POEETIKA PIKK, SÕNUM ÜÜRIKE

MADIS KOLK

A. H. Tammsaare, „Tõde ja õigus V”. Dramatiseerija, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja: Ingomar Vihmar. Valguskunstnik: Margus Vaigur. Lauluõpetaja ja laulusõnade autor: Feliks Kütt. Osades: Ago Anderson, Andrus Vaarik, Ireen Kennik, Jaan Rekkor, Kadri Rämmeld, Karin Tammaru, Kleer Maibaum, Märt Avandi, Priit Loog, Tambet Seling, Ando Loosaar, Inger Lilles-Nestor ja Kaido Torn. Esietendus 2. II 2024 Endla Teatri küünis.

 

Ingomar Vihmar on „Tõe ja õiguse” eelvestlustes rõhutanud selle seost oma „Kolme õega”, mida ta on lavastanud lausa kolmes versioonis. Nende ühisosaks on eeskätt see, et loobutud on kõikvõimalikest aksessuaaridest, mida oleme harjunud pidama tüvitekstide lavaliste tõlgenduste pidepunktideks, kuid mis sisuliselt hoopis takistavad otsekontakti klassika kui sellisega. Olen aeg-ajalt, näiteks mõnda ühisesse žüriisse sattununa, täheldanud kirjandusinimeste üleolevat suhtumist teatrisse kui kunstiliiki. Laval olevatki kõik juba kuidagi lihtsustatud, lahterdatud, pinnapealsete emotsioonidega märgistatud ja kinnistatud, samas kui otsesuhe raamatuga võimaldab piirideta maailmade kaasaloomist. Ometi ei saa öelda, et Vihmari klassikatõlgenduste võti selle paatosega piirduks: lisaks autentsuspüüdele alusteksti suhtes on tema lavastused otsinud ka lavalist mõttetäpsust ja -selgust. Seda, et üks kunstiliigispetsiifiline filter pole parem kui teine, on mulle kinnitanud ka äratundmine, et teatri- ja kirjandusinimesed saavadki kujundist, kujundiloomest kohati hoopis erinevalt aru. Me kõik teame, mis on epiteedid, metafoorid ja metonüümid, kuid kui etendaja laval näitab Stanislavski mõistes „inimvaimu elu” selle protsessis, tajun ma tihtipeale hindajate viitsimatust seda teekonda kaasa teha. „Mis on asja mõte?” küsitakse, ka siis, kui misanstseeni mõte ongi olukorra mõttetuse kehastamine, nagu näiteks Tšehhovil enamasti. Hea küll, ega seda väga tihti lavalt pakutagi. Palju poleemikat põhjustanud etenduskunsti vahendid on kaudselt Tšehhovi endagi mõistmisele rohkem kaasa aidanud kui tegevusliku analüüsi meetodi pinnapealne kasutus. Aga siiski, kirjandus ja teater ei ole mingis hierarhilises suhtes ning sama ülbe, kui jätta vahele mõne romaani looduskirjeldused — sest me otsime „sõnumit”, mitte ei suhestu poeetikaga —, on nõuda üksnes sõnumit ka lavale loodud maailmade puhul. Poeetika pikk, sõnum üürike.

Ühes intervjuus mainis Vihmar ka ise, et püüab enesestmõistetavaid asju raamist välja tõsta ja 180 kraadi pöörata. „Kolme õde” ning „Tõde ja õigust” ongi esmapilgul kiusatus sellisel moel hinnata. Õigupoolest tekkis mul endalgi esimese hooga küsimus, et kas see trikitsev võti juba väsima ei hakka ja et kuhu edasi, kui kaua võib asju lihtsalt pahupidi pöörata. Kuid süvenenumalt hinnates ei pööragi ju Vihmar suurt midagi pahupidi, osutab vaid tekstis peituvatele päästikutele, mida teatrikunsti kaanonid on mingil põhjusel harjunud varjutama ja looritama, olgugi et õilsal eesmärgil avada alltekste, mõtestada pealisülesannet jne. Vihmari meetod eemaldab teoselt küll pealmise hallituskihi, kuid see ei tähenda, et ta osutaks otseteele „sõnumini”.

Andres — Märt Avandi ja Maret — Kleer Maibaum.

