Kanuti Gildi SAALi etenduskunstide festival „Ümberlülitus” (21.–25. V 2024 Tartus).
„Ma võtan selle enda kanda”. Autorid ja etendajad: Oda Holmvik Bredvold (Norra), Hanna Junti (Eesti), Maria K. Landmark (Norra), Karsten Lunde (Norra), Maya Mi Samuelsen (Norra), Sigrid Savi (Norra), Nele Tiidelepp (Norra) ja Margaret Tilk (Eesti). Lisaetendajad: Uik Leete, Raul Markus Vaiksoo, Triinu Aron ja Annika Ader. Helitehniline tugi: Janar Sarapu. Dramaturgiline tugi: Maret Tamme. Helilooja: Kymbali Williams. Kostüümikunstnik: Marili Järv. Sõltumatu Tantsu Lava ja etenduskunstide keskuse Davvi esietendus 1. VIII 2024 Tartus.
„Ümberlülitus” 2024
See, et Tartus üha rohkem kaasaegset (etendus-)kunsti näeb, ei ole üksnes kultuuripealinna tiitli teene — ehkki soodustav mõju on sel kahtlemata. Ülikoolilinn kui värske vere ja mõtete meka näib olevat mõistnud, et huvi ja publikut jagub ka väljaspool pealinna ning et selle teket (ja püsimist) tasub soodustada. 21.–25. maini aset leidnud ja Kanuti Gildi SAALi kureeritud etenduskunstide festival „Ümberlülitus” pakkus juba kolmandat aastat võimalust valida harjumatum, ebaharilikum etenduskunst nii Eestist kui ka väljastpoolt, et sellega lähedasemaks saada. See, kas suhtest kujuneb sinasõprus, jahe tutvus või elukestev kirg, on enamjaolt igaühe enda määrata, ent minu isikliku kogemuse põhjal nõuab „Ümberlülitus”, et kohtumisele minnes jäetaks kontrollisoov koju.
„Kolmandat korda toimuv festival kogub kokku hetked, mil saalis istudes ununeb, mida tähendab neljas sein. Hetked, kus saali astutakse võõrana, kuid etenduse lõppedes on tunne, et teiste saalisistujatega ollakse aastaid hommikuti sama bussiga tööle sõitnud. Hetked, kus on parajalt ruumi nii elevusele, vahetusele, teadmatusele kui ka lähedusele,” sedastab Kanuti Gildi SAAL oma kodulehel.1 Festivali avaetendus esindas seda eesmärki vägagi tugevalt. „Etendus kestab 65 minutit ja pause ei ole,” hüüti (irooniaga?) Harald Beharie’ „Batty Bwoy” eel Turu 8 spordihoone kitsas koridoris, kus enamik meist viibis ilmselt esimest korda. Ei tea, kas asi on selles, et valitud eriala on mind n-ö Pavlovi koeraks teinud, aga eelistangi tegelikult nüüdseks etendusi, kus vaheajad on napid või puuduvad sootuks. „Batty Bwoy” on kväärinimese solvamiseks mõeldud termin, ent Beharie kasutab solvangus peituvat hirmu ja halvakspanu ning kanaldab selle äärmustesse viidud vabadusse ja võimestavasse seksuaalsusse.
Eri kohtadesse istuma paigutatud publik koges intensiivset ja ülifüüsilist metamorfoosi, mille keskmes oli algsest hillitsetud ja neutraalsest füüsilisest toormaterjalist „nukkuv” ja „kvääruv” etendaja. Beharie’ jõulisus, võhm ja intensiivne dünaamika olid imetlusväärsed. Valitud ruum oli eos kõigiti provotseeriv ja ebaturvalise atmosfääriga: spordisaal, täis läikivat linoleumi, jalanõude kriiksumist ja spetsiifilist, veidi seisnud kummilõhna. Puudus igasugune publiku ja etendaja vaheline piir, mistap oli võimalik lahendada käigupealt ka igipõlist dilemmat: kuidas suhelda etendajaga, kui too kontakti otsib, provotseerib? Kui ta vaatab mitu minutit järjest otse silma ja naeratab võika naudinguga? Naeratada vastu? Hoida pinget? Pöörata pilk ära?
