Kolja Blacher (viiul, dirigent, Saksamaa), hooajal 2023/24 Tallinna Kammerorkestri (TKO) juures resideeriv solist ja dirigent, ning Tallinna Kammerorkester Tallinna Mustpeade majas 16. märtsil ja Estonia Kontserdisaalis 14. aprillil 2024.
Mustpeade maja kõrvalruumi uks avaneb, nädala lõpus ootab klassikalise muusika ja eriti just viiulimängu austajaid ees tõeliselt paeluv kontsert. TKO proovideks varem kohale saabunud solist ja dirigent Kolja Blacher palub mul lahkelt ruumi siseneda. Märkan kõrvallauale asetatud viiulikasti itaalia meistri Guarneri „del Gesù” viiuliga 1730. aastast. Alustame intervjuud.
Kolja Blacher ja Tallinna Kammerorkester 2024.
Olen pärit muusikalisest perekonnast. Minu isa Boris Blacher (1903–1975) oli helilooja, kelle suguvõsa juured on Eestis: isa ema oli pärit Tallinnast, elati Haapsalus. Minu ema oli pianist ja meie majas kõlas alati muusika. Isa kuulas palju muusikat. Kuulsin sageli oma ema harjutamas, ta mängis sageli isa teoseid, meenutab Blacher. Minu küsimuse peale, kas meenub eredalt midagi varasest lapsepõlvest, kõlab vastus: Kord aastas tuli isa oma kabinetist, kõndis klaveri juurde, mängis kaks või kolm akordi ja läks siis oma tuppa tagasi. Kulus aasta, kuni ta taas klaveri juurde tuli ja järgmised kaks või kolm akordi mängis. Muidu tegi ta kogu oma töö laua taga ära, see hämmastas mind. Uurides lähemalt Blacheri lapsepõlve kohta, avastasin, et ema käis temaga sageli Berliini Filharmoonias: Ma kuulsin palju Beethoveni sümfooniaid, kus jäin aeglases osas magama ja ärkasin uuesti Scherzo ajal ning olin siis viimase osa kestel ärkvel. Teadsin alati, et minust saab viiuldaja. Survet „pead harjutama minema!” mul polnud, aga õhus oli ootust. Üheksa-aastaseks saades teadsin, et see on see, mida ma tahan teha.
Karl Amadeus Hartmanni „Concerto funebre” viiulile ja keelpilliorkestrile, Joseph Haydni Sümfoonia nr 88, G-duur (Hob. I:88), Ludwig Van Beethoveni Sümfoonia nr 4 B-duur, op. 60. Solist ja dirigent Kolja Blacher, TKO, kontsertmeister Harry Traksmann; 16. märtsil 2024 Mustpeade majas.
Berliinis sündinud (1963) ja kasvanud rahvusvahelise haardega viiulikunstnik Kolja Blacher on õppinud maailmanimega viiulipedagoogi Dorothy DeLay (1917–2002) käe all New Yorgi Juilliardi Muusikakoolis ja Sándor Véghi juhendamisel Salzburgis. Orkestritest on ta teinud koostööd muu hulgas Berliini Filharmoonikutega, Müncheni Filharmoonikutega, Leipzigi Gewandhausi orkestriga, Põhja-Saksa Ringhäälingu (NDR) sümfooniaorkestriga ja Baltimore’i sümfooniaorkestriga. Nimekatest dirigentidest võib samas kontekstis esile tuua Mariss Jansonsi, Kirill Petrenko, Dmitri Kitajenko, Vladimir Jurowski, Simone Youngi, Matthias Pintscheri jt. Möödunud hooajal oli Blacher TKO solist ja resideeriv dirigent, kes andis huvilistele veel teisegi võimaluse näha oma koostöö vilju Eesti esinduskammerorkestriga.
