„Lühem kui elu”. Dramaturg-lavastaja: Priit Põldma. Kunstnik-lavastaja: Joel Väli. Dramaturgid: Maarja Moor ja Aare Pilv. Helikujundaja: Lauri Lüdimois. Koorijuht-dirigent: Kadi Ritsing-Tamra. Valguskujundaja: Laura Maria Mäits. Videokujundaja: Margo Siimon. Kostüümiassistent: Annika Siimon. Projektijuht: Marii Ingriin Saaremäe. Inspitsiendid: Berta Kelder ja Aili Nohrin. Praktikant: Kertu Kändla. Valgusmeistrid: Laura Maria Mäits, Mairon Tovstsik, Villu Konrad, Mari-Riin Paavo ja Indrek Purge. Helimeistrid: Lauri Lüdimois, Sigrid Koor, Elari Ennok ja Oskar Ilves. Videomeister: Margo Siimon. Kostümeerija: Annika Siimon. Grimeerija: Merle Saluveer. Lavameistrid: Rommi Järvesoo ja Sander Vaarik. Bussijuht: Raul Astel. Näitlejad: Liina Olmaru (külalisena), Lauren Grinberg, Luule Komissarov, Karel Käos, Margaret Sarv, Aarne Soro, Oleg Titov ja Janek Vadi. Kaastegev Viljandimaa Kammerkoor. Ugala esietendus 18. VIII 2026 Viljandi vanas haiglas.
Kodutöö sai tehtud. Mitte pool rehkendust, vaid terve. Vaatasin uuesti Arvo Iho mängufilmi aastast 1990 „Ainult hulludele ehk Halastajaõde”. Suur osa filmist on üles võetud Viljandis ja Viljandi haiglas. Lugesin üle selle filmi tegemist kirjeldavad peatükid Annika Koppeli raamatust „Karu südamega mees”. Lasin meelde tõusta oma nelja lapse sündimised. Lasin meelde tulla mõned sadadest Tartu Ülikooli kliinikumis lõikusi filmides möödunud päevadest. Kuulasin oma psühhiaatri mälestusi sellest, kuidas ta vastavatud Viljandi haiglas 1984. aasta suvel neljateistaastase tüdrukuna haigetele toitu jagas. Hiljem sai temast arst ja kümne aasta eest minu naine.
Kodutöö sai tehtud Viljandisse sõidu eel ja tarbeks. Sõidu põhjuseks Ugala teatri erakordne lavastusprojekt „Lühem kui elu” — hüvastijätt 1984. aastal valminud, 1985. aastal pidulikult avatud ja 2026. aasta kevadel lõplikult suletud suurhaiglaga. Hiigelsuur kahe tiivaga haigla ei lõhna enam seest nii väga haigla järele ega veel mitte ka kõdu, niiskuse ja hallituse järele. Hoone tehakse maatasa enne, kui talle surma lõhn külge tuleb.
Lavastusel endal ei olnud surma haisu küljes. Elu järele lõhnas. Rõõm oli seda elu endasse lasta. Neli tundi teatrit selles hiigelmajas oli paras pikkus. Kella kuueks jagati külastajad nelja võrdse suurusega rühma. Rattal saabus mina/jutustaja Aarne Soro näol ja rääkis aegapidi lahti haigla tekkimise loo. Mina/Soro jutustas ka haiglas sees olles mitmeid taustalugusid ja osutas aknast paistvatele olulistele objektidele. Aegapidi ja pöördumatult arvasin temas minajutustaja kõrval ära Arvo Iho mängufilmi „Halastajaõde” ühe peategelase Johani jooned, keda filmis mängis Hendrik Toompere. Mäletate ehk — see Johan, kes oli voodis armuelu asjadega jänni jäänud ja endal veenid läbi lõikas ja kelle medõde Rita oma õrnal moel voodis elule tagasi aitas. Mis omakorda filmi käivitas ja lõpuni vedas.
Igal vaatajate rühmal oli oma värv ja giid, kes rühma mööda maja õigel ajal õigesse kohta juhatas. Igaüks neist kohtadest, mida oli kokku vast viie-kuue jagu, oli mängupaik. Igaüks neist kohtadest ja hoone tervikuna oli mälupaik. Trupp, jagatud mängupaikade ja erinevate rollide vahel, mängis kõigis paikades neli korda. Lavastuse logistika, mängijate ja vaatajarühmade liikumine paigast teise, korruselt teisele, ajakavas püsimine, on omaette tunnustust väärt, mida siinkohal ka lahkelt jagan.
