MUGANDUV MÄSSUMEELSUS EHK KUIDAS MAALIDA SÜGIST
Juuli, 2022Kui kunstitunnis anti ülesandeks sügist maalida, arvas äsja Jackson Pollocki avastanud teise klassi õpilane Juhan Ulfsak, et teeb teiste seentele ja siilikestele silmad ette. Töö sai aga kahe, mis tekitas Ulfsakis hämmastust: „Ma teen midagi, mis mulle meeldib, ja tean, et see on olemas, võimalik ja õige, aga mulle öeldakse, et see on jama, et nii ei tohi teha.” (Kann & Kolk 2018) Õnneks ei olnud see Ulfsaki jaoks samm üle konformeerumise lävepaku, vastupidi — näib, et see pani aluse tänini kestvale isepäisusele ja usule, et kõike saab ja võib teha, kui vaid oskad.
Näita oma haava
Juba Juhan Ulfsaki esimeses lavastajatöös („Idioodid” Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia niinimetatud Krahli-lennuga) tundis ta huvi teatri sisemaailma vastu, avades noorte lavatudengite kartusi ja lootusi. Ometi polnud tegu lihtsalt järjekordse enesenäitamise ja isiklikest mõtetest rääkimisega, mida nii EMTA lavakunstikooli kui ka TÜVKA lõpulavastustele tihti ette heidetakse. Nimelt lähtutakse lavastuses sellest, millisena ja kellena näevad näitlejaid teised, nii poolehoidev publik kui ka teatrikauged inimesed. (Pesti 2016) Liiatigi olnuks tootetutvustusmaiguline lavastus juba toona, ent iseäranis tagasivaatavalt mitteulfsakilik. 2018. aastal rääkis ta imetlusega nii-öelda tõelistest etenduskunstnikest ja kritiseeris eesti teatrimaastiku (sh lavaka) institutsiooni- ja süsteemikesksust: siiani proovitakse teatri järelkasvu panna jaatama status quo’d, ent aegamööda on tekkimas üha rohkem neid, kes ei soovi senist autoriteedikeskset ja suletud õpet. (Kann & Kolk 2018) Iseasi on paraku, kas sellise mõttemaailmaga noored näitlejad, lavastajad ja dramaturgid leiavad oma koha eesti teatrimaastikul, mis veel nendega sama suhtumist ei jaga.
Kõrvutades näilisust ja tõelisust, uurib Ulfsak nende tegelikku olemust. On need üldse niivõrd erinevad? Kellel on tõemonopol otsustamaks, mis on õige, eriti veel siis, kui räägime kunstist? Madli Pesti on omistanud Ulfsaki teostes esinevaid ootamatuid vastandusi mehe huligaanitsemissoovile. (Pesti 2016) Ootamatused, ebamugavus ja korrapäratus, parimal juhul kõik kolm korraga, on head relvad publikuga mängimiseks ning kahepoolset mängu Ulfsak ju taotlebki. Publiku osalus mängus on ajaga üha aktiivsem, ent Ulfsaki esimestes lavastustes oli publik vaikiv mass, kelle jõud ja õud oli küll läbinisti tunnetatav (neljas sein, kui ta ka üldse Ulfsaki lavastustes on, on klaasist), ent jõuetu. Sellegipoolest ei saa Ulfsaki publik kunagi passiivne olla, kuna inimeksistentsi mitmekihilisuse uurimine ja eri meediumide kasutamine otsekui kutsuvad jälgima, mõtlema, kohal olema. (Samas) Sarah Kane’i „4.48 pühhoos” ja „Puhastatud”, mis esietendusid Von Krahlis 2013. aastal kaksiklavastusena, moodustasid Madli Pesti sõnul teineteist täiendades terviku, lisaks mängisid temaatiliselt kokku „Idiootidega”, kuna reaalsusega manipuleerimist esineb mõlemas. Lavastusi lahti mõtestavas aruteluringis, millest võtsid lisaks Pestile osa Riina Oruaas, Ott Karulin, Eike Värk, Tiia Sippol, Made Luiga, Jaak Vackermann ja Karina Talts, esines vaat et täiuslik arvamuste paljusus — piir lavastusliku ja eraelulise vahel töötas mõne silmis vägagi hästi, teisele aga mõjus võõristavalt ja segas lavastusse sisse elamist. (Oleviku/igaviku teater 2014) Ulfsak on mänginud piiridega lisaks sisule ka vormi puhul, kaasates videoklippe, mis kujutasid näitlejaid oma päriskodus, pärispartneriga. Kane’i näidendite olemuslik õõv ja räigus toodi publikuni ülekantult, ekstreemsemad stseenid loeti aga lihtsalt ette. Neil hetkedel kadus teatrimäng ning näitlejad astusid otsekui publiku poolele, ühiselt ja näitlikustamata Kane’i kogema. (Liventaal 2014, 17–20) Selles vestlusringis toodi välja Kane’i teoste kaks tunnust, mis minu arvates ka Ulfsaki loomingut väga hästi kirjeldavad. Esiteks on Kane paradoksaalne: tema töid kirjeldatakse kui sügavalt depressiivseid, ent ta ise on pidanud neid elujaatavaks ja lootusrikkaks. Teiseks ei seleta Kane asju, vaid lihtsalt näitab eri määral katkisi inimesi ja eri määral äärmuslikke olusid. (Oleviku/igaviku teater 2014, 31)
„Idioodid”, Von Krahli teater, 2010.
