PROVOKATSIOON

GREGOR KULLA

„Kultuur”. Kontseptsiooni autor ja esitaja: Maria Metsalu. Helikunstnik: Artjom Astrov. Teksti autor ja dramaturgiline tugi: Jaakko Pallasvuo. Stsenograafid: Nikola Knežević ja Maria Metsalu. Kostüümikunstnik: Kris Lemsalu. Esietendus 31. X 2023 Münchenis festivalil „Spielart”, Eesti esietendus 8. II 2024 Tallinnas Raekoja platsil ja Kanuti Gildi SAALis.

 

Maria on kui perverdi kätte jäetud laps. Tegelikult me ei tea, kas ta on pervert. Ta ise ka ei tea. Üks ütleb, et on, teine, et ei ole. Ütleme tema kohta lihtsalt „onu”. Kui onu ja Maria kahekesi on, meeldib onule Mariat kobada. Mitte rõvedas mõttes. Talle meeldib ta ihu. Milleks see ihu võimeline on. Või et mida teha suudab. Onu rind on juba lössi vajunud ja vahel on tal selline tunne, et varsti ta enam muud ei näegi kui omi varbaid. Tal ei unune pilt Bellast, kellel last sünnitades selgroog nagu kuivanud oks katki murdus. Ainult et temal murdub niimoodi aeglaselt. Aeglaselt ja valusalt, nagu esimene armastus…

Vahel mõtleb onu, et ta on ise laps. Väike laps suures ja kokku vajunud kehas, mis samal ajal nii kuivab kui pehkub. Kaks ühes. Lõpuks plahvatab. Täiesti nagu vastand lapse kehale. Naljakas on neid sama sõnaga nimetada. Ühele on see lust, teisele piin. Üht tuleb toetada, et püsti püsiks, teisega peab tegelema, et maha heidaks.

Onu ja Maria mängivad nii palju, kui onu suudab. Mariale meeldib onuga mängida mängu „sile tee, sile tee…”.  Onule meeldib kõige rohkem elektrimäng, sest siis saab Mariat kõditada. Maria muutub otsekui sisalikuks, kellel saadi nagu liiga pikalt sabast kinni. Või kalaks, kes tahab tagasi vette saada. Ülejäänud ajast mängib Maria üksi onu ees.

Talle kutsutaks politsei, kui keegi teada saaks, mõtleb onu. Et ta siin mängib ja lollitab. Ja politsei ei teaks, mida peale hakata. Vaatepilt, mida näeb ainult õudusfilmis. Veel õudsem. Suurest hirmust jäetaks võib-olla rahulegi. Teavitataks ehk kiirabi või pöördutaks kohaliku omavalitsuse poole. Ei usu, et viitsitaks. Aga kaua sa ikka üksi lollitada jaksad. Lastega onu mängida ei saa. Endavanustega ka mitte, sest nood on kibestusest ja halast punnis nagu Lioton 1000 all pulseerivad veenilaiendid. Kes see ikka kängus onuga mängida tahab. Rõve hakkab. Endalgi rõve. Vana onu…

Last vaadates pole nii rõve. See energia. Nii lihvimata ja toores. Onu unistab, et oleks temalgi sellest midagi järel. Sellest uudishimust. Kui inimesel lastakski selliseks jääda. Oleks ilmaruum etem. Või sandim? Laps ju vastutust ei võta. Laps mängib ja jonnib. Ja avastab. Hirmu- ja murepaja alla halge alles tuuakse. Küll see kord põlema saab, võib vaid edu soovida. Mõni jääb kängumiseni pajaalust leeki vaatama. Pott podiseb.

Mariat vaadates meenub onule, kuidas tal lubati väiksena rannas oma nokuga mängida. Imelik mõelda. Miks ta oma nokuga mängis? Vist oli huvitav. Pehme, veniv ja kortsus. Ükski teine ihuliige selline pole. Õigemini, polnud. Maria mängib oma pissuga. Või vagiinaga, on tänapäeval parem öelda. Ütleme vagiinaga. Teda huvitab, kui sügav see on. Nagu kaev. Ja mis sinna sisse saab panna. Onu jagab Maria vaimustust. Ütleb, et ka teda huvitavad sellised asjad. Ja tema mõtles ka kunagi sellistele asjadele. Enam pole ammu mõelnud.

Onu pole loll. Muidugi ta saab aru, miks ta polnud ammu sellistele asjadele mõelnud. Tema vanuses ei tohi oma nokuga mängida. Mängimiselegi vaadatakse tema eas viltu. Vanainimene ja niimoodi… Mitte et noku ja tussu onule nii huvitavad oleksid, ta pole lihtsalt neile varem niimoodi mõelnud. Meelestki on läinud, et need olemas on. Viimasel ajal koosneb ta keha ainult seljast. See valutab. Ei aita ei Diclac ega Voltaren. Kätele mõtleb ka vahel, sest need värisevad.