Oleks huvitav teada, millisel hetkel dramaturgid Maarja Moor ja Aare Pilv tulid mõttele tuua lavastuse teksti sisse filmi „Halastajaõde” tegemise liin. Kas lavastuse loomine võis filmist, selle haiglas üles võtmisest tõugatud saada? Kas filmi Rita roll, keda mängis vene diiva Margarita Terehhova, keda mõlemat lavastuses ühendab ja mängib Liina Olmaru, võis olla lavastuse idee käivitaja? Kas lavastus oleks võinud jääda sündimata, kui Arvo Iho filmi ühe võttepaigana just nimelt seda haiglat ei oleks kasutanud? Vaid näiteks identse projektiga Võru haiglat, mis seniajani töötab? „Oleksid” on enamasti kasutud. Mõttega siiski mängida võib. Mina roheliste vaatajate rühma liikmena sattusin esimese mängukohana just filmi võtteid markeerivasse lavastuskohta. Mis oli võimalikest algustest vast kõige loogilisem. Kui koridori poolavali klaasuste tagant kostis paar venekeelset fraasi ja Rita/Terehhova/Olmaru sealt eksalteeritult koridori seinte ääres istuvate vaatajate ette tormas, oli mulle asi selge. Staar tujutses mingi stseeni ülesvõtmisel, mida ta olla ikka ja jälle teinud, ning karjus Iho peale ja Iho ei jäänud võlgu. Mulle oli asi kohe selge, sest kodutöö oli tehtud. Enamiku vaatajate puhul vast kohe mitte. Rita/Terehhova/Olmaru kohtub koridoris Sassiga. Selle noormehe (näitleja Karel Käos) dialoog Ritaga avab seoseid filmiga juba põhjalikumalt. Õigupoolest seob see dialoog lavastuse kokku ka ühe filmi taha jäänud eluvalikuga. Kunagi filmis Sassi mänginud Marek Eerme töötas võtete ajal päriselt Viljandi haiglas ja sealsamas valis Iho ilmselt ta ka Sassi osasse. Praeguses elus on doktor Eerme tunnustatud arst Tartu Ülikooli Kliinikumis.
Eelneva järel hargneb ilus-valus episood pensioneerunud naiskirurgist (Luule Komissarov), kes meeleheitlikult opituba otsib, et õige haige õigest kohast õigel ajal lõikamata ei jääks. Poeg/Mina (Aarne Soro) püüab ta õrnalt ja hoolivalt pärisaega kohale tuua. Stiilinäide:
EMA: See siin on uus haigla. Alles me avasime selle, vaatasime esimesel päeval Mardiga opitoa aknast päikesetõusu ja…
MINA: Praegu hakkab päike juba loojuma…
EMA: Siis ma olen hiljaks jäänud! Vii mind kohe sinna, kus operatsioon on.
MINA: Ei, ema. Sinul ei alga enam ühtegi operatsiooni. Sa ei tööta enam haiglas.
EMA: Miks ei tööta? Kas mind lasti lahti? Ma tegin midagi valesti? Mu käsi vääratas?
EMA: Ei, ei, ei, ema. Kõik palusid, et sa jätkaks. Aga sa ise ütlesid, et sina uude haiglasse ei lähe.
Rita/Terehhova/Olmaru liitub veel lavastuse paaris edasises episoodis mänguga. Mängib hästi, aga need sisenemised ei tundu alati midagi juurde andvat — ega vist mitte ka ära võtvat. Etenduse lõpuosas (mis oli meie rühma jaoks lõpuosa), vahetult enne kõigi vaatajate finaaliks fuajeesse kogumist, esitavad Rita (Liina Olmaru) ja haigla vana töömees (Oleg Titov) Arseni Tarkovski 1967. aastal ilmunud luuletuse Vot i leto prošlo. Kavaleht ütleb, et selle tõlkis Tõnu Õnnepalu. See luuletus, mille esirida tõlgituna kõlab „Juba suvi on käes”, kannab, ja katsu sa täpselt öelda, miks kannab ja liigutab. Vast seepärast, et räägib nukralt ja hellalt kadumisest, möödumisest kahe näitleja väga ehedas esituses ja kokkukõlas. No ja eelnevad tunnid on ju kõik hellalt kandnud seda kadumise ja möödumise tunnet.
Liina Olmaru.
