VASTAB TAAGO TUBIN
Märts, 2015
Kaardistame aegruumi. On veebruari algus 2015. aastal. Me asume Eestis, Viljandis. Sündmused Ukrainas on kestnud juba peaaegu aasta ja läinud aina verisemaks. Kaalutakse naiste kaasamist Ukraina mobilisatsiooni. President jagas saabuva EV 95. aastapäeva puhul kultuuriinimestele ordeneid. Sind nende hulgas polnud.
Ei olnud.
Eesti valmistub parlamendi valimisteks. Kelle poolt sina valimistel hääletad?
Hetkeseisuga veel ei taha öelda. Aga ma kindlasti lähen valima.
Sinu persooni juurde. „Taago” ei ole kõige levinum nimi. Kui palju sa Taagosid tead?
Ma tunnen isiklikult ühte veel. Seesama Taago (Taago Kõrs, Filmimees OÜ välisprojektide juht) oli ühtlasi põhikoolis minu klassivend, esimesest kuni kaheksanda klassini. Omaette hämmastav fakt. Mu vanemad väidavad, et nad leidsid Taago nime, vaadates tookordset „Entel-tenteli” saadet telekast, kus oli üks „hõbehäälne” poiss nimega Taago, kes neile väga meeldis.
Kas see „hõbehäälsus” kuidagi sulle ka edasi kandus?
Julgeks väita, et mitte. Kuigi mind pandi esimeses klassis ka poistekoori, kus ma aasta otsa jõudsin käia ja osalesin ka laulupeol. Aga mind ennast laulmine või vähemalt poistekooris käimine väga ei huvitanud. Ja vanemad edasi ka väga survet ei avaldanud.
Mis sind siis huvitas? Paari lausega…
Lugema hakkasin üsna varakult ja raamatuhuvi oli sedavõrd suur, et näiteks perega kuhugi külla minnes istusin mina ikka tavaliselt raamaturiiuli ees ja lehitsesin midagi. Algkoolis olin ka tohutu autohuviline, olin läbi lugenud vist kõik vanaonult saadud eestiaegse autoajakirja numbrid ja meil käis kodus Tšehhi autoajakiri Svet motora. Peotantsus käisin ka põhikooli ajal mõnda aega. Gümnaasiumi ajal tekkis suurem ja püsivam huvi ajaloo vastu.
Nii nagu kõik Kased ei ole omavahel sugulased, nii pole ilmselt sugulased ka Eduard ja Taago?
Kaugelt ilmselt oleme. Aga ma ei ole selle sugulusastme täpse väljaselgitamisega jõudnud väga põhjalikult tegelda. Minu isapoolne vanaisa oli samuti pärit Alatskivilt ja tema isa töötas Alatskivi mõisa aednikuna. Emapoolne vanaisa oli pärit Karulast, Lüllemäelt, ja toimetas seal kandis samal ajal kuulsa kirjaniku Jaan Lattikuga. See vanaisa oli väga hea jutuvestja ja tema juttude maailm linkis kuidagi eriliselt Lattiku lapsepõlvelugude maailmaga, siis kui ma need hiljem, juba suuremana, enda jaoks avastasin.
Aga kuidas su pere Võrru sai? Kas nad on põlised võrokesed, kes on alati rääkinud „võro kiilt” ja võru kultuuri ja traditsioone au sees hoidnud?
Tegelikult on see nõndapidi olnud, et mõlemad vanaemad on pärit Võru linna lähistelt küll. Aga isapoolne vanaisa on 1930-ndatel sisse rännanud Alatskivi vallast ja emapoolne liikunud enne 1940. aastat Karulast Tallinna ja pärast märtsipommitamist tagasi Võrumaale. Alates sõja lõpust on nii ema- kui isapoolsed vanavanemad elanud Võrus. Mina, võib siis vist väita, olen kolmanda põlve võrukas.
Sinu kolleegid on sind nimetanud väga korralikuks inimeseks… Milline kodu see oli, kes sellise inimese kasvatas?
Võiks vist öelda, et olen pärit „harmoonilisest töölisperekonnast”. Minu lapse- ja noorukipõlves töötasid vanemad Võru Gaasianalüsaatorite Tehases. Isa oli insener-konstruktor ja ema trafomähkija.
Nii et sinul lapsepõlves ilmselt värvilise traadi defitsiiti polnud?
Ei, igasugust vasktraati oli lademes. Ja tänu sellele, et Võru Gaasianalüsaatorite Tehas hakkas tootma näiteks Eesti esimesi rulasid, oli minul olemas Võru esimene rula… Niisugused hüved kaasnesid. Aga oma vanematele olen ma tõsiselt väga-väga tänulik, et nad suutsid luua igati toreda ja üksteist toetava perekonna.
„Harmooniline” on siis väga täpselt öeldud.
Jah.
Sinu õde Tuuli, kes on ka teatrikunstniku tööd teinud, on vist samuti väga tihedalt Lõuna-Eesti kultuuriga seotud?
Ta on lõpetanud Viljandi Kultuurikolledži rahvusliku tekstiili osakonna ja EKA kunsti- ja kultuuriantropoloogia magistriõppe. Pärast seda tegi aga teatavas mõttes kannapöörde ja lõpetas Helsingi Teatterikorkeakoulus sellise magistriõppe nagu live arts and performance studies. Sellest alates on ta mõnel korral toimetanud tõesti ka stsenograafina. Aga ma ei oska nüüd öelda, kui palju on minu kui vanema venna mõju tema kujunemistees, mis puudutab teatrini jõudmist.
