Teater. Muusika. Kino on läbi aastakümnete lennanud kotkana eesti kultuurimaastiku kohal, et teravdatud pilgul tabada tulevikutegijaid ja -suundumusi, et neid esile tuua ja kõrgustesse tõsta (rubriik „Persona grata”) ja viimaks mõtestada ka siinset vaimuilma.
Iga Panso teatrikooli talent saab juba õpingute ajal tänuväärset ühiskondlikku tuge teatrikriitikute silmade all ja avalikkuse lootusrikast tähelepanu meedia vahendusel ja selle üle on üksnes hea meel. Särasilmne looja on oodatud ja tema kultuurimaastikule sisenemist valmistatakse hoolikalt ja targalt ette, mis väärib lugupidamist ja eeskuju võtmist. Nii ongi siinkohal rõõm juhatada sisse seitsme Eesti Kunstiakadeemia esimese kursuse animatsioonitudengi esseevormis mõtteavaldused. Need on ilma helita ja liikuva pildita, pelgalt sõna abil otsivat vaimu ja taipamisi peegeldavad kirjatööd, et lugeja saaks aimata ja märgata, kuhu on suundumas rahvusvaheliselt hinnatud eesti animatsiooni jõuline ning samas nii tundlik ja mitmekesine tulevane põlvkond. Nii saab elada juba eos kaasa tärkava väega loojatele, kelle hingestatud maailmast hooliv süda või vaimselt terav mõte kujundab ehk ühel valitud hetkel Eesti ühiskonda nii, nagu seda tegid Heino Parsi „Operaator Kõps seeneriigis” (1964) või Priit Pärna karikatuur „Sitta kah!” (1988). Unustamata samas varasemate auväärsete eesti filmiloojate panust maailma animatsioonikunsti. Head saabuvat rahvusvahelist animatsioonipäeva 1. oktoobril, kallid lugejad!
Mait Laas, filmirežissöör ja EKA animatsiooniosakonna õppejõud
„Operaator Kõps seeneriigis” (1964). Režissöör Heino Pars.
