CORTINA D’AMPEZZO 1956 JA OLÜMPIAFILM

„Vertigine Bianca”, 1956. Režissöör Giorgio Ferroni.

1.

2026. aasta XXV taliolümpiamängude korraldajateks valiti teatavasti Milano ja Cortina d’Ampezzo. Rahvusvaheline Olümpiakomitee otsustas nende linnade kasuks 2019. aastal. Põhja-Itaalias Dolomiitides asuv Cortina d’Ampezzo oli olnud taliolümpiamängude võõrustaja 1956. aastal. Tali­olümpiamängud oleksid pidanud toimuma seal juba 1944. aastal — Cortina d’Ampezzo oli määratud taliolümpiamängude korraldajaks 1939. aasta juunis, 1941. aastal vastav otsus tühistati. Cortina d’Ampezzo konkureeris pärast Teist maailmasõda õiguse eest korraldada 1952. aasta taliolümpiamängud, kuid jäi alla Oslole, seevastu 1956. aasta taliolümpiamängude korraldajalinna valimisel edestas ta suurelt Colorado Springsi, Lake Placidit ja Montréali.

Alates 1924. aastast, kui toimusid esimeseks kuulutatud Chamonix’ taliolümpiamängud, on taliolümpiamängude toimumispaigad olnud otsekui „Talvemuinasjutu” dekoratsioonid: Cha­monix, Sankt–Moritz, Lake Placid, Garmisch–Partenkirchen, Squaw Valley, Cortina d’Ampezzo, Innsbruck, Grenoble, Sapporo. Võrdlus „Talvemuinasjutu” dekoratsiooniga tuli
taliolümpiamängude ja olümpiafilmide kajastustesse päris varakult, toojaks ei keegi muu kui Leni Riefenstahl (1902–2003), ajendiks Arnold Fancki (1898–1974) ja Othmar Gurtneri (1895–1958) dokumentaalfilm Sankt-Moritzi 1928. aasta taliolümpiamängudest „Das Weisse Stadion” („Valge staadion”, 1928)¹: „See oli suursündmus. Ainuüksi toonaseid olümpiamänge raamistanud Engadini muinasjutuliselt ilus maastik oli ise otsekui „Talvemuinasjutu” dekoratsioon.” Fancki ja Gurtneri filmi alguses manifesteeritakse, et soovitakse vaatajatel lasta kogeda „suurimast suurimat ilu” — ein möglichst schönes Bild bieten. Fancki/Gurtneri „Valge staadion” algabki niivõrd talvemuinasjutulikult, et tundub suisa, et filmi hakkab kandma mingi ebamaisuse tunne, et reaalsus nihkub kuidagi paigast ära.

„Vertigine Bianca”, 1956.

Kui 2022. aastal toimusid Pekingi taliolümpiamängud, kirjutati, et kuigi see kõlab ehk kummaliselt, on taliolümpiamängud muutunud ajapikku üha vähem talviseks. Iluuisutamine ja kiiruisutamine toimuvad juba ammu sisehallis, mistap nende esteetiline mõju on kahanenud. Kunagi peeti taliolümpia võistlused lumeväljade kargest hingusest ümbritsetud maalilistes mägiasulates, hiljem on tali­olümpiamängude korraldamise õigus antud linnadele, mis sobivad talispordialade jaoks hoopis vähem. Vancouveri taliolümpiamängud 2010. aastal ja Sotši taliolümpiamängud 2014. aastal ei saanud läbi ilma kunstlumeta. Arvutuste kohaselt vajas Peking piisava koguse kunstlume tootmiseks umbes 185 miljonit liitrit vett. Yanqingis oli kunstlund tootma pandud umbes 200 lumekahurit (ainuüksi Yanquingi suusakeskus vajas olümpia ajaks rohkem kui 1,2 miljonit kuupmeetrit lund).

Just 2022. aastal toimunud Pekingi taliolümpiamängude kontekstis oli Giorgio Ferroni filmi „Vertigine Bian­ca”/„White vertigo” algus iseäranis muljetavaldav: film algab sellega, et ta toob vaatajani eheda talve. Juba avakaadrites võib aduda sügise vaikset üleminekut talveks, mil korjatakse soojust ja omaenese mõtteid, pugedes ohutusse orva, pessa, kus kaitstakse seda, mis on tähtis, kallihinnaline ja täiesti enda oma — nõnda, nagu kirjutas Tove Jansson oma raamatus „Hilja novembris”.       