Kas sa ise osalesid reaalselt ka Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni nr 1 tegemistes?
Jah, osalesin küll. See oli siis aasta…
…1987.
Jah, 21. oktoober 1987 oli see kuupäev, kui Võrus leidsid aset tähelepanuväärsed sündmused. Toimus Vaba-Sõltumatu kolonni korraldatud aktsioon Võru kalmistul, mälestusmiiting vabadussõdalaste haudadel, mis päädis rahvuslike rahutustega. Esimest korda lehvis okupeeritud Eestis avalikult sinimustvalge lipp. Tundus, et aetakse väga õiget asja, ja see oligi siis see katalüsaator, miks ma astusin kolonni ridadesse. Lisaks ka veel Võru Muinsuskaitse Seltsi.
Oskad sa seda õhustikku, mis need sündmused sinu jaoks seal käivitas, kirjeldada?
Eks see käärimine ja sellest tõukuv ootus oli ikka ju valdav. Kui ma mõtlen oma kodustki keskkonda ja Ameerika Hääle ahnet kuulamist… Väga palju mõju avaldas mulle näiteks ka mu ajalooõpetaja Rait Laatsit, kes oli päris julge ja novaatorlik. Ta oli oma ajast eest ja rääkis asjadest, nagu nad tegelikult olid, kuigi ilmselgelt oli see tegevus tol hetkel veel ohtlik. Hiljem sain teada, et ka minu kohta olevat Võru KGBs toimik olnud… Aga eks see pinge teistpidi jällegi „toitis”, pani südame kiiremini lööma. Neid tegureid oli palju. Ma mäletan, et 1987. aasta lõpul, pärast neid pöördelisi sündmusi hakkasid kõik luugid üksteise järel avanema: jõululaupäeval tekkis kihk minna suurema seltskonnaga Võru kirikusse. Kooli õpetajaid oli kohustuslikus korras saadetud kiriku uksele valvesse, välja noppima oma õpilasi. Neil ei olnud enam argumente, kuidas meid takistada. Viimane argument oli: „Siin on vanemaid inimesi nii palju. Kui te lähete sisse, te võtate neilt kohad ära…” Me saatsime nad kuu peale ja läksime lihtsalt sisse. Loomulikult see protestimaigulisus toitis kogu seda tunnetust. Et meid ei saa enam peatada. Kolonni liikmena ma väga aktiivne ei olnud, kuigi osalesin küll Võru vabadussõja monumendi taastamises ja ka Munamäe vabadussõja monumendi taastamises. See kõik oli tore, sest sündis sellise rahvaliku algatusena. Kohalikud külamehed tõid kive ja tsementi ja tädid tõid meile süüa. Tore aeg.
Sellist aega vist rohkem ei tule? Oled sa sellele mõelnud?
Mine sa tea. Kes oleks võinud veel aasta tagasi arvata, et näiteks sõjaoht nii reaalseks muutuda võiks? Ja kuidas muudab ühiskonda ja inimesi maad võttev globaalpohmelus, missuguseid protsesse käivitab? Praegu oleme minu meelest sisenenud ajajärku, kus miski pole enam kindel ja ka kõige mustemad stsenaariumid on võimalikud. Aga inimesed hakkavad rasketel aegadel ka rohkem kokku hoidma.
Millegipärast ei tea ma suurt midagi sinu Viljandi-aegsetest kursusekaaslastest. Kes olid su võitluskaaslased Viljandi teatrikooli päevil? Mis neist on saanud?
Hetkeseisuga on nii, et teatrisüsteemis töötame ainult mina ja mu kursavend Janno Jaanus, kes on Von Krahli Teatri tehnikajuht. Meie kursus oli selles mõttes natuke õnnetu, et… Siin tuleb jälle rääkida sellest põlvkondlikust momendist, et meie keskkooli lõpetamine ja n-ö ellu astumine jäi täpselt sellesse aega, kui muutus ka ühiskonnakord. Sellega seoses hakkasid ka erinevad institutsioonid otsima oma uut identiteeti. Kaasa arvatud tollane Viljandi Kultuurikolledž.
Selle nime oli ta vist alles värskelt saanud.
Just, täpselt. Mäletan kooli ajast ikkagi palju kaootilisust ja mittearusaamist, miks meile üht või teist asja üritatakse pakkuda, miks me ei saa hoopis seda või teist. Ja ühel hetkel siis, see juhtus küll õnneks suhteliselt varakult, umbes teise kursuse algul, tuli teadmine, et on vaja rohkem ise hakata tegema, tegema, tegema. Kasutades neid võimalusi ja inimesi, kes su ümber on.
See teatriarmastus pidi selleks hetkeks olema ikka üsna sügav, kui sa sellise suure ja isikliku otsuse vastu võtsid.
Huvi oli kahtlemata väga suur. Ja huvi süttimine jääb ka veel Võru päevisse, enne Viljandi kooli astumist. Selles rahvusliku ärkamise vaimustuses lõpetasin gümnaasiumi ja tahtsin minna ajalugu õppima. Kuna konkurss oli suur, jäin napilt välja ja mõtlesin, et järgmisel kevadel proovin uuesti.
Ajalooeriala suur konkurss oli tolle aja kontekstis ka ikka märgiline.
