eesti teatrisüsteem tervikuna. Meil on teatrivaldkonnas riigipoolset toetust koos kulka rahadega umbes 45 miljonit, mida siis jaotatakse protsentuaalselt: ligi 80% suurtele sihtasutustele, 20% väike- ja projektiteatritele. Kui vaadata neid numbreid, siis on ilmselge, et ainuüksi väiketeatrite rahastusega tegelemine suures pildis palju ei muuda. Loomulikult tähendab see keerulisi otsuseid, sest raha meil lõputult juurde ei tule, sööjaid on aga laua taga üsna palju. Ja tõele au andes, võrdluses teiste valdkondadega elab teater isegi hästi. Nii et pigem on küsimus, kuidas me olemasolevaid ressursse veel paremini kasutada saaksime.

Piltlikult öeldes, kui nüüd vaadata korraks kotti ja mõelda, et 45 miljoni eest sai teatrit ostetud, siis mis sealt vastu vaatab ja kas me seda tahtsimegi? Kui palju on selle hulgas väärt kraami ja kui palju lihtsalt midagi, mis tuli ka ära teha? Julgen väita, et praegu on meie teatripilt kaldu kvantiteedi poole. Peale selle on suurem osa teatrit väga ühetaoline. Kusjuures, see kriitika on pigem sihtasutuste pihta. Pärast NO99 kadumist ei ole ju midagi sarnast asemele tulnud. Draamateater on mingil määral üritanud seda funktsiooni üle võtta, ja mõned ehk veel, aga löögijõulist väikest sihtasutust meil endiselt pole. Me räägime pidevalt vabakutseliste arvu kasvust. Ka Draamas teevad umbes 25% rollidest vabakutselised. Lisaks võiks mõelda sihtasutuse peale, mis ongi otseselt suunatud vabatruppidele. Nagu Vaba Lava, ainult et riigile kuuluv ja päriselt korraliku toetusega. Nii et seal oleks võimalik vabatruppidel teha lavastusi samaväärsete ressurssidega, kui on suurtes sihtasutustes töötavatel püsitruppidel, ainult et projekti korras. See omakorda eeldab muidugi vabakutseliste sotsiaalsete garantiide süsteemi korda tegemist jne. Aga eks neid kitsaskohti ole veel ja veel. Kõiki siin üles lugeda ei jõua.

Kuidas seda kõike täpsemalt teha, ei oska ma aga öelda. Ja ei peagi oskama, sest see on ministeeriumi asi korraldada. Sealt tulevad otsused ja valikud. Rahaeraldustega annab ministeerium mõista, mida ta soovib ja mida ta ei soovi näha. Ma ei ole absoluutselt nõus endise asekantsleri Taaniel Raudsepaga, kes ütles, et need muutmisideed peaksid tulema valdkonna seest. Vastutavate kohtade peale valitaksegi inimesi selleks, et nad raskeid otsuseid langetaksid. Paremate süsteemide väljatöötamine ongi nende tööülesanne. Öelda, et kõik peab tulema valdkonna seest, on liiga mugav positsioon: kujundlikult väljendudes viskad ukse vahelt kondi sisse ja ütled, et kakelge ise, ning hiljem vaadatakse, kes selle kondi siis endale sai. See ei ole õige.

„Pikk pink”. EMTA lavakunstikooli XXIV lennu näitlejate lühilavastused. Tallinna Linnateatri esietendus 23. XI 2009 Hobuveskis. „Puhh”. Lavastaja Hendrik Toompere jr.

 

Kas siis asekantsler peaks otsustama, et teeme vähem teatrit?

Asekantsler on lihtsalt teatri hierarhias viimane instants. Loomulikult ei pea ta seda üksnes oma peaga otsustama, aga tema vastutab. Ja kui seda teha ei taheta, siis pole ka vaja minna nende kohtade peale istuma. Minu eelistus on muidugi, et teeme pigem vähem, aga korralikult. Ja samas peab peale passima, et lihtsalt raha ära ei võetaks. „Vähem” tähendab, et olemasolevat resurssi ei tohiks nii palju killustada, vaid koondada ja eesmärgistatult suunata. Las olla pigem vähem ja korralikult kui et hästi paljudele ja ei midagi. Meil on vaja tippe ja fookust just suurtele lavastustele. Hiljuti kohtusin Soome delegatsiooniga, kes tuli spetsiaalselt „Macbethi” vaatama. Riias on „Macbethist” juba kolm artiklit ilmunud. Sõna levib ka piiri taha. See kõrge maine kaldub omakorda edasi turismi, ärisse ja igale poole mujale. Hästi ja säravalt toimiv kultuurielu annab tunnistust, et tegemist on elamisväärse riigiga. Auasi ka ju, või nii.