Kris Moori foto
Võiks eeldada, et just nende tunnuste tõttu imponeeris Ulfsakile (võib-olla seda endale läbini sõnastamatagi) Kane’i looming niivõrd, et ta soovis seda oma esimeste tööde seas lavale tuua. Eks ole selge sõnumi puudumine ja taotluslik mitmetitõlgendatavus alaliin enamikus postmodernistlikes lavastustes, ent niivõrd tugev kontrast (kuidas näidata üledoose ja sandistamist elujaatavana?) nõuab riskialdis lavastajat — ja võib-olla just sellist, kel on soov nii end tõestada kui ka olemasolevat teatriskeenet raputada. Ka selgitamisest hoidumine ja „lihtsalt näitamine” on äratuntavalt ulfsakilik. Selmet vaatajale mõtteid ette öelda, eelistab Ulfsak küsida, mõtestada ja otsida. Ka lavastustele mõne kriitiku poolt ette heidetud liigset kiirustamist ja performansilikkust saab siduda mässajaliku kärsituse ja piiride kompamisega. Kui peaks ennustama, kas Ulfsak integreerib lavastusse psühholoogilist realismi või veidi tahumatut ja toorest performance’it, näib ilmne teine valik.
Üle võlli eneseiroonia
Kunagine otsus astuda just Viljandi Kultuurikolledžisse (nüüdne TÜVKA) tulenes Ulfsaki soovist seoses teatriga midagi-kuidagi teha (osaliselt ka lihtsalt vanemate rahustamiseks), ent lavakas oma ettemääratuses näis talle liiga turvaline ja kinnine. Ulfsak on tabavalt öelnud, et see on kui tee, mis algab sisseastumiskatsetega ja lõpeb Metsakalmistul. (Kann & Kolk 2018) Ometi on Ulfsak praeguseks üks Eesti tunnustatumaid ja tuntumaid näitlejaid, olgugi et tema looming ei ole n-ö peavooluteater. Kas saab öelda, et inimene on teatrimaailma mässaja ja punkar, kui ta on saavutanud peavoolu poolehoiu? Konformistlikuks sammuks (à la joonlauaga tehtud männid sügispildil) saaks pidada ehk tõika, et Ulfsak 2015. aastal Eesti Draamateatris lavastas, küll aga on sellegi puhul kriitikud toonud välja eneseiroonilist hoiakut ja näitlejate täielikku kohalolu. (Rannik 2021) Tegu on tema seni esimese ja viimase lavastusega väljaspool tuttavaid teatreid ja inimesi. Eks ole samas seegi julguse, enesekindluse ja -usu märk.
„Kaart ja territoorium”, Eesti Draamateater, 2015.