Jaa, aasta 1989! Aga ma jäin Võrru „hulpima” ja kuna muinsuskaitse seltsis oli üks väga lahe mees, Valter Leies, kes pidas pottsepa ametit, siis ta kutsus mind endale abitööliseks. Töötasime aiandus-mesindusseltsi all. Ta oli harukordne meister ja kihvt inimene ning see oli üks väga lahe aeg. Me käisime üle kogu Võrumaa tegemas ahjusid, kaminaid, korstnaid. Enamik mu sõpru aga, Ain Mäeotsaga eesotsas, olid must aasta nooremad ja olid samal ajal liitunud Võru Noorte Näitetrupiga. Sinna oli lavastust tegema tulnud just värskelt Vanemuise stuudio lõpetanud Kalev Kudu. Mind kutsuti ka ja ma lihtsalt läksin. Niisama, et miks mitte. Ja asi hakkas niivõrd huvitama. Ma pean tõesti kummarduse tegema Kalevile, kes avardas meie toonast maailmapilti ikka väga oluliselt. Me tegime palju stuudiolaadseid treeninguid ja kogu protsess oli äärmiselt põnev. Tõeline ekskurss otsingulisse teatrisse. Aasta varem ei osanud ma arvatagi, et mind nakatab mingi teatripisik, aga sealt see tõuge minna edasi teatrit õppima tuligi. See siis kanduski tolle hetkeni kolledžis, kus ma tundsin, et peab hakkama ise rohkem otsima. Siis olid tekkinud ka juba mõttekaaslased, meie kursuselt Indrek Põder ja vanemalt kursuselt Margo Mitt, kellega tegime mingeid ööproove, möllasime ja katsetasime, sellest on väga hea mälestus.
Millest sul pärast Viljandi kooli lõppu puudu jäi, et otsustasid ennast veel Eesti Humanitaarinstituudi juures täiendada?
See ettepanek tuli Lembit Petersonilt, kes oli meil Viljandis kateedrijuhataja. Kui mina olin Viljandis minemas viimasele kursusele, oli Lembit samal ajal EHIs loomas just teatri õppetooli. Ja ta kutsus mõned inimesed kaasa. Meie kursuselt minu.
Vanemalt kursuselt siis Margo Miti, Gaute Kivistiku…
…Tuuli Seinbergi ja mõned veel. Pakkus suurepärase võimaluse mitteametliku vabakuulajana osa võtta kogu õppetööst, mitte ainult erialast. Muidugi võtsin ma selle vastu, nii et õppides Viljandis viimasel kursusel, olin tegelikult juba ka Tallinnas. Kohe kaasnes sellega siis ka Theatrumi loomises osalemine. Nii vaimselt kui ka puhtfüüsiliselt Vene tänava saali ehitamise näol.
Sa olid Theatrumi asutajate seas, aga ei olnud Theatrumi näitleja?
Ma mängisin kaasa esimestes Theatrumi lavastustes „Armastuse miraaž” (Tšehhovi novellide põhjal, lavastajad Lembit Peterson, Juhan Viiding, Olga Majevskaja, 1995) Muusikamajas ja teine oli „Aadama mäng” Katariina kirikus (lavastajad Lembit ja Marius Peterson, 1995).
Mis on kõige olulisem, mida sa Lembit Petersoni käest õppinud oled?
Kui ma räägin enda süstemaatilisemast teatriõppest, siis selle ma saingi neist kahest aastast, mis ma olin EHI teatriõppetooli juures. See oli ikkagi vaimne kooslus. Mitte ainult Lembit, vaid ka Juhan Viiding, Tõnis Rätsep, Aleksander Eelmaa, Olga Majevskaja, Maret Mursa… Jällegi selline meeletult intellektuaalselt avardav aeg ja oma tegevuse mõtestamine. Vaimsus ja nõudlikkus. Need ongi need põhilised märksõnad.
Kas see oli sinu hinnangul selline vastastikune andmine?
Eks me püüdsime anda vastu nii palju, kui meie vaimne kapatsiteet võimaldas. Konkreetsem, mõõdetavam panus oli siis käte külgepanemine Vene tänava saali rajamisel. Mis puutub kontakti Lembituga, siis mäletan, et temaga oli mul kooli ajal küllalt keeruline suhelda. Kuidas siis öelda… Mulle tundus kogu aeg, et need sfäärid, kus me toimetame, on niivõrd erinevad, et mul läheb veel valgusaastaid selleks, et jõuda temani. Või et… Jah, ma pean tunnistama, et mul oli küllaltki raske suhelda, see oli puhtalt isiklik probleem. Küll tundsin ma sellest õpilase staatusest vabanemist, kui käisin juba oma radu ja me siis uuesti kohtusime. Siis oli järsku nii hea rääkida, ilma staatuspiiranguteta.
Kui sa 1990-ndate lõpul alustasid võrukeelset teatritegemist Võrus, kas sind imelikult ei vaadatud?
Tol hetkel ma ei tajunud, et see oleks väga imelik olnud. Aastal 1998 tegin esimese võrukeelse lavastuse Kreutzwaldi muuseumis, Madis Kõivu ja Jaan Lattiku tekstidest („1×1”), see oli esimene võrukeelne lavastus, mida etendati Võrus. Kuigi tolleks hetkeks oli juba tulnud välja lavakate „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan”.
Ingo Normeti lavastus (Madis Kõiv, Aivo Lõhmus „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl”, EMA kõrgema lavakunstikooli XVI lend).
Just. Aga Võru linnas oli see meil, jah, esimene. Kummaline, eks ole? Mingi paradigma muutus oli siiski juba toimunud. Nii et pigem tajusin ma huvi.
Kogukonna sidemed võru keelega olid tegelikult endiselt olemas?