Külm tarretab juba koski jääks. Krutsifiks lumise tee ääres viitab ehk alanud advendiajale.  Keset ööd väljuvad kodust kaks last, püüdmaks õues taevast langevaid lumehelbeid, esimest lund. Mööda lumist mäenõlva laskub olümpiatõrvikuga suuskur. Ühtaegu on sündinud talv ja sündimas taliolümpiamängud. Ja taliolümpiamängude sünd meenutab otsekui jõuluhommikut.

„Vertigine Bianca”, 1956. Külalapsed ootavad põnevusega esimest talvelund… ja sellele järgnevaid mänge.

1956. aasta taliolümpiamängude ametliku filmi režissööriks valitud Giorgio Ferroni pidi Cortina d’Am­pezzot põhjalikult tundma: 1941. aastal oli Istituto Nazionale Luce koostöös FISiga tootnud mustvalge dokumentaalfilmi „Vertigine bianca” (kestus 00:25:59) 1941. aasta põhja suusaalade maailmameistrivõistlustest sealsamas Cortina d’Ampezzos (nimetatud MM-võistluste staatus küll hiljem tühistati). Giorgio Ferroni oli ka selle filmi režissöör, sestap on tal suisa kaks „Vertigine Bianca” nimelist filmi). 1941. aasta „Vertigine Bianca” kaamerameeskonda kuulusid Arturo Climati, Francesco Attenni, Romolo Serafino, G. Ghedina, R. Serbolonghi, Arturo Giordani, montaaži tegi Vittorio Gallo, muusikalise kujunduse Carlo Alberto Pizzini. 1946. aastal valmis Ferronil mängufilm „Pian delle stelle”/„Land of the Stars”, mille võttepaigad asusid samuti Cortina d’Ampezzos. See mängufilm osales 1946. aastal Veneetsia filmifestivali konkursiprogrammis.

2.

1956. aastal toimunud VII taliolümpiamängud Cortina d’Ampezzos päädisid sellega, et korralduskomitee välja antud aruanne sisaldas üsnagi põhjalikku selgitust taliolümpiamängude ametliku filmi kohta. On olnud olümpiamängude aruandeid, kus on piirdutud vaid mõne lausega.

„Vertigine Bianca”, 1956. Päikese maalitud vari Cortina d’Ampezzo liuväljal. Juhus, mitte prožektorite toode. Justkui oleks keeristants Dorothy Kansasest Võlumaale kandnud nagu L. Frank Baumi lasteraamatus „Võlur Oz”. Viimased suurvõistlused, mil iluuisutajad esitasid oma kavad lageda taeva all.
Ekraanitõmmised

Igasugust inimtegevust iseloomustab teatud, talle ainuomane poeesia, sisemine draama; igaüks, kes üritab selle tegelikku tähendust mõista, peab olema valmis seda sügavuti mõtestama, mitte piirduma pinnapealselt kättesaadavaga. Just sellepärast seisab sageli teisejärgulise filmikunsti valdkonnana eiratud dokumentaalfilm silmitsi mitmete raskustega: tõepoolest, vaid vähestel on õnnestunud luua dokumentaalfilmi näol tõeline kunstiteos. Sestap on ülimalt oluline mitte innustuda üksipäini visuaalsetest muljetest või näidata loiult asju/toimuvat lihtsalt sellisena, nagu need justkui paistavad, ilma tõlgenduse või kommentaarideta.²

Taliolümpiamängude filmi puhul peitub oht juba süžees eneses; garanteeritud eduks pole eranditult huvi püüdvate ja vaatemänguliste võistluste puhul justkui vajagi midagi muud kui häid kaadreid. Aga see pole siiski nii, sest erinevatele sündmustele pühendatud kaadrite jada, olgu need kui tahes hästi jäädvustatud, võib olla huvitav üksnes spordisõbrale või asjatundjale, aga mitte tavalisele vaatajale.³

