Traditsiooniliselt olid ka seekord klavessiinifestivali külalisteks värvikad loojaisiksused, kes astusid soolo- ja kammermuusika kavadega publiku ette Niguliste kiriku Antoniuse kabelis, Teaduste Akadeemia saalis Toompeal ja Kadrioru Kunstimuuseumi saalides. Klavessiinimuusika austajad said kuulata mitmesuguse kõlapaletiga esitusi, sest nii, nagu klaver heliseb iga interpreedi sõrmede all talle ainuomaselt, nii teeb seda ka klavessiin.
17. aprill, Niguliste kiriku Antoniuse kabel: Nicolas Aubin (klavessiin, Prantsusmaa)
Nicolas Aubin, 2022. aastal Vilniuses rahvusvahelisel Sigismundus Lauxmini klavessiinikonkursil I koha saavutanud noor interpreet, tegeleb selle pilliga juba varasest lapsepõlvest. Ta on õppinud Pariisis, Strasbourg’is ja Kölnis ning praegu täiendab end Šveitsis Baselis Francesco Corti käe all. Viimane on muide samuti üles astunud Tallinna klavessiinifestivalil 2010. aastal. Kontserdil pealkirjaga „Hilisbaroki värvid” kõlasid 18. sajandi efektsed klavessiinimuusika šedöövrid eri maade kaupa: Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania. Aubini kodukanti esindasid Jacques Duphly, Joseph-Nicolas-Pancrace Royer ja Henri D’Anglebert (lisalugu).
1746. aasta kogumikust „Pièces de clavecin” pärit temperamentselt programmiline rondolaadne „Sküütide marss” kõlas Aubini tõlgenduses verinooruslikult kiires tempos, seejuures laitmatu sõrmetehnikaga. Minu jaoks nappis selles loos retoorilisi aktsente, aga teatavasti on ju iga maa muusika seotud kohaliku keelega, mis on Prantsusmaal teadupärast voolava kõlaga.
Saksa heliloojaid esindasid kontserdi kavas kaks Bachi: Carl Philipp Emanuel Bach ja Wilhelm Friedemann Bach. Philipp Emanuel Bachi „Fantaasia ja fuuga” c-moll (Wq 119/7) avaosa oli Antoniuse kabeli spetsiifilist akustikat silmas ja (kõrvas) pidades taas ülikiire, aga fuuga oli edasi antud vägagi nauditava selgusega. Siin oli lõpuks ometi kuulda saksapärast konsonantsikeskset struktuuriselgust ning klavessiini kõlapärlid lõid sätendama täies ilus. Samas saavutas just seesama ülimalt prantsuspärane paindlikkus siin hoopis positiivse lisaväärtuse, tasakaalustades raskepärast preisilikku staatikat. Johann Sebastian Bachi vanima poja Wilhelm Friedemann Bachi Sonaat D-duur (F.2) kandus kuulajateni hunnitu tehnika ja üleolekuga, teises osas, Grave, demonstreeris noor prantslane ka laulvust (see on klavessiinil omaette oskus!), s.t meloodia väljendusliku kujundamise kunsti.
Kava viimane, hispaania plokk kujunes väga põnevaks, pakkudes uuemaid, vähem mängitud teoseid, nagu kolm pala Sebastián de Albero (1722–1756) 1750. aasta paiku koostatud kogumikust „Obras para clavicordio o piano-forte”. Hea süvenemise ja tervikutunnetusega esitas Aubin J. S. Bachi Brandenburgi kontserdi nr 5 III osa efektsel tantsulisel teemal loodud Fuga Prima (Allegro). Teine Tallinna publiku ette toodud hispaania helilooja oli Félix Máximo López (1742–1821). Ka tema kogumiku nimi „Integral de clave y fortepiano” (u 1790) vihjab ilmselgelt klaveri võidukäigule 18. sajandi lõpus.