 

Praegu on pilt rikkalikum, aga varem on meil on olnud enam-vähem kaks leeri: üks, kes kaitses nõukogude ajal moodustatud struktuuri, ja teine, kes ütles, et see kõik tuleks maha lammutada.

Minu meelest on seda uuritud ka, et kui kaotada ära riiklik struktuur, näiteks suured teatrimajad koos truppidega, siis tulemused ei oleks paremad. Riikides, kus seda on tehtud, on vaatajanumbrid kõvasti kukkunud. Me oleme väike rahvas, kindlasti peavad säilima riiklikud sihtasutused, kultuur ongi meile kallis. Tänu sellele, et õnnetutel 1990-ndatel suutis teater säilitada oma struktuurid ja sealt elujõuliselt läbi tulla, ongi meil nii hea ja tugev teater praegu olemas. Aga veel kord, seda süsteemi saab kaasajastada.

 

Vaatasin just erinevate teatrite jaanuari mängukava ja nägin peaasjalikult vanu lavastusi. Kas äkki ongi juba eneseregulatsioon alguse saanud ja esietendusi hakkab tulema vähem?

Ei oska öelda. Teatris on kõik pika vinnaga. Need asjad, mida täna laval näeme, on plaanitud poolteist aastat tagasi. Eks igal teatril ole see veidi isemoodi kah. Draamateatris näiteks on selline tore probleem, et kuna publiku huvi on meeletu, siis lavastusi maha võtta on ka üha keerulisem. Aga me katsume teha ikka oma tavapärase programmi, umbes kümme uuslavastust aastas. Sest vaatamata kõigele peab uut verd peale voolama. Maailm meie ümber ju muutub pidevalt.

 

Olen ka märganud, et mitmed väikesed teatrid, kes sageli ei tahagi riigi rahastust, soovivad tihtipeale sarnaneda peavooluteatriga, tehes suhtelugusid.

Nojah, aga väiketeatri tegijatel on õigus teha seda, mida nad tahavad teha. Ka suhtelugusid. Mis siin salata, paljud inimesed tahavadki suhtelugusid. Ma arvan, et nõuda väiketeatritelt pidevat eristumist suurtest riigiteatritest ongi veidi kangutatud arusaam. Sest riigiteatrid peaksid ideaalis katma võimalikult laia vaatajaskonda. Sinna hulka kuuluvad ka vaatajad, kes soovivad pigem otsingulisemat teatrit. Kui eristumine oleks ainuke õigustus väiketeatrite olemasolule, siis kui palju neil üldse võimalusi jääks?

 

Millist vastutust kunstilise juhi amet veel kaasa toob? Komissarov olevat Noorsooteatris teadlikult arvestanud, et näiteks selleks, et Peterson saaks „Godod’t” teha, teeb tema seda, mida „peab”. Selline kunstilise juhi vastutus, et laseb teistel kunsti teha ja ise teeb kassatükke. Kas pead vahel ka niimoodi mõtlema? „Lehman Brothers” on küll ka kunstiliselt veenev, kuid ikkagi, kas teadsid kohe, et sellest tuleb kassahitt?

Ei teadnud! Teatris ongi nii, et läbikukkumise või ime eest ei kaitse meid lõpuks eriti miski. Ehkki tõepoolest, kui tahta, siis saab mustreid joonistada küll. Mõne asja puhul võib suurt publikumenu varakult ennustada, mõne puhul on see prognoosimatu. Kuid tõsine ambitsioon ja suur publikumenu ei pruugi üleüldse teineteist välistada. Kui rääkida näiteks „Macbethist”, siis minu meelest on selle lavastuse üks suuremaid teeneid just nimelt see, et ta tõestab võimalust teha suurt kunsti nii, et see on ka arusaadav laiemale publikule. Mis puutub „Lehman Brothersisse”, siis ma käisin selle tekstiga päris kaua ringi ning kõlas ka arvamusi, et see on pigem mingi nišivärk. Nii et suur publikumenu oli meile tore üllatus.

