I Dublin. Aasta lõpupoole. On õhtu. Pimeduses ringi hiiliv tuuleõhk sunnib järjekindlalt tänavatel tõttavaid inimesi jope kraed kergitama ja teeb nii mõnelgi silmad kergelt vesiseks. Tõsi, palju just inimesi väljas…

Afganistani filmikunst suhestub minuga isiklikult samamoodi nagu küpsetatud skorpion — ma tean, et viimane on olemas, olen proovinud süüagi, aga maitse võlust eriti aru ei saa ja sõbrale vist soovitada…