Jah, mulle tundus küll, kuigi nõukaaeg oli sinna vahele mingisuguse tõkendi pannud. Kohalik kultuur ja keel olid ikkagi tõugatud alaväärtuslikku seisu. Sellest välja tulemine või asja üles äratamine seisis veel ikkagi ees — võru liikumise renessanss alles kogus jõudu. Ka Võru Instituudi tegevuse laiem kõlapind oli veel alles tekkimas.
Mainisid Kõivu. Kuidas sa Madis Kõivu leidsid? Või leidis Kõiv sinu?
Ma leidsin Kõivu väga konkreetselt ühe ajakirjas Akadeemia ilmunud teksti kaudu, mida me tollessamas esimeses võrukeelses lavastuses ka kasutasime. See oli „„Meil aiaäärne tänavas”. Analüüs” (Akadeemia 1989, nr 9), mis mulle kohutavalt imponeeris. Ja sealt see Kõivu-armastus edasi arenema hakkas. Kõiv on siiamaani jäänud kõige võimsamaks draamakirjanikuks, kelle loominguga ma kokku olen puutunud.
Kas on mingisugune üks läbiv asi, mis kõikides ta tekstides esineb ja sind köidab, mis oli olemas ka selles esimeses analüüsitekstis?
Võib küll nii öelda, jah. Ma arvan, et see nägemuslikkus. Need tekstid on ju komponeeritud selliselt, et kõige olulisemad on seisund, ruum, rütm. Ja tänu sellele nägemuslikkusele on seal sees selline sugestiivne element. Vähemalt mulle mõjub see küll niimoodi, et ma suudan selle sisse minna. Samuti tekstide mitmetasandilisus, mis mulle väga meeldib ja mida ma olen otsinud ka teiste lugude puhul, millega ma tegelnud olen. Traagika ja koomika, filosoofia ja argielu, kõrge ja madala läbipõimumine.
See on see, mida sa kõikide autorite tekstidest otsid?
Jah. Lisaks teemade ringile.
Kõivu puhul on palju räägitud sellest, et tema tekstid imponeerivad lavastajatele väga, kõik need märksõnad, mida sa nimetasid, aga raskeks osutub selle kõige publikuni viimine. Sina oled üks väheseid, kellel see on õnnestunud. Kus seal see võti on?
Põhiline võti seisneb ikkagi selles, et kui sisemine substants on tabatud, siis rohkem peab sellest olema „kaetud”. Rohkem kaetud, varjatud ja aimatav kui nähtav. Seda tuleb püüda saavutada. Unenäolisus, parimas mõttes. Nägemuslikkus. Valguse ja varju piiril olek. Kui saad sellega ühele lainele, siis ei ole see tegelikult kuigi raske… Võibolla… Miks mul nende Kõivu tekstidega, mida ma teinud olen, lihtsam on olnud, on see, et… Kõivu maailma puhul on kõige olulisem koht. Inimese „koha-likkus” on olulisem kui tema „aja-likkus” ja „inim-likkus”. See koha-võti on aidanud mul neid tekste teha. Minu Kõivu-lavastused on ju tehtud Võrus ja Võru kontekstis. Kasutades „muukrauana” ka kohalikku keelt. See on lihtsustanud nende maailmade juurde minekut.
Kui sa Võrus lavastama hakkasid, kas siis töö harrastajatega oli pigem sundvalik parema puudumisel või teadlik otsus?
Algselt oli see, jah, pigem sundvalik. Tartu Lasteteater profileeriti 2000. aasta kevadel ümber, tekkis vaakum ja siis sain pakkumise tulla jälle lavastama Võrru tollasesse harrastusteatrisse. Kuna see töö (Pentti Saarikoski „Kauri põld”) osutus igati põnevaks, siis järgmise pakkumise tullagi sealse harrastusteatri etteotsa võtsin ma vastu. Loomulikult eelnesid sellele mõtted, et see on nüüd siis see dead end. (Naerab.) Aga sealt hakkasid kummalisel kombel avanema hoopis uued perspektiivid.
Mulle meeldis väga, kuidas sa kunagi nimetasid harrastajaid sõna otseses mõttes a s j a a r m a s t a j a t e k s.
Mu seisukoht ei ole selles mõttes muutunud. Ma arvan, et kõige paremaid tulemusi teatris võib saavutada kas väga heade kutseliste näitlejatega või siis pühendunud asjaarmastajatega, kes oma lavastajat väga usaldavad. Muidugi need võimalused võivad ka kattuda ja oma Võru kogemusele toetudes arvan siiamaani, et tegelik veelahe ei lähe mitte professionaalide ja asjaarmastajate vahelt, vaid kutseliste ja mittekutseliste vahelt. Ühtede jaoks on see elatis ja teiste jaoks huvitegevus. Aga mõlemas mõõtkavas võib saavutada professionaalse kvaliteedi. Ja oskama ning asja armastama peavad mõlemad, nii kutselised kui mittekutselised.
Räägi palun lähemalt sellisest näitlejafenomenist nagu Meinhard Uiga.
Meinhard Uiga on legendaarne Võru mittekutseline näitleja, a s j a a r m a s t a j a kõige paremas mõttes, praegu juba vist kaheksakümne viiele lähenev härrasmees, kes on teatriga tegelnud suurema osa oma elust. Fenomenaalne isik, sest sedavõrd professionaalset suhtumist oma kutsumusse pole kuigi tihti võimalik täheldada ka kutselises teatris. Peale selle on ta ka kahtlemata ürganne.
Võrdlused on alati sellised kahetised asjad, aga kui me praegu teeme seda intervjuud siin Ugala teatris, siis Meinhardi kõrvutamine Rein Malmsteniga pole vist ülekohtune.