„Pikk pink”: „Genees ja katastroof”. Roald Dahli ainetel, lavastaja Roland Laos. Klara — Marta Laan ja Elois — Hendrik Toompere jr.
Siim Vahuri fotod

 

Kuidas sa selle lavastuse vormi leidsid?

Tekst on kirjutatud kümneminutiste monoloogidena. Kohati on dialoogi, vabavärssi, jutustust. Seda on tehtud üht- ja teistmoodi. On proovitud nii üheteistkümne kui kuue, nüüd siis kolme näitlejaga. Mulle pakkus pinget kasutada kolme väga head näitlejat, kes suudaksid kõik need tegelased ära mängida. Et säilitada piisav paindlikkus, tundus mõistlik kaasata ka päris muusikud, kes siis elusas esituses laval koos näitlejatega lugu jutustavad. See, et neil nii hea keemia tekkis, on mullegi väga positiivne üllatus. Mis puutub lava minimalistlikku vormi, siis selleni jõudsime ka tegemise käigus. Esialgu oli meil lavale plaanitud rohkem elemente, aga kuna kõik hakkas järjest üleliigne tunduma, siis kaapisime järk-järgult maha, kuni jäigi üks pink, mõned toolid ja valitud rekvisiidid. Mulle tundus paeluv võimalus ehitada suur osa loost üles kujutlusvõimele, mida me siis sõna ja muusikaga ärgitasime.

 

Aga ikkagi, kas hoiad peas mingit tööjaotust — et lubad teistel rohkem süvakunsti teha ja ise võtad vastutuse kassahittide eest?

Ma arvan, et kui ma oskaksin, siis küll ma prooviksin ka süvakunsti teha. Selleks peab lavastajal annet olema. Mulle on lihtsalt seni olnud loomuomasem teha pigem eepilisi suurlavastusi. Ja noh, mis seal salata, eks siinjuures ole ka oma kaalutlus — et oleks midagi, mis suure saali täis toob. Meil on see probleem, et Draamateatri suur lava eeldab suurvormi ja väike saal pakub võimalusi kammerlikumatele lavastustele. Täielikult puudub vahepealne formaat, black box-tüüpi lava, kus oleks võimalik teha veidi eksperimentaalsemat teatrit. Suur saal ja suur omatulu osakaal paneb meid teatavasse seisu, mis eeldab pigem täissaale. Black box, kuhu mahuks umbes 200 inimest, aga kus lava mõttes oleks endiselt nii kõrgust kui ka sügavust, oleks selles mõttes vabastav. Hea lavastus ei ole alati kassahitt ja seda ei pea toppima suurele lavale. Ideaalis peaksid ühes riigiteatris olema olemas võimalused kõigi maailmas levinud teatrivormide viljelemiseks. Et oleks nii džässi kui poppi.

 

Millal sa avastasid, et sul on suurlavastuste tegemise peale annet? Kas auhinnatud „Väljaheitmine” oligi esimene?

See oli minu kolmas lavastus Draamateatris. Liikusin loogiliselt: esimene lavastus oli maalisaalis, teine väikeses ja kolmas suures saalis. „Väljaheitmine” oli mulle ikka risk, aga see võeti hästi vastu. Täna lavastaksin selle muidugi hoopis teisiti. Aga üldine taju nii teema kui ka vormi osas oleks mul endiselt ilmselt sarnane. Mäletan, et üks oluline moment oli just nimelt seesama suurejoonelisus. Suur lava vajab suurt, eepilist ja teatraalset tearit. Mingil põhjusel oli seda varem kuidagi vähevõitu.

 

Kas aimasid ette ka „Mefisto” ja „Vend Antigone, ema Oidipuse” edu?

Need ideed paelusid mind algusest peale väga. See on üks edu pant, idee peab meis midagi käivitama. „Mefisto” puhul oli võtmeks teha seda koos Juhaniga. Juhan näitlejana sobis sellesse rolli ja ka üleüldisesse konteksti suurepäraselt. Või siis „Antigone” puhul kombinatsioon Tiit Ojasoost ja Mati Undist. Peale selle, Euroopas on antiiktragöödiad juba mõnda aega olnud väga populaarsed, meil mängitakse neid pigem vähe. Nüüd tundus aeg küps. Aga loomulikult, kas neist ka hitt tuleb, see on juba iseküsimus ja seda lõplikult ette näha on väga raske. Sest tegemise käigus on palju võimalusi võssa minna. Õnneks on nendel töödel olnud targad lavastajad.

