KOGEMUS. VORMI KOREOGRAAFIA

EVELIN LAGLE

Jõuline suund nüüdistantsus Jefta van Dintheri, Minna Tiikkaineni ja David Kiersi „Grindi” näitel

 

Grind-3_rgb

Tantsulavastus „Grind” etendus Augusti tantsufestivalil 22. ja 23. augustil 2014 Von Krahli Teatris. Lavastuse tutvustustekst oli ambitsioonikas. Kõneldi rütmidest, mis mõjutavad nägemist, ruumist, kus dimensioonid tunduvad elastsed, keha vibreerivaks muutva heli survest, väljakutsest reaalsustajule ja meelte avardamisele.1 Õnneks ei jäänud ka lavastus sellele grammigi alla. Viiekümneminutine etendus pakkus kogemusruumi, kus kohalolu tähendus ja kunsti tajumisprotsess oli viidud täiesti uuele tasandile.

Juba aastaid kostab üha valjemini meie teatriringkondadest „kõminat”, et eesti nüüdistants on „talveunes”, ei „liha ega kala”; „elab ja ei ela”. Tõepoolest, midagi nagu tehakse, kuid valdkonda oluliselt edasiviivat on selles vähe. Nüüdistantsu plahvatusliku esilekerkimisega 1990. aastate Eestis tulid publiku ette tulihingelised tantsukunstnikud, kes lõid lavastusi, mida siin varem polnud nähtud. 2000. aastatel aga jätkati vaid sissetallatud rada. See protsess on ka igati mõistetav. Praegu olemasolevalt pinnalt on raske saavutada toonast efekti, mil tuldi tühjale kohale, panustati sellesse saja viiekümne protsendiline ind ja tahe, tõukejõuks okupatsiooni kammitsatest pääsemise esimene joovastus. Ometi on publikule protsessi mõistmisest vähe, sealhulgas kriitikutele ja arutlejatele-kaasamõtlejatele, kelle ind ja tahe üha kahaneb selle valdkonnaga mingitki pistmist teha pärast tantsijate-koreograafide aastaid kestnud otsingute–katsetuste jälgimist.

Meie nüüdistantsus võib siiski täheldada ka mõningaid elujõulisi, uut väljundit otsivaid suundumusi. Üks neist on rõhuasetus kogemusele ja vormile — vormi koreograafia, nagu väga tabavalt on sõnastatud „Grindi” tutvustuses.2

„Grindiga” sarnanevaid vormile toetuvaid kogemusruumi otsingute püüdlusi võib tajuda juba mitme noore eesti koreograafi töödes, näiteks Kadri Noormetsa ja Kadi Maria 2013. aastal esietendunud „an hour of’is”, Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärve „Santa Muerte and the Sunis” ja Henri Hüti „POPis, mida sooviksin jagada”. Kaks viimast tulid lavale veel tänavu aastal. Vaataja seisukohalt on kõigi nende aluseks kohalolu ja kogemus, mis sünnib siin ja praegu vaataja kehas, peas ja emotsioonides. Ometi on neis viljakates otsingutes veel ruumi, et kogemus muutuks piisavalt tugevaks, et see köidaks publikut kogu etenduse vältel ja hoiaks teda sajaprotsendiliselt „kohal”.

Grind-1_rgb

Jefta van Dinther, Minna Tiikkainen ja David Kiers tulid selle ülesandega suurepäraselt toime. Muusika, valguse, liikumise ning nende rütmide sulamis tekkinud ruum pressis pea mõtetest tühjaks, nihutas meelte ja tajumise piire ning jättis „olema”, „kogema”, „hõljuma”. Loomulikult on iga vaataja kogemus erinev ja kirjeldatud elamus subjektiivne, ent pinnas selle kogemuse tarvis oli „Grindis” kahtlemata olemas.

Seda aitasid saavutada kolm võrdselt olulist ja võrdselt kõrgel tasemel komponenti: valgus, heli, liikumine, mille realiseerimiseks olid lavastusmeeskonnas oma ala professionaalid. Koreograaf ja tantsija Jefta van Dinther on lõpetanud Amsterdami School of Artsi, Minna Tiikkainen on professionaalne valguskujundaja, kes on tegutsenud nii etenduskunstidega kui ka valguskujunduse loomisega kunstinäitustele ja eksperimentaalmuusika sündmustele, David Kiers on lõpetanud Den Haagi Kuningliku Konservatooriumi heli alal ning keskendunud pildi- ja helidisainile.3 Kõigi nende komponentide täpne koos toimimine on professionaalsuse kõrval aja jooksul suuremate kogemuste ja kunstnike puhul seotud ühe olulisema omaduse — tunnetusega.