Jaa, jaa, jaa, ma usun küll, et see võrdlus võib pädeda, kui mõelda nende natuuride sarnasusele ja nõudlikkusele enese vastu.
Kuidas sa praegu oma Võru teatritegemistele tagasi vaatad? Mis aeg see sinu jaoks oli?
Ääretult oluline aeg. Tegevuse enda identiteedis ei olnud mingit kahtlust. Selles mõttes oli kõik paigas. Ainuke asi, mis lõpuks, kaheksa aastaga, tekkis, oli lihtsalt väsimus. Kuna see panustamine oli n-ö 200 protsenti. Ma arvan, et igasugune ühe idee baasil tekkinud kooslus kipub kestma viis kuni seitse aastat. Pärast seda peab tekkima mingi uus hingus, uus impulss. Ma tundsin, et see uus impulss tuligi lõpuks kultuuriministeeriumi tegevustoetuse kaudu, aga mul ei olnud enam jõudu seda…
…järgmist pööret teha?
Jah.
Miks praegu enam Võrus sellisel tasemel teatrit ei tehta?
Keeruline on päris täpselt öelda, miks niimoodi on läinud. Võibolla oleks oluline see küsimus adresseerida Võru kultuurimaja direktorile Heiki Kelbile ja linna juhtidele. Sest nagu ma aru olen saanud, kerkisid üles suured vastuolud teatri sisulise edasi toimimise ja selle nägemuse vahel, mida maja juht ja linn sellelt teatrilt ootasid. Aga ma pean ka tunnistama, et olen ennast sellest distantseerinud.
Aga mida sa sellisest tulemusest arvad?
Väga kahju, kahtlemata. Kõik see, mille me Teatriateljee ajaga saavutasime, on käest lastud.
Kas see sinu arvates kuritegelik ei ole? Sest Võru Teatriateljee otsesele järeltulijale Võru Linnateatrile leiti ju konkursiga Leino Rei näol väga tõsiseltvõetav juht. Ühtäkki oli ta aga sunnitud loobuma.
Ma ei tahaks kedagi süüdistada. Paljud asjad lihtsalt juhtuvad. Ja nagu me teame: „põrgutee on sillutatud heade kavatsustega”. Igatahes ollakse jõudnud sellisesse faasi, kus ei ole enam põhjust rääkida professionaalsel tasemel programmilisest teatritegevusest Võrus.
Sa oled pidanud olema tunnistajaks veel ühele lõpule — Tartu Lasteteatri omale. Milline see oli?
Selles mõttes väga nukker, et selle lõpu juures olin ma ju ise ka. Seevastu Võrust äratulek toimus suhteliselt rahuliku südamega, sest ma nägin, et see süsteem oleks olnud suuteline tegelikult jätkama.
Ja ta jätkas ka.
Jätkas ka. Ja Tarmo Tagamets (Võru Linnateatri esimene juht) tegi ilmselt oma parima, et see kõik jätkuks. Tartu Lasteteatri puhul me just viimastel aastatel, kui teatri kunstiline juht oli Mart Kampus, hakkasime tajuma, kuidas tegevus saavutas uue kvaliteedi. Taastus motivatsioon, tekkisid hoopis uued perspektiivid. Me tajusime, et me tegeleme jällegi teatri k u n s t i g a. Ja siis oli ühtäkki taas mingi mõistmatus suhtlemisel linnaga ja ei aidanud seal ka ei Teatriliidu ega selliste rahvusvaheliste organisatsioonide nagu ASSITEJ ja UNIMA sekkumine. Tartu linn tegi ikkagi oma otsuse. See oli nukker ja päädis ka paljude inimeste elu valusa segipaiskamisega.
Praeguse aja rõõmustavalt eklektilist Eesti teatripilti vaadates võiks öelda, et sellesse oleks Tartu Lasteteater päris hästi sobitunud, või mis sa arvad?
Keeruline spekuleerida. Lõppkokkuvõttes võib ka ju väita, et Tartu teatripilt on ikkagi rikastunud. Kas nüüd just tänu Tartu Lasteteatri likvideerimisele, aga on tekkinud väga huvitavaid kooslusi. Selles mõttes on keeruline öelda, mis oleks saanud, kui Tartu Lasteteater oleks oma tegevuses kohanud rohkem mõistmist ja toetust. See areng aga katkestati vägivaldselt.
Siinsamas Ugalas oled sa ka näinud mitmeid üleminekuid, lõppe ja algusi. On see olnud põnev või pigem frustreeriv?
Ei, kahtlemata on see olnud frustreeriv. Kui ma 2008. aastal võtsin vastu Peeter Tammearu kutse tulla Ugalasse koosseisulise lavastaja kohale, siis tundus see pärast väsitavat Võru perioodi…
…sanatooriumina?
(Naerab.) See idee tundus, jah, „sanatooriumina”. Et siin oleks võimalik pühenduda konkreetselt lavastamisele kui sellisele. Tundus, et äkki see võiks olla see, mis garanteeriks meelerahu. Olles siin maandunud, läks olukord Ugalas aga hoopis ärevaks.
Sisuliselt kohe?
Jah, sisuliselt üsna kohe. Vahemärkusena peaks ütlema, et mina see katalüsaator küll ei olnud. (Naerab.) Oleks ma ette teadnud, et Ugalas selline kääriv situatsioon on, ei oleks ma võibolla siia tulnud. Olin suhteliselt naiivne ja tuginesin oma eelnevatele lavastamiskogemustele siin teatris, mis olid olnud hästi positiivsed.
