AUGI (H)AARDED

MARIS JOHANNES

Mihhail Durnenkov, „Eisenstein”. Tõlkija: Ilona Martson. Lavastaja: Julia Aug. Kunstnik: Pille Jänes. Valguskujundaja: Priidu Adlas. Videokujundajad: Epp Kubu ja Eret Kuusk. Helikujundaja: Kirill Havanski. Pianist: Siim Selis. Osades: Taavi Teplenkov, Ursel Tilk, Britta Soll, Ülle Kaljuste, Merle Palmiste, Gert Raudsep, Tõnu Oja, Kristo Viiding, Johannes Tammsalu ja Janno Jaanus. Esietendus 8. III 2024 Eesti Draamateatri suures saalis.

 

Mihhail Durnenkov, „Iceberg”. Lavastaja: Jegor Matvejev. Kunstnik: Aleksandr Barmenkov. Helilooja: Aleksei Skovorinski. Produtsent: Rene Kirspuu. Osades: Julia Aug, Elmo Nüganen, Polina Aug ja Dmitri Kondrašov. Esietendus 28. IX 2023 Cannes’i festivalil „Kured lendavad”.

 

Eesti vanaema ja taasleitud Narva

Guugeldan sõna „Aug”, saan vastuseks „Austria päritolu püstolkuulipilduja, lühend saksakeelsest terminist Armee-Universal-Gewehr”. Julia Aug on äge naine, ju oskab ka püssi lasta. Ta siseneb eesti teatriskeenele dokumentalistina. Lavastuses „Minu eesti vanaema” (2019) jutustab ta oma perekonna loo. Otsib eesti juuri, protsessib Eesti riigiga, kes ei anna kodakondsust. Isikliku näite varal ja kirglikult räägib ta, kuidas peab edutult tõestama oma päritolu. Julia ema on Valgevenest pärit juuditar, kodu seega venekeelne. Narvas on kombeks, et eestlane kohaneb oludega, nii jääb isa emakeel tagaplaanile. Laval on minategelase rollis malbe Mirtel Pohla ja vanaema on Ülle Kaljuste, kaasa löövad Jaak Prints, Gert Raudsep ja Laura Kukk. Juba esimesest lavastusest alates töötab Julia Aug meie tippnäitlejatega.

Järgmise dokumentaallavastuse pealkiri räägib iseenda eest: „Ema, kas meie kass on juut?” (2021). Arvasin selle olevat juudi mõttemaailmast ja elulaadist rääkiva loo. Aga ei. Lugesin teksti (lavastus kahjuks nägemata), pigem on jutt juudikiusust nõukogudeaegses venekeelses keskkonnas ja koolitüdruku positsioonilt. Mängivad Elina Reinold, Taavi Teplenkov, Loviisa Kapper ja Ott Kartau.

Moskvas ja Peterburis oma näitlejakarjääri üles ehitanud Julia Aug hakkab avastama oma lapsepõlvelinna. 2022. aastal esietendub „Narva — linn, mille me kaotasime”, uurimus sellest, miks Narvat pärast pommitamist varemetest üles ei ehitatud. Arhiivis on ta tublisti töötanud. Eesti vaataja jaoks on see kohati lahtisest uksest sisse murdmine: teame ju, et sõjaeelne Narva elas täisverelist elu, fotod baroksest  vanalinnast kriibivad hinge. Pigem on see avastusretk venekeelsetele sisserändajatele, nagu ka fakt, et nõukogude armee linna puruks pommitas. Vahel olen mõelnud kurja mõtet, et vene ajal oleks Narva jõe kaldale sobinud tanki asemele hoopis pommituslennuk kui linnaplaneerimise tõhusaim tööriist. Lavastuses mängivad Mirtel Pohla, Kristo Viiding, Ott Kartau, Loviise Kapper ja Ragnar Uustal. Suhtlemine publikuga on avatud. Mõnel etendusel ütleb sõna sekka Julia Aug ise. Näeme ekraanilt ka tänaseid narvakaid rääkimas, aga intervjuud venivad ja vox populi midagi uut ei ütle. Iseasi, kui narvakas näeb naabrimeest kõnelemas, siis on tõmmet. Aga pealkiri ütleb kõik: linn, mille me kaotasime! Olgu see siis ajalooline vanalinn, elulaad, inimesed, väärtused, kodud…