Festivali kõige otsesõnalisem ja „harjumuspärasem” lavastus oli „Mure staatuse pärast”, autoriteks Kertu Moppel, Arthur Arula, Lauri Kaldoja, Maria Lee Liivak, Elina Reinold ja Markus Truup ning aluseks Alain de Bottoni samanimeline, kahekümne aasta tagune teos. Lavastus katsetas pidevalt piiriga eneseiroonia ja siiruse vahel ning oli küll sisult värskendavalt poliitikafilosoofiast kantud, ent erinevalt poliitilisest teatrist kui sellisest puudus etendusel ärgitav-elavdav vaim. Kergelt küüniline toon mõjus sootuks nõutuks tegevana: kas annab üldse enam midagi ühiskondlikus korralduses või meis endis muuta? Arutelualti publiku põhjal tundus, et mõttetihedale ja intelligentsele etendusele järgnenud vestlusring võinuks kesta kauemgi, võib-olla isegi mõni minut etenduse enda arvelt. Vestlusringis liiguti kohaliku kultuurivälja tasandilt geopoliitikasse ja intersektsionaalsusse, ometi tundus, et trupp ise hoidis end veidi tagasi. Võib-olla tunti, et kõik sai äsja öeldud, ega tahetud end kordama hakata? Igal juhul tasub teatritel vestlusringe ja muid nii-öelda metaprogrammi projekte edasi teha; loodan, et selle vastastikust väärtust nähakse ka rahastuse kujul.
Üks festivali parimaid kogemusi oli Urmas Lüüsi „Tädi Õie 65. sünnipäev”. Maailm, mis Aparaaditehase Armastuse saalis loodi, väärib minu hinnangul külastamist kas või kunstnikutöö tõttu (ruumis on rohkem kihte kui üksnes vanad-head sektsioonkapp ja morsiklaasid). Juubilar, kes külalisi vastu võtab, paneb hetkega enda vastu poolehoidu tundma, ent samal ajal kipub sisimas tekkima mingi veider haletsustunne, mida ei tahaks sünnipäevapeol ometi tunda. Ruum on külalisi täis, ent narmendab, laperdab, laguneb, ja külaline mõjub head nägu edasi tehes nagu kergelt maaniline tinasõdur. Kes on ometi niivõrd oma. Õiet sai näha ka draamafestivalil — igavesti 65!
„Tädi Õie 65. sünnipäev”.
Alana Proosa foto
Möödunud aasta „Ümberlülitus” märkis mu esmakohtumist Stina Forsiga. „Ühe-naise-punkbänd oli tabav näide sellest, kuidas paatoslik tõsidus võib asenduda eneseirooniaga ning ühiskonnakriitika sootuks puududa, et luua siiski tugev mõju ja ühine tunnetus,” kirjeldasin toona tema lavastust „Stina Force”.2 Lootsin, et tänavune „A Mouthful of Tongues” kestab kauem, vähemalt üle tunni, aga näib, et Fors tahabki olla justkui pidev iseenese teaser: annab maitse suhu, loob intiimse kontakti ning teeb siis asjale ebatseremoniaalse ja talle iseloomulikult kohmetu lõpu. Forsi sundimatu lavaline olek meeldib mulle väga, mistõttu polegi niivõrd vahet, mis on lavastuse sisu või kas see mind kõnetab. Nagu ka Turu tänava spordihoones, olin ma Jardini Plantariumi taimede ja lillede vahel esimest korda — poleks arvanud, et jõuan sinna enne etendusele kui taimede (piinlikult kaua viibinud) ümberistutamiseks mulda ostma. Stina Forsi loomingut sõnadega kirjeldades on ohtlikult lihtne seda totra või labasena kujutada — võiks öelda, et selles seisnebki tema polariseeriv mõju. Minagi ei ütleks, et Forsi etendused kummalgi festivaliaastal mu lemmikud oleksid olnud, ent ometi loodan seda kummalist ja vokaalselt ülivõimekat laadanarri järgmisel ja ülejärgmiselgi aastal näha.