Etenduse esimene pool oli minu jaoks aegamisi kohale tulemise ja jäämise aeg. Uudistamise aeg. Soojenemise aeg. Haigla oli küll juba tükk aega tagasi uude „Tervikumi” ümber kolinud, ent paarkümmend patsienti ja mõned meedikud olid maha unustatud. Nemad istusid nagu vaikivad vaimud oma palatite või koridoride akende all ja vaatasid kõrgetelt korrustelt kaugusesse. Või vaatasid, kas lähedased on tulemas neid vaatama. Igatsesid koju. See töötas. Alles etenduse finaalis selgus, et need häälekalt vaikida oskavad mehed ja naised olid kõik Viljandi Kammerkoori lauljad.
Lauren Grinberg ja Janek Vadi.
Vahur Laiapea fotod
Etenduse teine pool. Uued mängukohad, vanad mängijad. Nad on head, väga head, nii näitlejad kui mängukohad. Kas on teise poole lugudes, tekstides midagi, mis laseb näitlejatel sügavuti minna? Kohati väga sügavale? Vist on. Episoodid on lihtsamad, kompaktsemad. Seal on esimese poolega võrreldes rohkem sisemist ja vähem välist aktiivsust. Lasteosakond. Isa ja tütar, kelle mängus kümmekonna minuti jooksul aitaja ja aidatava, andja ja saaja, mineja ja ootaja rollid vahetuvad. Isa oma väikese tütre juures haiglakoridoris — juba lahkumas. Isa, ole veel. Ole veel. Ja siis ühel hetkel seesama isa vana mehena täiskasvanud tütrele sedasama ütlemas. Ole veel, tütar, ole veel natuke. Väga ehe, Janek Vadi ja Lauren Grinberg. Kummardus nii sügavale, kui haige selg lubab. Janek Vadi tervitab oma sooja naeratuse ja kurbsügavate silmadega meie rohelist rühma ka morgis ehk lahkamisruumis. Uus roll, mängupartneriks vaid meie, vaatajad, ja vahest ka kujutluse viljana laip lahkamislaual. Mitmemõõtmeline huumor, valgest mustani, ja mitmemõõtmeline mäng. Lahkumised ja lahkamised. Stiilinäide näitleja-lahkaja monoloogist:
Tööd mina koju ei viinud, minul nad kodus ei käinud. Öeldakse ju, et kui sa lahkunut pahandad, siis ta tuleb sind kummitama. Aga mind pole keegi kummitamas käinud. Järelikult, ma mõtlen, et nad on mu tööga rahul. Ja miks nad ei peakski olema? Mõni inimene oli siit ära minnes ju isegi ilusam kui siia tulles. Oli üks selline kergelt elule jalgu jäänud mees, habe niimoodi rääbunud, ja siis ma pesin ta puhtaks. Lähedased tulid talle järele, olid üllatunud, et kuidas ta nii kena välja näeb. Ma ütlesin siis neile ka, et teate, pesta tuleb. Kui inimene puhtaks pesta, siis ta ongi täiesti teistmoodi.
Sünnituspalat. Sünnitajaks Lauren Grinberg. Muudkui sünnitab ja sünnitab. Terveid lapsi enamasti, aga ka vigaseid. Enamuses jäävad nad ellu, kõik mitte siiski. Kõik näidendi lood on ju n-ö dokumentaalsed, saadud teatri, Viljandi haigla ja Viljandi muuseumi ühise lugude kogumise projekti raames. Ja kavalehelgi on vabandavas stiilis kirjutatud, et sünnitajate mälestused kippusid valdavalt olema negatiivset laadi. Stiilinäide sünnitustoast:
Ükskord, kui ma sünnitasin, hüppas arst mulle põlvedega kõhu peale, et last välja pressida. Lapsel oli sündides rangluu katki. Ma küsisin, kas see võis olla sellest, et arst teda välja surus. Õde vastas, et tema ei saa seda mulle öelda.
Ükskord, kui ma sünnitasin, olid samal ajal esimesed Miss Estonia valimised. Arstid ja ämmaemandad istusid kõik teleka ees, mina üksi sünnitasin… miss Estonia…
Sünnituspalatist väljudes sünnib minu jaoks üks selle teatriõhtu erilisemaid hetki. Satun juttu ajama Urvega, kes 1989. aastal siin oma lapse sünnitas. Kõik on siin endine, ütles ta. Rääkis, kui raske ja ebameeldiv oli tema jaoks see sünnitus. Mitte sünnitus kui selline, vaid see, kuidas selle vastuvõtjad käitusid. See oli nii ebameeldiv, et ta otsustas samas — rohkem ma lapsi ilmale ei too. Ega toonudki. Nii kiilusid päris elu ja kunagi seda elu muutnud sündmused lavaloo vaatamise sisse. Isiklikud ja lavalood põimusid kindlasti paljude külaliste jaoks — mõnel väga ja vaid valusad, mõnel helged või helgemad. Igaühel oma. Urve nõustus minu ettepanekuga teha temast foto ja see foto avaldada. Nõnda saab temast selle loo juures ainuke nime ja näoga külaline võõrustajate ehk näitlejate seas. Tunnistaja.