David Edgar, „Nelipühad”. Lavastaja Mladen Kiselov. Oliver Davenport — Ain Lutsepp, Sõdur — Mihkel Kabel, Mihhail Czaba — Hendrik Toompere jr ja Isa Sergei Bojovic — Lembit Ulfsak. Esietendus 6. V 2012 Eesti Draamateatri suures saalis.

 

Kas on ka pettunud publikut?

Muidugi on. Alati on. Selle vastu ei saa. Ühel esietendusel istusid saalis kaks prouat. Kui etendus läbi sai, ohkas üks neist raskelt ja ütles teisele: „Nüüd on meile jäänud ainult Estonia.” Mis teha, ega siis kõik asjad peagi kõigi vaatajate jaoks olema. Aga mina loodan, et Draamateatri repertuaar on ikkagi piisavalt lai ja igaüks leiab endale midagi hingelähedast. Ma kordan, et ükskõik mis žanris me ka ei toimeta, see peaks olema tehtud võimalikult kvaliteetselt. Olgu selleks siis „Mefisto”, „Lehman”, „Antigone” või „Võõrad”.

 

Kõik need näited annavad aimu sellest, et Draamateater ei alahinda oma publikut.  Kuid teatrite kirjandus- ja turundustubades on ju arutatud ka selle üle, kuidas üht või teist asja ei saa teha või siis just  p e a b  tegema, kuna publik on ju teatavasti selline ja selline. Kui palju tuleb vaatajale kätt ulatada?

Publikut on tõesti erinevat. Oleks rumal arvata, et meil õnnestub kõik vaatajad kuidagi ühe mütsi alla saada. Ja ma loodan, et selline eelarvamuste aeg hakkab ka vaikselt seljataha jääma ning publikust rääkides osatakse üha rohkem hinnata erinevaid huvisid. Ma olen kuulnud saateid ja lugenud artikleid, kus teinekord võib tajuda teatavat üleolekut kõigi suhtes, kellega maitse ei ühti. Minu arvates räägib see rohkem kõneleja enda kui publiku kohta. Eesti teatrivaataja on juba väga kursis ja palju näinud. Väga paljuski tänu NO-teatrile, Von Krahli teatrile, Kanuti Gildi SAALile ja edaspidi loodetavasti ka tänu Draamateatrile. Meie vaatajat ei ole võimalik enam nii lihtsalt šokeerida, samas ei peta teda ka ära: kui on ikka sisutühi asi, siis ta ei viitsi vaadata.

Mul on hea meel, et Draamasse on leidnud tee ka paljud need, kes varem siia sattunud pole. Kusjuures ma näen ka tendentsi, et ühe lavastuse menu tekitab vaatajas huvi teiste lavastuste vastu. Seda võib vist nimetada vaataja kasvatamiseks. Loodetavasti see huvi jääb püsima edaspidigi.

 

Kui sa näiteks Ojasoo või Moppeliga läbirääkimisi pead, siis kuidas see käib? Kas nemad ütlevad, mida tahavad lavastada?

Mina teen lavastajale ettepaneku tulla meie majja ja nemad tulevad oma mõtetega. Siis me arutame asja. Enamasti esialgsed ideed muutuvad, kuigi on ka juhtumeid, kus alguses pakutu ongi kohe õige. Tähtis on, et nii teatril kui ka lavastajal oleks huvi koostöö vastu. Et ta näeks selles teatris midagi, mis teda käivitab, neid näitlejaid, neid ruume ja konteksti, millesse me asetume. Ses mõttes on Kertu ja Tiit eriti head, et nad tõepoolest tajuvad meid ümbritsevat maailma tundliku närviga. Oluline on haakuda tänase inimesega.