Festivali kolmas „uus” koht oli Tiigi seltsimaja, kuhu kutsus Anita Kremm lavastusega „Mina/Tema”. Kuna lavastuse keskmes olevat teisestamine, mis on üks mu meelisteemasid nii kunstis kui ka väljaspool seda, olin väga elevil; paraku seadis saali ülesehitus vaatajakogemusele üsna ranged piirangud. Kitsad tooliread olid küll suunatud otse etendaja poole, ent ilmselt jäi nii mõnelgi publikust märkamata, et saalis on ka ekraan ja ekraanil video — selle nägemiseks pidanuks pea vasakule pöörama ja kõrvalistujate peadest kas kägaras või kallutades mööda vaatama. Üle paari korra ma seda segavat akrobaatikat teha ei tihanud. Nii jäigi oluline osa lavastusest valdavalt nägemata. Tahaksin uskuda, et selle riskiga oli arvestatud ja et kadu polnud siiski liiga kole; vastasel juhul saanuks tõenäoliselt saalis midagi ümber mängida. Eks sünni teatri tuum niikuinii etendaja ja vaataja vahel kohapeal. Kaks vormilt sarnast lavastust, „Batty Bwoy” ja „Mina/Tema”, uurivad mõlemad sõnatult identiteeti ja keha, ometi oli esimeses täielik kohalolu ja teises n-ö kardin ees. Jah, kindlasti sõltus palju ruumist ning sellest, et erinevalt pidevalt jõulises liikumises olnud Beharie’st oli Kremmi koreograafia kontrastselt aeglane ja kantud õrnast empaatiast. Mõnikord on asi aga ka lihtsalt selles, et tugev idee end etenduse formaadis piisavalt ei kehtesta.
„Ma võtan selle enda kanda”
„Ümberlülitusel” nähtuist viimane, Maria Metsalu „Kultuur” küsib, kui tõsiselt peaksime üldse kogu seda valdkonda võtma. Nagu mainiti ka kväärkunstiteemalises vestlusringis, on julgus mitte olla tõsiseltvõetav ühtaegu vastupanuakt ja kaitserefleks. Kui „milleks see kõik?” kostab väljastpoolt niigi tihti, on lihtne see mõte üle ja endasse võtta — mõnikord see vabastab, mõnikord pärsib. Eneseõigustamisest loobumise vabastavale mängulisusele mõtlesin taas mõned kuud hiljem, kui Tallinna etenduskunst jälle külla tuli. Projekt „Liikuvad linnad” on Sõltumatu Tantsu Lava ja Norra etenduskunstide keskuse Davvi ühine residentuuri- ja lavastusprojekt, mille raames toimus augustikuu esimesel kolmel päeval ka rännaklavastus „Ma võtan selle enda kanda”. Publik kohtus rahvusvahelise ja interdistsiplinaarse kollektiiviga, keda tutvustava teksti sõnutsi ühendab „huvi avaliku ruumi ning liikuvate kehade vastu”. Rõõmustavalt suur rahvahulk kohtus kokkulepitud kohas ja suundus grupijuhtide eestvedamisel Masingu kooli taga asuvate kortermajade sisehoovi.
„Ma võtan selle enda kanda”.