Julia Aug on hea pealkirjameister. Ta ütleb „X** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt” (2022) ja teatriplakatit lugev venelane on tagajalgadel. Mis teater see on, kus ropendatakse! Samas näib protesteerija jaoks puuduvat negatiivne tähendusväli sõnal „sõda”. Julia Aug saab selle lavastuse eest Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali eripreemia. Mängivad Ivo Uukkivi, Loviise Kapper, Rea Lest, Simeoni Sundja ja Harald Rosenstrøm.

Eestlane vaatab pealkirja „#ярусс­кий/#maolenvenelane” (2023) ja tunneb, et tema eksistents on ohus. Kui poleks räsimärki #, võinuks Vene propagandamasinast tuttav  hüüdlause isegi kahe silma vahele jääda, aga nüüd puhub vaenutuul otse kuklasse. Ärritav pealkiri paneb lugeja lehe järele haarama ja kriitiku kirjutama. Julia Augi teatriteksti aluseks on intervjuud venekeelsete Eesti inimestega. Mängivad Liina Tennosaar, Raimo Pass, Loviisa Kapper, Karel Käos. Seega on tegu sissevaatega  venekeelsete inimeste ellu eesti keeles ja eesti näitlejatega, lavadialoogi saadavad venekeelsed subtiitrid. Etendatakse elulisi stseene: armastajad pargipingil, kollektiiv saunapeol, mees ja naine kodusel diivanil, kuhugi on kadunud kass. Sõda ei vaikita maha, üks vanamees seab lahinguinfo kahtluse alla, kuna kuuliaugud telepildis olla valepidi. Aga selliseid „teoreetikuid” leidub alati ja kõikjal. Eestlasena tajusin seda kui õppefilmi Eesti venelaste elust, kus žanrile kohaselt ei minda väga süvitsi. Küsitakse otse, miks on Eestis keelatud lause „Ma olen venelane”. Tean vastust, aga ei ütle, sest minu meelest on see võtmeküsimus oma identiteeti otsivatele Eesti venelastele endale. Hea meel, et  „#ярусский/#maolenvenelane” eten­dusele Kumu saali jõudis ka venekeelne vaataja, kes võttis laval nähtu vastu palju emotsionaalsemal moel, tegi vaheaplause ja hüüdis saalist repliike. Midagi riigivastast siit otsida küll pole.

Ajakirjandus tunneb sellist žanrit nagu olemuslugu. See on pikem jutustus elust ja inimestest koos ehedate näidetega, kergesti mõistetav, ei püüa väljendada kogu tõde, pigem keskenduda mingile aspektile. Minu meelest on Julia Augi dokumentaallavastused sellised olemuslood. Olgugi nad näitlejate vahendatud, on autor taotlenud suurt autentsust oma tekstide koostamisel — nii arhiivitöö kui intervjueerimine on au sees. Mulle pakuvad nad huvi antropoloogilisest aspektist. Kunstilist kirgastumist ma ei oota, lavapilt on askeetlik, näitlejate mäng tänu tugevale koosseisule tasemel. Teatris nimetatakse seda verbatim-tehnikaks, Venemaal oli see väga populaarne, pakkudes vaheldust psühholoogilisele realismile. Aga enne, kui Vene teater verbatim’i avastas, olime meie juba Merle Karusoo elulugudega koolituse saanud.

Sergei Eisenstein — Taavi Teplenkov ja Pera Ataševa — Merle Palmiste.