 

Mul on üsna hästi meeles teie kursuse 2009. aastal Tallinna Linnateatri hobuveskis tehtud „Pikk pink”, kust tagantjärele targana saab otsida juba ka teie praeguste lavastajakäekirjade algeid: Kertu Moppeli „Leivas” oli tema isikupärane huumorimeel täiesti tajutav, Kristjan Üksküla näitas juba siis üles huvi klassika vastu, Mait Joorits tegi „Kantani padjaga” diipi vormimängu, Roland Laose Dahli lugu oli samuti põnev, kuid tema ei ole kahjuks hiljem lavastanud. Sinu „Puhh” on ka hästi meeles, kõik see Edward Grieg ja Liis Haabi esmapilgul arusaamatu nohune nina… Kõik see kokku mõjus sellise mõnusalt eklektilise hullamisena. Kas sa ise tajusid juba selles töös mingit selget lavastajasõnumit, tungi suurele lavale?

Siis oli ikka pea laiali otsas. „Puhh” oli ju kodututest, tagantjärele olen mõelnud, et sellest oleks saanud kontseptuaalses mõttes midagi enamat. Võib-olla jõuan selleni kunagi tagasi. Muidugi ei vedanud ma välja, küll aga oli seal terve rida igasuguseid tundeid, mida sai lavale valada. Sealt jäi mulle tõepoolest külge taju ja igatsus millegi suurejoonelise ja eepilise järele. See muidugi ei tähenda, et ma ei naudiks väikesi ja intiimseid lookesi. Ei tahaks sulgeda ennast sellisesse raami, et olen ainult suurte tükkide tegija. Võrreldes Tiiduga olen ikka suhteliselt noor lavastaja, temalt on mul palju õppida. Loodan, et mu käekiri alles kujuneb.

 

Teie kursuse juhendaja oli sinu isa. Kuigi teil ei olnud ametlikult lavastajaõpet, on sealt ikkagi mitu lavastajat võrsunud.

Kohe esimesel aastal oli kõigil näitlejatudengitel ülesanne lavastada katkend oma kursusekaaslastega. Sealt joonistuski välja, kes tahab lavastada ja kes ei taha. Eestis on kuidagi nii kujunenud, et näitlejatest saavad lavastajad. Siiani ei ole meie lavastajaõpe olnud kuigi tugev, aga nüüd on vist pingutused selleks tõsisemad. Mind ajendas teatris lavastama see, et soovisin end näitlejana arendada. Näitlemine arendas lavastaja poolt ja vastupidi.

Andrus Kivirähk, „Kevadine Luts”. Lavastaja Uku Uusberg. Luts — Roland Laos ja Peeter Arusk — Hendrik Toompere jr. Esietendus 11. XI 2012 Eesti Draamateatri suures saalis.
Teet Malsroosi fotod

Mõned jõuavad avangardsema teatri juurde sedapidi, et „tavapärane” teater ammendab end. Sinu isa tegi noorena pidevalt nihestatud asju, hiljem on ta liikunud psühholoogilisema teatri poole. Sina oled üles kasvanud pigem „teistmoodi” teatri peal, Hermaküla jt. Kas oled tajunud vastureaktsioonina midagi sellist, et huvitud ise rohkem psühholoogilisest teatrist? On sul mõni eriline lavastaja või lavakeel, mis on sind mõjutanud?

Ma olen rohkem kui kindel, et sel ajal teatris nähtu ja kogetu on jätnud minusse sügava jälje. Nii see, mis toimus isa ümber Draamas, kui ka vanaisa ja vanaemaga nähtu Nukuteatris. Ja kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis ei oskagi kohe öelda, kumb on olulisem, kas laval nähtud meeldejäävamad lavastused või hoopis lava kõrval tajutu. Kõik need koridorid, laod, töökojad, inimesed ja jutud. Mäletan, kuidas võisin tundide kaupa istuda lava kõrval pimedas aksis ja vaadata sooja valgustatud lava. See aeg ja ruum oli seal teistsugune, maagiline.

Siiski ei ole ainult teater see, mis mind lavastajana mõjutab. Elu ise on sügavam allikas. Üsna palju veetsin aega vanavanematega. Isapoolsete vanemate maakodust Ärina külast on mällu sööbinud hulk koloriitseid kujusid, külajoodikuid ja muid tegelasi. See sürrealism, mis sealt vastu vaatas, on kindlasti oma jälje jätnud. Emapoolsed vanavanemad olid see-eest väga korrektsed inimesed. Vanaisa armastas puutööd teha ja ma mäletan, kui tüütu võis vahel olla kõike kümme korda üle mõõta. Samas, mulle kohutavalt meeldis temaga neid asju teha. Nii et ühelt poolt suhteliselt laia pintsliga tõmmatud elu oma täies lopsakuses, teisalt korrastatud, mõõdetud maailm, mis otsis kõiges oma loogikat. Usun, et minu lavastustes on need mõlemad pooled esindatud. Kahjuks või õnneks ei pääse me ka kõigest sellest, mis voolab meie sisse televiisorist ja mujalt massikultuurist. Sügava jälje on minusse jätnud terve rida multikaid, muusikat ja filme 1990-ndatest.