18. aprill, Eesti Teaduste Akadeemia saal: Anna Paradiso Laurin (klavessiin, Itaalia)
Laurin elab Rootsis ja töötab klavessiinipedagoogi ja muusikateadurina Stockholmi Kuninglikus Muusikakõrgkoolis ning kasutab oma esituskunsti muusikalise meediumina klavikordi, klaverit, klavessiini, haamerklaverit ja barokkorelit. Klavessiiniõhtul pealkirjaga „Roomast Napolini: rootsi helilooja 18. sajandi Euroopas” olid kesksel kohal „rootslaste Bachiks” kutsutud Johan Helmich Roman (1694–1758) ja tema itaallastest kaasaegsed, kuulsa Nicola (Niccolò) Antonio Giacinto Porpora õpilane Pietro Domenico Paradisi, Leonardo Leo ja Alessandro Scarlatti. Laurin on Romani klavessiiniloominguga tegelnud süvitsi ning pälvinud 2020. aastal oma CD eest Rootsi Grammy auhinna. Jõulise ja väga temperamentse natuuriga klavessinisti kavas olid sonaadid, sekka kaks scarlattilikku tokaatat ning Alessandro Scarlatti põnevad „La follia” variatsioonid. Tavapäraselt on variatsioonivorm üles ehitatud nõnda, et alguses kõlab teema ehedal kujul, misjärel muutuvad variatsioonid lõpule lähenedes struktuurilt üha keerukamaks. Siin aga oli alguse teema üsna „massiivne”, ehk läbi komponeeritud. Rootslasest Romani loomingu Itaalia-lembus on ilmselge: eks Itaalia ole paljude põhjala inimeste unistuste maa ja elujõu allikas ka praegusel ajal, sest on ju itaallaste päikeseline loomus ja ekspansiivsus ning muretu dolce vita tervislikuks vastukaaluks põhjamaisele raskemeelsusele. Kontserdil kõlasid läbivalt galantses stiilis virtuoossed, kuraasikad ja energeetiliselt laetud lood ning klavessiinikunstniku napoli veri andis interpretatsioonis tooni terve õhtu vältel. Lisaloo sai publik ise valida: kõlasid Olof Ålssoni algselt klavikordile loodud, folgistiilis toredad rootsi tantsud, taas vägagi temperamentses ja ergutavas võtmes.
Laurin on ka aktiivne nüüdismuusika esitaja. Eestis seob teda koostöö ansambliga The Bright Future Ensemble, kuhu kuuluvad Dan Laurin, Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe. Tema 2012. aastal plaadifirmas Barncottagerecords välja antud CD-lt „Cembalo Paradiso” ilmneb, et sama meisterlikult interpreteerib itaallanna ka 17. sajandi heliloojate Girolamo Frescobaldi, Jean-Henri D’Anglebert’i ja Johann Jakob Frobergeri teoseid. Siingi on itaallanna tõlgenduses sädet, rütmi, energeetikat, parasjagu heas mõttes hullust ja ekstreemsust.
19. aprill, Eesti Teaduste Akadeemia saal: Rinaldo Alessandrini (klavessiin, Itaalia)
Rahvusvaheliselt tunnustatud itaalia klavessiini-, haamerklaveri- ja orelimängija, ansambli Concerto Italiano asutaja, meie kaasaja autoriteetseima Monteverdi esitaja, rohkete muusikamaailma autiitlitega pärjatud Rinaldo Alessandrini sooloõhtul pealkirjaga „Teekond Bachini” kõlasid klavessiiniteosed alates Frescobaldist, liikudes mõtteliselt läbi Prantsusmaa (Louis Couperin) ning Saksamaa ja Austria (Georg Böhm, Johann Jakob Froberger, Dietrich Buxtehude) kuni Johann Sebastian Bachini välja.
1960. aastal sündinud Alessandrini on viimasel ajal tegutsenud väga tulemuslikult põhiliselt dirigendina ning saanud mitmeid kaalukaid auhindu, nagu Franco Abbiati auhind ansambli Concerto Italiano juhtimise eest ja tiitel Chevalier dans l’ordre des Arts et des Lettres 2003 Prantsuse Kultuuriministeeriumilt.