Vihmar pole varjanud oma teatavaid esoteerilisi inspiratsiooniimpulsse, „Tõe ja õigusega” oleks ta justkui astunud sammukese ka teoloogilise maailma poole, milleks Tammsaare ju rohkesti ainest pakub. Jeesus Kristus kasutas tähendamissõnu, mille kohta võiks ju küsida, et milleks, räägi hoopis, mis on tõde „tegelikult”. Tähendamissõna peaks vist toimima natuke sarnaselt zen-budistliku koan’iga, kus sõnastatud paradoks osutab olukorrale, mida ei saa lahendada seda „sõnumisse” või „mõttesse” kodustades, vaid see peab aktiveerima performatiivselt. Oma mitmemõttelisuses on seal peidus ka häiriv moment: meid kõiki peab käivitama erinev ärritaja, sest meid kõnetavad erinevad asjad, kunstiline kujund peab sisaldama neid kõiki. Just seetõttu tundub vahel abitu ka diskussioon meie poliitilise teatri vähesuse teemal: lavalt otsitakse loosungeid ja vastuseid, mida juba ise niigi teame, mitte uusi määramatuid, performatiivsust aktiveerivaid olukordi. Pärast 24. veebruari 2022 teame kõik, mis on õige, mis vale, kunst ei aita siin pooli valida. Poliitiline kunst peaks meis pidevalt hoidma aktiivsena vaimuseisundi, milles viibisime tolle aasta 23. veebruarini, kuid sellist kunsti kohtab harva.

Vihmari respekti Tammsaare sõna vastu, mitte soovi seda 180 kraadi pöörata, kinnitab juba seegi, et ta võttis lavastada epopöa viienda osa. Enamik teose tõlgendusklišeid, alates pahatihti lõpunigi lugemata lõigust „Tee tööd ja näe vaeva…”, pärinevad esimesest osast. Siit ka rohked lahmivad üldistused eestluse ja Tammsaare enda kohta. Kui aga pärast esimese osa ilmumist Tammsaarele ette heideti, et teosel puudub keskne, kandev idee, siis vastas autor, et selle idee puudumine ongi teose idee. Nii nagu ka Tšehhovit, kohtleb Vihmar Tammsaaret üdini auto­ritruult.

Pearu — Priit Loog ja Karla — Jaan Rekkor.

Tammsaaret lugedes olen eelmainitud poleemikas küll selles mõttes kirjandusinimeste paadis, et tahan  lasta end tema süntaksil kaasa kanda. Tema võimas lause ise ehitabki maailmu, me ei pea suutma neid ei 3D-prindituna, käegakatsutavana ega näitleja kehastatavana ette kujutada. Ongi omamoodi paradoks panna näitleja neid lauseid lausuma mingi muu pealisülesandega, kui selle lause enda sisemine poeetiline struktuur ette annab. Nauditav on laval kuulata Andrese (Märt Avandi) ja Indreku (Andrus Vaarik) dialoogi Jumala inglist ning Andrese juhet kokku jooksutavast tõlgendusest Jumala tahte üle, kuid sellisele koan’ile ongi väga raske leida Vargamäe talutarest olustikulist pidepunkti või usutavat lavalist tõlgendust. Tammsaare ju ei tahtnudki, et Vargamäe maailm hakkaks eestluse kontseptsioonile suuniseid andma, pigem soovis ta hoida selle suhtes kriitilist distantsi. Tema lauseid ei saa teha kuidagi tegevuslikus mõttes suupäraseks. Esmapilgul nagu vihmarlik tobe nali, kuid sisuliselt kontseptuaalne kujund ilmestab eelkõneldut näiteks siis, kui Karla (Jaan Rekkor) kutsub Andrest Pearu (Priit Loog) surivoodi äärde, kuid viimane keeldub, markeerides poole lause pealt kujuteldava noaga kujuteldava puulusika vestmist.