Seostub see tila siis üksnes räpasega? Et onu ei või oma nokuga mängida, ilma et seda kardetaks? Mis tas nii õudset on? Õudne on ju inimene, kui tal pahad kavatsused on, mitte tema noku. Aastanumber on nii suur ja me pole leidnud nokule ja vagiinale muid tegevusi kui seks ja pissimine. Onu on oma nokule nime andnud. Nii pole too nii üksik. Onu tunneb, et üldse on ta keha jube üksik. Kogu aeg peidus ja kui peidust välja tuleb, mõeldakse, kui rõve see on. Või kui jälk tema on. Kõigele muule kui kehale.

 

Onu ja Maria

Igaks juhuks mainin, et onu pole päriselt olemas ja Mariat ka mitte. Onu pea ja Maria ihu olid abiks teise Maria, Maria Metsalu tegevuse mõtestamisel. Aga ka minu mätta otsast vaadatuna. Mõni teine mõtestab Maria, edaspidi üksnes kui Metsalu, tegevust teisiti. Ja peab onu tegevust õõvastavaks, pedofiilseks — mis ta võib vist nagu olla ka. See võib olla mis tahes. Võib olla nii eder- kui tagurpidi. Tulen varsti selle juurde tagasi.

Kuna käesoleva teksti keskmeks on Maria kõige hiljutisem lavastus „Kultuur”, püüan nüüd tasa-tasa sõõri selle poole keerata. Ütlen ka ette ära, et varem olen näinud ka „Kaevu” ning ekraanilt lavastusi „Mademoiselle X” ja „Fuchsia” (2. versiooni, „Kunstigalerii”). Artikli lõpus annan Maria tegevusele napi iseloomustuse: millisena see mulle näib.

„Kaev”, 2017.

Täiesti mõttetu

„Kultuuri” ja sellest kirjutamise vahele jäi mõni jagu aega, mil uurisin lähedastelt, mida nemad sellest arvavad. Viisin end kurssi ka kirjutatud arvustuste-artiklitega. Suulised arvamused „Kultuuri” kohta jaotusid rangelt kahte leeri, nagu kõnekate teoste puhul ikka. Tunde järgi ütleksin, et umbes võrdselt oli neid, kelle jaoks oli lavastus „täiesti mõttetu”, ja neid, kelle jaoks „lahe”. Kordan, et valimiks olid minu sõbrad ja tuttavad, seega laias laastus üsna sarnaste huvidega inimesed.

Mistõttu „täiega mõttetu” mind ka puudutas. Ma ütleksin, et Maria tegevus (lisaks lavastustele ka Young Boy Dancing Group) mõjub muu hulgas trendikalt ja on Eesti kontekstis teed juhatav. Miks see siis osale noortele kultuuriinimestele mõttetu näis?

Kuulsin fraase „kaotas pinge”, „oli väsinud”, „tuli rollist välja”. Need jäid meelde. Need ei kõlanud mürgiselt nagu siin tekstis. Pigem niimoodi pehmelt, sõbralikult. Tundsin ka mingit arusaamatust, et mida just nähti. Sellest kirjutab ka Urmas Lüüs (küll mitte selle lavastuse kontekstis), kelle tekstideni jõuan õige pea. Kõigile, kellega lavastusest rääkisin, pakkus kõneainet kolmandas nn vaatuses toimuv õhtusöök, mis mõne meelest venis, teisel tekitas roti tunde, kolmandale jäi arusaamatuks. Et istud ja vaatad, kuidas teised söövad. Tahaks ka, aga ei saa. Üksmeelselt nõustuti, et põnev oli Maria hullamine tänaval. Oleks tahtnud kauem näha. Nn pinge hakkas ukse poole hiilima Kanuti suures saalis, kontserdiosa ajal (kus Maria paistis väsinud ja tuli vahepeal rollist välja) ja lahkus sootuks väikeses saalis, õhtusöögi ajal (kus nn roll pehkus läbini: ühel etendusel lahkas Maria toimuvat etendust).

 

Dramaturgia ja vorm

Niisiis, pinge Maria lavastustes. Või pinge üldse. Luban endal öelda, et pinget loob, õigemini hoiab dramaturgia. Etenduskunstides, olgu selleks ooper, sõnateater või mõni muu etenduskunsti liik, on kõige harjumuspärasem selline pingejoon, kus teos hakkab vaikselt arusaamatusest võrsuma, ajapikku tihenevad kihid ja tõuseb tempo, arusaama määr, pinge ja teos kulmineerub kuldlõikes (umbes teises kolmandikus), pärast mida tempo kukub, vaadatakse tagasi, võib-olla jõutakse lahenduseni, kui selleni pole veel jõutud, ja asetatakse kuulaja või vaataja ilusti tagasi pehmele toolile. Vahel lisandub ka väike kooda või sissejuhatus. Teatris on selline vorm maru levinud, seetõttu ka eeldatav. Otsitakse katarsist! Orgasmi! Mis on romantiline, kuid ehk ka meie kaasajale omane. Kõik, mis sellest erineb, paistab kahtlane.