Ning läks nii, et kõik „Vertigine Bian­ca”/„White vertigo” loojad vältisid sõna „dokumentaalfilm” kasutamist, sest seda võinuks hõlpsasti nii vääriti tõlgendada, kui ka vääriti mõista. Selle asemel kasutati sõna „film”, millega peeti silmas üüratut kogust materjali, mis tuli taliolümpiamängude kestel koguda, seejärel läbi vaadata, tundma õppida ja lõpuks sel viisil monteerida, et see päädiks huvitava looga: poeesiaga, kasvava pingega, pettumuste ja rõõmudega ja kõige muuga, mida võib nautida iga tavalise filmi vaatamisel.⁴

Filmi režissuur usaldati Giorgio Ferronile. Kogenud Ferroni oli kahtlemata parim valik „Vertigine Bianca”/„White vertigo” loomiseks, mille dokumentaalset materjali pidi kasutatama poeesiast tulvil vaatemängu ja luguloo tarvis.⁵

2012. aastal Londonis toimunud suveolümpiamängude puhul üllitas Rahvusvaheline Olümpiakomitee sarjas „The Criterion Collections” ametlike olümpiafilmide kollektsiooni: „100 Years of Olympic Films”. Selle kollektsiooni saatesõnas kirjutati dokumentaalfilmidest-maamärkidest (documentary landmarks), pidades silmas Leni Riefenstahli filmi „Olympia” ja Kon Ichikawa filmi „Tokyo Olympiad”, aga ka põnevatest vähem tuntud teostest (captivating lesser-known works), pidades nende loojatena silmas selliseid filmirežissööre nagu Claude Lelouch⁶, Carlos Saura⁷ ja Miloš Forman⁸. Režissöör Giorgio Ferroni filmi „Vertigine Bianca”/„White vertigo” hinnati eelmainitud ametlike olümpiafilmide kollektsiooni üheks ootamatuks ehteks.

2013. aasta maikuus toimus Trento filmifestivali lõpetamisel „Vertigine Bianca” restaureeritud variandi esilinastus.

Kaader James Bondi seeria filmist „For Yours Eyes Only”, 1981. Režissöör John Glen. Filmitud Cortina d’Ampezzos.

3.

Kõik Cortina d’Ampezzos viibinud Istituto Luce filmigrupi liikmed kandsid ühtset vormiriietust, mis hakkas kohe kõigile silma ja sai sedaviisi hoobilt äratuntavaks: punane tuulejope, sinine pullover, sinised suusapüksid, flanellpluus (sinise-punase-ruuduline), kaamelivillast jope/palitu, hundinahast kindad, lisaks käeside kirjaga „Vertigine Bianca — Istituto Nazionale Luce”. Mõistagi ei lähtutud üksnes esteetilistest kaalutlustest; silmas peeti ka tegevus- ja liikumisvabaduse tagamist, mis oleks vastasel juhul võinud olla üsnagi pärsitud. Teisisõnu oli tegemist omalaadse passiga, mis võimaldas filmigrupi liikmetel täita kõik ülesanded ilma igasuguste takistusteta. Istituto Nazionale Luce andis Cortina d’Ampezzo taliolümpiafilmi tarbeks ühe helikopteri, ühe lennuki, neli veoautot, kaheksa maasturit, kaksteist tavaautot, ühe videokaameraga auto, ühe helisalvestusseadme, 35 kaamerat, neli slow-motion-kaamerat, kaheksa dünamomasinat, ühe autokraana, kaks Brutuse prožektorit, 60 projektorit ja mitu tonni muud materjali.

„Vertigine Bianca”/„White Vertigo” puhul päriti, miks ei kasutatud filmivõteteks CinemaScope’i süsteemi — seda küsimust vaagisid enne filmivõtete algust ka filmi produtsent ja režissöör. Nenditi, et CinemaScope’i süsteem sobib ideaalselt massivõtete ja avarate panoraamide jaoks, seevastu detailide rõhutamiseks (suurplaanid, üksikfiguurid, muud detailid) see ei sobivat. Pealekauba ei tundunud võimalik kasutada CinemaScope’i süsteemiga spordivõistluste jaoks vajalikku slow-motion-tehnikat, teleskoopobjektiive.