Kontserdi avateos, saksa helikunstniku Karl Amadeus Hartmanni (1905–1963) „Concerto funebre” (1939/1959) on kõlanud siinsetes klassikalise muusika kontserdikavades harva. 1940. aastal esmaettekandele tulnud teos on aktuaalne ka tänapäeva poliitilises atmosfääris ja on üks enim esitatud Hartmanni teoseid. Hartmann oli üle elanud natsionaalsotsialistliku perioodi Saksamaal ja valanud oma vastavad emotsioonid ka muusikasse. Nii tagas ta endale saksa kultuuriruumis koha 20. sajandi esimese poole olulisemate heliloojate seas kõrvuti Gustav Mahleri (1860–1911), Paul Hindemithi (1895–1963) ja Alban Bergiga (1885–1935). Teose neli osa on omavahel seotud ja kulgevad attacca, väljendades ajastule omast dramaatilisust.
Blacheri käsutuses olev, väärika ajalooga instrument, meister Bartolomeo Giuseppe Guarneri „del Gesù” sametiselt sügava tämbriga 1730. aasta viiul „ex- Zukerman” kõlas kontserdil meeldejäävalt ja samas igavikuliselt. Tallinna Kammerorkestri koostöö solistiga oli sujuv, andes Blacherile võimaluse end muusikaliselt täielikult väljendada. Blacher andis orkestrile minimaalselt žestikuleerivaid märguandeid, tagades samas muusikute jäägitu tähelepanu ka muusika kõige nüansirikkamates lõikudes. Ta kehtestas ennast veenvalt juba alates teose I osa Introduktion. Largo algustaktidest. Kogu teost läbiv, peaaegu täiuslikult puhas intonatsioon mõjus sümpaatsena. Avaosa sügavalt mõtisklev ja introspektiivne muusikaline materjal tekitas seose helilooja kaasaja ja tänapäeva ühiskonna probleemide vahel, andes tooni tervele õhtule. Järgnenud II osa Adagio äratas kuulaja sellest meditatsioonist ja andis Blacherile suurepärase võimaluse võluda viiulist välja kurbuse tollal Saksamaal valitsenud pingete tõttu kannatanud inimeste pärast. Järgnenud III osa Allegro di molto avardas eelnenud osade emotsioonide spektrit veelgi. Blacheri soolomaterjal kõlas ühtlaselt ja jõuliselt viiuli kogu diapasoonis. Orkestripoolne solisti teravalt kujundlike muusikaliste sisendite ülevõtmine saanuks olla ärksam ja saatematerjal võinuks läbivalt olla piano-nüanssides häälerühmiti nivoo poolest vaoshoitum. III osa lõpu poole kõlanud solisti kadents oli meisterlik ja ankurdas eelnevalt esitatu veenvalt teose viimasesse, IV osasse Choral. Langsamer Marsch, mis mõjus kui helge kodusadam tormidest räsitud mere rannikul. Siin viis mõtted igavikule solisti tundlikult kujundatud fraseerimine ja enesekindel toonikäsitlus. Blacheri interpretatsiooni koondas ühtsesse kunstilisse tervikusse omakorda ilmekas ja maitsekalt isikupärane vibrato-kasutus. Teose lõputaktidele järgnes oodatult publiku soe vastuvõtt: pikk ja lugupidav aplaus.
Hartmannile järgnenud Joseph Haydni 88. sümfoonias lisandusid lavakoosseisu puhkpillid ja seejärel keskendus Blacher täielikult kogu lavalist kollektiivi ühendavale dirigendirollile. Haydni sümfoonia majesteetlik, ühel teemal põhinev I osa Adagio. Allegro liikus Blacheri selge ja tempo poolest täpse käe all ühtlaselt edasi. Kui esimeses kolmandikus võiski täheldada mõningast sisseelamisele omast tagasihoidlikkust, siis ajapikku sulandus iga häälerühma interpretatsioon üha kindlamalt kõlamassiivi, kus kulgeti osavõtlikult ja üksteisega arvestavalt, lubades Haydni küpses stiilis kompositsioonil särada. Teose järgnevas, variatsioonivormilises II osas Largo kõlasid elegantsed puhkpillisoolod kõrvuti keelpillide muusikaliselt voogava helimaterjaliga, mida toetas timpani kõlav tämber. Peateema kõlas kantileenselt korraga oktavis esimese oboe ja tšello partiides. III osas Menuetto. Allegretto tõusid esile meeldivad dünaamilised kontrastid, mis elavdasid tantsulist vaheosa ja muusikasse kirjutatud talupoeglikku, maalähedasemat esteetikat. Meeldiv oli olla tunnistajaks sellele, kuidas muusikud paistsid esitatut nautivat. Intonatsioon oli puhas ja Blacheri konkreetsus andis interpretatsioonile selle terviklikkuse, mida publik Viini klassikute oskusliku esitamise puhul otsekohe tajub. Monotemaatilise IV osa Finale. Allegro con spirito ajaks oli kogu koosseis juba arvestatavalt kokku sulandunud ning publik võis tunda rõõmu elavatest tempodest ja säravatest karakteritest. Muusikalise tulevärgi lõppedes tänas publik muusikuid pikalt aplodeerides, võttes kätele abiks ka jalad.