Luisa Greta Vilo foto
Rännaklavastusega seostuvad mul deduktiivne detailidesse süvenemine ja suur kõnnitrajektoor. Üsna varsti sai aga selgeks, et trajektoor jääb seekord pigem väikseks; õigupoolest tegimegi tund aega maja ümber ringe. Sisehoovist ja Vanemuise tänavast sai mikrouniversum, mis muutus ruttu omaseks ja tuttavlikuks, hakates aegamisi peegeldama seda veidi udust viisi, kuidas me igapäevaselt oma ümbritsevat elukeskkonda kogeme. Etendusest tingitud kõrgendatud tähelepanu ja eelnevalt kokku lepitud vaikus suunasid aga tavalisest rohkem märkama ja otsima. Majaesisel trepil õõtsunud etendajad olid järgmisel ringil sealt kadunud. Müüril rippusid kellegi pikad kangasjäsemed. Pesunöörile lisandus järk-järgult uusi riideid. Kehad rattaraamil ja ukseavas. Pealtnäha etendusvälised, suvalised asjad (näiteks põhja keeratud bassiga mööda sõitev auto) hakkavad etendusega kaasa mängima, sulanduvad loodud linnamiljöösse. Kuulen kõrvalkõndijate jutustki, et jääb mõnusalt ambivalentseks, mis on lavastuslik element ja mis juhuslik. Tõsi, eelmainitud auto osutus siiski osaks etendusest, aga seda argiromantikat ja n-ö juhuteatrit sattus tee peale sellegipoolest. Dramaturgia ja siiruse vahekorra ambivalentsus selles linnaruumis oli üks lavastuse parimaid osi.
Samas ei puudunud lavastuse liimjast ja paiksest koreograafiast ning kehalisest esteetikast ka mõnus elujaatav riugas. Näiteks tantsisid publikule nii kolm jalgratast (inimpartneritega) kui ka kolm prügikasti („ise”) ning trupp tuli viimaks kokku kerge iroonianoodiga deadpan-rumbaks. Lavastuse helikujundus (autor Kymbali Williams) andis sellele mängulisusele juurde aga teatava melanhoolia — ja mitte ainult sellepärast, et just Lana del Rey „Summertime Sadnessi” instrumentaali ajal seenevihma sadama hakkas. Performatiivsuse poliitilisuse ja iseenese etendamise teemat, mida võinuks eeldada, kui lavastuse tutvustuses Judith Butlerit mainitakse, ma paraku sealt kuigivõrd välja ei lugenud. Pigem on lavastusel linnaruumi ja selle kogemist jäädvustav funktsioon. Etendajapaarid ja -kolmikud panid ümbritseva elama, moodustades urbanistlikult distantseeritud, ent siiski õdusalt mõjuva kollektiivi — ja publikuliikmena tajusin ma nii-öelda „meie” ja „nende” grupi vahel teatavat vaikimisi vandeseltslaslikkust. Kumbki liigub oma rada pidi, omavahel ei suhelda, ent ruum, mida luuakse, on ühine. Lahtiühendatud lähedus.
Kui Sõltumatu Tantsu Lava viis lõpule kultuuripealinna teatrisuve, millele „Ümberlülitus” hoo sisse lükkas, süvenes minus küsimus, miks on Tartus tänini (üsna) vähe isetekkelist etenduskunsti ja suur „impordivajadus”. Ehk ihkab ülikoolilinn oma akadeemilise meelsusega etenduskunsti liialt mõtestada, selmet lasta sel endast üle voolata? Õnneks on iga aastaga üks eksponeerimisteraapia seanss sealses pagasis juures. Äkki näeme kunagi „Ümberlülituse” sõsarfestivali ka Tallinnas.
Viited:
1 Kanuti Gildi SAALi koduleht 2024. Ümberlülitus 2024. — https://saal.ee/festival/mberllitus-2024-3260/about/
2 Johanna Rannik 2023. Mõtle, mida tahes — või ära mõtle — või mõtle üle. Reportaaž Ümberlülituselt. — Müürileht, 15. V.