Giorgio Ferroni „Vertigine Bian­ca”/„White Vertigo” sai valmis lepingujärgseks tähtajaks, Istituto Lucega sõlmitud lepingu kohaselt anti pärast taliolümpiamängude lõppemist filmi kokkupanemiseks  aega viiskümmend päeva.

Cortina d’Ampezzo 1956. aasta taliolümpiamängude aruande alusel võib sedastada, et Giorgio Ferroni film „Vertigine Bianca”/„White Vertigo” nautis Itaalias publikumenu, kuid välisriikides jäi loodetud edu kesisemaks. Itaalia Olümpiakomitee (CONI) aruandes on mööndud, et kõik taliolümpiafilmi leviõigused anti ühele firmale, mis aga oli viga, ja et edaspidi peaks igas riigis olema vähemalt üks levitaja. Itaalias oli filmi levitajaks ENIC (Ente Nazionale Industrie Cinematografi­che), kellega Itaalia Olümpiakomitee üpriski rahule jäi. Nagu öeldud, andis Istituto Luce filmi leviõiguse monopoli ühele firmale, kellele heideti ette selle kasinat reklaamimist. Itaalia Olümpiakomitee aruandest lähtub, et Ferroni filmi vastu tunti huvi USAs, Kanadas ja NSV Liidus, kuid ilmselt film neisse riikidesse operatiivselt ei jõudnudki. Filmi õiguste valdaja olevat öelnud, et filmilevis on juba kuhjaga samasisulisi filme (Cortina d’Ampezzo 1956. aasta taliolümpiamängudest), mis aga ei vastanud tõele, sest Istituto Luce valdas de facto ainuõigust taliolümpiamängude filmile jäädvustamiseks. Kinodes näidati maastikuvaadetest ja treeningutest kompileeritud lühifilme (see oli kõikidele lubatud; üheks näiteks Harry Lehmani produtseeritud „The 1956 Olympic story”, mille režissööriks oli Norman Mackay, pikkus 18 min 20 sek). Erandiks olid ka mustvalged filmid; tänu sellele sai valmida Moskva Dokumentaalfilmide Keskstuudio film Cortina d’Ampezzo 1956. aasta taliolümpiamängudest („7. taliolümpimängud”, 1956; režissöör Mihhail Ošurkov, operaator Juri Leongardt). Mõistagi oli Ošurkovi-Leongardti tegutsemisvabadus Ferroni filmigrupiga võrreldes tunduvalt piiratum.

Filmi „Zimní olympijské hry v Cortině” („Taliolümpiamängud Cortinas”, 1956)  valmis Tšehhoslovakkia filmirežissööri František Papoušeki (1918–1992) käe all. Tegemist oli reportaažiga, kus jäädvustati taliolümpiamängude olulisemad jäähokimatšid ning suusatajate ja iluuisutajate huvitavamad etteasted. Esimene osa oli pühendatud taliolümpiamängude avamisele, Tšehhoslovakkia jäähokimeeskonna mängudele Kanada ja Nõukogude Liiduga; teises osas võis näha NSVLi–USA ja Tšehhoslovakkia–USA jäähokimatše; kolmandas osas oli otsustav jäähokimatš Nõukogude Liidu koondise ja Kanada koondise vahel; neljandas osas on kaadrid suusatamisvõistlustest, neljabobide sõidust, ilu­uisutajate esinemisest.

1958. aasta lõpuks oli „Vertigine Bianca”/„White Vertigo” teeninud 95 419 533 liiri (riigiabi, levitajate maksed jm), kulud moodustasid 37 386 172 liiri, seega oldi plussis 58 033 361 liiriga.⁹

Cortina d’Ampezzo, 1956. Vasakul Sophia Loren, tema kõrval Istituto Luce olümpiafilmi „Vertigine Bianca” kaameratiim, kes kannab vormiriietust — sinist pulloveri ja kaamelivillast mantlit. Ekraanitõmmis filmist „Vertigine Bianca”, 1956.