Pärast vaheaega sobis Ludwig van Beethoveni 4. sümfoonia B-duur, op. 60 kavasse nagu valatult. Arvestades Beethoveni 5. sümfoonia monumentaalsust ja 4. sümfooniale eelneva 3. sümfoonia „Eroica” peaaegu ikoonilist staatust, võis publikul tekkida ennatlik mulje, et see teos on kontserdiõhtu kavas ehk vähem kaalukas. Kuna Beethoven kasutab 4. sümfoonias väiksemat orkestrikoosseisu, sobis selle paigutamine kavas Haydni vahetusse lähedusse veenvalt. Beethoveni 4. sümfoonia on täis korduvaid teemasid ja motiive, mida helilooja oma kompositsioonitehnilises meisterlikkuses edasi arendab. Kogu sümfoonia vältel mängib Beethoven ootuste ja dünaamikaga, äkiliste kontrastide ja erksate rütmiliste üllatustega, mis vastanduvad klassikaliste vormide üldisele etteaimatavusele. I osa Adagio. Allegro esialgne pingeline meeleolu andis teed rõõmsatele motiividele, mis näitlikustab Beethoveni võimet läbida ühe liigutusega laia emotsionaalset spektrit. Blacheri juhatusel mõjus 4. sümfoonia tervikuna lummavalt ja meeldejäävalt. Kohe teose algul kõlasid puhkpillidele mängutehniliselt keerulised algusnoodid, mida oleks saanud paremini ühtlustada. Kõnealuse I osa Allegro lõikudes oli eriti märgata Blacheri oskust muusikuid motiveerida ja ühendada, mis lisas keelpillipartiidele arvestataval määral elavat karakterit ja puhkpillilõikudele sära. Järgnenud II osas Adagio mõjusid kantileensed, pikalt kujundatud fraasid palsamina, aidates oskuslikult siduda sümfoonia avaosa ning kiire III osa Allegro vivace, mis kõlas kaalukalt ja energiliselt. Viimases, IV osas Allegro ma non troppo oli orkester saavutanud juba mõnevõrra eufoorilise emotsiooni ja seda ka tempodes. Blacheri juhitud karakterite toel viis see publiku oma algustaktidest kuni lõpuakordideni sütitavate ja ärksate meeleolude maailma. Kui viimased akordid olid saali jõudnud, puhkes elav ja vali aplaus, millest aimus publiku rõõmujoovastust ja mis ei tahtnud lõppeda enne, kui kõlas oodatud „lisapala” — 4. sümfoonia viimase osa lõpulõigu kordus. Niimoodi tunnustas publik Blacheri meisterlikkust solisti ja dirigendina ning tema hiilgavat koostööd TKOga.
Vaadates seekordse kontserdi kava ülesehitust, võib tänuga mõelda Kolja Blacheri ja Tallinna Kammerorkestri võimekusele kanda ühel kontserdil veenvas esituses, mängutehnilise selguse ja emotsionaalse laenguga ette eriilmelisi, märkimisväärselt kaalukaid, klassikalise muusika kullavaramusse kuuluvaid teoseid.
Kolja Blacher (kontsertmeistrina ees vaskul) ja Tallinna Kammerorkester Estonia kontserdisaalis 14. IV 2024.