Keisri tankilahing

2023. aasta märtsis esietendub Vene teatris Julia Augi lavastuses Jaan Krossi „Keisri hull”. Romaani motiividel on näidendi kirjutanud Vjatšeslav Durnenkov. Kross on pealkirjas eksitav. Jah, tema romaanist on küll võetud tegelased ja intriig ehk vastuhakk tsaarile. Kõik ülejäänu kulgeb aga taustaloona — nii eesti rahvusromantilised taluinimesed oma naljakate askeldustega kui von Bock, kes ei leia asu. Esiplaanil on tsaar ja tema armee. Tankiarmee. Lava tagaseina kinolinalt vurab see otse publikusse — ma pole sõjaspets, aga arvatavasti on tegu Teise maailmasõja aegsete dokumentaalkaadritega. Jõuliselt avatakse meile Tsaari-Venemaa militaarajalugu ja arengut. Dokumentaalse täpsusega kusjuures, arhiivimaterjal on Julia Augi kirg. Lavapilt näikse markeerivat sood, kõik tegelased kannavad laval musti kõrge säärega kummikuid. Lavanurgas on pommiga pihta saanud autoromu kui viide Ukraina sõjale. Laval on kaks elusat tegelast, Aleksander Ivaskevitš tsaar Aleksander I-na ja noormees, kes Jaan Krossil seda lugu jutustab — Eeva vend Jüri Mättik. Tema on tüpaažilt kui vene revolutsiooniline üliõpilane muiste, lokid tuules lehvimas; mängib Roland Pelin. Millegipärast ei suuda ennast kehtestada Daniil Zandberg Timotheus von Bocki rollis; ta on küll pildil, aga tsaarile pole tast vastast. Ei sobi see tegelane sõjamarsi taustale. Tõsi, mu muljed on esietenduselt, lavastus võis kasvada. Aga see ei muuda tõsiasja, et Jaan Krossi peenest ja kaalutletud esituslaadiga romaanist, kus minevikusündmustest räägitakse pooltoonides, on laval saanud tankilahing. Ka Kross kirjutas minevikust, et mõista ja mõtestada olevikku, aga tema vahendid olid intellektuaalsemad. On arusaadav Julia Augi raev, tahaksin koos temaga karjuda „P****e sõda!”, aga Kross pole selleks kõige parem ruupor. Shakespeare’il on pakkuda tänuväärsemaid sõjasulaseid.

Kui vaadata lavastust Vene teatri kontekstis, on tegu ootamatusega. Nii reljeefselt pole sõjavastast kihutustööd seal enne tehtud. Lavastaja, kes oli sõbrunenud eesti teatraalidega, sai kokku vene näitlejatega, kelle seast tuli alles leida mõttekaaslasi.

Nikolai Tšerkassov — Gert Raudsep, Sergei Eisenstein — Taavi Teplenkov ja Saveli Kondrašov — Ursel Tilk. Gabriela Urmi fotod

Järelhüüe jäämäele

„Keisri hullu” juhtum näitab, et võõrasse kultuuri ennast sisse lugeda on üksjagu keeruline. Võib juhtuda imelikke asju. Minu jaoks oli üks selline lavastus „Iceberg”, kus Julia Aug astub üles näitlejana. Teksti autor Mihhail Durnenkov („Keisri hullu” dramatiseerija vend) on olnud terane kirjutaja. Meenub tema näidend „Utoopia”, kus tegelastel tekib soov rännata ajas tagasi nõukogude oludesse ja nad lasevad endale raske raha eest ehitada räpase õllesaali. Meie Vene teater on seda vaimukalt mänginud. Veel meenub „Hipide revolutsioon” Ugalas. Samuti on Mihhail Durnenkov kirjutanud Draamateatrile „Eisensteini”, mis mind huvitab. Ega „Iceberg” saa väga ära kukkuda. Riskin, aga lugu ei anna ennast kätte — kas on krüpteeritud või vastupidi, ülejala visatud.

