13. novembril möödub 100 aastat Ferdinand Veike sünnist. Meie kodu raamaturiiulilt vaatab vastu Ludmilla Rassi toimetatud raamat „Ferdinand Veike — mees, kes mängis nukkudega”. Raamatus on ilus pühendus: „Minu kallitele õpilastele Lullyle ja Harryle andeka nukumeisterlikkuse eest! Suur tänu ja palju õnne!” See on ilus pühendus ja me oleme õnnelikud, et saatus viis meid kokku sellise andeka näitleja, lavastaja, tantsija ning huvitava ja südamliku inimesega nagu Ferdinand Veike.
Ferdinand Veike ja Buratino.
Eesti Noorsooteatri fotod
LULLY GUSTAVSON (L. G.): Harry, sa mäletad minu tulekut Nukuteatrisse. Mina sattusin sinna ju kuidagi juhuslikult. 1960-ndatel olin näitleja Jaan Tombi nimelises teatris. Mängisin mitmetes Leo Kalmeti lavastustes koos andekate, alles teatriteed alustavate noortega: Ago Saller, Viiu Härm, Kalju Komissarov, Lembit Ulfsak jt. Need olid kaalukad lavastused, nagu näiteks „Äbarik” ja „Oliver Twist”. Teatris mängis kaasa ka Nukuteatri direktor Harald Tomson. Ühe proovi järel ütles ta: „Ferdinand Veike soovib sind Nukuteatrisse näitlejaks.” Olin üllatunud. Mõtlesin: „Nukuteater! See on midagi uut. Võin proovida.”
Katsetele mineku päeval olin üsna erutatud, teatrisse jõudes olid emotsioonid laes. Ferdinand Veike võttis mind vastu südamlikult naeratades. Oli rahulik, heasoovlik ja innustav. Kui katsed läbi said ja ma sirmi tagant väljusin, vaatas Ferdinand mulle rõõmsalt otsa ja ütles: „Aitäh, te olete vastu võetud Eesti Riiklikku Nukuteatrisse.” Proovides oli Ferdinand alati abivalmis, toetav ja kannatlik. Teadsin ju nukuteatrist ja teatrinukkudest nii vähe. Algasid proovid juba mängus oleva tükiga „Maailmarändur Buratino”, mis pidi teele asuma Siberisse Eesti kunsti dekaadile. Pidin mängima pulknukkudega Mutipoiss ja Siilitüdruk. Algus oli ehmatav. Nukud olid suured ja rasked ning ma ei teadnud nende liigutamisest peaaegu mitte midagi. Tundsin end üsa saamatuna. Aitas Ferdinandi usk minusse. Tundsin igas proovis tema toetust. Selline ta oligi oma töös. Ta oskas vaimustuda, rõõmustada, kaasa elada. Oli alati sõbralik ja heatahtlik. Veikega juhuslikult väljaspool teatrit kokku saades jäi alati mulje, et ta tundis sellest kohtumisest suurt rõõmu.
Sina, Harry, tulid teatrisse arvatavasti minuga peaaegu samal ajal, vist 11. klassi poisina. Seal me sinuga kohtusimegi, et jääda kokku terveks eluks.
HARRY GUSTAVSON (H. G.): Võib jah öelda, et Veikest sai meie elusaatuse kujundaja. Oli aasta 1962 ja ees Tallinna 10. Keskkooli (praegune Nõmme Gümnaasium) lõpueksamid, kui õpetaja Helju Viires soovitas mul minna Nukuteatrisse katsetele. Ferdinand Veike oli käinud koolis otsimas kandidaate loodavasse õppestuudiosse. Olin ju näiteringis osalenud, viimati Jerry Finni osas Martti Larni populaarses „Neljandas selgroolülis”, mille lavastas Tamara Vint, minu koolivenna Toomas Vindi ema. Mõtlesin: teater on teater, miks mitte proovida. Nii detailselt kui sinul mul esmakohtumine Veikega meeles ei ole. Aga küllap oli kõik üsna sarnane. Igatahes väga tuttav on kogu see sinu kirjeldus. Ei mäleta minagi, mida ma kõike seal suures saalis nukuga ja nukuta tegin, aga lahkusin sellise positiivse laenguga, mis ei jätnud kahtlustki, et mu tulevik on paika pandud. Otsisin endale töökoha ja olin valmis õhtusteks õpinguteks teatris. Külma dušina mõjus paari kuu pärast teatrist tulnud kiri, mis teatas, et olen oodatud õppestuudio sisseastumiseksamitele ja katsetele. Ja seda juba komisjoni ees!
