MÄNGIV INIMENE

MARI LAANISTE

„Kaarel Kurismaa ajatuse piirid”. Režissöör ja monteerija: Aljona Suržikova. Produtsent ja operaator: Sergei Trofimov. Helilooja ja helirežissöör: Dmitri Piibe. Režissööri assistent: Dmitri Hljupin. Lisavõtete operaatorid: Ivan Panasjuk ja Charlie Phillips. Värvimääraja: Artemi Sintsov. Turundusjuht: Dagmar Reinolt. Tõlkija: Marko Noppel. Dokumentaalfilm, kestus 58 min. © Diafilm. Esilinastus 10. I 2024 kino Sõprus Kai saalis Tallinnas.

 

Portreedokumentaal ei ole lihtne ega võib-olla isegi mitte kuigi tänuväärne žanr. Ka käesolevas filmis märgib fookuses oleva teeneka kunstniku Kaarel Kurismaa sõber ja kolleeg Tiit Pääsuke skeptiliselt, et kunstnikest võib filmi ju teha, kuid rahule sellega niikuinii ei jääda. Pääsukese mure tundub siiski ennatlik; küsimus on ootuste horisondi seadmises ja sellest lähtuva tulemuse vormimises. On ilmselge, et 80. eluaastates jätkuvalt aktiivsest loojast ja tema aastakümneid väldanud mitmekesisest karjäärist ei ole võimalik anda tunni ajaga kõikehõlmavat, entsüklopeedilist ja absoluutselt representatiivset ülevaadet. Aljona Suržikova juba vilunud režissöörina teadvustab seda ega püüagi. Selle asemel vaatleb film subjekti tegevuses, selgituseks valitud meenutused, ja avab täiendavaid perspektiive mõõdukalt, erinevate kommenteerijate suu läbi (lähedased, kohalikud kunsti- ja kultuuritegelased, rahvusvahelised galeristid ja kuraatorid). Sündmustiku keskmesse on seatud „Tallinna trammi-objekt” (1993), Kurismaa viimane avalikus ruumis säilinud suur installatsioon, mille kaitse alla võtmisest ja rekonstrueerimise protsessist moodustub filmi läbiv narratiivne telg. Kaspar Viilup on TMK veebruarinumbri veergudel uusimaid eesti portreedokumentaale analüüsides märkinud, et niisugused filmid võiksid ideaalis püüelda selle poole, et olla „teos omaette, otsekui sõltumatu oma portreteeritavast”. Sõltumatus saab siinkohal olla vaid tinglik, kuna portreteeritava isikliku karismata poleks portreefilm ju mõeldav, kuid tundub, et „omaette teose” kriteerium on antud juhul küll täidetud. Film on dünaamiline, subjekti vastu sõbralik, teda mitte monumentaliseeriv, kuid laveerib samas mööda võimalikust ohust lasta end Kurismaal ja/või tema tinisevatel objektidel „ära tinistada” ja integreeruda portreteeritava omamüüdi (taas)tootmise korpusse.

„Kaarel Kurismaa ajatuse piirid”, 2024. Režissöör Aljona Suržikova.
Kaarel Kurismaa.