Alla Pugatšova kui nõukogude meelelahutustööstuse megastaar on kahtlemata vene diasporaa huviorbiidis. Praegu väärib ta sügavat lugupidamist oma sõjavastase hoiaku tõttu, nagu on imetlusväärne ka tema füüsiline vorm. Ja nüüd ootan ma lavale tegelast, kes peab ennast Pugatšovaks — selline on näidendi mängureegel. Teda mängib Julia Aug.  Pileti eest küsitakse 200–300 eurot, selle raha eest võiks 75-aastast Pugatšovat ennast laulma oodata. Aga ju on see hind pugatšovaliku glamuuri eest, arvab vaataja, kes etenduse eel kuulab Youtube’ist „Icebergi” laulu. Glamuuri ootus kustub kiirelt, kui hooldekodu atmosfääris hakkab kerima melodraama ema ja tütre suhetest. Peategelane laval on vaimses segaduses, nii ka vaataja saalis. Kusagil taustal olevat olnud sõjahirm, mis jääb suhetepuntras välja joonistamata. Kavalehte pole, guugeldan, et  lavastaja on Jegor Matvejev. Piletilevi kuulutuse peal on ära märgitud ainult lavastuse publikumagnetid: Ema rollis Julia Aug, Tütar Polina Aug ja Arst Elmo Nüganen. Tema on see, kes arusaamatul kombel oma patsiendi luulusid toetab. Kas selleks, et naisele jääks pärast kodu ja kodumaa kaotust midagigi hingelähedast — Pugatšova laulud? Rolliilu sellest lavastusest välja ei pigista, räägi sa eesti või vene keeles. Kujunduse keskne element on kultuurimaja lava markeeriv moodustis sädeleva eesriidega, liiga armetu et olla camp. Ehk on ebaõnnestumise üks põhjus just läbimõtlemata stsenograafia — olukord, kus näitlejatel on võimatu oma misanstseene mängida. Kuna publikule on lubatud kuldset kultuurisündmust, ei soovi keegi tähele panna lavastuse abitust. Lõpuaplaus on vägev ja lillesülemid suured. „Kuldse maski” festivali aegu tipptasemel Vene lavastustega harjunud vaataja lahkub kurvalt. Vägisi hakkad mõtlema, kas emigratsioon on inimesed katki teinud või pannud igast esinemisvõimalusest kinni haarama. Või kasutab rahaahne produtsent näitlejaid ära. Kui oleks välja kuulutatud aus tuluõhtu, ma ei õiendaks. Nüüd jääb üle ainult õlgu kehitada selle Vene kabuki peale ja etendus enda jaoks ebaõnnestunud investeeringuks ümber nimetada.

 

Meie kohus on sundida saledasse stroo­fi elementide pime raev.

Nii kirjutas Betti Alver oma 1936. aastal ilmunud luulekogus „Tolm ja tuli”. Tema poeetiline maailm on Eisen­steini ajakaaslane. Need luuleread iseloomustavad parimal viisil lavastust, mille Julia Aug on Eesti Draamateatris teinud — ta on suutnud suruda saledasse stroofi oma elementide pimeda raevu. Ärritus, mida kokkupõrge jäämäega tekitas, haihtub „Eisensteini” etendusel. Mihhail Durnenkov on ikkagi hea näitekirjanik ja Julia Aug terane lavastaja. Kõik Augi­le omased lavastusvõtted on kasutusel, aga seekord on ta leidnud oma stiihiale tugeva vormi. Paljuski aitab kaasa Pille Jänese jõuline, väga selgete piiridega, suhteliselt tühi lava: suur ja raskepärane, kõrgete lagedega ruum, kust kõik kaunis on välja visatud, järel on ainult hallid seinad. Keskkond toetab ajastut ja lugu igal sammul.

Tegelaste tutvustuseks kasutatakse nn toimikuvõtet: tagaseina projitseeritakse näitleja näopilt otse- ja külgvaates, nagu seda tehakse kurjategijate puhul. Samasugust toimikuvõtet kasutas Aug juba „Keisri hullus”. Seegi kord on lavastuse alguses vox populi küsimusega, mida inimene tänavalt teab Eisensteinist. Ei tea suurt midagi, vahel ajab segi Eisensteini ja Einsteini. Õnneks Andrus teadis, Davidist rääkimata. Kaamerad laval markeerivad jälitustegevust, olles samas  ka filmitootmise töövahendid. Igati orgaanilisena mõjub kaamerapilt tagaseinas.