Nukuteater oli siis tervelt kümme aastat vana ja et kindlustada selle edasikestmine, asutaski Ferdinand Veike teiste teatrite kõrval Teatriühingu õppestuudio ka Nukuteatri juures. Tänu temale sai teater järgnevate aastate jooksul stuudiost tugevat täiendust. Ilma temata oleksid Nukuteatri kavalehtedelt puudu sellised nimed nagu Hendrik ja Maie Toompere, Maile Hiiet, Helle Laas, Imbi Kallikorm…
Nukunäitleja on peale kõige muu tahes-tahtmata ka animaator, kelle käes elutu ese laval elama hakkab. Selles osas oli Veike suurepärane. Seda õpetas ta ka stuudios ning nõudis oma näitlejatelt. Oma elulooraamatus kirjutab ta: „Mind ei rahulda, kui näitleja ei oska nuku liigutamisega vaataja tähelepanu köita. Nukule kehtib reegel: liikumine on primaarne ja sõna sekundaarne. (—) Minu praktikas on olnud väga palju häid näitlejaid, kes sirmi taga ütlevad sõna suure meisterlikkusega, kuid nukud liiguvad tuimalt. Nad tunnetavad, et nukk ei allu nende tahtele.” Kui Veike lavastustes jäi vahel puudu mõttesügavusest, siis nukkude elu, nukkude meisterlik liikumine laval oli see, mis vaatajat jäägitult köitis. Eeskujuks stuudiolastele olid tol ajal eriti Raivo Kuremaa ja Väino Luup. Ega siin vist kõik olegi õpitav. Ferdinand oskas märgata inimesi, kelles oli see oskus olemas ja kes suutsid selle nähtavale tuua. Hendrik Toompere jõudis stuudiolastest sellele tasemele kõige kiiremini.
Näitlejana esines Ferdinand Veike oma lavastustes harva, kuid selle korvas tema võrratu nukkude kontsert „Ferdinand Veike ja tema nukud”. See oli suur nukkude tulevärk. Olid tema paljad või kinnastatud käed, vahel kartul sõrme otsas nuku peaks („Romanss kartulitega”); oli „Väikeste luikede tants” laua peal; olid keerukad, hästi liikuvad sirminukud („Raj Kapoori kerjuse laul”, „Naerulaul”, „Vana sokk”, „Pardike ja mooniõis”); olid miimilised nukud („Pessimist ja Optimist”, „Kombeõpetaja”); olid marionettnukud (rahvariietes tantsijad) ja veel palju muud. Nende kohvritesse pakitud nukkudega rändas ta läbi pool maailma, peale Euroopa maade veel Ameerikast Jaapanini välja. Rändas oma nukkudega ja esines tollase filharmoonia estraadikavades ka siis, kui oli pärast ligi 30-aastast tööd teatrijuhina sellest ametist tervisemurede pärast taandunud. Mängis ka veel Vanalinnastuudios ja seda kõike vist tänu sellele, et ei kuulanud arstide nõuandeid. Ei lubatud tal pärast rasket südameoperatsiooni isegi kummarduda, et kingapaelu siduda, aga suvekodus Nõval tahtis kartuli- ja porgandimaa ju kaevamist. Ja ka kohalik kultuurielu tahtis juhtimist. Lisandus ka lavastusi.
L. G.: Ja tema alaline saatja Buratino! Neid ju isegi samastati. Ferdinand Veike koos oma nukust sõbra Buratinoga on unustamatud. Nad olid rõõmu jagajad nii väikestele kui ka suurtele. Ja jällegi sai kõik alguse suurest juhusest.
H. G.: Jah, Ferdinand ei võtnud endale Buratino rolli, see tuli ise tema juurde. Algul kuuldemänguna, kus tuli asendada teist näitlejat ja roll enda peale võtta. Esmalt ainult häälena, ja sedagi mehaaniliselt töödelduna. Ja siis tuli tema juurde nukk, mille kinkis Veikele juubeli puhul Riia Nukuteatri kunstnik Paul Šenhof. Ning seejärel sündis teletäht Buratino. Sealtpeale hakkaski Buratino kõikjal Veikega kaasas käima ning populaarsust koguma. Alles seejärel jõudis puunukk ka teatrilavale, kus seda rolli on mänginud veel mitmed näitlejad. Siiski jäid just „onu Ferdinand” ja Buratino igaveseks kokku. Lapsed armastasid Buratinot, mõni olevat teda isegi musitanud. Ka Buratino-nukke on olnud mitmeid. Lisaks esimesele Buratinole, mis langes varaste saagiks ja enam välja ei ilmunudki, on nii teatrilava kui erinevate ürituste jaoks valmistatud veel mitu Buratinot. Veike ise loendab neid oma raamatus üksteist. Neist viimane on Laia ja Nunne tänava nurgal teatrimaja seinal.