Blacheri lapsepõlves avaldunud musikaalsus ei jäänud märkamata ka selle perekonna tuttavatel, kes usaldasid lapsele kallihinnalise instrumendi: Kui ma olin üheteistkümneaastane, suri mu ema sõbranna abikaasa, kes oli olnud Berliini Filharmoonikute viiuldaja. Tal oli Andrea Amati viiul ning mu emale pakuti: „Meil on siin see viiul. Äkki lasete oma lapsel sellega mängida?” Ja ma sain üheteistkümneaastaselt Amati viiuli, mis oli üsna uskumatu. See oli väga ilus viiul, ilusa kõlaga, mis inspireeris mind. Tunnen, et olen olnud väga privilegeeritud, sest juba varakult oli mul ligipääs kaunile itaaliapärasele pillikõlale.
Lähemalt viiulitest rääkides selgus, et ka tänapäevastel pillidel on omad selged eelised vanade tuntud viiulimeistrite instrumentide ees. Viieteistkümneselt läksin ma New Yorki õppima. Üks sealne firma laenas mulle Giovanni Battista Guadagnini (1711–1786) viiuli. Selles mõttes mul vedas. Aga hiljem, kui mul oli väga vaja sooloviiulit, mis oleks olnud nagu Stradivarius — mul oli just Berliini Filharmoonikutega debüüt Bruchi viiulikontserdiga —, siis mängisin ma kaua aega ka tänapäevastel viiulitel. Need on hästi valjud. Sest mis aitab ilus heli, kui keegi seda ei kuule! Esimestel aastatel Berliini Filharmoonias töötades mängisin ma viiulit, mis oli vaid ühe aasta vanune.
Jõuan küsimustega viiuliõpetajate teemani. Kõige olulisema isikuna toob Blacher välja maailmanimega pedagoogi Dorothy DeLay: Ma läksin New Yorki õppima Dorothy DeLay juurde, tema õpetus on olnud mulle kõige olulisem. Tal oli küll palju õpilasi, aga nende hulgas oli üks väike grupp, kellele ta tõesti keskendus ja kuhu mina ka õnneks kuulusin. Tema viiuliklassi tase oli uskumatult kõrge. Me inspireerisime üksteist, mängisime üksteisele ette. Ta teadis täpselt, millal ja mida öelda ja millal üldse mitte midagi öelda.
Minu küsimusele, kuidas DeLay reageeris, kui õpilane ei jõudnud viiulitunniks piisavalt eeltööd teha, vastas Blacher otsekoheselt: Ta ütles kahe minuti pärast: „Kallis, imeline! Järgmisel nädalal näeme!” Ja andis mulle mu noodid tagasi. DeLayl oli ilmselge võime õpilasi motiveerida ja kuulata: Sa võisid temaga kõigest rääkida. Ta ei sundinud kõiki solistiks. Ta tahtis teada, kuidas tema õpilased oleksid õnnelikud.
Inspiratsioon on iga interpreedi elus tähtis ja nii ka Blacheril: Mäletan, kuidas ma New Yorgi tudengina käisin igal nädalavahetusel muuseumides. Ma olen oma elus alati olnud positiivses mõttes ebastabiilne. Ma töötasin mõnda aega solistina, kuus aastat (1993–1999) Berliini Filharmoonikutes. Kuid ma ei tahtnud kogu elu seda teha. Siis õpetasin palju ja juhendasin põlvkonna suurepäraseid kontsertmeistreid ja soliste ning tegelesin dirigeerimisega. Sellel kõigel oli alati midagi pistmist teiste inimestega, mingi seos ühiskonnaga. Me oleme ju ühiskonna teenrid. Me ei tooda toitu söömiseks, vaid loome toitu ajule ja südamele. Ühiskonnal ei jätku toitu ajule ja südamele.
Felix Mendelssohni avamäng „Hebriidid” op. 26, Max Bruchi Viiulikontsert nr 1, g-moll op. 26, Ludwig van Beethoveni Sümfoonia nr 7 A-duur, op. 92. Solist ja dirigent Kolja Blacher, TKO, kontsertmeister Robert Traksmann; 14. aprillil 2024 Estonia kontserdisaalis.