Kui ma jumala aus olen, siis ma ei saa aru, miks sinust Ugala peanäitejuht ei saanud. Kõikide nende võimuvõitluste keskel…
Kõige olulisem faktor on ilmselt see, et mul puudub vastav ambitsioon.
Praegu on kõik taas hästi, aga kas sa mõnel hetkel ei tundnud, et sul on lausa kohustus see ametikoht endale võtta? Hinnatud lavastajana, trupi poolehoiu omajana?
Võibolla ma ei ole siis sellisel määral missiooni- ja kohusetundeinimene. Ma ei teinud Võrus ka teatrit mingi missiooni pärast. Kui ma räägin sellest eelmisest kevadest (Margus Kasterpalu ja Heiti Paku lahkumine?), siis ma pidasin oma kohuseks aidata ületada see keerulisem periood ja olin pool aastat loomingulise juhi kohusetäitja. Kui sul ei ole ambitsiooni, siis nende kohustuste ülevõtmine tundub enesepiinamisena ja kolleegide petmisena. See pole lõppkokkuvõttes motivaator ei enda ega teiste jaoks.
Kas lõpud on sulle kurvad? Või laenates mõttekildu kooliõelt: „Iga lõpp ei ole muud kui algus uus.”?
Nii ja naa. Mõned lõpud on kurvad ja lõplikud: Võru Teatriateljee / Linnateater, Tartu Lasteteater… Aga Ugala teatris… Kuna mulle tundub, et terve maja kollektiiv on olnud hästi tugev ja ühtehoidev, siis siin on tuldud nendest vahepealsetest kriisidest ikkagi välja. Tänu sellele, et inimesed on üksteist hoidnud ja olnud hästi külg külje kõrval. Kuigi sellised lühikese aja jooksul järjestikku toimunud kriisid kurnavad ja rapivad siiski kogu atmosfääri ja ühist meeskonnatunnet.
On öeldud, et igal lavastajal peavad olema oma kaasvõitlejad. Kes need sinu jaoks on olnud? Kes on sellised inimesed praegu?
Kahtlemata oli äärmiselt oluline kaasvõitleja Võru perioodil Tarmo Tagamets, ilma kelleta oleks olnud Teatriateljeed sellisena võimatu üles ehitada. Kalju Liiver, kelle tarkus ja toetus oli väga oluline. Kõik Teatriateljee trupi liikmed. Kunstnik Mihkel Ehala. Praegusel Ugala perioodil olen tundnud väga paljude mõttekaaslaste tuge. Kogu see kaasvõitlejate teema toetub ju teatri sees sellele, kellega on vastastikune mõistmine. Mis loomulikult ei välista vaidlusi, aga selle all on kogu aeg tunne, et me austame ja usaldame üksteist. Me võime üksteise nimel minna tulle ja see ongi oluline. Ma pigem olen protsessis selline grupitööinimene. Mida rohkem ma suudan teiste arvamustega arvestada, seda rohkem muutub see asi ka ühiseks. Loomulikult teatud piirini, sest minu vastutus on ikkagi hoida telge koos ja see on kindlasti väga oluline, aga…
Mina olen kokku puutunud sinu trupi inimestega vahetult pärast etendust, kui nad on saanud sinu käest peapesu. Ilmselt nad tegid midagi, mis sulle ei sobinud. Minu meelest oli väga hea etendus, aga sina polnud absoluutselt rahul. Kuidas sa seda kommenteerid?
Eks ikka sellesama platvormi pealt, et ma olen vastutav asja eest, mida me kõik oleme ühiselt üles ehitanud, minu vastutusala on ka tagasiside andmine. Ja ma saan usaldada ainult omaenda taju tolle hetke tervikust, sest lavastaja on professionaalne vaataja. Ja tagasiside peab olema aus.
Et needsamad võitluskaaslased võivad sind tegelikult laval ka alt vedada?
No vaevalt, et keegi seda sihilikult teeb, aga näitleja eneseteadvus laval on ju teinekord väga petlik. Siin pole muud valikut, kui et tuleb oma vastutusala katta.
Kuidas sa raadioteatri juurde jõudsid?
Tegelikult ka Kõivu kaudu. Olles lavastanud Võru Teatriateljees Kõivu näidendi „Las olla pääle” (kirjutatud 2001), mis esietendus pealkirja all „Ennola” (2003), sain ma ettepaneku Tamur Tohverilt. See ei olnud veel seotud konkreetse materjaliga, vaid tuli lihtsalt ettepanek, kas ma ei sooviks tulla Raadioteatrisse midagi lavastama. Ja kuna Kõivu maailm on ju niivõrd pildiline, sugestiivne, filmilik, siis linkis ettepanek kohe „Ennolaga”. Et mis oleks, kui teeks sellest audioversiooni.
Natuke sootsiumikaugema inimese jaoks on siin nüüd teatud vastuolu: materjal on „filmilik” ja sa tahad seda raadiosse panna…?
Sellepärast, et kuuldemäng pole midagi muud kui film pimedale.
Kas see on su enda mõte?
Vaevalt küll, aga ma jagan seda seisukohta sada protsenti. Ja sellisena see idee saigi välja pakutud. Ma nägin ainukest mõtet teostada see samade näitlejatega. Alguses sai minu idee Raadioteatri väga suure kriitika osaliseks, sest mikrofon on erakordselt tundlik ja näitab halastamatult ära iga ebaorgaanilisuse või ebausutavuse. Et kui laval veel õnnestub amatöörid toimetama panna nii, et petab ära, siis mikrofoni ees on see juba väga raske. Kuidagi õnnestus see idee ikkagi läbi suruda ja teostada. Ning lõpuks olid rõõmsad ka kõige kriitilisemad kõrvad.
