Iga inimene on ainulaadne ja samas sarnane kõigi teiste inimestega. Ainulaadsus on väline ja mõistagi silmaga nähtav, aga igas inimeses on midagi, mis kuulub ainult sellele inimesele. Me võime seda nimetada hingeks või vaimsuseks — või siis pole vajagi seda kuidagi nimetada, las ta lihtsalt olla.
Ent kuigi me oleme erinevad, oleme me ka sarnased. Inimesed igas maailma nurgas on põhiolemuselt sarnased, ükspuha mis keelt nad räägivad või milline on nende naha- või juuksevärv. On ehk isegi paradoksaalne, et me oleme ühekorraga nii sarnased kui ka erinevad. Ja võib-olla ongi inimene paradoksaalne oma keha ja hinge vahelise pingega, vastuolus maise ja immanentse ning transtsendentse, materiaalseid piire ületava vahel.
Kuid kunst, hea kunst suudab imelisel moel ühendada ainulaadse ja kõikehaarava. Jah, kunst suudab muuta ainulaadse või isegi võõra universaalselt mõistetavaks. Kunst lõhub keelte, maailmajagude ja riikide vahelisi piire. Kunst ei ühenda mitte ainult seda, mis iseloomustab iga üksikut inimest, vaid ka seda, mis iseloomustab inimeste gruppe, näiteks rahvaid. Ja kunst ei tee seda seeläbi, et muudab kõik ühesuguseks, vaid vastupidi, tuues esile erinevust, jah, seda võõrast. Heas kunstis paelub just võõras, see, mida me täielikult ei mõista ja ometi mingil moel mõistame — „mõistatuslik” võib vast selle kohta öelda. See, mis loob transtsendentsuse, jumaliku, ülevoolava, mis peab kunstis olema ning milleni kunst meid viib.
Ma ei suuda välja mõelda paremat viisi vastuolude lahendamiseks. See on just vastupidine vägivaldsele konfliktile, mida me liigagi sageli näeme lahti rullumas destruktiivsete katsetena hävitada see võõras, ainulaadne teine, sageli kõige elajalikumaid tehnilisi uuendusi kasutades. Nii sünnib terrorism. Algab sõda. Sest inimesel on ka loomalik, instinktist ajendatud külg, kus teine, võõras, ei tundu paeluvalt mõistatuslik, vaid näib ohuna tema eksistentsile. Siis kaob see ainulaadne, see erinev, mis on universaalselt mõistetav, ja muutub kollektiivseks sarnasuseks, kus kõik teistsugune tuleb alistada, näiteks erinevad usundid või poliitilised ideoloogiad.
Sõda on võitlus inimese isikupära, ainulaadsuse vastu. See on võitlus kogu kunsti vastu, võitlus kogu kunsti olemuse vastu. Ma otsustasin rääkida kunstist üldiselt, mitte üksnes teatrikunstist, ja seda sellepärast, et hea kunst taotleb oma olemuses ikka ühte ja sedasama: et täiesti ainulaadne, täiesti erinev muutuks universaalseks. Kunst oma väljenduses ühendab ainulaadse ja universaalse. Mitte erinevat eemaldades, vaid seda esile tõstes, võõral selgelt esile tulla lastes.
Sõda ja kunst on vastandid, samamoodi nagu sõda ja rahu on vastandid. See on lihtsamast lihtsam: kunst on rahu.
JON FOSSE
Norra keelest tõlkinud ENE ASCHJEM