Kuigi kavalehele oli esimese teosena märgitud Mendelssohni „Hebriidid”, polnud publikul Blacheri käes viiulit märgates kahtlustki, et kõlama hakkab hoopis Bruchi viiulikontsert. Max Bruchil on kokku kolm viiulikontserti, millest populaarseimana on läbi aegade püsinud just Viiulikontsert nr 1 g-moll. Veel tasub maailmalavadel mängituimatena ära märkida tema „Šoti fantaasia” viiulile ja orkestrile ning „Kol Nidrei” tšellole ja orkestrile.
Alates esimestest sooloviiuli taktidest I osas Vorspiel. Allegro moderato oli selge, et kogu viiulikontserdi kulgemist juhib täielikult Blacher, kelle järgi seab oma esituse ka orkester, jõudes pärast esimest kuut minutit suurema vahemängu ajal hea ühtlase kõlatämbrini. Kui I osas võis kohati tajuda veel mõne pillirühma aeglasemat sisseelamist ja puhkpillidel ühtse hingamise otsimist, siis teose II osas Adagio toimis kõik liigse kõhkluseta. Oma olemuselt esitab selle viiulikontserdi I osa väljakutse igale orkestrile, mõjudes eelmänguna II osale, kus saatefaktuuri hoogsus ja rütmika hoiab inertselt koos kogu kompositsiooni, eeldamata märkimisväärset esituslikku pingutust.
Kolja Blacher solistina Tallinna Kammerorkestri ees 14. IV 2024 Estonia kontserdisaalis.
Blacheri läbimõeldud interpretatsioon, peaaegu veatu intonatsioon ja efektselt ette kantud virtuoossed soololõigud hoidsid publiku tähelepanu vankumatult kogu I osa vältel. Teose II osas oli solisti soolopartii romantiliselt lüürilistes lõikudes niivõrd muljetavaldavalt mängitud, et ka saali kõige kaugemates ridades istunud kuulajad võisid nautida Blacheri meisterlikku ja kogemuslikku interpretatsioonistiili ning orkestrijuhtimist. Eraldi võib siinkohal välja tuua orkestri tšellorühma ja I viiuli rühma panuse solisti partii toetamisel ning muusikalise pinge üleval hoidmisel, millele omakorda said toetuda puhkpillid. Hoogsa III osa Allegro energico ajaks oli kogu kollektiiv Blacheri juhtimisel saavutanud särava erksuse ning sobiva karakteri, et energiliselt edasi liikuda. Kuigi osa lõpu poole esinesid orkestril mõningad tempo kõikumised, kulgeti veenvalt ühtse tunnetusega kuni lõputaktideni välja. Järgnes publiku tormiline aplaus.
Felix Mendelssohni nooruses tehtud reis Šotimaale on üks põhjusi, miks tal valmisid avamäng „Hebriidid” ja 3. sümfoonia a-moll, mida tuntakse kui „Šoti sümfooniat”. Šoti-reisil külastas Mendelssohn koos diplomaadist perekonnasõbra Karl Klingemanniga Briti saarestikust loodes asuvaid Hebriide, sealhulgas Staffa saart. Sellel saarel asub tuntud Fingali koobas, mille teevad ainulaadseks akustika ja heliefektid. Noorele Mendelssohnile andis Hebriidide külastus tõuke uuteks loomingulisteks ideedeks. Blacheri ja TKO laiendatud koosseisus kõlanud avamäng „Hebriidid” oli kava esimese poole lõpetamiseks hea valik, muusikute esitus ja koosmäng oli veenev ning Blacheri roll dirigendina suurepärane. Orkestri koosmäng toimis tõrgeteta, saali jõudev kõlasein oli ühtlane, fraasikujundus korrapärane. Oli tunda, et orkester panustas teose ettekandesse veelgi enam energiat kui sellele eelnenud Bruchi viiulikontserti. Kompaktselt ja kunstiliselt stiilitruult esitatud „Hebriidide” järel said dirigendi rollis olnud Blacher ja orkester pika aplausi osaliseks. Vaheajale vastu minnes võis aduda publiku põnevat ootust peatselt kõlava Beethoveni teose eel.
