ENN SÄDE FOTOALBUM 41.Pildikesi Pariisist 1995. Ilmar Raagi lõpetamata lugu

Alustada tuleb ikka algusest: operaator Enn Putniku poeg Illimar (Allen Illimar) on 1994. aastal lõpetanud keskkooli, prantsuse keel suus, ja kohtab aasta lõpul Ilmar Raagi. Aga Raag õpib tollal Pariisi filmikoolis (elagu uus aeg!) ning kahel noormehel plahvatab peas üheaegselt idee teha film eestlastest Pariisis. Nad leiavad siin Tallinnas äsjasündinud filmifirma Filmimax (Tiina Lokk ja Madis Tramberg), mis küll hasartselt püüab hoopis Euroopa kinofilme linastamiseks sisse tuua. Kummatigi ollakse nõus moraalselt toetama säärase tudengifilmi tegemist. Mingit raha selleks pole. Kuid Filmimax on käivitanud ka ühe dokfilmi (esimese!) tootmise, tõsi, koostöös Eesti Telefilmiga, sest suuri kogemusi filmide tootmiseks pole siin ju õieti kellelgi. („Tuulealused”, kaasautoriteks Toomas Jüriado ja Enn Säde, operaatoriks ikka Arvo Vilu.)
Veidi keeruline? Läheb veelgi keerulisemaks! Selle looduskaitselise hõnguga dokfilmi ühe episoodi võtted tuleb otsekohe teha Hollandis Lääne-Friisi saartel, lindude talvitamisalal. „Kui teeks väikese haagi Pariisi ja võtaks ka eestlasi seal üles?” — usun, et selle mõtte ütles välja Illimar. Euroopa on ju nüüd just nagu kodune võtteplats… Ma olen elanud alati usus, et ma pole avantürist, aga me sõidame Pariisi. Pole eelarvet, pole käsikirja, operaatoriks sellele võttele tuleb Illimari isa Enn Putnik.
Noor Putnik: „Mootorreisid AS (Eurolines) andis meile sponsorluse korras piletid Tallinn–Köln–Pariis, edasi-tagasi. Mul töötas seal müügijuhina üks tuttav. Muus osas leidsin ise ca 20 000 EEKi sponsorlust ettevõtjatelt, millest maksin päevaraha, ostsime beetakassetid ja veel üht-teist. Tol ajal oli see suur raha, aga sellise ettevõtmise jaoks ikkagi vähe.”
Äsjane koolipoiss ajab asju, mis minusugusel võtaksid jalad värisema. Somerset Maugham: „Noorem generatsioon — tormakas ja teadlik oma jõust — ei seisa enam arglikult koputades ukse taga; nad on sisse tunginud, istuvad meie kohtadel. Õhk pakatab nende lärmist.» Eks ta veidi paristamiseks läks, öömajadest polnud juttu, operaator Enn polnud mõelnud beetakassettidele… Aga Ilmar Raag on suutnud Pariisi enda jaoks kodustada, juba ta teab vanu eestlasi, nende kodusid, tunneb uut eestlaskonda nende „hädades ja viletsuses» — stipendiumid on lõppemas… Pariis on Pariis, aga meie film pole ju Pariisist? Nädalapäevad võtteid ja kolmekesi (Ennud ja raadiomees Toomas Jüriado) sõidame rendiautoga Hollandisse oma filmi võtetele. Illimar on needki asjad korda ajanud: „Hollandi viisad sain Pariisi Hollandi Saatkonnast Eesti Pariisi-konsuli diplomaatilise noodiga, ja seda ka tagauksest, kuna tol päeval oli Hollandi Saatkond suletud. Eestist me Hollandi viisasid ei jõudnud teha, siin polnud saatkonda ja aega jäi väheks.» Sest me pole veel Euroopa Liidus…
Kõik edasine on mulle, kes ma vaid ühe episoodi helimees olen, veidi udune. Ilmar jääb Pariisi, võetud materjal maandub Filmimaxi riiulitele. Nagu tollal kombeks, läheb firma õige pea pankrotti. Kuni 9. mail 2022 kirjutab Tiina Lokk: „Mitte keegi ei tea, kus on Filmimaxi asjad — usun, et prügimäel,” — Tuhkagi! Järgmisel päeval tuleb vastus Filmiarhiivist Pearu Trambergilt, et 1998. aastal andis Kinoliit arhiivile üle suure portsu filme, nende hulgas ka kümme teadmata päritolu Betacami kassetti: „Me jätsime nad igaks juhuks alles, sest sisu kirjed kassettide ümbristel olid eesti keeles. Ei osanud neid kuidagi süsteemi sobitada. Nüüd tänu sinu kirjale loksuvad asjad paika ning võtame nad arvele ja proovime ka kirjeldada.” Ja pooleteise aasta pärast, 15. novembril 2023 on nad digiteeritud.
Allpool on palju filmifotosid nendelt 28 aastat puutumatult lebanud videokassettidelt.
………………………………………………………………………………………………….
Toimetaja lahkel loal lisan mõned täiendused.
Päris 2022. aasta lõpul saadan Ilmar Raagile mõned siinsed operaator Enn Putniku filmifotod koos küsimärgiga — kuidas edasi? Kohe tuleb vastus: „Ma olin vahepeal väga kriitiline selle materjali suhtes selles mõttes, et tahtsin veel paremat filmi, aga praegu vaatan, et kõik on väga huvitav.
Teel Ukraina poole, parimat, Ilmar.”
Mis ma siis teen? Kutsun häid kolleege appi. Rein Kasak prepareerib mulle videosalvestuse, Jaak Elling digiteerib mu Pariisi helilindid, mis õnneks tänaseni mul siin kodusel riiulil seisavad. Kokku 13 ketast helilinte, mis mõeldud abivahendiks kui beetalindid otsa saavad. Ning teen Ilmarile tema n-ö krokiifilmist lahtikirjutuse, kassett kasseti kaupa, episood episoodi kaupa, mõnikord tulevad ka juttude tekstid appi. Materjali on 6 tundi, saan 17 lehekülge, ühe sündimata filmi montaažilehe. Mis praeguse aja filmide tuhandetunniste töömaterjalidega võrreldes on ju köömes.
Nende ridade masinasse klõbistamise hetkel on Ilmar jälle Ukrainas. „See oli väga inspireeriv võtteperiood, ehkki mul oli kogu aeg tunne, et jään alla oma ambitsioonile ja ka materjalile. Nüüd on palju muutunud.”
„1995 pole ju üldse kaugel” — nii ütles mulle äsja üks produtsent. Kummitan Tartu raadiomehe Toomas Jüriado mälukambrites, kes nüüd, ilmselgelt minu ärgitusel, on lõpuks üles leidnud oma toonased ülestähendused. „Pariisi-märkmete üks pidevalt korduvaid motiive on see, kuidas jõuan kusagil tänavanurgal lõdiseva Inge Elleri juurde, kes kurdab, et filmimehed on jälle pool tundi, tunni, poolteist tundi hiljaks jäänud… Ja kuskil ootab ta koos kohalike eestlastega, kellest pooled on juba käega löönud ja lahkunud… Mul oli tast täitsa kahju — alates sellest, et ta tuli Toulouse’ist (või kus iganes ta õppis) Pariisi ju sooviga veeta koolivaheaeg Ilmari seltsis, aga pidi leppima mingite vanameeste seltskonnaga ja pealegi nende heaks töötama.” Aga oma fotosid Toomas üles ei leia. „Ma mainin seal mitmes kohas, et siin pildistasin ja seal pildistasin — aga mida ma pole leidnud, need on need fotod! Ma olen märkmikku väga hoolsalt talletanud tänavate nimed, kus pilte sai tehtud; kindlasti oli see selle sihiga, et saaks albumisse kirja panna. Veel tuli meelde, kuidas Ilo Jaik-Riedeberg oma uuel automaatkäigukastiga Mersul meile linnatuuri tegi ja mitu korda auto välja suretas.”
Sa mäletad asju, mis mu kolkuvast ajust suisa kadunud! Mina näiteks ei mäleta, kuidas me seal mööda linna liikusime, oma kerge kaasaskantava filmikolaga…
Pariis näis üleliia müriseva suurlinnana, ega ma kunagise helimehe mälestuse vastu saa. Linna me ju tegelikult ei näinudki. Küll tuleb meelde hetk ühes Pariisi raudteejaamas, kuhu hommikul Ilo Jaigi mõisast olin saabunud (ööbisin seal kaks ööd). Keegi neiu pidi olema vastas, ja teda polnud… Siis selgus, et mul pole Ilmari aadressi, telefoninumbrit ega linna kaarti, keeleoskusest rääkimata. Oli üpris imelik tunne, 56-aastasena „üksi tundmatus linnas”… Noh, Inge tuli, jäin ellu.
Eks meie sebimine oligi ju mingil moel Ilmari filmikrokii, „natuurist joonistatud visand”. Erilisest võtteplaanist pole mõtet rääkida, kokkumängimata rühm ja suur ajapuudus on see, mis jätab Ilmarile võib-olla kesise mälestuse. Ta kirjutab õige varsti pika, kirevalt värvilise esildise „päris”-filmi tegemiseks ja saadab selle Tallinna, Filmimaxi. Olen seda näinud, väga halvasti loetav faks, aga et firmas lähevad asjad allamäge, siis see eriti kedagi ei huvita. Võtan ise Ilmarile vastata, saadan 25. septembril 1995 koos kirjaga ka mustvalged fotod. Ja kahe kuu pärast on mu omaenda kiri siin: „Adressaati ei leidunud.”
On päris kõhe lugeda ammu meelest kadunud kirjaridu: „Sinu kirjatükkide „viga” on ehk kõigepealt selles, et nad on loetavad ja arusaadavad vaid asjasse pühendatuile, st inimestele, kes on näinud võetud materjali, ning nad jäävad raskesti dešifreeritavateks erapooletutele lugejatele; ehk teisisõnu: nende esseedega pole mõtet minna kultuuriametnike ette raha välja võluma… Anna andeks minu liiga papajannsenlik stiil, aga tahan tõesti, et Sul see lugu õnnestuks. Ole kiire, sest aeg lendab.”
Iseenesest võluv idee kaob kaugusse, jääb mingi eestiaegne võlatunne vanade pariislaste ees. Ja iseomased värvid sealt kaugelt: proua Ilves, see 92-aastane naisarhitekt, on sündinud Keava mõisas. Aga Keavas on sündinud ka minu abikaasa Eevi Säde. Ja Fanny de Sivers on pärnakas, mina ka. Neiuna Isak, õppis ta samas koolimajas, Pärnu Tütarlaste Gümnaasiumis, kus hiljem minagi — Lydia Koidula nim. 2. Keskkoolis. Tollane doktorant Kristjan Toomaspoeg on professor Salento Ülikoolis Kagu-Itaalias Lecces. Meie priitahtlik assistent Inge Eller (koos kaksikõe Eikega koolipõlves tublid iluvõimlejad) on töötanud UNESCO Pariisi peakorteris, abiellunud prantslasega…
Ja Ilmar ise: „Tegelikult ma muidugi tean, et see asi tuleb ära vormistada.”

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.