Kogu tants ja trall käib ümber Eisen­steini, küsimuse all on kunstniku valikud ja koostöö võimalikkus võimuga. Stalin ootab temalt ajaloo ümberkirjutamist. Vaja on näidata, et Venemaa ei saa türanniata hakkama. Režissöörilt oodatakse patriootilist lugu Ivan Julmast, Stalini kumiirist. Eisenstein võtab pakkumise vastu, et teha film oma parima äranägemise järgi, saamata kollaborandiks. Taavi Teplenkov on hämmastavalt eisensteinlikuks disainitud: sama soeng, sama kampsun, ka lavapoosid, mis tuttavad ajaloolistelt fotodelt. Teplenkovi tegelases on kergust ja mängulusti, samas ka elegantsi. See suurvaim ei kõnni jäiga seljaga üle lava, pigem lendab hasartselt ühest olukorrast teise. Ja need olukorrad on oskuslikult valitud, et otsida vastust küsimusele, kas teha filmi või mitte teha. Läbi mängitakse Eisensteini perekondlik taust, seksuaalne sättumus, suhe näitlejaga, keda režissöör vajab. Need on kiired stseenid, aga  paarist viitest piisab, et taibata, kellega tegu. Kiidan Ülle Kaljustet ema stseenis — milline kuninglik sissemarss ja selge pilk ajastu iseloomustamisel. Abikaasa rollis Merle Palmiste dialoog Eisen­steiniga markeerib  eraelulisi nüansse. Tugevaid naisi see lavastus armastab. Väga mänguline on võte, kuidas  Eisen­stein kuulsat näitlejat filmirolli värbab — Gert Raudsep saab kõndida edevuse ja solvumise piiril. Kusagil toanurgas mängib klaverit Siim Selis Prokofjevi rollis. Kui kogu see kõrgem kultuuriešelon Saksa suursaadiku juurde vastuvõtule läheb, algab juba mängude mäng, mida juhib Tõnu Oja suursaadiku rollis. Tegelikult on kõik vaid killukesed ühest mosaiigist, mis koos annavad aimu ajast ja kohast, kus Eisen­steinil tuli tegutseda.

Kuidas jutustada lugu Eisensteinist publikule, kes paremal juhul on kuulnud temast vaid nime. Abikäe ulatab NKVD kui kõrgeim mängujuht Nõukogude Venemaal.  Lavastuse käivitavad kaks noort inimest, kelle ülesandeks on Eisensteini järele nuhkida ja teda pealt kuulata. Lugu ise jutustatakse kui NKVDlase meenutust või lehekülgi tema ülekuulamisprotokollist. Ursel Tilk on julgeoleku käsik, tema käskija ja ülemus on Britta Soll. Jälle naised ruulivad. Paar on arenemisvõimeline ja neil on hea füüsiline klapp. Solli ilu ei suuda varjata isegi kirsasaapad ja munder, selle rollivaliku puhul on tõesti tegu stambivaba lähenemisega. Ursel Tilgalt nõuab Saveli roll kiireid reaktsioone, ta peab laval silmanähtavalt arenema ja muutuma. Mõlemad nuhid on kirjutatud-mängitud piisavalt arukateks, et suurmeistri kaaskonda sobituda. See on kirjaniku fantaasia, seigal ei ole mingit dokumentaalset alust peale teadmise, et Eisensteini järele nuhiti ja Stalinit huvitas tema meelsus. Lõpp on trööstitu nii nuhkijatele kui loojale. Süsteemile ei sobinud neist keegi. Eisenstein lootis Stalinit üle mängida oma filmiga „Ivan Julm”, ta sai I osa eest isegi Stalini preemia, aga II osa ekraanile ei lastud. Ta sureb infarkti. NKVD-neiu, kes enesekindlalt oli kuulutanud, et tema ei teeni türanni, vaid oma kodumaad, tapetakse. Paremini ei lähe ka tema kaaslasel. Türannia all pole kohta iseseisva mõtlemisega inimesele, ole sa tõsiusklik või geenius. Kui tahad ellu ja mõtlemisvõimeliseks jääda, tuleb põgeneda.