Mats Õuna foto
(Enese)iroonia on üks Ulfsaki enim esinevaid märksõnu. Ta ei ironiseeri mitte üksnes teatrimaailma üle, vaid asetab ka iseennast selle nähtuse ligi, vaadeldes teatri masinavärki nii seest kui väljast, nii endast sõltumatult kui häbitult subjektiivselt. Viimastel aastatel on Ulfsak tundnud huvi noorema teatripõlvkonna ühiskondliku närvi vastu. Üha rohkem ollakse tema sõnul teadlikud poliitikast ja rõhutatakse rassi, sugu, seksusaalsust ning isiklikke veendumusi. Seega ollakse ka tundlikumad selle osas, mis tüüpi inimesed ja teemad on teatris esindatud ja kui suur on kellegi sealne osakaal. (Kann & Kolk 2018) Identiteedipoliitika on tõepoolest teatriski võrsuma hakanud, võõrsil suurema tempoga kui meil, ent see on paraku eesti teatrile iseomane läbi aegade, nii suletuses kui ka vabaduses. Ulfsak ise end poliitilise teatriga siduda tahtnud ei ole, ent ajastul, mil kõik on poliitiline, võib teda ja laiemalt vonkrahlilikku teatrit pidada siiski suuresti sellele alusepanijaks kohalikul tasandil. Omaette irooniline on tõsiasi, et Ulfsak pälvis 2019. aasta teatriauhindade peol ohtralt tähelepanu niinimetatud seakisakõnega, mis oli üdini poliitiline. Kõnes juhtis ta tähelepanu Ungaris järk-järgult aset leidnud äärmusparempoolsete ainuvõimu haaramisele ja sidus selle tabavalt Eesti paremkonservatiivse võimuga — teatripäev langes perioodile, mil valimisjärgsed võimukõnelused ja EKRE valitsusse pääsemine olid veel vägagi värsked ühiskondlikud haavad, ent seda mõjuvam oli Ulfsaki sõnum ja haavale raputatud sool. (Ulfsak 2019)
2018. aastal esietendus Kanuti Gildi SAALis „Workshop”, ühistöö Eero Epneri ja Mart Kangroga. 2020. aastal sai „Workshop” ideelise järje lavastusega „Kas te olete oma kohaga rahul”. Nii „Workshopi” kui ka „Kas te olete oma kohaga rahul” puhul võis vaataja tunda, et ta on osa toimuvast — vestlus publikuga (olgugi et ühepoolne) mõjus siiralt ja vahetult. Mõlemal korral sattus mulle vaatajana veidi suurem roll: „Workshopis” pidin mõne teise publikuliikmega mööda saali ringi käima, „Kas te olete oma kohaga rahul” pakkus „dialoogi” (ehk nii-öelda retoorilist kõnelust ilma partnerilt vastust ootamata-eeldamata), kui Juhan Ulfsak kesk kõnelust mõneks ajaks kõrvalistmele maandus. Tõenäoliselt tundis enamik publikust end nendel etendustel „erilisena” ja ilmselt oli see ka taotluslik — jah, räägime just Sinuga! Oleks huvitav teada, kas lavastused mõjuksid niimoodi ka mitmekordsel vaatamisel. Samas ei tasu hetkekski unustada „Workshopi” patroneerivat hoiakut, mis oli kolmikupoolne tugev eneseirooniline viide olukorrale, kus kolm valget meest teisi elama õpetavad. Mõneti tekib seeläbi paralleel Margus Oti vehmandusega; vehm kui mõiste tähendab valget eesti heteromeest. Epner, Kangro ja Ulfsak inimestena vehmasilti külge ei saaks, kuna see on nimest olenemata soo-, rahvus- ja seksuaalsusülene ning väljendab hoopis ideoloogilist identiteeti (rabedalt võttes paremkonservatiivset). „Workshop” on aga ehe intelligentne mansplaining. „Kas te olete oma kohaga rahul” pakkus rohkemgi eneseirooniat, kuna kõik teadvustasid kohe, et sein publiku ees jääbki seinaks, kõik jäävad oma kohtadele ja pärast pooleteisetunnist istumist saavad kõik minema minna. Illusoorsuse seesugune kiire purustamine vabastas teatriga kaasnevast tahtmatust tseremoniaalsusest ning muutis teatri ühiseks kogemiseks ja kogemuseks. Ühtsustunne ja kontakt on tuntavalt tugevam, kui kõik teadvustavad, et ollakse koos ja tehakse sama asja. Eneseiroonia polnud sedapuhku mitte kaitsepositsioon, vaid avala olemise sümbol.
„Workshop”, Kanuti Gildi SAAL, 2018.