Dramaturgia on teadus loo ülesehitusest ja selle esitamisest. Dramaturgia loob ajas korda, tegeleb sellega, kuidas pingestada aega. Rainer Sarnet leiab, et iga dramaturgiavorm väljendab mingisugust arusaama inimesest. „Ka arusaam ajast väljendab arusaama inimesest. See võib olla Euroopas levinud, mingis mõttes kristlik pärand, et ajal on algus ja lõpp, suund ja areng. Või siis on aeg tsükliline, korduv. Iga vorm väljendab tuuma. Ja tuum on inimene.”1

Muusikas käsitletakse seda rohkem sõnaga vorm”. On olemas harmooniline pinge ja muu selline, mis esitab küsimuse ja siis vastab sellele, aga see on minule pisut jalgu jäänud. Räägitakse ka loo jutustamisest. Sarnet järeldab, et dramaturgias on inimese hinge omadusi püütud teadvustada ja sõnastada väga sügaval tasandil ja kui me võrdleme seda püha Sofroni mõtetega, siis mõistame, et inimese hing ei ole suvaline, sellel on oma seaduspärasused. „Hing on küll ratsionaalselt defineerimatu, aga tal on oma tõelisus.” Muidugi kõneleb Sarnet dramaturgiast draama kontekstis, mille ta leiab põhinevat tõelisusel: „Draamakunst õpetab, et me oleme surematud ja et meil on võime üksteist armastada.”

Vorm või dramaturgia paistab kandvat nii Maria kui ka mitmete teiste meie kaasaegsete kunstnike teostes iseseisvat rolli. Selle eesmärk pole tabada mingit tuuma või tervikut, mis iganes see olla võib. Poliitiliste sündmuste taustal on (noortel kunstnikel) keeruline näha mingi terviku või tuuma taotluses midagi muud kui vägivalda. Vähemalt mul endal on selline tunne, et las see jääb nondele, kes tõdesid otsivad. Mina neid ei otsi. Mida rohkem asjade muutlikkust tunnistada, seda plastilisem on meel, mulle näib. Kes mäletab, siis lavastuses „Mademoiselle X” kordus üks ja sama stseenide ansambel, „Kaev” lõppes oma haripunktis, tühjusega, „Kultuur” oli aga üles ehitatud justkui tagurpidi. Kuid mida siis arvata, kui dramaturgia teadaolevatele seaduspäradele, reeglitele ei allu. On allumatu, nagu kirjutab Urmas Lüüs.

Maria on õppinud SNDOs ja sealsest nn dramaturgia puudumisest on meie perioodikas kirjutatud küllaga. Nagu ma juba ütlesin, kutsub Lüüs seda dramaturgiliseks allumatuseks ja kirjutab, et vestluses Jette-Loona Hermanisega (samuti SNDO lõpetanu) selgus, et klassikalisele dramaturgiale seal koolis suurt rõhku ei panda.2 Jürgen Rooste kirjutab, et Johhan Rosenberg rääkis, kuidas SNDOs õpetati dramaturgiaga tegelema mittelineaarselt.3 Olen nõus, et nii Maria kui teiste SNDO lõpetajate puhul paistab silma tugev struktuuride küsitlemine, seda ka dramaturgia ja vormi puhul, mille mõjust ollakse teadlikud ja millega käiakse ringi omatahtsi. Kui loo jutustamisel on omad reeglid, millele mainitud kunstnikud ei vasta, mida siis järeldada?

„Mademoiselle X”, 2021.

Kultuuri kihid

Võtan näiteks Maria lavastuse „Kultuur”, mille kohta toodi suulises tagasisides välja, et pingega olid lood nii, nagu nad olid — millele juhtis tähelepanu ka kriitik Kärt Kelder4 —, ning püüan anda selle teose dramaturgiale ja vormile omapoolse tõlgenduse, mis ehk erineb mõnevõrra Sarneti dramaturgia määratlusest ja osalt ehk isegi kritiseerib seda. Ei tea.