Nostalgia on hea, võib aga petlik olla. Üks ja sama asi võib mäletaja kunagisest rollist ja vaatenurgast sõltuvalt magusa-ilusa või valusana meenuda. Mälestuste seas, mida lavastuses mängitakse, on sünnitamiste omad ilmselgelt kõige raskemad. Ega ole sinna sünnitamiste juurde jõudnud ühegi kunagise ämmaemanda või õe omasid. On küll veel etenduse esimeses pooles eraldi episoodina vanema arsti (Luule Komissarov) nostalgiast kantud mälestused tema viimasel tööpäeval ja dialoog noore arstiga (Margaret Sarv), kes juba esindab üht teistmoodi vaadet tööle ja elule. Stiilinäide:
Suvel käisime haigla katusel päevitamas, jumaluke, paar korda juhtus seda vahetuse ajal ka. Panime valvetelefoni üheksanda korruse aknast välja, et kuuleksime, kui heliseb. Aga ei helisenud. Ma vähemalt loodan, et ei helisenud, meie ei kuulnud küll midagi. Siis tehti kõike koos. Arutati koos, otsustati koos, kiruti koos, oldi pärast tööd koos. Ja kui midagi juhtus, siis tegutseti ka koos. Näiteks kui esimene bussi ja metsaveoki lahmakas oli, seal ringtee peal. Kakskümmend kuus inimest toodi korraga haiglasse, kõik tulid appi, kõigist osakondadest, sidumistubadest inimesed, polikliinikust, opituba pandi seisma, kõik läksid appi. See ei olnud mingi probleem, tulla üksteisele naaberosakonnast või kodust appi. Lisaraha ei saanud selle eest keegi, kõik tegutsesid ja tormasid, sest see oli meie haigla. Aga nüüd, kui midagi on, siis pead sa kõigepealt süsteemi selle kirja panema ja alles siis hakkame rääkima. Ei ole nagu niisugust küünarnuki- või õlatunnet enam.
On aeg lasta lavastusel otsad kokku tõmmata. Finaal haigla fuajees. Mu armas abikaasa, kes siit neljateistaastase tüdrukuna suvehommikutel osakonda toitu jagama tõttas, mäletab soovi olla väike ja nähtamatu. Liiga palju võõraid pilke võis suures-pikas fuajees saatjaks olla. Tema vaatas etendust punases rühmas, aga nüüd istume kõrvuti. Mina/Johan/Soro ja Rita/Terehhova/Olmaru dialoog. See viitab mitmel moel kunagisele filmile ja pretendeerib suuremale filosoofilisele üldistusele. Stiilinäide:
RITA: Ma olin esimene armastaja, ma olin sünnitaja, ma olin ema, ma olin valitsejate võrgutaja, ma olin vaevatute halastajaõde, ma olin see, kes aitab ilmale tuua elu, ning see, kes vajutab kinni lahkunu silmad, ma olin paranemistõotus ja hääbuja viimne trööst. Ma tõusin järjest ülespoole, korrus korruse haaval… Aga elu on veel kõrgemal.
MINA: Kas sa ei jõudnud siis sinna? Pärale?
RITA: Päriselt pärale jõuavad ainult unistused.
Tunnistan, et see episood jäi mu kõrvade ja silmade jaoks veidi õõnsaks, veidi kõmisema. Lihtsus oleks vast abiks olnud? Halastajaõe ja tema armastuse abil päästetud Johani lihtne lähedus? Pilt isa (Janek Vadi) ja tütre (Lauren Grinberg) lihtsast lähedusest tõusis nüüd, kirjutamise ajal, jälle silme ette.
Koor, need vaikinud patsiendid, hakkab laulma. Lauljad väljuvad aeglaselt haiglast tänavale. Buss, äkki oli see kollane Ikarus, aga võis ka mõni muu olla, saabub nii ehedal moel, et hetkeks usun selle tavalise liinibussi olevat. „Räägi, mälu”, Nabokovi mälestusteraamatu pealkiri tõuseb mälust. Mälu on rääkinud ja kuulatud saanud selles tihedas teatriõhtus. Sügav kummardus ja lihtsalt tänu lihtsa läheduse eest.