Alessandrini tundus pilli taga olevat introvertne klavessinist, kelle lähenemine mängitavale oli süüviv, kõlateadlik ja mõneti distantseeritud. Girolamo Frescobaldi kirglik tantsuvariatsioonide tsükkel „Cento partite sopra passacagli” kõlas tema tõlgenduses suhteliselt vaoshoitult, ometi ülevaatliku selguse ja detailitundlikkusega. Kuulajaid võlus ka Georg Böhmi Süit Es-duur oma selge liigenduse ja karakteersete tantsurütmidega. Oma „muusikalise teekonna” lõppeesmärgi ehk J. S. Bachi loomingust esitas Alessandrini kolm struktuurilt eriilmelist teost: Contrapunctus I (BWV 163), Prantsuse süit nr 1 d-moll (BWV 812 ) ning Fantaasia ja fuuga a-moll (BWV 904). Esitus oli majesteetlik!
20. aprill, Eesti Teaduste Akadeemia saal: Bolette Roed (plokkflööt, Taani), Johanna Randvere (barokktšello), Imbi Tarum (klavessiin)
Aristokraatlikult kaunis Toompea saalis kõlasid Händeli, Frobergeri, Lanzetti ja Telemanni helindid. Kontserdil pealkirjaga „Saksa baroki radadel” soleerinud Bolette Roedi tehniliselt meisterlik, artistlik, lavaline ja kaasmängijate suhtes aktiivse hoiakuga musitseerimine mõjus tõeliselt barokilikult — ekstravertselt ja stiilselt.
Roed on üks Kopenhaageni barokkmuusika festivali asutajaid 2019. aastal ning Taani Kuningliku Konservatooriumi õppejõud. Huvitav on see, et tema kõrvalerialaks on arsti kutse.
Kontserti väisas klavessinist Saale Fischer, kellelt pärineb ka järgnev lõik: „Bolette Roed on omaette fenomen. Särav artist ja plokkflöödivirtuoos, kelle suhtlusvahendeiks on sõna otseses mõttes see pill ja muusika, mida ta mängib. Ääretult sooja ja kontaktse inimesena jääb ta endaks ka laval — viis, kuidas ta mängides kord publiku, kord ansamblipartneritega suhtles ja kõiki juuresviibijaid muusikaliselt justkui endaga kaasa kutsus, oli ergastavaks meenutuseks, et barokkmuusika on retooriline, kõne- ja afektipõhine. Esituspraktika reeglite tundmine on kindlasti lähtealuseks, kuid reeglite sooritamine laval ei peaks olema lõppeesmärk. Elame ses mõttes heal ajal, et varajase muusika 21. sajandi tipud on lisaks tehnilisele vabadusele ja suurele lugemusele ka kogenud ja tugevad persona’d, kelle esitus inspireerib ja sööbib etalonina pikaks ajaks mällu. Usun, et Bolette’i muretu ja kütkestava esitusstiili puhul mängib rolli ka tema avatus muu hulgas nüüdis- ja džässmuusikale. Plokkflöödisolisti saatis Imbi Tarum. Neid kahte särtsakat daami seob pikem sõprus nii muusikas kui eraelus ja seda oli ka tunda nende kahe muusikalises kooshingamises. Continuo-rühma teiseks, võrdväärseks liikmeks oli tundlik ja hingestatud esitusstiiliga noor barokktšellist Johanna Randvere. Mõlemad „saatjadaamid” esinesid ka kütkestavate solistidena, asetades kontserdil kõlanud Händeli ja Telemanni plokkflöödisonaadid ja Telemanni soolofantaasia laiemasse ajastulisse konteksti. Randvere hingestatud esituses kõlanud Salvatore Lanzetti Tšellosonaat op.1, nr 9 a-moll ning Johann Jakob Frobergeri „Toccata” ja „Süit d-moll” paitasid kuulajate kõrvu Imbi Tarumi meisterlikus interpretatsioonis”.
21. aprill, Kadrioru Kunstimuuseumi saal: noorte muusikute kontsert „Julgelt ja säravalt”
Kontserdil esinesid noored õpilased, eesotsas lastekontserdi hinge, VHK muusikakooli õpetaja, klavessinisti Ene Naelaga. Suuresti tänu tema püsivale hoolele on noored õppurid saanud juba alates 1996. aastast eesti klavessiinifestivalide raames esineda.
