NÄUHTI!

PILLE-RIIN PURJE

„Mäeküla piimamees”. Autor: Andrus Kivirähk, Eduard Vilde romaani ainetel. Lavastaja: Aare Toikka. Kunstnik: Illimar Vihmar. Valguskunstnik: Margus Vaigur. Helilooja ja muusikaline kujundaja: Veiko Tubin. Videokunstnik: Argo Valdmaa. Koreograaf: Marge Ehrenbusch. Osades: Fatme Helge Leevald, Meelis Rämmeld, Andrus Vaarik, Priit Loog, Ott Raidmets, Ago Anderson. Esietendus 28. X Endla suures saalis.

 

„Aga mina tean, kuidas vanasti piima pastöriseeriti. Kõik piimad toodi kirikusse kokku — ja siis tuli pastor!” pajatab lahedas jõulutujus mees semudele Endla teatri saalis enne „Mäeküla piimamehe” algust. Täitsa Kivirähki stiilis eeskõne! Olen näinud lavastust kolm korda: 16. novembril ja 16. detsembril 2023 ning 1. veebruaril 2024. Saalid on pilgeni täis, publik elab kaasa. Jõulukuul ilmutas end reaktsioonides nüüdisaja naivism, mille kohta kurjas tujus tahaks öelda: kasvatamatus. Kui laval joodi viina, imiteerisid uljad mehepojad saalis korgiplumpsatust ja kulistamist; üks onu häälitses enne aplausi lehma kombel „muuu”…

Aare Toikka „Mäeküla piimamees” peibutab erinevaid publikukihte, üht võlub lopsakas rahvalikkus, teist läbimõeldud ja läbiv kujundisüsteem. Lavastusele sobib žanrimääratlus „valusalt koomiline draama”. Heldelt naerutavad hetked ristuvad eheda dramatismiga, valu ja koomika tasakaalustavad teineteist. Kokku saab hoogne, musikaalne, maitsekast mängulustist laetud tervik, mis sajanditaguse klassika valusvaimukalt meie kaasaega paiskab.

Kiitust väärib Illimar Vihmari fantaasiaküllane stsenograafia. Keset lava kõrguv küngas haakub kohanimega Mäeküla. Kõrgendik on piimamehe (võimu)territoorium, kuldse helgiga piimanõudest torn kui mammonakirik, mida ümbritseb lehmakelladest ja -kettidest karussell. Kuldsed ja valged sõõrid tantsivad laotuses nagu Päike ja Kuu — või mündid, mida piimamees Kuru Jaan saab kuulsa Mäeküla või ehk „kuldse savi” eest (valguskunstnik Margus Vaigur). Esiplaanil keset lava troonib piimapukk nagu pjedestaal, selle ümber ja peal toimub vahvaid misanstseene. Eeslava nurkades on vastakuti, justkui teineteisega tõtt vaatamas Prillupi nõgise seinaga kehvake eluase ja valge mõisahäärber; teises vaatuses pööratakse nood paigad teistpidi, Prillupil on nüüd uus ja terake jõukam kodu. Stiilseks märgiks mõisa hääbuv-pateetilisest suguvõsaslepist on neli vitraaži Kremerite portreedega: neid vitraažaknaid peseb Mari, turnides piimapuki serval ja pihustades hooletult vett, Ulrich von Kremer vahib sellal himutsedes alt üles. Tagalava muundub paaril korral ekraaniks, näeme suures plaanis kolme põhitegelast (videokunstnik Argo Valdmaa) — võte mõjub tsitaadina Toikka lavastusest „Elu ja armastus” (Endla, 2018). Tammsaare puhul oli kinoteema küll selgemini põhjendatud, kuid eks nüüdki toonita mustvalged kaadrid saatusemõõdet. Ehk viibatakse ka Leida Laiuse filmile aastast 1965?

Taasavastada Eduard Vilde 1916. aasta romaani Andrus Kivirähki lavateksti kaudu on puhas lust, kusjuures autoritruudust on seal tublisti rohkem, kui esiotsa oletaks. Pahatihti tahaks kihla vedada: no see on sada protsenti Kivirähk, aga algteost tudeerides selgub, et ikka Vilde! Näiteks kui Tõnu Prillup otsib Mari ärarääkimiseks abi nõidusest, kangastub „Rehepapp”. Ent erinevus peitub vaid tõigas, et romaanis nõustab saamatut mehikest nõiamoor, Sutsu eit, laval aga kõiketeadja Tuksi Ants. Pöörane nõiasõnagi pärineb Vilde tekstist: sikkanikkalikkakakperevondadaa.