Maria „Kultuur” jagunes kolmeks iseseisvaks tervikuks, mis jadamisi moodustasid neljanda terviku. Esimene osa, Viru McDonald’si juurest hot dog’i-käruga Raekoja platsile manööverdamine ja sealsete vene keelt kõnelevate noortega mängimine oli kõikidest osadest enim laetud. Ettearvamatu! Kartsin kogu teekonna vältel, et Maria saab kohe-kohe laksu. Vedamisi ei saanud. Tänavalt astuti Kanuti suurde saali, kus Maria esitles oma tagasihoidlikku koreograafiat, milles puhus õnnelikele musisid, ja mängis klaveril Artjom Astrovi kirjutatud klaveripala. Viimaks juhiti publik Pühavaimu saali, kus Karim Boumjimar pakkus laua taha istunutele priiskavalt roogi ja võimust võttis vahetus. Üksteisega suheldi, rotid jõid õlut ja sõid hot dog’i, kuni Maria piigina päikesevarju merekoera keha läbistas, surnud looma sapimahl publikusse pritsis ja lavastuslikku õhkkonda naasis.

Osi sidus Jaakko Pallasvuoga kahasse kirjutatud tekst, mis on samuti jaotatud kolme plokki. Esimeses on tähelepanu all Päike. Teksti alguses pole kohe aru saada, millest jutt. Räägitakse Päikesest ja sellega seonduvast. Kes armastab Päikest? Rikkad maksavad lennufirmadele ja kinnisvarahalduritele, et talle „lähemale” saada. Elavad talle lähemal ja varjutavad oma tiine rahakotiga neid, kes tänavalt kaugemale ei pääse. Järgneb kontserdiosa, kus Maria muundab end lilleks. Siit ka pealkiri „Lille kontsert”. Lill, täpsemalt päevalill, istub aknalaual oma potis ja võtab klaveritunde. Kui Päike ei paista, mängib ta inimesele klaverit. Ka talle meeldib Päike. Rohkem kui korter, millesse inimene ta toonud on. Aknast vahib ta inimesi, kes jooksevad ringi ja karjuvad telefoni käske, müüvad roose ja kusevad nurka. Lill on rahulik. Talle meeldivad poti seatud piirid. Tal pole vaja kaugemale küündida. Mitte nagu inimesel. Lill muudab seda, mis talle antakse, massiks. Elegantseks massiks. Ta kasvab. Ainult kasvab.

Õhtusöögilauas istuvad viis kõige rikkamat inimest: nartsiss, petuunia, magnoolia, hüatsint ja roos. Nartsiss töötab ilusektoris, petuunia kommunikatsiooni-, magnoolia tervise-, hüatsint transpordi- ja roos sõjasektoris. Nad istuvad päikeselauas ja valmistuvad nüüd lõpuks ka Päikest ära sööma. Nad tõega usuvad, et suudavad oma kollaseks võõbatud ruumis, Päikest meenutava kollase lakiga kaetud laua taga ta ära süüa. Laua keskel on Päikese näoga sinepipudel. Kõik on võlts. Peale toidu, mida nad söövad. See võlts on peegeldus tõelisest. Päikesest. Nagu Kuu. Teater on ka nagu Kuu. Hõbekajakas lendab ja näksib hot dog’ide jäänuseid. Sinepipäikeselaua liikmed näevad, naeravad ja löövad käega oma harjutatud ükskõiksuses. Las ta näksib. Las energia ringleb.

„Kultuur”.

Tagurpidi peegeldus

Maria kehastub, nagu kirjas annotatsioonis, vaatemängu (ehk kultuuri) objektiks ja „Kultuuri” publik on kui kollektiivne keha, mida toidetakse, lõbustatakse ja seatakse kahtluse alla. Seesama inimkeha, kes kultuuri loob, astub aga oma kanna peale. Pärast deep’i teksti, kammerõhtut ja õhtusööki endistviisi kultuurinäljas, ei märgata, et näksitud on iseennast, ja ohtu aimamata tõmmatakse sööda järel tuigerdades midagi kurku. Maksumüür! Ikka päris sügavale läks. Näos tardub veri, nägu tõmbub siniseks. Õnneks on see kavalalt ilutoote või harjutatud naeratuse taha ära peidetud, et häbi näha poleks. Et väga midagi näha poleks peale rõõmsa olemise. Nii hea on olla! Mm jaa, need marineeritud munad tõepoolest sulasid suus! Ja see lest …

Pärast lõbusat õhtut, meeleolukat kontserti ja maitsvat õhtusööki, mis on olemise mõnusalt süldiks masseerinud ja ego läikivaks poleerinud, seisab selja taga Karim, käes makseterminal ja silmis sõbralik pilk. Loodan, et nautisite meie teenust. Siin on arve. See teeb kokku kuussada viiskümmend eurot. Soovite maksta sulas või kaardiga? Ka nõela kukkumist oleks kuulda olnud. Näod on pundunud ja köhimist hoitakse elu hinnaga kinni.

Seal vaikuses vahiti nagu endaga tõtt. Sellised me siis oleme. Kes lasi häbil ja piinlikkusel läbi tilkuda, kes mitte.