Siinkirjutajal ei ole Kaarel Kurismaaga vähimatki isiklikku kokkupuudet, seega pole ka mingit alust ega võimalust hinnata, kui lähedal on filmist jääv mulje „tõelisele” Kurismaale (kes oma abikaasa Mari Kurismaa ja sõbra Pääsukese hinnangul ei anna end isiksusena nagunii kergesti kätte). Dokirežissöörina on Suržikova aga juba oma varasemates filmides suutnud mind veenda, et ta jõuab oma tegelastele lähedale: kaamera ette seatud inimeste jutt ja emotsioonid mõjuvad jäädvustatud hetkes sundimatult, vahetult ja siiralt. Heameelt valmistab, et Kurismaast rääkivat filmi ei kammitse mingite kanoniseerivate tagamõtete raskepära ega tegijate liigne aukartus „eesti kineetilise kunsti elava legendi” vms seisuse või saavutuste ees. Pigem tekib kontrast filmi alguses näidatavat kulka elutööpreemia üleandmist saatva fraseeringu („Ta on eesti kunstis ainulaadne fenomen, kelle mängulised kineetilised objektid ja heliinstallatsioonid on avardanud visuaalse kunsti piire ja loonud sünergia erinevate kunstiliikide vahel”) ja kaamera ees võib-olla pisut ekstsentrilise, kuid täiesti mittepompoossena mõjuva Kurismaa vahel. Suržikova ei esitle filmis pjedestaalile seatud fossiilset puuslikku, kelle autoriteedi ees harduda, vaid pigem põnevat, kurioosset indiviidi. Kurismaa ilmub ekraanile kui kadestamisväärselt tegus seenior, kes näib olevat veetnud pika ja õnneliku elu, tegeldes asjadega, mis teda huvitavad, mängides, katsetades ja lustides eri kunstivormides. Huvifaktor ka kunstikaugele publikule võiks seisneda selles, et luterliku töömoraali ja otstarbekusekesksuse seisukohast, samuti rahvusliku omamüüdi vaevanägemisele ja kannatamisele keskendunud perspektiivist oleks selline elu justkui valesti elatud; ühtlasi võib ilmne töörõõm provotseerida sentimenti, et „mis kunst see on, kui selle nimel pole kannatatud”. Lisaks kõigele muule paistavad Kurismaad paarina veel ka silmatorkavalt, lausa tavatult harmoonilised ja õnnelikud. Film ei pea pingutama, et veenda publikut selles, et portreteeritav on „tähtis”, kui ta paistab juba iseenesest, orgaaniliselt piisavalt eriline, et tähelepanu köita. (Andkem endale siinkohal muidugi aru, et selle „iseenesest paistmise” võtmeks pole lavastaja pime õnn, vaid oskuslik töö.) Samas räägib film eelduspäraselt ka sellest, et Kurismaa looming on tähtis, kuid seejuures võib-olla veel mitte piisavalt tähtsustatud. Ta on olnud aastakümneid eesti kunstipildis äratuntavana kohal, kuid seejuures harva fookuses, tegutsedes n-ö keskpõrandale pürgimise asemel pigem marginaalsemates väljundites, mis tõid vähem tähelepanu, kuid võimaldasid ideoloogilise surve tingimustes töötades ka rohkem kunstilist vabadust. Tulemuseks on materjal, mille kohta tagantjärele võib küll pilduda mitmesuguseid iseloomustavaid märksõnu (pakuksin näiteks välja „tagantjärelevaates nostalgiahõnguliselt popilik”) ja termineid, aga kuna Kurismaa ampluaa on olnud suhteliselt lai, siis nendest justkui ei piisa kunagi tema loomepärandi kindlaks ankurdamiseks või äralahterdamiseks. Tuleb nõustuda kunstiteadlase Andres Kurega, kes filmis märgib, et Kurismaa on eesti kunstipildis olnud justkui ajakohatu, mitte oma ajast ees ega taga, vaid ikka kusagil kõrval. Sellega kaasneb tendents ilmuda muutuvatel aegadel ootamatutes kohtades. Film tuletab muu hulgas meelde Tallinnas Postimaja teenindussaalis kurikuulsate, reeglina mittetöötavate eskalaatorite vahel seisnud ruuporitega objekti, mille tehnitsistlik vormikeel mõjus ulmeliselt ja otstarve ei pruukinud olla üheselt mõistetav (kunstiteose kohta harjumuspäratult oli sellest võimalik väga lähedalt mööduda). Isiklikes lapsepõlvemälestustes on lihtne lahterdada säärased, argises ruumis paiknenud elemendid millekski enesestmõistetavaks, adumata üldse nende tavatust ja radikaalsust, rääkimata taustast. Sirje Helme kirjeldab filmis, kuidas keegi ei uskunud, et Kurismaalt tellitud objekt võiks ka päriselt Postimajja üles seatud saada, ent olümpiaregatiga Tallinna saabuvatele väliskülalistele suunatud mainekujundusliku pingutuse vaatenurgast osutus teos ootamatult konjunktuurseks, sobides näitlikustama kohalikke „vabadusi” läbi avangardkunsti eksponeerimise. Kas see demonstratsioon kallutas sihtpubliku nägemust Brežnevi-aegsest kultuuripoliitikast, selle kohta pole andmeid, kuid film näitab, et inimesed rahvusvahelistel kunstimessidel ja galeriides on idabloki kineetilisest avangardkunstist siiamaani lummatud.