Kui oluline see üldse sulle on, et näitleja oleks laval kõlaliselt orgaaniline?
Kõlaliselt?
Et tema tekst, tema intonatsioon mõjuks n-ö õigesti.
See kõik on ju tegelikult tervik. Lavateatris ma ju ei erista seda, see on siiski üks psühhofüüsilise eneseväljenduse vahend. Seda on väga raske eristada: füüsis on orgaaniline, aga kõnetehnika ei ole.
No aga sa pead ju tunnistama, eriti lavastajana, kes on harrastajatega kokku puutunud, et mõnikord mõjub mõni öeldud tekst nagu „hobuse unenägu”, kui tsiteerida Tšehhovit.
Nojaa. Muidugi. Mitte ainult tekst, vaid kogu lavaline olek. Selline tavapärane ettekujutus harrastuslikust teatritegemisest ongi ju „hobuse unenägu”. Aga Võru puhul me toimetasime ikka natuke teistsugusel pinnal.
Ma ei taha väita, et miski on õige või vale. Aeg-ajalt tundub üldse, et inimesed, kes teatriga professionaalselt ja rohkem süvitsi on tegelnud, justkui teavad, kuidas on „õige” teatrit teha.
See kujuneb küll tihtipeale nagu takistuseks, et kogenud professionaal teab juba ette, kuidas tegema peab ja kuidas ei tohi. Kui harrastusnäitleja mõjub laval ebausutavalt, on selle taga sageli see, et vahel on mingi filter. Ta üritab kõigepealt jäljendada oma ettekujutust professionaalsest näitlejast, kes omakorda mängib siis seda rolli. N-ö professionaalse teatri stiilis. Kui see filter vahelt ära võtta ja lähtuda tema enda orgaanikast, mis ongi harrastusnäitleja põhitrump, sest ta toob endaga kaasa mingi hoopis teise hoovuse, ja kui anda talle selles tugi alla, siis vallanduvad hoopis teistsugused ressursid.
„Ennola” oli nii laval kui ka raadios. Kas peale „Ennola” on sul veel varasematest lavastustest raadioteatri versioone?
Ei ole, „Ennola” on ainuke. Ja et kõrvaldada see valestimõistmine, justkui oleks meil olnud soov teha see lavastus lihtsalt „linti”, siis olgu öeldud, et tegelikult me tahtsime jutustada sama lugu, aga teise meediumi kaudu. Sealt sai alguse ka see lähenemine, mida ma oma raadiotööde puhul kõige rohkem olen kaifinud: tehagi kuuldemängu nagu filmi. Juba „Ennola” puhul salvestasime suurema osa materjalist n-ö päris keskkonnas. Millega kaasneb muidugi alati tohutult palju tehnilisi keerukusi, aga mis lõpuks väärib väga küünlaid ja on protsessina tõeliselt huvitav.
Sa oled ka auhinnatud muusikaline kujundaja.
Muusikaliselt kujundama hakkasin ma oma esimestest lavastustest peale ja see tundus kuidagi enesestmõistetav. Ju see on tulnud niimoodi, et fantaasias hakkavad mingid lahendused looma ja lugu jooksma just õige muusika avastamise kaudu. Ehk siis helid ja muusika on olnud ühed olulised muukrauad tekstile või loole lähenemisel. Tehnoloogiaks on lihtlabane lõika ja kleebi. Ehk siis teisisõnu: ma kuulan, otsin, leian, proovin, lõikan, lisan, monteerin. Oluline märksõna on kinemaatilisus, mistõttu sarnanevad mu kujundused pigem ehk filmi soundtrack’iga kui traditsiooniliseks peetud muusikalise kujundusega teatris. Pean selle traditsiooni all silmas seda, et „hea muusikaline kujundus on see, mida ei märka, ei pane tähele”. Lavastust luues on mulle enamjaolt oluline, et heli- ja muusikaline kujundus oleksid näitleja kõrval võrdväärne komponent või tegelane lavamaailmas. Ühesõnaga, kõik lavamaailma osised peaksid ideaalis olema loo jooksul dünaamilises arengus ja avarduma. Tähendab siis tõukuma, tõmbuma, kasvama, kahanema, vakatama, raksatama jne. Tegemist on elus organismidega, mida ühendab üks vereringe.
Kas lavastuse proovid on sinu jaoks keeruline aeg?
Täiesti sõltub. On olnud äärmiselt kurnavaid proove, kus mõte, et milleks see kõik, jätaks asja seisma, see jääb nüüd küll viimaseks tööks, külastab iga päev, ja on olnud proove, mis on ainiti olnud kerged, helged. Siin ei ole sellist kindlat loogikat.
Aga kui see loobumismõte proovide ajal külastab, mis siis edasi sunnib tegutsema?
Ju see ikka on lavastaja professionaalne vastutus, ehkki ma ennist ütlesin, et ma ei ole justkui missiooniinimene. Vastutus välistab selle, et sa „kukud ära”. Sa pead ikkagi selle protsessi lõpuni vedama. Ja loogikat pole selles mõttes, et mõni valuline ja vaevaline protsess võib lõpuks päädida õnnestunud lavastusega, mida on näitlejatel hiljem väga kerge ja hea mängida ja mis kestab. Samas võib kerge ja helge lavastusprotsess jõuda tulemuseni, mis ei kommunikeeru ja hääbub kiirelt.