Kultuur ilma jutumärkideta ongi üks peegeldus. Või tahab olla peegeldus kõigest, mis toimub, on toimunud, toimumas või pole mitte kunagi toimunud. Peegelduste süsteem, varasalv, peegelduste peegeldus, peegeldaja. Inimene siis tõlgendab seda nii, nagu oskab. Iseenda kultuuri.

Jaakko ja Maria on teksti keskmeks võtnud selle, tänu millele meil on midagi peegeldada — Päikese —, asetanud tema kätte ühe lille ning kõrvutanud lille inimese ja tema kultuuriga. Ühtlasi on tänu Päikesele elus nii lill kui meie, aga mida kumbki sellega, mis antakse, teeb? Lill võtab seda, mida antakse, ei midagi rohkemat, ja loob sellest massi. Ta ei ihka midagi enamat. Inimene, ühiskonnana, seevastu võtab, et omada. Võtab, et võtta. Eredamad usuvad, et omavadki. Nad omavad maad, vett, õhku, teisi inimesi, loomi, lilli. Topivad neid endale suhu, näperdavad, söövad, situvad ja söövad jälle. Ja situvad jälle. Söövad rohkem, kui neil vaja on. Situvad rohkem, kui neil vaja on. Omavad rohkem, kui vaja.

Maria on lavastuses selle (inim)kultuuri peegeldaja rollis — selles tähenduses, mis me arvame, et „kultuur” on. Noh, kultuursus või midagi sinnakanti. Väike klaverikontsert, väike tants, kolme käiguga õhtusöök. Väike pidu. Vähemalt minul on niimoodi, et kui mõtlen sõnale „kultuur”, hakkab mängima Beethoveni kuues sümfoonia ja kriuksudes avaneb kast, millest voolab välja paks õhk ühes järgnevate mõtete ja nimedega: „dramaturgias teadvustatakse inimese hinge omadusi”, „kultuur on suurem kui elu”, Pärt, „meie kõigi ühine keel”, Leonardo da Vinci, „kunst on vaba”, Vermeer, Bach, „hea kunst”, „puudutab hinge”, „õilis” jne. Küll aga on see midagi palju elulisemat ja rohkemat kui (mees-)geeniuse kultus. See on see, kuidas me elame ja toimime ja mis sellest sünnib või järele jääb.

Maria „Kultuur” pilkab seda, mis meile (või ainult mulle) kultuuriga seostub, ja näitab, mis see  nagu tegelikult  on. Tegelikult on see meie endi mass. Meie endi kujutlus sellest, kuidas maailm töötab. Meie kujutlus. Meie arusaam, mille me tõstame kõrgemale kõigest muust. Religiooni kõrgusele. See paistab mulle paraja perse upitamisena, mida tehes hävitatakse kõik, mis ette jääb. Selline see meie „lääne” kultuur on. Kultuur, mida peetakse kõige tsiviliseeritumaks, kuid mille vaimusünnitised on rassism, natsism, homo- ja transfoobia ja kõik muu kurikuulsast valgest paiksoolisest sirgest mehest erineva kiusamine. Temast lähtuv on ka see „tervik” ja universaalina reklaamitav inimhing.

eˉlektroni kunstisaalis etendunud Laima Jaunzema lavastuse viimases osas luges  Jaunzema koos kaasetendajatega ette manifesti, milles tuletas meelde, et see „kõigile” arusaadav, „kõiki” puudutav või mis iganes muudele üldistustele alluv tegevus või tulem pole neutraalne, vaid eesõigustatud inimeste (valged, „sirged”, erivajadusteta mehed) jutustatud ajaloo ja kultuuri teenistuses, mis jätab välja kogu ebaõigluse, ebamugava ja vaatleb seda liialdusena. Seda kuuldes mõtlesin, kumb arv suurem on, kas nende oma, kes meeste tekitatud konfliktides surevad, või nende oma, keda hool päästab.

Senini ei unune, et kui ma sugu ja seksuaalsust piiravatest vahenditest teose kirjutasin, leidis üks professor, et tegelen ekshibitsionismiga. Et kus on polüfoonia? Ma ei saa aru, miks see seks ja sugu sedasi jäävad. Selle juurde jõuan õige pea.

„Kultuur”.

Osa lõpetuseks

Aga miks siis ikkagi on nii, et see pinge lavastuse lõpuks maadligi kukkus? Kärt Kelder märgib Sirbis, et kogu teekond viib iga etapiga aina ülespoole, kuid pinge langeb iga stseeniga. „Viimane osa tekitab enim küsimusi: mida on etendaja selle õhtusöögiga taotlenud?”