„Kaarel Kurismaa ajatuse piirid”, 2024.
Kaarel Kurismaa.

Iseasi on, et Kurismaa loominguline pärand näib kodumaal olevat üksjagu kannatanud selle marginaalse ja mängulisena, s.t ebatõsisena tõlgendamise tõttu. Näiteks trammi-objekti puhul võimendas omal ajal ebatõsiduse muljet selle ilmne side Kurismaa lavastatud, mudilastele mõeldud nukufilmiga „Trammivasikas” (1983), mille olemasolu on nüüdseks küll pigem unustuse hõlma vajunud. Eesti laiema avalikkuse kunstiarusaam on kaldunud põliselt olema konservatiivne (otsekohesemalt väljendudes ka tagurlik ja piiratud, ja ühtlasi kaunis leplik otsese kunstivaenulikkuse suhtes) ning nõukogudeaegse, saati siis veel uuema kunsti hinda minek oksjonitel ja kollektsionääride seas on alles käimas olev protsess. Kurismaa objektid, mis on veidrad ja värvilised, liikuvad-häälitsevad, ja mille komponentides võib lähemal vaatlusel ära tunda mingeid „päriselt” otstarbekate esemete osiseid, ei ole kippunud mahtuma kunstikaugemate vaatlejate silmis kunstiväärtuslikkuse raamidesse. Tõsiasi, et tema avalikus ruumis paiknenud teosed on kellegi teadlikul otsusel likvideeritud, on sellise mõistmatuse või mõista soovimatuse tulemus. Postimajas paiknenud objekti vaikne hävi(ta)mine tundub kunstiajaloo perspektiivist tagantjärele skandaalne ja šokeeriv. Tõsi küll, film ja selle subjekt pühendavad vähe energiat kaotatu üle kurtmisele.  

„Kaarel Kurismaa ajatuse piirid”, 2024.
Kaarel Kurismaa. Kaadrid filmist

Trammipargi objekti erandlik säilimine näib olevat olnud õnneasi; see asub nähtavas kohas, kuid ei ole jäänud seal otseselt kellelegi-millelegi ette. Trammipargi ja viadukti vahelisel
peaaegu-heitmaalapikesel õhuliinide räga all asuval objektil puudub ka uuendatud kujul tegelikult siiani linnaruumiline raamistus, mis eristaks seda trafokapist või unustatud autoromust (kas või banaalseima lahendusena pingikene või paar, mis signaliseeriks, et vaateväljas on Kunst, mida tuleb vaadelda). Eks paista, kui kaua varem objekti kimbutanud grafiti-täägijad värskest värvist eemal püsivad. 

Filmi kulminatsiooniks ongi kaadrid viimaks kultuurimälestisena kaitse alla võetud ja värskelt taastatud „Tallinna trammi-objekti” pidulikult taasavamiselt augustis 2022. Installatsioon ilmub selle algselähedases värvilahenduses ja uuel, loodetavasti vastupidavamal betoonalusel. Kõlistatakse vahuveiniklaase ja peetakse kõnesid, ent n-ö elu ise sekkub ja pareerib ka selle olukorra ähvardava liigpaatoslikkuse. Avamisel kallab pikast põuast kollaseks kõrbenud murule lohutult vihma ning põhjalikult vettinud kujul ja halli taeva taustal näeb taies välja peaaegu sama nukker ja räämas kui ennegi. Sic transit, jne. Kui vägisi pjedestaalile ei upitata, jääb kunstnikule kahtlemata rohkem mänguruumi.

Kokkuvõttes on tegemist kena ja informatiivse sissevaatega n-ö elava klassiku staatuses, kuid fossiliseerumisele vastu puikleva inimese töödesse-tegemistesse. Eraldi äramärkimist väärib veel pisike detail, filmi muusikalise lahenduse kena kokkukõlamine näidatavate Kurismaa objektide tekitatava helimaailma tilinate-klõbinate-suminatega.

Hetk võtteplatsilt. Kurismaade juures. Taga: Tamara Luuk. Ees vasakult: Mari Kurismaa, Kaarel Kurismaa, Aljona Suržikova ja Tiit Pääsuke. Sergei Trofimovi foto

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.