Taas jagab oma muljeid Saale Fischer: „Klavessiinifestivali lastekontsert oli minu jaoks kahtlemata üks festivali säravamaid hetki. Sümpaatselt mõjus Pärnu Muusikakooli kahest plokkflöödist, viiulist, tšellost ja klavessiinist koosnev ansambel, mis lükkas publiku emotsioonid lakke ning kuni kontserdi lõpuni see sealt enam alla ei tulnudki. Klavessiinisolistide ja -duode kõrval tõi kontserdile akustilist vaheldust ka väike viola da gamba number, ehkki ühetaolisuse üle sel pärastlõunakontserdil küll kurta ei saanud: igas mõõdus mängijate kõrval astus püünele ka klavessiniste, kelle jalad pilli taga istudes veel hästi põrandat ei puudutanud. Kogu lavale tulemine ja minemine oli silmanähtavalt läbi instseneeritud, mistõttu kujunes arvukatest pisinumbritest mõnusalt voogav ja meelelahutuslik tunniajane tervik. Eraldi tahaksin esile tõsta klavessiinihariduses käibivat pedagoogilist repertuaari, millest kumas selgelt läbi ka professionaalse klavessiinimängija töömaastik — meie järelkasv on võrdselt kodus nii barokiaja sooloteoste, (Eesti) nüüdisheliloomingu kui ka basso continuo esitamises. Selle kõige eest tänu klavessiinifestivali lastekontsertide traditsiooni vedavale eesti laste klavessiinihariduse esileedile Ene Naelale, kes on noorte mängijate järelkasvu panustanud peaaegu kolmkümmend aastat!
Lisaks Pärnu Muusikakoolile tuldi klavessiinifestivalile esinema veel Jõelähtme Muusika- ja Kunstikoolist, Pärnu Kunstide Koolist, Rakvere Muusikakoolist, Tartu valla Muusikakoolist, Vanalinna Hariduskolleegiumi muusikakoolist ja Viljandi Muusikakoolist. Need on muusikakoolid, kes on muretsenud endale pillid, mõni muusikakool saab kiidelda suisa eritellimusel valmistatud meistripillidega. Kiitus neljateistkümnele õpetajale, kes seda tööd igapäevaselt teevad ja lapsed Tallinnasse üksteise ja publikuga kohtuma tõid!”
21. aprill, Kadrioru kunstimuuseum: festivali galakontsert
Esinejad: Bolette Roed (plokkflööt, Taani), klavessinistid: Imbi Tarum, Julia Ageyeva Hess, Ene Nael, Saale Fischer ja Reinut Tepp; barokkansambel: Meelis Orgse, Mari Targo (viiul), Eva-Maria Sumera (vioola), Johanna Randvere (tšello) ja Andres Kungla (kontrabass).
Galakontserdil kõlas täissaalile kolm instrumentaalkontserti: J. S. Bachi Kontsert klavessiinile ja keelpillidele E-duur (BWV 1053), solist Julia Ageyeva Hess; J. S. Bachi Kontsert kahele klavessiinile ja keelpillidele C-duur (BWV 1061), solistid Saale Fischer ja Reinut Tepp; Antonio Vivaldi Kontsert plokkflöödile ja keelpillidele c-moll (RV 441), solist Bolette Roed, ning kõlasid ka kaks soolopala klavessiinile: Joseph-Nicolas-Pancrace Royer’ „Le Vertigo” Imbi Tarumi esituses ning Tõnis Kaumanni „Ivo igatsedes” (2023) esmaettekanne Ene Naela esituses.