Just tagurpidisus ja juba tüütuseni kasutatud peegeldus iseloomustavad minu meelest „Kultuuri” hästi. Säilitatud on väline — lavastust mängitakse teatris, antakse kontsert, kõik on nii, nagu olema peab —, et inimene end turvaliselt tunneks. Sisemus on aga tagurpidi. Tagurpidi selles mõttes, et meile pakutakse näilise asemel tõelist. Kõlab, nagu tsiteeriksin ma Sarnetit. Mõte on mõnevõrra maisem. Selmet esitada kultuurist, meist endist, ennast­imetlev ja inspireeriv kujund, et näidata meile seda, mis kultuur on, näidatakse vaid seda, kuidas see toimib. See ei toimi kuigi ausalt. Tagurpidi on keeratud ka n-ö dramaturgia, mida Kelder täheldas. Lavastus lõpeb ükskõiksuses. Õhtusöök oligi õhtusöök ja mõjus nii lavastuslikult kui vahetult, meelitas meilt hetkeks maski eest. Ja siis naksas meid persest. Inimkultuur. Keelitab ja siis naksab. Ainult inimene teeb nii.

Pinge osa sõlmeks: ka puudulik või kahtlasena mõjuv pinge võib olla taotluslik. Ma olen Sarnetiga nõus, et hingel on omad seaduspärasused ja inimesel oma tuum, kuid selle seos dramaturgiaga, kas või draamakunstis, on minu jaoks napp. Dramaturgias luuakse inimest, kes on eesõigustatud ja kelle varju jäävad kõik teised, kes sellele inimesele, sageli ka publikule, huvitavad ei tundu. Tunduvad ehk isegi räpased (=kaasaegsed). Vähemalt selle kaanoni põhjal, mida Sarnet jutustab. Dramaturgia võimalused on võrdlemisi mitmekülgsed ja seda määratleda (või üldse midagi määratleda, kategoriseerida) on minu arvates libe tee. See seab paika hierarhia ja ütleb rohkem määratleja kui määratletava kohta. Jätaks selle rahule ja laseks tal olla. Laseks energial ringelda. Üldse mingit endavälist tervikut või üldistust taotleda on minu meelest jube imelik. Et nii on. Ei ole? Dramaturgia võikski olla allumatu. Miks me tahame kõike allutada?

 

Seks

Edasi liigume samuti allutamise teel, aga natuke teistsugusel. Kirjutasin selle üllitise onust päris teadlikult, et tabada seksuaalsust puudutavat närvi. Natuke ka soonärvi. Noku ja pissu. Ei tea, kui hästi see õnnestus.

Lisaks allumatule dramaturgiale ja klassikalise dramaturgia puudumisele on eriti just Maria, aga ka teiste SNDO lõpetanute teoseid iseloomustatud kui seksuaalselt laetuid. Neist on enim kirjutanud Urmas Lüüs, kes pistab Amsterdami kooli lõpetanud etenduskunstnikud samasse patta, küll täpsustades, et Maria seisab Jette-Loona Hermanisest, Netti Nüganenist ja Johhan Rosenbergist „põgusal distantsil”. Ühisnimetajateks on Lüüsi sõnul internetijärgsus, hüpersotsiaalsus (enamik stseene pole komponeeritud vaataja, vaid kaamera rakursist lähtuvalt), seksuaalsus, interdistsiplinaarsus, õõv ja grotesk (mis olevat noortekultuuri lahutamatu osa). Sarnasusi võib visuaalses keeles tõesti leida, kuid sisu ja lähenemise poolest seisavad nad üksteisest irruli. Visuaalse keele põhjal võib nende ühisnimetajatega iseloomustada kogu noorte kunstnike loomingut. Aga jälle, mitte kõigi. Mina eestlastest SNDO lõpetajaid samma patta ei pistaks. Mariat kindlasti mitte.

Lüüsi artikleid lugedes jäin niisiis mõtlema seksuaalsusele, millega ehitakse enim ka Maria (küll varasemaid) töid, kuid ka Jette-Loona, Netti ja Johhani omi. Oma artiklis toetub ta Tiit Ojasoo öeldule, et teatritundides (eeldan, et lavaka omades) on peaaegu võimatu teha vabaimprovisatsiooni — ikka jõutakse esimese kümne minutiga üksteisele püksi. Lüüs järeldab: „Seetõttu ongi vaja laval paljastuda, kehakarvu õilistada, masturbeerida, ahvatleda — kehanormide, soorollide ja enesuse brändistamise vastu võidelda.” Selle peale meenus mulle ühe festivali õhtusöök Pegasuses, kus üks mulle lähedane helilooja ütles, et lõpetas Kanutis käimise, sest teda ei huvita need noorte seksuaalsuse ja soo teemad. Ma ehmusin korraks, sest vahel on tunne, et ma muuga ei tegelegi. Nii oma loomingus kui vastu tahtmist ka argielus.