L. G.: Kahjuks Nukuteatrit enam ei ole, aga pronksist Ferdinand Veike, käes Buratino-nukk, tuletab ikka ja jälle meelde, et sellenimeline teater seal kunagi asus. Aitäh kunstnik Tauno Kangrole Ferdinand Veike bareljeefi eest.
H. G.: Bareljeef seinal ja see, et Ferdinandi nime kannab Eesti Noorsooteatri suur saal, jäädvustavad selle suure töö, mis Veikel teha tuli. Teatrit juhtinud Meelis Pai sõnul liikus Veike teatris kui ajalugu. Olles tantsinud Kalevipoega Estonia laval, hakkas ta rajama täiesti uut teatrit. Võtta olid tal mõned kogemused Noosooteatri nukulavastustest ja mõned näitlejad, kes olid kaasa teinud Noorsooteatri ja kunagises Leo Kalmeti juhitud Draamateatri nukutrupis. 28 aastaga kogunes üle 100 lavastuse, millest mitmed on jäänud legendina nukuteatri ajalukku. Tal oli piiritu fantaasia; näitleja Kalju Renel on öelnud, et mõnikord ei mahtunud kõik tema mõtted lavale ära. Palju kasu nukuteatri arengule tõi maailma avanemine. See võimaldas külastada rahvusvahelisi nukufestivale ja ka külalisteatreid Eestisse tuua. Veike viis isegi oma õppestuudio Moskvasse ülemaailmsele festivalile, kus stuudiolaste esinemine pälvis suurt tähelepanu. Ja ise reisis ta lõputult. Nukuteatrite rahvusvahelise liidu UNIMA Nõukogude Liidu keskuse asepresidendina oli tal tee kõikjale lahti ja tagasi tulles oli tal alati hulk ideid, et mujal nähtut ka oma teatris lavale tuua.
L. G.: Ta oli tuntud paljude maade teatrirahva hulgas. Ta sõbrunes kergesti, ta võeti kergesti omaks. Ükskõik millisele festivalile me hiljem ka ei jõudnud, alati tuli jutuks Veike ja teda paluti tervitada. 2004. aastal valis UNIMA Kongress Rijekas Veike ülemaailmse nukuteatrite liidu auliikmeks. Aga Ferdinandiga seoses ei saa ikka üle ega ümber temaga seotud naljakatest juhtumistest, mis on saanud lausa legendaarseks.
H. G.: Nendest on kirjutatud mitmel puhul ja nagu ikka, iga inimene mäletab neid omamoodi. See on ju elav folkloor. Tuletaks siin vast meelde kahte kõige markantsemat Ferdinandiga seotud lendlauset. Kord ringreisil läinud ta lava ehitamise ajaks tuttavatele külla. Lava saab valmis, kõik ootavad, aga Veiket pole. Lõpuks otsustati tema rollid omavahel ära jagada ja publik lahkus saalist rõõmsal meelel. Sel hetkel jõudis aga kohale Veike, kes oli ehmatusega märganud, et hilineb, ja mis veel hirmsam, et publik juba lahkub saalist! Kas tõesti jääb etendus tema pärast ära! Ta hakkas lahkujaid saali tagasi suunama, hüüdes valju häälega: „Ärge minge, ärge minge! Etendus toimub siiski!” Veike võitles selle eest, et näitlejad, ja just mehed, näeksid laste ees välja korrektsed. Sel ajal levinud habeme kandmise komme ei läinud kuidagi kokku tema kõrgete esteetiliste nõudmistega. Ja ühel päeval keelaski ta meestel ilmuda publiku ette habemega. Näitleja Kalju Reneli suust läkski lendu lause: „Ajaloos on olnud kaks meest, kes käskisid habeme maha ajada. Üks oli Peeter Suur ja teine Värdi Väike.”
L. G.: Veike lahkus meie seast 2015. aastal, veidi enne oma 91. sünnipäeva. Tema elu oli nagu ameerika mägedel sõitmine. Edu vaheldus ebaõnnega, kuulsus vaikse, tagasihoidliku eluga väikeses sotsiaalkorteris. Rõõm poja edusammude üle, lootus Jaagust endale mantlipärija kasvatada asendus suure kurbuse ja leinaga. Ja ikka jäi ta kuni lõpuni suureks optimistiks. Kokkuvõtte oma elust pani ta kirja elulooraamatusse: „Mu elu on olnud triibuline nagu puust pikknina mütski… (—) Olen vist õnnesärgis sündinud. (—) Elutöö on olnud pikk ja vaheldusrikas. Olen tantsinud, laulnud, näidelnud ja lavastanud. Olen maailmas ringi rännanud ja kodumaad armastama jäänud.”
H. G.: Ja vähemalt see põlvkond, kes veel teda ja tema Buratinot mäletab, armastab teda endiselt.