Ma pole kunagi näitlejana sinu proovides osalenud. Kas sa tajud, et sul on olnud ka mõned lavastused, mis ei ole näitlejatele mõnusad mängida, aga on tegelikult head lavastused? Või on su filosoofia see, et näitlejal peab olema hea ja kerge, siis on ka tulemus hea?
Näitleja peab teadma, mida ta mängib. Aga mulle tundub järjest rohkem, et sellesama teadmise sisse on oluline jätta ka määramatuse tsoone. Toompere nimetab neid „vabamängutsoonideks”. Oluline on tähistada suund ja täpsed punktid, kuhu tuleb jõuda. Peamine ei ole luua olukordi, kus näitlejal oleks mugav või tingimata kerge mängida. Hea ja kerge tähendab tihtipeale seda, et näitleja tardub oma mugavustsooni ja kasutab oma vanu ja tuntud võtteid.
Mida sa ise teed, kui sul pole hea, mugav ja helge olla?
Mõtled üleüldse? Elus?
Üleüldse. Elus.
(Väga pikk paus.) Meelerahu saavutamisel aitab mind väga palju hea kirjandus, head filmid. Loodus. Kõige parem ongi muidugi tegelemine n-ö päris asjadega.
Suudad sa ümberlülitusi kergelt teha?
Ei suuda. Väljalülitamine on tegelikult väga raske. See sõltub loomulikult konkreetse lavastusprotsessi faasist või keerukusest. Täiesti vabaks lasta nendest mõtetest ei suuda.
Me jõuame veel helgetest asjadest ka rääkida…
(Naerab.)
…aga mis sind muserdab? Jätame töö välja.
See, kuhu maailm praegu liigub. Isiklikult muserdab palju lavastajaelu perspektiiv. Sa eladki kogu aeg ühest lavastusest teise. Ja järjest rohkem tajud, et päris elu jääb justkui elamata. Üks asi ketrab, ketrab, ketrab ja läheb sujuvalt üle teiseks. Selles ajafaasis, kus ma olen, pole ma ikka osanud leida enda jaoks mingit õhuauku. Ja seda otsin ma järjest rohkem.
Äkki peaks vahelduseks näitlejatööd proovima? Oled sellele mõelnud, sul on ju näitlejaharidus olemas?
Ei ole selle mõttega isegi tegelnud. Kui mingi igatsus kusagil on, siis mingi osadusvajaduse järele, tunde järele olla üks lüli loodavas lavamaailmas. Aga otsitava vahelduse või õhuaugu all pean silmas pigem midagi teatriga mitteseonduvat.
Üks asi, mis kindlasti selle vastu aitab, on reisimine. Mida teatrireisid sulle pakuvad?
Need annavad väga selgelt võimaluse pilku avardada, sest sellises väiksemas linnas ja provintsiteatris on üks suuremaid ohtusid konnatiigistumine. Seisev vesi. Seega on vaja hingata teist õhku ja näha, kuhu maailmateater suundub. Õhuauk, avaus on hädavajalik. Aga eks neid teisi ümberlülituse kohti peab otsima ka järjest rohkem.
Sest nüüd on jälle viis kuni seitse aastat möödas, millest sa ise enne rääkisid.
Kui sinu ümber on kogu aeg olnud ühed ja samad inimesed, kellega sa oma asju teed, siis võib, jah, tekkida jälle suletud ringi sündroom… Sa tead juba ette iga järgmist mõtet, iga järgmist käiku. Nii et ühtpidi on äärmiselt oluline, et on kaasvõitlejad, kes sind poolelt sõnalt mõistavad, teisalt on hästi oluline värske puhang, mistõttu olen ka Ugalas tehtud lavastuste puhul pidanud oluliseks külalisnäitlejate kaasamist, kes mobiliseerivad truppi hoopis teistmoodi. Õnneks on olnud võimalusi lavastada ka ise külalisena mujal.
Kui erinev on see Viljandi, kus sa koolis käisid, sellest Viljandist, kuhu sa tagasi tulid?
Väga erinev. Too aeg, kui ma siin kolledžis käisin, varakapitalistlik aeg, on minu mälus ikka päris ohtlik. Linn oli kriminogeenne, sest siin tegutses ju tollal Viljandi noortekoloonia ja teisalt vene laguneva sõjaväe dessantpolk. Võim linnas oligi justkui pättide käes ja me kõik, meie kursuse poisid, saime linnas ikka korduvalt peksa. Ühikas oli ebameeldivaid intsidente… See oli täiesti reaalne faktor, mis toimis. Sellest viimasest faasist, kui dessantpolk hakkas lahkuma, mäletan juhtumeid, kus dessantnikud olid jälle lõbusasti „külas” ja hüpitasid granaate, millest ühel oli splint ära tõmmatud… (Naerab.) Sa võisid osta, mida tahes, kasvõi soomustransportööri, kui vaid oleks raha olnud. Kõik parseldati maha.
Praegune Viljandi on ikka täiesti teine maailm?
Praeguseks on ta ikka totaalselt muutunud. Ja mulle tundub, et kultuur on tänu kultuuriakadeemia, pärimusmuusika aida ja folgi sihikindlale tööle siiski läbi löönud. Kultuur on kujundanudki sellest linnast noorusliku ja vaimse keskkonna. Mulle meeldib Viljandi väga.
Eesti ilusaim linn?
Nii ta on. Väga võluv ja toetav keskkond.
Küsinud ERNI KASK