Näitlejaid on trupis kuus ja kuigi loogiline liigitus oleks kolm pea- ja kolm kõrvaltegelast, naudib kogu sekstett lavaelu erksas, vaimuteravas ja sõnumitundlikus ansamblimängus. Leidlik nipp on lavaversioonis paari tegelase ühtesulatamine. Ago Anderson mängib mõnuga Tuksi Antsu — romaanis kannab seda nime sepp Juhani pealelööja, laval mahub sama rolli sisse ka „rõõmus jahvard” Sõra Jaak, juba mainitud Sutsu eit ja pealekauba hüljes, kes õpetab unenäos Prillupit „valu andma”. Nutikas idee on Kuru Jaani allakäik kahe tegelase kokkumonteerimisega: enesekindlusest pakatavast eluperemehest saab kõrtsis konutav enesehaletseja, kelle naine on rätsepaga jalga lasknud ja otsaga Oudovas — romaanis on too kõrtsivennike tuhvlikingsepp Maasikas, laval jääb ta Kuru Jaaniks. Priit Loogile kingib säärane kahestumine toreda mängulise kontrasti, viimaks jõuab Kuru Jaan kogunisti Mari kosilaste karjamaale, teadagi mitte marjamaale.

Ulrich von Kremer — Andrus Vaarik ja Mari — Fatme Helge Leevald.

 

Kõige põhimõttelisem erinevus romaanist: lava-Prillupil pole lapsi. Ega lapsed lavaloo mängureeglitega sobikski, ka Juku ja Anni mainimine lavataguste tegelastena oleks jabur. Romaanis on asi klaar: Tõnu Prillup oli abielus Mari õega, jäi leseks, Mari tuli talle naiseks väikeste laste pärast. Mõistagi tekib küsimus, miks lavastuse Mari üldse va Prillupi-nässi kosjad vastu võttis. Mees ei saa ju ilma naiseta, pillab Mari ise Kremerile vastuseks, mispeale paadunud vanapoiss mühatab ebamääraselt. Ehk on põhjuseks Mari „tihe isepäinisus”, nagu Vilde iseloomustab. Või uudishimu, kuismoodi ilmaeluke uues ümbruses muutub.

Mari armastab lugeda; kahjuks ei loe ta laval mitut raamatut korraga. Seda vahvat harjumust annab mõista nii ja naa: pealiskaudsus või vilgas ümberlülitumine, kärsitus, vaheldusekihk… Kivirähki lavatekstis on koht, mida Vildelt ei leidnud. Mari jutustab meestele ümber raamatut piraatidest, loo keskpunktiks naine, keda on oota­mas kas õnn või poomisnöör. Mari kuulutab muretult, et tal ükspuha, kas lõpp tuleb õnnetu või õnnelik, peaasi, et põnev. Siit võiks järeldada, et põnevus ongi Mari eluvalikutes määravaks ajuriks. Sest mis on Mari hilisem põhjendus, miks oleks aeg leping mõisaga üles ütelda ja piimad käest anda: „Mul hakkab igav.” Ei mingit ohvrimentaliteeti ega patukahetsust. Üksjagu vaheldust seiklus Ulrich von Kremeri armukesena Marile esiotsa ju pakub, saab mõisas laiselda ja maiustada, linna sõita, osta raamatuid, kontsaga kingi ja muid ilusaid asju. Kuigi ise põlastab: mis jumala näpp see on, mis mind veel ühe vanamehe juurde juhatab! Aga kui hakkab igav, on aeg avada uus raamat. Või mitu korraga.

Lõbustav on lugeda vastukajadest, kuis meeskriitikud tänini Mari „lahtiseletamist” nõuavad. Põnevalt mõtestab Mari tegelaskuju Andrei Hvostov saatesõnas Vilde romaani uustrükile (kirjastus Tänapäev, 2019). Isegi kui Fatme Helge Leevald esimeste etenduste paiku tiba ujedamalt mängis, jääb rolli tuumaks tabamatus. Saladus, mida lahti muukida ei ole võimalik ega vajalik. Prillup ei saa kuidagi sotti, kas Mari peaks olema natuke rumalam või natuke targem. Vilde kirjutab: „Maril on üksainus sõber — taotseb ta ema öelda — ja see elab ta pealuus.”