„Eisensteini” lavastuses oli tunda juba seda kvaliteeti, mida näitas Moskvas Gogol Center, kui seda juhtis Kirill Serebrennikov ja kus Julia Aug on oma rolle mänginud. See andekas põlvkond, kes viimasel aastakümnel Venemaa teatripilti kujundas, on kodumaalt lahkunud — kes Saksamaale, kes Israeli, kes Lätti jm. Timofei Kuljabin, kes lavastas meie Vene teatris Brechti „Kolmanda impeeriumi hirmu ja viletsuse”, on üks neist säravatest tegijatest. Nüüd on Julia Augil „Eisen­steiniga” õnnestunud Eestis märk maha panna nii, et poliitiline teravus ja kunstiline tulemus on tasakaalus.

Vera/Alla — Julia Aug ja Kristina/Katrin — Polina Aug.

Narva Vaba Lava

Julia Aug on Narva Vaba Lava loominguline juht. Tema temperamendiga inimesed kuluvad vene diasporaale marjaks ära. Iseküsimus, kuidas ta kaasmaalastega kontakti saab. Üle kümne aasta kestnud „Kuldse maski” festivali kogemusest tean, et kergem oli leida ühist keelt Moskva toonase teatriringkonna kui meie kohaliku venelasega, kes on väga konservatiivne. Muidugi oli „Kuldne mask” omalaadne inkubaator, kohtusime seal  mõttekaaslastega, kelle suhtumine võimu oli arrogantne ja dissidentlik. Siis oli see veel võimalik. Vahel rääkisid nad meile imelugusid Venemaa provintsis juhtunud asjust. Oleks nagu Karamzini aega sattunud. Gogol Centeri juht Kirill Serebrennikov oli Venemaal toimuva suhtes väga kriitiline. Üks näide. Ta lavastas Nekrassovi poeemist inspireeritud tüki „Kellel on Venemaal hea elada”. Lavanurgas luges hingestatud näitlejanna poeemi. Suurel laval oli põiki hiiglaslik naftatoru, millest jokkis lumpenlik kamp edasi-tagasi üle ronis, teisiti polnud võimalik liikuda. Lõpuks imbus see purjus rahvas publikusse. Hakati ämbriga viina jagama kõigile, kes käe tõstsid ja olid nõus mikrofoni rääkima, miks on Venemaal hea elada. Soovijaid oli väga palju. Lavastuse lõpus rivistus väga heas füüsilises vormis näitlejaskond eeslavale, neid võis olla 20 inimest, nad hakkasid selga toppima T-särke, millel oli kas Putini näopilt või mõni muu võimu ülistav sümbol. Särke oli virnade viisi. Näitlejad panid neid endale selga üksteise otsa. Demonstratsioon kestis kaua. See Serebrennikovi lavastus oli kunstiliselt äge, aga jubeda sõnumiga: esimest korda tuli sõjahirm peale ja mattis hinge. Publik võttis selle vastu vaimustusega, tajumata irooniat või hoiatust. Aga Serebrennikov oli neile peegli nina alla toppinud: upute propaganda ja viina sisse oma naftatorude kõrval. Ainult hõika ja kõik on valmis rääkima, kui hea elu neil on. Sellisest poliitiliselt teravast keskkonnast tuleb Julia Aug ja üritab Narvaga sõbraks saada. Narvas loevad (kui loevad) inimesed veel Nekrassovi poeemi härda südamega.

Arst — Elmo Nüganen ja Vera/Alla — Julia Aug.
Pressifotod

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.