„Kultuur”.
Alana Proosa fotod

Müüb

On see nõukaaja taak, et „püksi jõudmine” sedavõrd erksalt ihukarvu turritab ja sooga manööverdamine nii palju emotsioone tekitab? Ma ei saa aru, kuidas see püksi tungimine vabaimprovisatsiooni tunni läbiviimist takistab. On see, mis seal püksis on, nii õudne, et peab tunni kohe ära lõpetama? Ja ma ei saa aru, kuidas see seksuaalsusega seotud on. Laval paljaks võtmine või üksteisele püksi jõudmine pole samuti üksnes seksuaalne. Või noh, kuidas kellelegi. See, et „seksuaalne tunne” tekib, et tähenda, et seda on soovitud tekitada.

Kumus vist seni üleval olev melanie bonajo näitus puudutab osalt seda teemat, et teineteist võib näppida ka ilma suguühtesse astumise soovita ja seksuaalsus, sugu, ammugi alasti keha (sh suguliikmed) seisavad üksteisest eraldi. Seksikalt riietuv naine, mees või they/them ei taha vaikimisi kellegagi seksida. Alasti keha ei tähenda „laetud seksuaalsust”. See võib olla ka lihtsalt keha. Ka vagiina võib olla lihtsalt vagiina ja peenis peenis.

Samuti ei näidata oma keha ja suguelundeid üksnes selleks, et soorollide ja kehanormide vastu võidelda. See on päris piiratud arusaam. Sugu ja seksuaalsus on väga tugevalt politiseeritud, normistatud ja turvatud, mis tähendab, et nendest teemadest rääkides, soo või seksuaalsusega mängides tekivad tugevad emotsioonid. Ka suguelundid on vägevalt seksualiseeritud ja soolistatud, mis aitab kaasa häbitunde ja isegi vägivalla tekkimisele. Sest neist ei julgeta rääkida, teave ei ringle. Sedasi mängivad lapsed kodus emme lillekese ja issi sabakesega ja transnaisi tapetakse edasi. Häbi on nii suur. Kuid üksnes häbi varju jäädes ja teemat vältides kinnistame seda mustrit, mille tulemusel lapsi väärkoheldakse ning (trans)naisi edasi vägistatakse ja tapetakse.

melanie viis läbi sotsiaalse eksperimendi, kus kinniseotud silmade ja õliga kaetud inimesed avavad end võõrastele ja lasevad end ka filmida. Selgus, et kui inimesed saavad toetust, austust, ühtekuuluvustunnet ja vabaduse ennast väljendada, tekib paljudel soov luua sügavamaid sidemeid, lõõgastuda oma kehas, ja soov uurida uusi suhtevorme, mis jäävad traditsioonilistest vormidest väljapoole. See tähendab uut ruumi, mis on mittebinaarne, värviline ja turvaline.5 Selmet kahelda, võiks püüda mõista. Usun, et turvalisemat ruumi tahaksime me kõik.

Võib-olla tõesti võtavad Z- ja järgu võrra vanem põlvkond soolist voolavust ja seksuaalsuse spektraalsust enesestmõistetavana. Et sugu (gender) on valdavalt kultuuriline ja alati performatiivne — me esitame oma sugu, nagu näitleja esitab rolli, selle erinevusega, et näitleja on oma rollist teadlik. Me kõik teeme seda, kes rohkem konventsiooni piirides, kes vähem. Mõned tajuvad soonormide piiridest väljumist ohuna (sh šokeeriva, provotseeriva, räpasena), kuid siis on oluline seada kahtluse alla jäigad arusaamad ja nn tõed ning tuletada endale või kellelegi teisele meelde, et sugu on igaühe isiklik ja mitmetahuline kogemus. Mis tundeid tekitab vagiinast keti välja tõmbamine, pissimine või sinna küünalde panemine, kui ületada sellega seonduv seksuaalne paine? Vähemalt kultuuriajakirjanduses võiks seda ju proovida. Kusjuures linnuke sosistas, et lavakas olnud Maria ja YBDG mullu läbi viidud töötuba nii menukas, et mõned tudengid on senini pettunud, et nad sinna ei pääsenud. Seal pissisid kõik lõpuks püksid täis. Vabatahtlikult. Kas see ei võiks olla vabaimprovisatsiooni osa? Või polegi ta äkki nii vaba?

 

Mida Maria siis lõpuks ikkagi taotleb?

Mida leidsid need, kellele „Kultuur” meeldis? Neile meeldis selle mängulisus ja vabadus. Dramaturgiast, seksuaalsusest, internetijärgsusest või muust sarnasest polnud nagu juttugi. Need teemad polnud kõne all olevas töös niivõrd esil kui varasemates. Sellest hoolimata ei nõustu ma Maria ega ka teiste sama kooli lõpetanud kunstnike kategoriseerimisega. Urmas Lüüs on püüdnud kinni nende esteetilise poole, kuid teostesse sügavamale laskunud ei ole. Ma ei tea, kas seetõttu, et kõik, mida noored teevad, paistab alati nii TikTok ja logisev. Nii vist eeldatakse, et seal midagi sügavamat ei olegi? Või puudub huvi, ma ei tea. Ma olen õnnelik, et Lüüs on neid sellisel määral kajastanud, kuid mainitud kunstnike teoste retseptsioon on jäänud, hästi öeldes, vaguraks ja pinnapealseks.