Lavastus hoiab ilmselgelt Mari poole, Toikka ja Leevaldi mängurõõmus tõlgendus toonitab Vilde aegumatu tegelase sisemist sõltumatust, elujulgust. Mari ei tingi saatusega, ei nurise, ei virise. Ei pääse ükski mees Marile hinge ligi, tema omamisest või allutamisest rääkimata. Korraks välgatab Mari veekalkvel silmades täitumatu igatsus, kui sepp Juhan osutub samasuguseks argpüksiks nagu ta suguvennad. Ott Raidmetsa Juhan meenutas esmamuljes „Elu ja armastuse” vagusjonnakat Eedit, aga sarnasus hajus, asemele imbus Tuksi Antsu kannul sörkiv pillimees, kel pole kuigi palju viisisid varuks. Tuksi Ants teeb oma tunkede tõmblukuga kelmikamat muusikat kui Juhan lõõtsapilliga — Anderson naudib iga lukutõmbe meloodilis-erootilist sõgekoomikat laitmatu stiilitajuga. Tuksi Ants ja Juhan püüavad suuga raasukesi saiapätsist, mida Mari pillub neile nagu lindudele. „Kas on linnukesel muret” näikse olevat Mari salalaul. Mehed söövad ka Mari peost, saamata ometi söönuks. Kui Mari pärast Prillupi surma armetud kosilased järjepanu tagasi lükkab, kannavad mehed loomamaske, maskeraad saab alguse kõrtsis laaberdamisest ja kandub kadripäeva. Sarvilised jahitrofeed riputab Mari sängi kohale. No ei allu selline naine kriitilise realismi kaanonitele. Mari riietuse stiliseeritus on moekas, rõõmsavärviline, silmatorkav, talle sobib pükskostüüm (püksid naise jalas!) ja iga seelik. Leevaldi osalahenduse krooniks kujunevad vaatuselõpud. Esimesele vaatusele paneb hüüumärgi Mari uhke kiikumine, kui leping mõisaga tehtud — kiigelaud tõuseb üha kõrgemale, kerkib meeste peade kohale, Mari naerab. Finaalis tantsib Mari end painetest vabaks (Marge Ehrenbuschi vaimukas koreograafia).

Romaanis uneleb vana Kremer uuest peatükist elulaval: Der Vorhang kann aufgehen — eesriie võib avaneda. Pärast esimest kohtumist Mariga kujutleb mõisnik: „…oleksin ma kompveki võtnud ja tal suu peal hoidnud nagu kutsikal: ta oleks naerdes näuhti vastu võtnud…” Lavastuse lõpus jätab Mari, vaba varblane, Kremeri tükkis ta mõisa ja suguvõsaportreedega
hoopiski eesriide taha. Tantsiskleb üksinda, jalad kerged ilusates kingades. Mari ümber plingivad „suurlinna tuled”, neist ei kiirga pahelisust, vaid lootusrikkust elu näitelaval. Puändiks Mari hüüatus: näuhti! „Ükskõikse lahkusega kergelt pillatud hüüe,” sõnastab Vilde.

Tõnu Prillup — Meelis Rämmeld ja Ulrich von Kremer — Andrus Vaarik.

 

Andrus Vaariku lavaelus Ulrich von Kremerina on peaasi jalad: vanamehe tuterdamine saatuslikku musta vankrit oodates muutub Mari tõttu kibelevas ihas hüplemiseks ja viimaks vasikana kepsutamiseks. Tõesti-tõesti, „vallatikkunud noorus” avaldub mõisahärra jalgades. See on Vaarikul meistritemp, hoida nisukese frivoolsuse kiuste maitsekat joont.

Klaaskommid sätib von Kremer hoopis talupoegade keelele, pilklik viide armulauale haakub Kivirähki laadiga. Kui saks selja pöörab, sülgavad matsid kommid välja, mõisahärra nina ees nad koogutavad ja teesklevad tööindu, tagaselja mõnitavad ja varastavad.

Lavastus käivitub nagu rokk-kontsert (helilooja ja muusikaline kujundaja Veiko Tubin): kolm mehikest — Tuksi Ants, sepp Juhan ja Tõnu Prillup — kommenteerimas laiskleva puusajõnksuga Kuru Jaani jõukust, osatamas määgides „Määäeküla piimameest”, säärsaabastes ja piitsaga Jaan ärplemas rituaalselt oma võimuga, müütamas armulikult roosilisi võipütikesi.