„Vertigine Bianca”/„White Vertigo”. Itaalia. Režissöör: Giorgio Ferroni. Stsenaarium: Giorgio Ferroni ja Giorgio Stegani. Montaaž: Alberto Verdejo, Giuliana Attenni ja Vittorio Solito. Operaatorid: Rino Filippini, Vittorio Abbati, Carlo Ancillotto, Francesco Attenni, Libio Bartoli, Cesare Colò, Victor de Santis, Alessandro D’Eva, Mario Fantin, Angelo Filippini, Angelo Jannarelli, Ugo Lombardi, Fosco Maraini, Ilario Menardi, Giuseppe Sandri, Tony Secchi, Antonio Schiavinotto, Walter Sterz, Peter Vigg, Fausto Zuccoli, Enzo Serafin, Marco Scarpelli ja Aldo Scavarda. Muusika: Francesco Lavagnino. Produtsent: Franco Galliano. Valminud 1956, restaureeritud 2014. Restaureerimisprodutsent: Adrian Wood. Restaureeritud filmiversiooni õigused kuuluvad Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele. Teksti loeb Natale Bertocco. Värviline. Filmitud Eastman Kodaki filmilindile. Kestus: 1:36:44.  Tootja: Istituto Nazionale Luce. Levi: Euro International Films.

Giorgio Ferroni (1908–1981). 1936. aasta Veneetsia filmifestivalil pälvis Giorgio Ferroni lühidokumentaalfilm „Pompei” žürii äramärkimise (special recommendation). 1938. aasta Veneetsia filmifestivalil pälvis Ferroni lühidokumentaalfilm „Armonie Pucciniane” (Istituto Nazionale Luce, 00:19:49) parima lühifilmi
auhinna.

Giorgio Ferroni filme: „Paestum” (Istituto Nazionale Luce, 1936, 00:09:18, mustvalge), „L’Accademia dei vent’anni Realizzato presso l’Accademia femminile della G.I.L. ad Orvieto” (Istituto Nazionale Luce, 1941, 00:20:57, mustvalge), „I principini in vacanza” (Istituto Nazionale Luce, 1941, 00:13:01, mustvalge), „All’aria aperta” (Istituto Nazionale Luce, 1942, 00:16:15, mustvalge), „Passo d’addio” (Istituto Nazionale Luce, 1942,  00:22:11, mustvalge, operaator Angelo Jannarelli), „Lontano dalla città” (Istituto Nazionale Luce, 1943,  00:14:16, mustvalge, operaator Angelo Jannarelli), „Serenità canavesana” (Istituto Nazionale Luce, 1950, 00:11:24, mustvalge), „Leri e oggi” (Istituto Nazionale Luce, 1950,  00:12:17, mustvalge), „Colori e forme del nel mondo degli insetti” (Istituto Nazionale Luce, 1953, 00:08:48, värviline, operaator Rino Filippini), „Avifauna italica” (Istituto Nazionale Luce, 1953, 00:11:00, värviline).

Viited:

¹ „Seda filmi võib pidada üheks parimaks spordifilmiks, mida igasugune publik huviga vaataks.” Reichsfilmblatt 1928, nr 12,
lk 27. („Das weisse stadion”, 1928, rež Arnold Fanck, Othmar Gurtner, operaatorid Sepp Allgeier, Hans Schneeberger, Albert Benitz, Richard Angst, Olympia — Film AG (Zurich), levi: Universum-Film Verleih GmbH (Berliin), 2255 m, 6 osa, 35 mm, 1:1,9).

² Comitati Olimpico Nazionale Italiano VII Giochi Olimpici invernali//Cortina d’Ampezzo 1956, lk 411.

³ Samas.

⁴ Samas.

⁵ Samas, lk 414.

⁶ „13 Days in France” (režissöörid Claude Lelouch, François Reichenbach; 1968) 1968. aasta taliolümpiamängudest Grenoble’is.

⁷ „Marathon” (režissöör Carlos Saura; 1993) 1992. aasta Barcelona suveolümpiamängudest.

⁸ „Visions of Eight” (režissöörid Miloš Forman, Kon Ichikawa, Claude Lelouch, Juri Ozerov, Arthur Penn, Michael Pfleghar, John Schlesinger, Mai Zetterling; 1973) 1972. aasta Müncheni suveolümpiamängudest.

⁹ Comitati Olimpico Nazionale Italiano VII Giochi Olimpici invernali//Cortina d’Ampezzo 1956, lk 419.