Veiko Tubina foto
Kõik on juba post-
Enamikku (kui mitte kogu valimit) Ulfsaki töödest Von Krahli ja NO99-ga, ent ka lavastusi Epneri ja Kangroga saab pidada postmodernismikriitiliseks. Mis aga ei tähenda Ulfsaki sõnul, et ta, vastupidiselt paljude ekslikule arusaamale, postmodernismi millegi varasema kasuks minetada sooviks. Vastupidi, Ulfsak leiab, et kui miski muutub mugavaks või enesestmõistetavaks, tuleb sellest loobuda ja hakata otsima midagi uut, olgu konteksti või mõtte näol. See peaks aga olema teadlik, otsesele muutusele ärgitav akt: „Me võime ju mõistetega opereerida — postmodernism, post-postmodernism, postdraama — aga see kõik on jutuke. Praktikuna tahaksin muutust.” (Kann & Kolk 2018) Aja jooksul on ta aga võtnud omaks hoiaku, et ka oma teatriideoloogilisi püüdeid tasub edasi anda vaoshoitumalt, pigem näidates, kui öeldes: „Mingi manipulatsioon jääb alati, aga see võiks olla täiskasvanud inimeste omavaheline kokkulepe, mitte kunstiheeroste ühepoolne masturbatsioon.” (Mikomägi 2019)
2019. aastal avaldas Ulfsak, et tema viimased tööd on keskendunud publikuga uue suhte otsimisele. Teda huvitab, milline on autentne, nii publiku kui ka esineja jaoks tõeliselt tõene olukord, millele ühiselt fantaasiad üles ehitada. (Rannik 2021) See on ilmne iseäranis Kanuti Gildi SAALi lavastustele mõeldes, kuna nende etendustel loodud kontakt on tõepoolest midagi uudset ja uurimisväärset. Tundub, et selleni on Ulfsaki viinud kunagise, sajandi alguses teda enim iseloomustanud mäsleva loomuse loomulik taandumine millegi sügavalt omanäolise ja küpsema kasuks. Kuna teater näib olevat jõudnud staadiumi, kus vanu -isme minetada ei maksa ja uusi jõuliselt peale ei tule, tasub minna tagasi inimese juurde — temaga kontakti loomine on oluline mis tahes teatris. On ka võimalik, et just seeläbi jõutakse millegi võimsa ja ajastule hädavajaliku, ent ununenuni. „Praegu on kõik esteetilised valikud olemas, aktsepteeritud ja võimalikud,” sõnab Ulfsak, „kõik on juba post-, pole midagi sellist, mida keegi pole veel näinud.” (Kann & Kolk 2018)
„Kas te olete oma kohaga rahul”, Kanuti Gildi SAAL, 2020.
Alissa Šnaideri foto
Kokkuvõte
Tihtilugu määravad elu algul tehtud otsused lõviosa edasisest elust — seega on hea, kui inimesel on ähmanegi ettekujutus sellest, mida ta teha tahab. Olulisemgi veel näib olevat teada, millega end siduda ei taha, kuna välistamismeetod on tihti vägagi efektiivne „selle õiget ja oma” otsimise teel, liiatigi siis, kui soovitakse end siduda eesti teatrimaastikuga, olgugi et enamik sellel toimuvast käib isikliku loometee kontekstis vastu. Juhan Ulfsak on oma senise teatrikarjääri jooksul kinnistanud end vastandujana, niinimetatud mässajana. Kohalik teatrikogukond, mis on tänini suuresti stanislavskilikust eetosest kantud ja kogukonnatundel põhinev, on Ulfsakile alati nii ideeliselt kui ka vormiliselt liiga kitsaks jäänud, mis väljendub ka tema arvukates välistöödes ja hingesuguluses lääne modernse, individualistliku ja paatosekauge teatriinimesega. Ometi kumab talle omasest ironiseeriv-kriitilisest hoiakust siirast armastust ja usku teatri mõttesse — sest milleks selleta üldse midagi teha?
Kasutatud allikad:
Kaja Kann & Madis Kolk 2018. Vastab Juhan Ulfsak. — Teater. Muusika. Kino, nr 9. — http://www.temuki.ee/archives/1872.
Laura Liventaal 2014. Armastus Von Krahlis. — Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 17–22. — https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:245194.
Margus Mikomägi 2019. Juhan Ulfsak: Kuidas on võimalik humanistlike väärtuste eest seistes midagi lõhestada? — Teatritasku, 20. IV. — https://teatritasku.ee/juhan-ulfsak-kuidas-on-voimalik-humanistlike-vaartuste-eest-seistes-midagi-lohestada/.
Oleviku/igaviku teater 2014. — Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 22–32. — https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:245194.
Margus Ott 2019. Vehm I. Keskkonnavaenulikkus. — Sirp, 22. XI. — https://sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/vehm-i-keskkonnavaenulikkus/.
Madli Pesti 2016. Robustselt elegantne. Juhan Ulfsak lavastajana. — Teater. Muusika. Kino, nr 4. — http://www.temuki.ee/archives/1325.
Johanna Rannik 2021. Juhan Ulfsaki looming kriitikas ja ajakirjanduses. Referaat.
Juhan Ulfsak 2019. Juhan Ulfsaki kõne: kui võetakse vabadus ühelt inimeselt, siis võetakse vabadus kõigilt. Toim. Valner Valme. ERRi kultuuriportaal, 28. III. — https://kultuur.err.ee/924355/juhan-ulfsaki-kone-kui-voetakse-vabadus-uhelt-inimeselt-siis-voetakse-vabadus-koigilt.