Minu vanemate põlvkond, kes oli just tormanud läände, ja meie koos nendega surfasime ühes parajas postsovetlikus/neoliberalistlikus supis. Sellele tagasi mõeldes valdavad mind bipolaarsed tunded: paeluvalt kirju ja teisalt vägagi segane, kõikuvate tähendusväljadega maailm. Kui nüüd küsimuse juurde tagasi tulla, siis võib-olla tõesti pärineb üks osa soovist psühholoogilisema teatri juurde pöörduda just nimelt sealt. Sest paratamatult paneb selline segadus ihkama organiseeritumat maailmakorda. Aga see pole kindlasti püsiv soov, pigem üks etapp arenguteel. Sest teine osa sellest kaldumisest on puht teatritehniline. Pärast kooli oli mul tunne, et õpitust jääb kuidagi väheks. Kuna pean näitlejatöö aluseks n-ö joonistamisoskust, ehk siis võimet teise inimese kehas usutavalt tegutseda, tekkis sügavam huvi selles vallas edasi vaadata. Sellega on seotud nii minu esimene lavastus „Marquis d’Artiste”, kus kogu lugu oli üles ehitatud kahe näitleja teravale psühholoogilisele mängule, kui ka edasised õpingud Venemaal.

„1944”. Stsenarist Leo Kunnas, režissöör Elmo Nüganen. Kristjan Põder — Hendrik Toompere jr. Taska Film, 2015. Foto: Andres Teiss/Taska Film/Matila Röhr Productions

 

Jäid sa Venemaal õpituga rahule?

Jäin küll! Mis puutub kooli, siis nad valdavad seda n-ö klassikalist teatrit päris hästi. Neil on väljakujunenud süsteemid, kuidas kõike edasi anda, nad saavad aru, millest räägivad, ja mõistavad ka inimhinge hämaramaid soppe. Vene kultuur on ääretult teatraalne, see on neil veres. Teiselt poolt hakkasin ennast sel ajal üha rohkem mõtestama kindlas kontekstis, ühiskonna osana. See Venemaal just kõige meeldivam polnud. Oli huvitav ja kosutav vaadata Eestit kõrvalt ja mõista, et tegelikult elame üsna heas kohas. Ühtlasi tekkis selgem arusaam, mida ma tahan ja mida mitte.

See kandub edasi ka lavastajatöösse. Kui esimesed lavastusalased katsetused on tavaliselt seotud väga kitsalt isiklike hädade, puuduste, aga ka hulluste eksponeerimisega, siis küpsedes lisandub lavastajale ka sotsiaalne mõõde.

 

Aga nimetagi mõned end mõjutanud teosed.

Kui jätta kõrvale päris esimesed mälupidid, siis terviklikumalt on meeles näiteks isa lavastused „Kolmas politseinik” ja „Kokkade öö”. Aga ka Von Krahlis tehtud „Peeter ja Tõnu” või siis hilisemad kunstnike lood Viinistul. Väga meeldis mulle Ojasoo „Julia”, aga ka hiljem NO-teatris tehtud „Padjamees”, „Hirvekütt”, „GEP” ja „Kes kardab Virginia Woolfi”. Samuti Linnateatris nähtud „Kuritöö ja karistus” ning „Isad ja pojad”. Von Krahlis „Kajakas” ja „The End”. Hiljem, kui sai käia juba väljaspool Eestit teatrit vaatamas, siis Warlikowski „(A)pollonia” ja Bunchdrunki „The Masque of the Red Death”. Aga ka terve rida filme, näiteks Tarkovski, Béla Tarri ja Sorrentino tööd. Aga jällegi ei saa alahinnata ka päris lapsepõlves nähtut, näiteks filmi „Forrest Gump” või siis MTV muusikavideoid. Nirvana muusika on minuga alati kaasas käinud. Kustumatu jälje on jätnud ansambli The Pogues kontsertsalvestus, kus hambutu Shane MacGowan laval jõi ja suitsetas, triibuline särk seljas. Hirmus kräu käis.