Viies osa ju peegeldabki seda arhetüüpset ja palju tsiteeritud esimest osa, mis näitab pigem Andrese ummikuid: kui esimene osa kuvab meie silme ette Andrese ettekujutuse Vargamäe tulevikust ning põhikonfliktid seisnevad selle vastuolus reaalsusega, siis viies osa toob sellesse mõningase selguse. Teater kui kunstiliik ei tegelegi selgusega, ta peakski toimima kohalolus ning mitte tagantjärele targutama; ta võikski harutada tegevuslikult, performatiivselt, lahti üht protsessi. Näiteks Andrese võitlust sooga, kui veel ei ole viienda osa teadmist. Paraku peab teater alati ka oma tegelast mõistma, isegi tema valedele otsustele motiive otsima. Ja selles ongi teatri kui kunstiliigi tugevus. Me ei hinda ju ka lähedaste kadunukeste elu skaalal õige-vale, vaid näeme seda kogu selle poeetikas: selle poolest ju erinevadki kirjandus ja teater näiteks informaatikast. Kuid ometi on meil inimestena kalduvus langeda sentimentaalsusse — kõik need palju kasutatud kujundid Kuu asemel sõrme imetlemisest või mesilaste ja kärbeste erinevatest maitse-eelistusest aasal. Jumal on loonud rikkaliku maailma, kuid me ise kipume takerduma vaid klišeedesse ja süüdistame selles Jumalat.

Indrek — Andrus Vaarik ja Andres — Märt Avandi.
Gabriela Urmi fotod

Tammsaare pikad laused on argumenteerinud meile usutavaks Andrese arusaamu, ka sellest, et Jumalale saab oma visioone peale suruda. Nüüd, viiendas osas, tulevad Indrek, Maret (Kleer Maibaum), Tiina (Kadri Rämmeld), aga ka Pearu minia Ida (Ireen Kennik) vanatestamentlikule põlvkonnale kuulutama, et ainsaks sõnumiks on armastus. Sama pikkade lausetega. Kus on siin tõde, kus õigus? On lavastaja otsustada, kuidas rõhuasetusi seada. Esmalt on ta stsenograafina loonud lavale tellingud: see maailm siin ei ole lõplik, Tammsaare lõppematu süntaks ei ütle meile, mis on tõde ja õigus, vaid ta tahab meid performatiivselt sellesse protsessi haarata. Vargamäe ei ole valmis ja selle esimeses osas kavandatud plaan ei tarvitsegi enam kehtida.

Lavalisi vahendeid valides ongi Vihmar tekstitruu. Meie teadmised poeetikast räägivad meile küll sissejuhatusest, sõlmitusest, konfliktist ja kulminatsioonist, kuid see ongi teoses igavene, sõnum seevastu sõltub ajastust. Klassikast teeb klassika teose võime erinevaid sõnumeid oma struktuuris välja kanda, mitte autori sõnum kui selline. Shakespeare’i ajal olid õhus sootuks teised sõnumid kui tänapäeval ja pelk tõdemus, et inimloomus on muutumatu, ei selgita Shakespeare’i kõnekust tänapäeval. Teatriajaloo kon­tekstis on meil kalduvus omistada ühele või teisele lavakujundile igavikuline väärtus (ja muidugi peabki püüdma neid kujundeid jõudumööda jäädvustada), kuid ometi on see teatrikunsti kõige üürikesem komponent. Lisaks lavale toodud tellingutele on Vihmar laotanud laiali teksti poeetilise struktuuri. Emotsionaalsetel kõrghetkedel võõritab ta tegevuse; näiteks vägistamiskatse ja pussnoa peitmise stseenides sekkub lavategevusse inspitsient, võttes maha pinge, kuid samas osutades neile tekstikohtadele justkui topelt. Kui Tiina oleks tegelasena n-ö psühholoogilisem, ei tõuseks ehk esile tema pühakustaatus, mis kõiki tegevuslikult analüüsitavaid suhtesõlmpunkte vaid komplitseerib. Tõlgenduslikult on oluline, et lavastuses toodi armastuse sõnum esile ka Pearu, täpsemalt siis Ida (Ireen Kennik) kaudu.

Kõigile neile nüanssidele lõi huvitava raami Feliks Küti ohjatud lauluosa, kuid paraku jäi siin mingi dialoog poolikuks. Vihmari lavastustes on muusikalisel kujundusel alati tähtis roll ning enamasti aitab see just tekstiosa „sõnumlikkust” võõritavalt värskendada. Meetodina oli seekordne eksootiline laulupõimik põnev, kuid vähemalt minu jaoks ei hakanud see teksti otseselt peegeldama, vaid toimis pigem dekoratiivselt — mida Vihmar kõigi muude vahenditega just välistada püüdis. Kuid võttena viitab see viljakatele võimalustele, kuidas seda Vihmari autoriteksti autentsuse avamist edaspidi veelgi kõnekamalt esile tuua.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.