Ludwig van Beethoveni monumentaalne 7. sümfoonia on kirjutatud paralleelselt 8. sümfooniaga ning juba selle esiettekandel, Beethoveni dirigeerimisel, nõudis publik teose II osa kordamist. Selles sümfoonias on palju korduvaid, tantsulisi ja punkteeritud rütme, modulatsioonides on kasutatud ebatraditsioonilisi ja ootamatuid helistikke. Teos algab ulatusliku sissejuhatusega, mis võtab kuulaja kaasa otsekui põnevale rännakule, ja nii ka sel korral. Muusikute tähelepanu kuulus jäägitult Blacherile ja osavõtlikult reageeriti igale väiksemalegi nüansile dirigendi liigutustes. Selle üheks ilmekaks näiteks olid tšellorühma kaunid teemalõigud kontsertmeister Leho Karini tundlikul suunamisel. Rõõm oli tõdeda, et Blacher ei teinud Vivace materjali tempovalikutes orkestrile järeleandmisi ja et muusikud tulid noorusliku sihikindlusega talle kõiges järele. Sümfoonia II osa Allegretto kõlas pikalt ühtlases esituslikus kvaliteedis. Osa alguses võis publik nautida bassirühma nõtkel sammul kulgenud partiid. Puhkpillid võinuks kõlada intervalliliselt ning dünaamiliselt nõudlikumates taktides ühtlasemalt. Hiljem kompenseerisid selle koosmänguliselt ühes hingamises liikunud keelpillirühmad. Teose III osaks Presto. Assai meno presto oli orkester end täielikult soojaks mänginud ja kuulajatel jäi üle vaid nautida hoogsaid temposid, erksaid karaktereid ning pillitämbrite kirgastavat vastukaikumist Estonia kontserdisaali seintelt. Head muljet ei suutnud rikkuda ka puupuhkpillirühma kerge tempoloks keelpillide partiide suhtes III osa lõpupoole. Viimast, IV osa Allegro con brio võib pidada kogu kontserdi üheks õnnestunumaks esituseks orkestrilt. Kahju oli vaid, et aeg rühkis halastamatult kontserdi lõpu poole. Beethovenile omased peensusteni lihvitud dünaamika varieerimised ja järsud modulatsioonid juhtisid publiku järk-järgult teose lõpuakordideni, millest viimase kõlades kostis sekundi murdosa pärast esimesi rõõmuohkeid ja siis puhkes juba tormiline aplaus.
Ovatsioonid Estonia kontserdisaalis ei tahtnud lõppeda: emotsioonidest kantud publik võttis appi ka jalad. Kõlas vali mürin, nagu saabunuks rong lõppjaama. Lavale nüüd juba mitmeid kordi tagasi kutsutud Kolja Blacher vaatas lugupidavalt ja sooja pilguga saali ülemistele rõdudele, siis pikalt parteri poole, naeratas ja andis orkestrile mõista, et aeg on lavalt ära minna. Tänuliku publiku aplaus paisus veel viivuks, lootuses meelitada välja lisapala, ent seda ei tulnud: solist koos orkestriga lahkus…
Olen olnud Tallinnas palju kordi ja see linn meenutab mulle vahel natuke Jaapanit. Tallinn on veidi reserveeritud, kuid inimestel on siin tõeliselt suur keskendumisvõime. Mäletan seda oma isa puhul, kes oli pooleldi eestlane ja ka üsna kinnine inimene, meenutab Blacher. Küsimuse peale, kuidas on sujunud koostöö Tallinna Kammerorkestriga, saan kogu siinsesse kollektiivi soojalt suhtuva vastuse: Mul on alati suur rõõm siia tagasi tulla. Meie koostöö on arenenud väga hästi. Tunnen neid juba mõnda aega ja see on orkester, millega mul on väga hea kontakt. Ma ei karda temaga lähedaseks saamist. Meie ühistöö läheb aina paremaks ja paremaks.
Kolja Blacher Tallinna Kammerorkestrist: „…see on orkester, millega mul on väga hea kontakt. Ma ei karda temaga lähedaseks saamist.” Rene Jakobsoni fotod