Fjodor Dostojevski, „Vennad Karamazovid”. Lavastaja Hendrik Toompere. Dmitri Karamazov — Hendrik Toompere jr ja Grušenka — Kersti Heinloo.
Esietendus 22. III 2015 Eesti Draamateatri suures saalis. Siim Vahuri foto

 

Kas pead ennast korralikuks kodanikuks või pigem mässajaks?

Ma olen ikka kodanikuna väga korralik. Seda enam meeldib mulle kunstis hullus ja see, kui seal on elu sees. Kui toimub asju ja neis on hoog ja jõud.

 

Millise kogemuse pealt sa mängisid filmis „Päevad, mis ajasid segadusse”, mille eest said ka auhinna?

1990-ndad on selline teema, mille kohta on kõigil midagi öelda. Aga eks mul ole omad mälestused ka. Olin sel ajal juba pubekas. Nii et kaugelt otsima ei pidanud. Sellise tüübi mängimises on midagi väga vabastavat ja mõnusat. Ei pea ennast painama küsimusega, milline ma olen. Lihtsalt nokid nina ja ongi juba hästi.

„Päevad, mis ajasid segadusse”. Stsenaristid Triin Ruumet ja Greta Varts, režissöör Triin Ruumet. Allar — Hendrik Toompere jr ja Juulius — Juhan Ulfsak. Kinosaurus Film, 2016. Kinosaurus Filmi foto

 

On inimesi, kes vajavad teatrit kui pelgupaika ja muinasjutuvestjat, on neid, kellele on olulised poliitilised teemad, ja neid, kes püüavad leida sõnumeid kunstiliste kujundite kaudu.

Mina kuulun nende hulka, kes otsivad teatrist kõike kolme ja midagi ehk veelgi. Ehkki kunstiline kujund on miski, mis võiks neid kõiki ühendada. Olgu selleks siis päevakajaline põletav sõnum või mõni igavikulisem, eksistentsiaalne teema. Kui võtta näiteks sõda, mis meid viimased kaks aastat painanud on, siis ma ei näe ausalt öeldes teist võimalust, kui seda käsitleda just nimelt kujundi kaudu. Sest ajakirjandus ja sotsiaalmeedia vahendavad ju nagunii sõda vahetult. Mis mõtet on meil sedasama teha? Näiteks „Macbeth” on selles osas hea näide. Ta räägib sellestsamast sõjast ja jubedusest, milles me elama peame, aga põimituna muusika ja kujundikeelega omandab see poeetilise üldistuse, milles ehk on paradoksaalsel kombel ka kübeke lootust. See ongi teatri refleksioon olukorrast.

 

Ka „Mefistot” oli ilmselt hea turundada poliitilises kontekstis — et natsid ja EKRE jne. Aga mulle avaldas seal rohkem muljet just Juhan Ulfsaki psühholoogiline mäng, see, mis inimese sees toimub.

Natsid olid selles ajas, kus nad olid. Selle loo teeb ikkagi kõnekaks see, kuidas võim inimese maha surub, inimese isiklik heitlus ja ka see, kuidas inimene ise on konformist, läheb mugavusest libedale teele.

 

Kui pikk su leping on?

Eestis võib kunstilise juhi määrata direktor ja direktori määrab sihtasutuse nõukogu. Kui direktor on tark, siis ta küsib nõu ka inimeste käest, keda loominguline juht mõjutama hakkab. Otseselt ei ole konkurssi ette nähtud. Minul on leping nüüd viie aasta peale tehtud, kolm-neli aastat on mul veel aega. Samas ei peaks ühele kohale liiga kauaks püsima jääma — nagu ma ka varem ütlesin, saavad ühel hetkel ju mõtted otsa.

 

Mainisid maaelu isapoolsete vanavanemate juures Ärinal; see koht on Väike-Maarja kandis. Kas näeksid end ka näiteks Rakvere teatris töötamas?

Ma näen ennast igal pool lavastamas. Kui oled piisavalt kõva mees, siis publik sõidab sulle järele. Igal kohal on omad spetsiifilised lood ja esteetika. Ma ei välista mitte midagi. Aga mu elu on ikkagi Tallinnas, lapsed on siin ja naine töötab siin.