Mis siis reaalselt toimus nende kunstnike koostöös? Ruum mängis valguse, heli ja liikumise lainetes. Techno beat. Pulseerivad, sähvivad tuled. Liikumisskeemide rütmiline kordumine pika aja vältel.

Huvitav ja väga mõjuv oli selles lavastuses tehnilis-virtuaalse ruumi ning lihast ja luust inimkeha koosmõju. Ühtpidi toimis lavastus paljuski tehniliste heli- ja valgustrikkide abil harjumuspärastest tajupiiridest väljudes. Ometi oli just keha see, mis kogemisruumi „kokku traageldas”. Inimkeha füüsiline kohalolu sidus lavastuse tervikuks, hoidis muusika ja valguse transsi tekitava tiksumise elavana.

Lavastuse alguses polnud tantsijat peaaegu nähagi, liikumine oli hämaruses vaid vihjamisi aimatav. Tantsija ise justkui polnudki oluline, kuid ikka oota­sid nii pingsalt järgmist valgusvihku, et tantsijat veel kord näha ja selle liikuva kehaga ühes ruumis püsida. Kui valgus ruumi rohkem levis, mõjusid tantsija emotsioonid tohutult köitvalt. Need olid lihtsad, inimlikud. Ei mingit näitlemist ega karakteri loomist. Laval oli lihtsalt inimene, kes tehniliselt loodud ruumile vastandudes tundus võimendatult tõelise ja lähedasena. Tahes-tahtmata läheb mõte elule ja ühiskonnale avaramalt. Magusvalusalt haarab tunne, kui hingekosutavalt mõjub elusa inimese kohalolek tänapäeva üha enam tehnilisse virtuaalkeskkonda kolivas ühiskonnas.

Väga ihuline oli aga ka selle lavastuse vaatamise kogemus. Kui ühel hetkel tekkis paus tugevas helitaustas, hämmastusin tundest, et mu oma keha vibreeris nende võngete mõjul. Tõesti üllatav, kuidas „Grindi” lavastus saavutas publiku füüsilise kogemuse hoopis teiste vahenditega, kui on püütud teha, rõhudes traditsiooniliste koreograafiliste võtetega peegelneuronitele4 ja vaataja kehalisele empaatiale.

„Grindi” vaatamise kogemus erines paljuski väga tugevalt suuremast osast varasemast (nüüdisaegse) tantsukunsti kogemisest ja andis julgust uskuda, et tantsukunst võib areneda jõuliselt nii olemasolevat edasi arendades, uuendades või parendades kui ka midagi hoopis uut juurde tuues. Samuti oli „Grind” näide sellest, kuidas erinevad kunstivormid võivad koos eksisteerida ühes lavastuses, ilma et ükski neist oma identiteeti kaotaks või ambitsioonides allahindlust peaks tegema. Teatud asjus ei ole tõesti mõtet üldiste arengusuundade (käesoleval juhul tehniline võidukäik ühelt ja erinevate elementide sulandumine teiselt poolt) vastu võidelda. Ometi tõi „Grind” taas esile tõsiasja, et selle kõige alus — inimene ise, tema keha, emotsioonid ja reaalne kohalolu ei ole kaotanud oma tähtsust.

 

Kommentaarid ja viited:

1 Lavastuse tutvustus Augusti tantsufestivali bukletis 2014.

2 Sealsamas.

3 Sealsamas.

4 Peegelneuronite teooria järgi kopeerivad peegelneuronid vaataja ajus inimese liikumise jälgimisel liikuja neuronite signaale ning töötlevad selle empaatiliseks materjaliks, mille abil vaatleja on võimeline jõudma samasuguse kogemuseni, mis ise liikudes. Peegelneuronid ei saada signaale vaatleja ajju, vaid loovad tunde, mida me võiksime mõelda või tunda, toimides sama moodi, samades tingimustes kui liikuv inimene. (Juta Vallikivi. Kehalisus ja mõistmine teatris. Kogumikus: Luule Epner ja Anneli Saro (koost.). Etenduse analüüs: võrrand mitme tundmatuga. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006. Lk 92—107.)

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon