Jan Rahman, „Lell”. Lavastaja: Agu Trolla. Kunstnik: Jane Remm. Kostüümikunstnik: Päikeriin Salm. Muusikaline kujundaja: Meelika Hainsoo. Matkajuht: Paula Solvak. Muusikud: Lee Õunapuu, Loo Kuks ja Rolf Saarna. Osades: Uku Freiberg, Jaanus Kala, Kaspar Kurve, Mihkel Nummert, Paula Solvak, Kadri Janson, Liisa Sachris, Viljar Kavant jt. Karula teatri esietendus 4. VI 2025 Karula rahvuspargis.
Kas on mõtet kirjutada põhjalikult lavastusest, mida tegid asjaarmastajad, pealegi veel enamikule eestlastest raskesti mõistetavas võru keeles? Minu meelest on mõtet, kas või juba sellepärast, et ilma igasuguse hinnaalanduseta on tegemist õnnestumisega. Sealjuures on põhjust mõelda ka selle üle, mille poolest erineb see rahvateatri menutükk professionaalse teatri menutükkidest ja milline on üldse rahvateatri, elulooteatri ja kogukonnateatri koht eesti teatripildis. Teater, see efemeerne kunst, elab peale vahetu kogemuse ka vaataja mälus ja mõtetes. Luues isiklikke tähendusi, võib see vormuda üldistuseks, mida alljärgnevalt püüan teha.
Kui nõukogude ajal jagati näitlejatele-lavastajatele riiklikke rahvakunstniku aunimetusi, siis rahvateater on isetekkeline nähtus, sündinud igapäevaselt muud tööd tegevate inimeste armastusest teatri vastu. Repertuaariks võib profiteatris olla kogu maailma dramaturgia. Rahvateatri kogukondlikus vormis ehk kogukonnateatris mängib aga kohalik rahvas oma kogukonna lugusid. Ja seda mitte ainult maal. Sama võib sündida ka linnas, kui näiteks Nõmme elanikud teevad tuntud nõmmekate eludel põhinevaid lugusid. Kogukonnateatri lugudes on alati tugev teine plaan, see osa inimeste ühisest elust, mis puudutab kohalikke vaatajaid kõige sügavamalt. Kuid vähesed lood suudavad valusalt kõnetada kõige suuremat mõeldavat kogukonda, tervet eesti rahvast. Karula-Ähijärve kogukond seda suutis, tehes 2025. aastal oma suure „heinateo”, suvise vabaõhulavastuse „Lell”. Kõik etendused olid juba esietenduse ajaks välja müüdud. Toopärast võib sellest etendusest kirjutada ka nüüd, aasta hiljem, kui toimunud on viimased etendused. Ei ole lihtne kokku saada neljakümmend inimest, kes oma vabast tahtest pikaks ajaks oma igapäevatöö kõrvale jätavad, et teatrit teha, ja seda koos ettevalmistusega kolm suve järjest.
Hea materjal on eelduseks, et tuleb ka hea lavastus. Nõnda ütles minu teatrikooli õpetaja Mikk Mikiver. Alustagemgi siis sellest.
Popsi-Mihkel — Jaanus Kala.
Materjali oli näidendi jaoks piisavalt, nii kirja pandut kui suulist pärimust. Ähijärve lähistele aastakümneid tagasi elama asunud Kaido Kama kogutud lood selle kandi inimestest kõnetasid teda, „uusasunikku”, niivõrd, et ta edastas need Jan Rahmanile ja ärgitas teda näitemängu kirjutama. Kui poleks Kaido Kama, kes sai vahetut inspiratsiooni ka vangilaagrist naasnud legendaarse metsavenna Alfred Käärmanniga suheldes, poleks seda näitemängu sündinud. Neist lugudest ja Käärmanni mälestustest tõukuvalt kirjutaski Rahman kokku näidendi ja saatis 2011. aastal näidendivõistlusele, kus ta jagas Donald Tombergi näidendiga „Andmed Liina Pihlapuust” teist kohta. Tükk jäi paraku riiulile oma aega ootama ja alles nüüd puhuti talle elu sisse.
Klassikalise tragöödia üheks tunnuseks on see, et juba algusest peale on teada, et lugu lõpeb halvasti. Nii oli ka „Lellega”, mille mängupaik Plaagi talu varemetel ei jätnud selles mingit kahtlust. Ühe lausega võib näidendi sisu kokku võtta nii: see on lugu Lõuna-Eesti metsade vahel suures talus kasvanud noorest mehest Kalevist, kes ennast nõukogude võimu eest metsas varjab ja kes lõpuks tapab oma lelle Jüri.
Tegemist ei ole olmedraamaga, kus keegi purjus peaga või kogemata kellegi tapab. See on suurte võõrvõimude inimeste igapäevaellu tungimise traagiline lugu. Need olid välised jõud, mis võimendasid kõiki kohalikke suhteid ja vimmakiskumisi. Need suured jõud olid lavastuslikult hästi välja toodud kahes teineteisega äravahetamiseni sarnases stseenis, kus tallu tulevad püssimehed ja viivad kellegi minema. Esimene kord viiakse peremees ja viijad on hävituspataljon ja venelased, teine kord viiakse pops ja viijad on omakaitse ja sakslased. Mõlemad mehed lasti maha. Peremehe saatus selgub hiljem, popsi oma kohe — kostab püssipauk. Mõlemal korral oli püssimehi mitu, ühed rääkisid eesti, teised vastavalt siis vene või saksa keeles. Nii et omade käsi oli mõlemal korral mängus, ilmestades tollast ideoloogilist ja eksistentsiaalset vastasseisu. Arusaadavalt poleks selliseid mahalaskmisi toimunud, kui ei oleks olnud kahe võõrvõimu sissetungi. Nii võis vaataja tunda selgelt seda vägivalla hoovust, mis veeres 1940. aastatel üle Eestimaa. Plaagi talu elanike traagilise saatusega lool on aga nii tugevad kohaliku elu juured ja taluga seotud suguseltsil selline elujõud, et 2025. aastal ostsid nad oma kokkutulekuks ära terve etenduse. Ja talu tühjaks jäänud elumaja on lahti võetud ning linnas uuesti kokku pandud.
Pereema Anni — Kadri Janson.
Etenduse juhatas sisse heinategu, mida sai jälgida paatidest, millega vaatajad üle järve, teisele kaldale põhitegevuse juurde sõidutati. Heinateo stseen oli sõlmitus, mis andis ajendi hilisemaks vägivallaks. Seal kutsub peremees ühte õngitsejat appi enne saabuvat vihma heina suurele rõuguredelile ehk sarda tõstma, too aga ei tule. (Hiljem selgub, et kutsuja oli Plaagi talu peremees Jaak ja kutsutu Popsi-Mihkel.) Heinategu oli tollal nii tähtis, et keegi ei keeldunud appi minemast, kui kutsuti. Kuidas see ajaloolise tõena tegelikult selles külas võis olla, mine võta kinni. Näidendis on tegu aga popsi solvamisega, kui peremees ütleb: „Kurat sinnu võtku. Mis ma su sitaga aigu tan raiska!”, ja Popsi-Mihklil tekkinud isikliku vimmaga peremehe vastu. Vimma oskasid meie esivanemad hästi pidada ja oskavad meie rahvuskaaslased tänapäevalgi. Näidendis oli seda vaja isiklikuks kättemaksuks, mis päädis taluperemehe äraviimise ja mahalaskmisega. Siinkohal mõelgem hetkeks, kui palju isiklikke solvanguid ja vimmakiskumist on täis meie kaasaegne poliitiline elu, rääkimata sotsiaalmeediast. Tänastel vimmakiskujatel on põhjust mõelda tagajärgedele, mis võivad olla sama traagilised kui toonased ja avalduda ka üle asjaosaliste endi eluea ja vahetu suhte. Seda silmas pidades jõuame lähemale ka näidendi tuumale, põhiintriigile, mille tausta avab koduloouurija Helbe Merila-Lattik: „Plaagi talu perepojad Karl ja Jaan Köids olid eestistamise ajal võtnud erinevad nimed — Jaan Kaldmaa ja Karl Kaldre. Vendade läbisaamine oli halb ja maailmavaade erinev. Talupidajast Jaan Kaldmaa lasksid kommunistid juba 1941. aastal kohtuta maha. Tema abikaasa Rosalie (neiuna Nummert) pidas saksa ajal koos lastega talu edasi ja poeg Kalju Kaldmaa võitles kommunistide vastu Saksa sõjaväes Kure pataljonis. Kui ta 1945. aastal koju jõudis, ootas ees Valgast tulnud onu Karl Kaldre, kes laiutas peremehena „kulakute” talus, kust ta oli vennanaise Rosalie koos nooremate lastega tõrjunud Ähijärve-äärsesse popsihurtsikusse. Kalju Kaldmaa pidi varjuma metsa, kuhu ta rajas punkri, kuid viibis aeg-ajalt ka ema majakeses.”1
Albert — Kaspar Kurve.
Näitemängus vennad ei kohtunud, nii et otsest vastasseisu nende vahel polnud. Kui aga lell teeb Annile lähenemiskatse ja see ta tagasi tõrjub, siis ta ähvardab: „Vaata ette! See asi ei pruugi nii jääda.” Kui ta saab teada, et Anni on otsustanud minna koos tütrega külakooli kütjaks ja koristajaks, kuna ei jõua enam talu pidada, püüab ta talu ka otseselt üle võtta, kuigi poeg Kalev on pärijana valmis ise peremeheks hakkama. Lell vihjab, et käivad jutud, nagu oleks Kalev andnud käsu Popsi-Mihkel maha lasta. Kui Kalev seda eitab, lisab ta, et Kalevil pole tunnistajaid. Selle peale saadab Kalev oma lelle persse. Sisuliselt kordub sama, mis näitemängu alguses. Võib arvata, et meeste vahel tekib vimm, kuigi hiljem käib end metsas varjav Kalev korduvalt oma isatalus lelle juures söömas ja magamas ning toitu punkrisse kaasa võtmas. Näidendis jäi kahe mehe suhe fataalse konflikti loomiseks pigem ambivalentseks, mis on hea teksti väärtus. Otsese tõuke annab hoopis kolmas mees — metsavend Albert, kelle prototüübiks on Alfred Käärmann.
Näidendis jääb lellest mulje kui kartlikust ja veidi laisast mehest. Ta on Anni lahkumise järel talu üle võtnud, kuid ei jaksa-ei viitsi enam talutööd teha. Tal on üksi igav ja pealegi kardab ta, et tedagi võidakse ära viia, kuna tal nüüd suur talu käes. Sellepärast palub ta vennapojal metsavend Albertile enda eest kosta, et ta saaks talveks punkrisse tulla. Omalt poolt pakub ta „kaasavaraks” tervet siga.
Toidust on muidugi huvitatud nii Kalev kui Albert, kuid viimane kardab, et lell võib punkrist keset talve ära minna. Talvisel ajal reedavad jäljed lumel punkri asukoha, mistõttu ta oli teinud endale ja Kalevile reegliks terve talv punkris olla. Kalev kinnitab, et lell on usaldusväärne, ja lubab tema eest vastutada.
Liisi — Liisa Sachris.
Paraku osutub punkrielu väga üksluiseks. Seda on lavastuslikult nutikalt edasi antud sõnatult korduvates tegevustes: ärkamine, riidesse panemine, välja valvesse minemine, tagasi punkrisse ronimine, magama heitmine, ärkamine, riidesse panemine… ja nii ringiratast kolm korda järjest. Näitemängu viimane otsustav dialoog hargneb punkris järgmiselt.
JÜRI: Tiiäti, poisi. Äkki om ilmakõrd vahepääl muutunu ja mi siiä mõtsa sisse ei tiiä midägi. Ma mõtli, et lää tallu tagasi.
ALBERT: Nüüd, kesk talvõ?
JÜRI: Jah. Ei olõ seo punkrielu musugutse vana mehe jaos. Ti, noorõ mehe, peati vast vasta, a ma inämb ei jõvva.
ALBERT: Kas sa uuta ei saa? Äkki nakkas mõnõ päävä peräst tuiskama, sis ei jää jälgi.
JÜRI: Ei. Ma olõ otsustanu, et lää täämbä.
Lähebki ära.
ALBERT: Taa Jüri viigi meid hukatuste. Taht õkva minemä naada!
KALEV: Mis sis saa?
ALBERT: Mis saa, mis saa. Mäletät, sa ütlit, et vastutat timä iist. Nüüd omgi sis tuu vastutamisõ aig käen. Esi sa taa sita kokku käändset, esi peat är kah koristama.
KALEV: Är koristama?
ALBERT: Jah. Tõistmuudu ei saa. Meil om valli, kas timä vai mii’.
Seega näib, et tapatöö põhjuseks on usalduse kuritarvitus ja võimetus teise eest vastutada. Metsavend Alberti ajaloolise prototüübi Alfred Käärmanni mälestustest selgub aga midagi muud. Seda saab lugeda Alfred Käärmanni vanglas kirjutatud käsikirjast, mille avastas tema poeg kaksteist aastat pärast oma isa surma, kui lõikas lahti isa veneaegse kohvipurgi, mille topeltseina vahele oli peidetud käsikiri. Selles oli märge: „See osa minu elust on määratud minu omastele, sõpradele ja neile, kes saavad elama peale mind. Kõik, mis siin toodud, on tõsi, nii nimed kui sündmused.”
See märge, milles väljendub Käärmanni moraal, on ajaloolisele materjalile tugineva teatritegemise jaoks põhimõttelise tähtsusega. Käärmanni mälestusest ilmneb, kui vastutustundetu oli perepoja enda käitumine tegelikus elus ja kuivõrd pingelised tema ja metsavenna suhted. Alfred kirjutas: „Mõned aastad elasin Ähijärve ligidal. Kohtasin seal Kalju Kaldmat (etenduses siis perepoeg Kalev), Ähijärve äärse Plaagi talu vanemat poega, kes ka end varjas. Tema oli just niisugune tüüp, nagu neid kommunistlikus kirjanduses kujutatakse „kulakupoegadena”, täis rumalat usku oma talu ja päritolu üle. Olin teda mitu korda sunnitud enda juures varjama, kui lumi oli maas ja ümbruses käisid haarangud. Kui aga hädaoht möödus, pani ta minu juurest minema, asetas mind ja ennast hädaohtu sellega, et lonkis mööda Ähijärve äärseid talusid, hoolimata sellest, mis juhtub inimestega, kui teda talust kinni võetakse.”2
Meelika Hainsoo.
Alfred Käärmanni ja teistegi inimeste mälestused on täis karme näiteid, mida sellisel puhul pererahvaga tehti — võeti ära vara, aeti kodust välja, pinniti ja peksti, kohati nii karmilt, et mõned andsid üles nii teisi kui isegi oma lapsi. Käärmann kannatas selle tagajärjel ise otseselt.
„Kaldma jätkas lonkimist, kuni tolleaegne Palu metsavaht ja hävituspataljoni mees, Venemaa eestlane Rokka ta märtsikuus avastas ja ära andis. Haarangul Lauksilla talus võeti Kaldma kinni. Talle tehti Valgas austav ettepanek — lubati, et saab vabaks, kui minu ära annab, ja Kaldma pani kõik mängu, mis ta teadis. Tagajärjed ilmusid kohe: kõik need vanad kohad metsas, kus olime koos Kaldmaga end varjanud, otsiti nii peenelt läbi, et ahelikus oli iga 4–6 meetri peale mees. Kõiki inimesi, keda Kaldma näitas, kuulati üle ja ähvardati minu pärast. Kõik oli aga asjatu, mind ei leitud. Siis tuli aga Kaldmale meelde, et mina olin rääkinud, et käin Lätimaale, kus mul on hea tuttav üks peremees, kellel on palju tütreid.
Muud Kaldma ei teadnud, sellest oli aga minu äraandmiseks küll.”3
See kõik on oluline, kui tahame sügavamale sisse vaadata näitemängu ja reaalse elu vahekorda. Põhjus, miks perepoeg oma lelle tappis, oli reaalses elus midagi karmimat kui lellepoolne usalduse kuritarvitamine, teiste turvalisusega mittearvestamine või Kalevi-poolne võimetus lelle eest vastutada. Reaalsest ajaloolisest taustast kuulsin esmalt kohalikult noorelt paadimehelt, kes mind koos kahe teise teatrikülastajaga üle järve aerutas. Hiljem lugesin sellest Helbe Merila-Lattiku koduloolisest uurimusest: „1949. aastal selgus, et küüditatavate nimekirjas ei olnud Kaldmaad, vaid hoopis Karl Kaldre, kes oli sellest kuidagi teada saanud. Nüüd põgenes ta vennapoja juurde metsa. Õela iseloomuga onu ähvardas enda päästmiseks Kalju välja anda, mis oleks tähendanud kogu perekonna hävitamist metsavenna abistamise eest. Ju oli tüli nii tõsine, et Kalju Kaldmaa selle käigus onu (lelle) maha laskis ja sinnasamasse Ähijärve kaldale Saru-poolsesse metsa maha mattis.”4
Niisiis — ajaloolist tõde on näidendi autor vabalt tõlgendanud, kohati keeranud isegi vastupidiseks. Hooletust perepojast, kes ringi tuias, oma punkrikaaslase reetis ja mitmed kogukonnaliikmed sel moel hävituspataljoni ja KGB karmide pihtide vahele saatis, on tehtud peaaegu rahvuskangelane. Kuid see on kunstiliste tekstide ja lugude loomisel igati tavapärane ja iga looja õigus. Elu oma ajaloolises tões ja teater on kaks ise asja. Nagu kirjutas Hando Runnel: „Ega kunst ole — kullaksed — elu, ta on ainult elu peal vaht”. Samas tasub kunstilist vahtu üles kloppides olla ettevaatlik (Runnel: „Mida kuumemalt keeb ise elu, seda kõrgemalt kobrutab vaht”), et reaalselt elanud prototüüpide järeltulijate elus vana vimma mitte üles keerutada ja uusi pingeid tekitada. Sellepärast on Käärmanni konkreetsete nimedega mälestuste peitmine ja varjamine isegi oma poja eest väga tähendusrikas. Päris nimed pidid eeldatavalt avalikuks saama alles pärast nende inimeste siit- ilmast lahkumist. Sellist suhtumist väljendas ta ka lühikeses lõigus Merle Karusoost tehtud dokumentaalfilmis.
Lell Jüri — Mihkel Nummert.
Merle Karusoo on esimene ja kõige tuntum inimeste mälestuste koguja ja nende põhjal teatrilavastuste tegija, elulooteatri algataja, kelle dokumentaalmaterjalidele tuginevatel lavastustel on unikaalne koht eesti teatriloos. Kuid on oluline erinevus tema lavastuste ja „Lelle” vahel. Karusoo sulatab isiklikke mälestusi-läbielamisi ühiskondlike sündmuste ja olude kirjeldustega näitlejate — vahendajate — abil. Seda mõne erandiga. Tema kõige esimene lavastus teatritudengitega „Ruumid on täis” oli noorte endi elust. Ja viimases töös, „Kes ma olen? Ma ei jätnud Ukrainat,” pole samuti laval näitlejad, vaid ukraina sõjaveteranid oma lugudega. Dramaturgi-lavastajana ta vaid lihvib materjali, tema enda sõnutsi: „Jätan püüdlikult alles rääkijale/kirjutajale iseloomuliku väljendusviisi ja suhestan selle teiste tegelaste tekstiga, et anda mitmemeelne ülevaade teemast või sündmusest.”5 „Lelles” aga reaalselt elanud inimesed elustuvad, räägivad ja tegutsevad. Nende elu mängivad vaatajate silme ees maha inimesed, kes on oma prototüüpidele nii ajaliselt kui suhete poolest väga lähedal. Neid prototüüpe võivad mõned vaatajad ka isiklikult tunda. Igal juhul teavad neist ühel või teisel viisil kõik selle kogukonna liikmed. Kui sageli on teatris rahvalike lugude, naljade ja laulude sisuks ka mõne kogukonnaliikme aasimine, naeruvääristamine, mõnikord isegi otseselt halvustamine, siis haruharva, kui üldse, kellegi süüdistamine. Seda on püüdnud ka „Lelle” autor välistada või pehmendada, jäädes vihjeliseks. Kalev võis lelle tappa niihästi hirmust, et ta toob sõdurid punkrisse, hooletusest või tahtlikult, vimma pärast, või hoopis süütundest.
Lisaks juba mainitud, kogu rahva hinge puudutavale alusmaterjalile väärib märkimist peamiste osaliste kvaliteetne töö etenduse loomisel, mis vaatamata sellele, et tegemist oli harrastajatega, oli samaväärne proffide suveetenduste tasemega ja kohati isegi ületas seda. Näitlemisega leiba teenima hakanud Agu Trolla, keda abistas Taago Tubin, oli lavastajana teinud julged ja samas tegevuse järjepidevuse ja loo jälgimise seisukohalt igati õigustatud muudatused teksti liigenduses ning loonud etendusele kaasakiskuva välise raamistiku — lisaks algusstseenile järve ühel kaldal juhatati mäng sisse ja inimesi ühest mängukohast teise suurepärase kohaviitelise tekstiga, sedagi võro keelen.
Misanstseenid ja temporütmid olid täpselt mõõdetud. Kui mõni vaataja võis ka kurta loo jutustamise aegluse üle, siis minu jaoks oli selles mängus just hädavajalikku ruumi (mida pakkusid ka tantsud ja pillilood), et nähtut oma esivanemate ja sugulaste saatusega siduda, andes kujutlusele aega end tegelaste ja tollaste oludega samastada. Kestev hirm kodust välja ajamise, küüditamise, ülekuulamise, piinamise, vangistamise, mahalaskmise ees. Punkrielu lõputu üksluisus ja pidev pinges olek — kes suudaks ennast kujutleda nende meeste (ja ka mõnede naiste) asemele? Tänapäeval kodutu olla paistab selle kõrval lapsemäng. Mis küll hoidis neid inimesi metsas? Kas pime lootus, et kusagilt tuleb abi ja võim vahetub? Või hirm, vabadusiha ja eluinstinkt, sest metsast välja tulek tähendas kas surma või pikka vangilaagrit. Ometigi pidasid mõned niimoodi vastu 20–30 aastat! „Lelle” lugu teeb vaatajatele väga hästi selgeks, et kaalul oli elu. Metsavend Albert, nagu ka teised temasugused, oli enda elu eest väljas. Ja kui lell tahab kesk talve punkrist lahkuda, on ta sellega oma saatuse valinud.
Näitlejad olid oma rollidesse sobivad, hingestatud ja orgaanilised, ansamblimängu, keha ja häält valitsevad, nii et ka ilma mikrofonideta ei läinud ükski sõna kaduma. Kõik see aitas neil, kel võru keelega vähe kokkupuuteid, sisust aru saada. Rollisobivus iseloomustas kõiki peamisi osi mänginuid, kelleks olid Uku Freiberg, Mihkel Nummert, Kadri Janson, Kaspar Kurve ja Liisa Sachris. Hulk teisi tegelasi oma stseenidega täiendasid seda ansamblit.
Kalev — Uku Freiberg.
Danel Rinaldo fotod
Lavastuse stsenograaf, maalikunstnik Jane Remm, kes on samuti Karulasse elama asunud, tegi suurepärast tööd — ta suutis etendusele papist ja vineerist dekoratsioonide asemel luua loomutruud mängukohad, kasutada ära kõike, mis kohapeal olemas, alates talu lauda varemetest. Eriti väärib esiletõstmist metsavenna punker, mille ehitasid osatäitjad ise. Oma kahe mängutasapinna, looduslike ja elavate materjalide ja vaatajale väga hästi punkri sisu nähtavaks tegeva arhitektuuriga oli see omaette saavutus ja vääriks kunstnikupreemiat. Kunstniku abilise Päikeriin Salmi käsi oli mängus, et kostüümid ja rekvisiidid oleksid ajastutruud. Etendust raamis ja tegevusi toetas rahvalik muusika, mille eest vastutas samuti Karulasse elama asunud rahvamuusik Meelika Hainsoo. Kõiki neid inimesi ühendab Karula teater, kohalikele lugudele keskenduv kogukonnateater. Selle kogukonnaga seotud ajalooline materjal andis lavastusele tuumaka sisu ja dramaatilise pinge. Keskkond, eriti kui see on näidendi sündmustega seotud, lisab vaatajale iga keharakuga tajutava kohaloleku tunde ja mängib etendusega kaasa. „Lelle” etendusega mängisid kaasa metsistunud vana taluase, rohtu kasvanud õunaaed, ümbritsev mets, tuul, järvelained, muutuv valgus, pilved taevas ja hüüp, see väga varjatud eluviisiga, vaid videvikus ja ööhämaruses häälitsev lind, keda vanarahvas kutsus ööhirmutajaks ja sookuradiks ja kes oma madala häälega on vanades eestlastes kõige rohkem hirmu tekitanud lind. Räägitakse, et kui see lind kuhugi elama asus, siis oli kindlasti õnnetus peagi tulemas. Kui 2025. aastal andis atmosfääri loomisse oma osa hüüp, siis 2026. aasta viimasel etendusel sekundeeris metsavendade käo kukkumist jäljendavale märguandele ka päris kägu.
Ilmselt on see ajastu märk, et elulooteater on muutumas järjest elujõulisemaks ja seda mitte ainult Eestis. Maailma muutumine informatsioonist küllastunud globaalseks külaks, tehistaibu loodud simulaakrumid, kõikvõimalikud utoopiad ja düstoopiad tekitavad inimestes soovi kogeda midagi reaalset ja lähedast, mõtestada oma perekonna, kogukonna ja seeläbi ka iseenda elu, lähiajalugu ja saatust. Hiljuti mängis Tallinnas monolavastuses „Minu isa” leedu näitleja Aleksandras Rubinovas. Ta on nii näidendi autor, lavastaja kui esitaja; näidendi sisuks on tema isa Stanislovas Rubinovase mälestusteraamatust võetud materjal, millest enne raamatu kirjutamist ei teadnud ta midagi. Et oma poja elu traumaga mitte ära rikkuda, varjas isa tema eest seda ebainimlikult karmi lugu: kuidas pärast seda, kui ta abikaasa maha lasti, keeldus tema ema getosse minemast ja varjas ennast koos varateismelise pojaga kolm aastat järjest Lääne-Valgevene metsades maasse kaevatud aukudes, millega võrreldes meie metsavendade punkrid olid viie tärni hotellid. Külm, nälg, haarangud ja pidev hirm oli nende igapäev. Ja kõige selle keskel õpetas ema oma pojale erinevates keeltes ajalugu ja kirjandust…
Aga elulooteater ei pea tingimata olema nii karm. Margus Tabori humoorikad, oma vanaema meenutavad „Mamma lood” on samuti tema isiklik elulooteater. Meie kultuuris oluliste inimeste eludest on üha rohkem näidendeid lavale jõudnud, seda valdavalt professionaalsete näitlejate kehastuses. Kuigi mõned näitlejad võisid oma prototüüpidega isiklikult kokku puutuda, nagu värskelt suurt publikuhuvi pälvinud Draamateatri „500 aastat sõprust”, pole ma kuulnud, et mõne tegelase järeltulija või sugulane oleks nende lugusid esitanud. Samas on omamoodi elulooetendused ka juba kümme aastat Vikerraadios eetris olnud Sten Teppani saated „Käbi ei kuku…”. Nende saadete elujõud ütleb nii mõndagi nii osalejate kui ka kuulajate kohta. Seal räägivad ühe pere eri põlvkondade külalised iseendast, oma lapsepõlvest, perekonna teistest liikmetest ja vahetult ka üksteisest, mis teebki selle dialoogi omamoodi etenduseks. Saatejuht oma küsimuste ja kommentaaridega on justkui dramaturg ja lavastaja. Piret Jaaks arendab edasi oma doktoriõpingute ajal välja töötatud dokumentaal- ja kogukonnateatri loomise meetodeid. Oma „Sisekliimaga” on ta liikunud sinna, kus on kerge libastuda, nimelt dramaatilise ja koomilise, dokumentaalsuse ja fiktsiooni põimimise mänguväljale, kuid püsinud siiski vahedal tasakaalujoonel.
Elulooteatri erinevad variandid võib kokkuvõttes paigutada maatriksisse Ajatelg — Tegijate seos ehk lähedus tegelastega. Sinna tuleks veel lisada kolmas mõõde, mis on elamuse saamiseks määrav: kas lavastusel on piisavalt lai kandepind rahvusliku mälu seisukohalt, võimalikult paljusid inimesi puudutav teema, selle dramaatiliselt jõuline käsitlus ja kunstiliselt tugev esitus. Ajatelge võib peale konkreetsete aastate segmenteerida ka põlvkonniti, mis ütleb ära, kas kujutatavat aega mäletavad veel elus olevad, tollal elanud inimesed, kes võivad oma mälestused vahetult kolmandale, ehk isegi neljandale põlvkonnale edasi anda. Elav mälestus on see, mis jätab oma kustumatu jälje järeltulijatesse ka teadvustamatult. „Lelles” on tagasivaade ligi 85 aastat. Seega on veel elus inimesi, kes sel ajal elasid, aga kindlasti on elus järgmine põlvkond, kellele eelnev põlv on saanud vahetult oma mälestusi edasi anda. Need mälestused on elus sõna ja „Lell” on elus teater.
Aitüma tegijatele!
Viited:
1 Helbe Merila-Lattik 2021. Nõukogude korra kehtestamine Karulas ja Kaagjärvel. — Kultuur ja Elu, nr 4.
2 Metsavend Alfred Käärmanni mälestused. Kultuur ja Elu 2022, nr 1.
3 Samas.
4 Helbe Merila-Lattik 2021. Op. cit.
5 Dramaturgiraamat 2025. EMTA lavakunstikool, Eesti Teatriliit.