Aga mis siis on Maria töödes tajutav, kui see pole nende dramaturgia, seksuaalsus või muu säärane? Minu arvates nende ausus, lapselikkus ja mängulisus. Neis ei kehti pealtnäha mingid reeglid. Maria sõna otseses mõttes teeb, mida tahab. Teeb, mis lõbus tundub. Nii on ta teinud nüüdseks kümme aastat ja selle ajaga on tal välja kujunenud oma keel. Selline lähenemine on harv. Elurõõmus ja kompleksitu. Kerge. Võib-olla eestlast see kergus ärritabki. Töö peab ju raske olema…

Maria näitab keha võimalusi. Ja seda mitte selles mõttes, et ta teeb kaks tundi järjest planku või tantsib kolm korda jutti haldja tantsu. Ta üllatab oma ettearvamatusega. Peale vaadates on ta kui keravälk, mis tõmbab inimestel hinge kinni. Kes peast segi ei lähe, saab nautida vaatepilti. Olgugi et Maria tegevust võidakse osalt näha suvalise või provotseerivana, on seal, nagu kõigi kunstnike loomingus, peidus oma loogika. Kui ma seda sõnastada püüan, siis tema teostes on märgata duaalsust (onu ja Maria on tegelikult sama inimene), mis väljendub tugevas kontseptsioonis ja kehalises liikumises (mõistuslikus ja intuitiivses, kui labane olla), mis astub alati kontakti ka publikuga, olles seejuures sageli kogemuslikult prevaleeriv. Teose sisuni vaataja sageli ei jõua. Keha jääb ette.

Maria tegeleb hierarhiatega. Lõhub publiku ja esineja ning nende kehadega seotud hierarhiaid, samuti teatriga seotud hierarhiaid. Varem on siinses väljaandes olnud vaatluse all süvahäng. Maria ei süvahängi, vaid tegeleb n-ö lavastuslikkuse kaotamisega. Siinkohal on otsustavaks see, kuidas käitub publik. Seetõttu algas „Kultuuri” etendus Raekoja platsil, mitte Viru McDonald’si ees, kust Maria oma käru lükkama ja kus Artjomi muusika mängima hakkas. Ta tahtis mängida nende noortega, kes restorani ees tšillivad. Vaadata, mis juhtub. Palju juhtus, sest nendega oli kontakt võimalik. Teatripublikuga seda ei juhtu. Nemad oleksid ta sõõrina ümbritsenud ja suhtlus oleks olnud puudulik.

Seega, Maria tegemisi analüüsides on palju sellist, mis on jäänud tema keha ja kehaga seotu — seksuaalsuse, soo, dramaturgia — varju. Üks minu kunstnikust sõber, kes on minust vanem, küsis, mida ma arvan, kas kümne või kahekümne aasta pärast on sugu ja seksuaalsus veel teema. Või ei vaagita neid enam emotsionaalselt, sest meie kultuuritöötajad ja -publik on nende teemadega hästi kursis. Praegusi poliitilisi trende kaedes ja akadeemia, sealhulgas näitlejaõpetuse vähest mitmekülgsust täheldades on seda raske uskuda. Ma arvan, et rohkem inimesi hakkab nende teemade vastu huvi tundma, nendega tegelema, ja aina rohkem inimesi hakkab nende teemade vastu seisma. Nii nagu ikka. Vast pärast seda saabub mingi tasakaal. Elagu inimkultuur!

 

Viited:

1 Rainer Sarnet 2023. Inimese loomine dramaturgias. — Teater. Muusika. Kino, nr 6.

2 Urmas Lüüs 2022. Õõvaoru lood. — Teater. Muusika. Kino, nr 7–8.

3 Jürgen Rooste 2022. Maailmaloomise joonealuseid ehk tumedate kunstide puhtad ja karastavad allikad 1. — Teater. Muusika. Kino, nr 7–8.

4 Kärt Kelder 2024. Kultuuri kõrvetav tipp. — Sirp, 1. III.

5 Gregor Kulla 2023. Intervjuu. Kunstnik ja seksuaalterapeut melanie bonajo: paistab, et halvim asi on olla naiselik. — Postimees, 21. XI 2023.

5 Henri Hütt, Kärt Koppel 2024. Sügav(üks)kõiksus. — Teater. Muusika. Kino, nr 1.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.