Kui kambakese liider, Ago Andersoni Tuksi Ants on pealaest jalatallani endaga rahul ja muhe, siis Meelis Rämmeldi Tõnu Prillup mõjub kohe armetu äbarikuna. Ei kanna ta pikki püksegi, on mingid lirkad, lühikesed ja õhedad, kepjad koivad naeruväärsed. Ikka seesama tõdemus, et „roll algab jalgadest”, mis teadupärast Jüri Järvetile tähtis oli. Korraks Rämmeld nagu imiteeriks Järveti intonatsioone, üsna muuseas. Nende kahe näitlejanatuuris aimub tragikoomilist ühisosa ja kaamera on armastanud mõlemat.

Meelis Rämmeld loob suurrolli, koomilise ja valusa. Prillupi unelmast, et Mari kaudu saaks mõisasaksalt Kuru ja piimad, kujuneb pöördumatu, saatuslik valik. Prillup ise jutustab Marile, kuis tema isa lootis karvasena elus õnne leida ja arutles, kumba rikkuse pärast peab paluma, kas jumalat või kuradit. Ka Tõnu on karvane, aga ei see avita. Ilmekas on stseen, kus Prillup kaabib härra kintsu, lömitab kui peni, Kremer aga katsub kammiga tema pulstunud karvu sugeda… Prillup üritab iga hinna eest Mari nõusse rääkida, proovib nõiakunsti ja isegi „valu anda”, kuigi käterätiku „vihisevaks köieotsaks” käänamine kukub haledasti läbi ja Mari paneb mehe kähku paika. Kui siis Prillup küsib taltsa juhmusega, kus see rätik käib, on isegi laval raske naeru pidama saada ja saal lausa rõkkab. Ent tõbisena vaesusest soniv Prillup ei ole enam koomiline, Marilgi hakkab mehikesest kahju.

Kõige võimsam hetk Rämmeldi rollis on suur meelemuutuse monoloog. Prillup saab teada, et Mari tegi viimaks lepingu tõeks, käiski mõisas ära ja kontraht ootab. Esimese hooga Tõnu rõõmustab, tema küsimuste logisevas rütmis vilksatab elevus, kuid ivake hiljem meeleolu muutub, käändub solvunud süüdistamiseks. Alles nüüd taipab Prillup (endalt) küsida, kuidas nad Mariga edaspidi teineteisele otsa vaadata suudavad. Aga on juba hilja.

Piimameheks määramise hetkel pärandab Kremer küll Tõnule Kuru Jaani piitsa, aga seda ulatades tirib saks Prillupit justkui tapalooma oheliku otsas. Kõigele lisaks on Prillup piimamehena läbinisti saamatu ega ole üldse arvestanud, et tuleb vara tõusta ja reaalselt rasket tööd rabada. Pikad püksid ja saapad ei tee veel meest. Vunk on kadunud, uut Mäeküla piimameest ei imetle ega pelga keegi, hoopis tema lipitseb meeste ees, kostitab või, viina ja sigaritega.

Kui Prillup pugejalikult priiskab, kamandab Tuksi Ants sepp Juhani pilli mängima ja sätib end tähtsalt piimapukile muusikat nautima; Prillupi-näss kössitab Antsu laia selja taga, kägaras kui ahvipärdik. Prillupi ajal vajub piimamehe kuldne torn kallakile, kipakaks. Lootus õnnel sarvest haarata luhtub, jääb üksnes sarvekandja naeruväärsuse taak.

Vilde romaani kirjeldusi on Kivirähk orgaaniliselt ja napilt tegelaste sisekõneks sõlminud. Sugestiivne stseen on Prillupi surm, kui ta mööda längus piimakiriku torni ülespoole ronib. Lootuste kullahelk muutub sinavaks. „Ilm aga siretab sinises, ikka sügavamas sinises, sinist hõõgab valge väli … taevassinisena kumab marduse särk litrite kilgendava tule all.”

Prillupi halekoomiline elu päädib tragöödia mõõtkavas. Näuhti! nähvas saatuse piits.

Tõnu Prillup — Meelis Rämmeld ja Mari — Fatme Helge Leevald.
Gabriela Urmi fotod

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.