Õhtu kava oli galapäraselt vaheldusrikas, hoogne ja representatiivne; mängulusti jätkus, muu hulgas Saale Fischeri ja Reinut Teppi koostöös. Põnev oli täheldada, kui erinevalt kõlavad üles tõstetud kaanega ja kaaneta klavessiin. Paigutuslikel põhjustel jäeti tagumine klavessiin kaanega, esimene aga ilma ning hoolimata sellest, et kaaneta klavessiin oli publikule lähemal, oli selle heli vaiksem ja hajuvam, võrreldes tagumise pilliga, mille heli paiskus fokuseeritult saali. Eks akustilisi mänge oli saalis veelgi, sõltuvalt sellest, kus kuulaja parajasti istus. Ilmselge on see, et näoga vastakuti istuvad muusikud saavad ise esitatavast kätte optimaalseima heliefekti, kuna klavessiini kõla levib vibreerides piki keeli ning nõnda saavad duopartnerid vahetult teineteise repliikidele reageerida ja koguni silmsidet pidada. Saksamaal resideeriv, mitmete USA, Venemaa ja Itaalia rahvusvaheliste konkursside laureaat, käesoleval ajal Heidelbergi muusikakoolis tegutsev Julia Ageyeva Hess on omandanud bakalaureuse- ja magistrikraadi USAs Arizona Ülikoolis ning doktorikraadi 2011. aastal Stony Brooki Ülikoolis New Yorgis. Tema Bachi-tõlgendus võlus sisukuse, samas meeleoluka fraasilise kerguse ja lihvitud tehnikaga.
Vitaalne flötist Bolette Roed toniseeris oma soolopartiiga saateansamblit Vivaldi kontserdis ning iga pisimgi muusikalis-retooriline repliik oli omal kohal.
Helilooja Tõnis Kaumanni pala „Ivo igatsedes” on pühendatud 2023. aasta juulis teispoolsusse lahkunud ansamblikaaslasele Hortus Musicusest, sõbrale, pianistile ja klavessinistile Ivo Sillamaale. Kavaraamatust sai lugeda autori kaasteksti: „Aeg pole veel suutnud parandada seda valu ja tühimikku, mis on jäänud. Igatsen teda siiani.” See polnud tavapäraselt kaemuslik ja mõtlik Lamento, vaid üsna julgete rütmi- ja kõlaefektidega mitmekesine teos. Lugu raamistasid hapra kahehäälse kontrapunkti liinid, loo keskossa aga mahtus klastreid, tango-, valsi ja boogie-rütme. Ikka ja jälle, otsekui täiuslikkuse igatsusest pakatavatele kõrges tessituuris habrastele kooskõladele kontrasteerusid räiged küünarnukiakordid. Ometi kumas ka siinsest hommage-helindist läbi ehtkaumannilik ideedeküllus, huumor ja elujaatavus.
Festivali finaal: galakontsert Kadrioru lossis. Ees vasakult: Reinut Tepp, Tõnis Kaumann, Ene Nael, Saale Fischer ja Julia Ageyeva Hess. Taga: Bollette Roed, Meelis Orgse, Mari Targo, Eva-Maria Sumera, Andres Kungla, Imbi Tarum ja Johanna Randvere.
Teet Raiki foto
Iga klavessiinifestivaliga leiab üha uuesti kinnitust fakt, et hea klavessiin, s.t tõeline meistripill, on piiramatute sonoorsete võimalustega näppepill, mis on väga erinev eelmise sajandi 90-ndatel meie mail käibel olnud primitiivsest trüki- või õmblusmasina kõlaefekti esile manavast klavessiinist. Tõsi, aastakümneid tagasi kahjuks Eestis veel meistripille ei olnud ning raske (kuigi mitte võimatu, kuna võrdlusmoment puudus) oli tol ajal pillist plõgiseva plärina asemel midagi kaunimat välja meelitada. Ilmselge on see, et hea klavessiini heli „läheb õitsele” alles siis, kui anda talle piisavalt aega. Vastasel juhul kostab midagi võtmekimbu raputamise klirina sarnast (nagu kunagi ütles üks Tallinna Riikliku Konservatooriumi teenekas klaveripedagoog). Igal klavessinistil (eriti noortel) on suur kiusatus minna n-ö libedale teele ja hakata kerge klahvikäiguga klavessiini taga kaskadöörlikke „kalambuure etendama”, kuid kahjuks suudab esialgu pahviks löödud kuulaja imetleda sellist mängijat vaid lühiajaliselt. Ja kas see ongi üldse musitseerimisel oluline? Pilli hing tahab ju ka elada!