 

Kas lapsed kibelevad juba lavale?

Nende kohta ei oska ma veel midagi öelda. Mu vanemad käivad palju rohkem lastega teatris kui mina. Nii Noorsooteatris kui ka meie teatris.

Maksim Gorki, „Väikekodanlased”. Lavastaja Kertu Moppel. Tatjana — Liisa Saaremäel ja Nil — Hendrik Toompere jr. Esietendus 16. III 2018 Eesti Draamateatri suures saalis. Aron Urbi foto

 

Su vanavanemad ei jõudnud näha Nukuteatri nime muutumist Noorsooteatriks. Kas sul endal on Nukuteatriga seoses nostalgiat?

Mirko Rajas teeb õiget asja. Ta saab väga hästi aru, mida tänapäeva noorem publik tahab. Nukkudega mängimisest peab edasi liikuma, praegu on laste elus palju ekraane, need kõnetavad lapsi ja noori. Kõik tahavad saada suuremat ja jõulisemat elamust. Mirko on nihutanud ka noortele tehtava teatri keskmist vanust kõrgemale. Ka Draamateatris on praegu kavas Taavi Tõnissoni lavastus „Luidrik”, sihtgrupiks neljas, viies, kuues klass. See on kõige keerulisem vaataja. See, et Noorsooteater ja Mirko nendega tegelevad, on väga tänuväärne.

 

Kas sa sellepärast kutsusid ka Tõnissoni, et ta on selles vallas üks parimaid ja sa ei pea majasiseselt ise kohustust võtma?

Teda kiidetakse, trupid on tema tööga rahul ja ta valdab seda.

 

Mida toob lähitulevik Draamateatrile ja sulle endale?

Julia Aug lavastab suures saalis Mihhail Durnenkovi „Eisensteini”, vana Heinz teeb Olga Tokarczuki „Aja oma atra läbi koolnute kontide”, Kertu Moppel lavastab Charlotte Perkins Gilmani „Kollase tapeedi”, Madis Kalmet Bergmani „Erakõnelused” ning Puustusmaa ja Malmsten teevad maalisaalis Antoine Rault’ „Skalpelli”. Nad on vanad sõbrad ja tahtnud alati koos mängida; nüüd tuleb neilt siis psühholoogiline triller, kus kaks venda tahavad teineteist ära tappa. Ise lavastavad ja ise mängivad. Suvel tuleb meil kaks lavastust. Haapsalus saab näha Priit Põldma kirjutatud ja Mari-Liis Lille lavastatud lugu „Pagulusse”, mis põhineb Eestist 1944. aastal põgenenud Ernst Enno lapselapse Elin Toona elukäigul. Mina ise teen aga suvelavastuse tööpealkirjaga „Rahamaa”, mis räägib Eestit raputanud rahapesuskandaalist. Tõesti uskumatud numbrid, mis sealt läbi käisid, Eesti eelarve on nende kõrval poisike. Lavastus tuleb Tartu Kammivabrikus, autor on Mehis Pihla, kunstnik Kristjan Suits, muusika on Maria Faustilt.

Andrus Kivirähk, „Café Théâtral”. Lavastajad Karmo Nigula ja Hendrik Toompere jr. Hendrik Toompere jr, Tõnis Niinemets ja Karmo Nigola.
Esietendus 2. XII 2022 Eesti Draamateatri suures saalis. Heikki Leisi foto

 

Remmel, Abner ja kogu see seltskond ongi juba peaaegu Draamateatri koosseisus?

Ahto on uskumatu, eelmisel aastal mängis ta meil üheksakümmend etendust, ta võiks tõesti lausa palgaline Draamateatri trummar olla. Elav muusika meeldib inimestele, see koostöö toimib ja etendust on hea mängida, kui saab muusikaga koos minna. Kindlasti jätkame koostööd muusikutega.

 

Rääkisime algul kultuuripoliitikast. Kas siis, kui sul Draamateatri aeg otsa saab, pole soovi poliitikasse minna?

Lembit Ulfsak ütles hästi, et tema meelest poliitika vigastab geeni. Lembit oli tark mees ja tema sõnu niisama unustada ei tohi.

 

Vestelnud MADIS KOLK

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.