Elina Masing oktoobris 2024.
Mõned aastad tagasi said Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tudengid pakkuda välja ideid, mille seast valiti projektid, mida ka rahastati. Siinkirjutaja kohtus projektide komisjoni liikmena kahe esmakursuslasest tantsutudengiga, kes soovisid teha „Väljakutsete nädala”. Projekt sai heakskiidu ja nii veetsidki mõned üliõpilased tegevusi täis nädala Narvas. Projekti ideed pakkusid välja Anita Kurõljova ja Elina Masing. Nüüd on mul võimalus tutvuda Elina väljakutseid täis eluga ja seda mitmes valdkonnas.
Elina elu tantsija ja koreograafina
Elasin Õismäel ja õppisin Õismäe Humanitaargümnaasiumis, koolis, mida enam ei ole. Olin tegelnud iluvõimlemise ja rahvatantsuga, kuni kohtusin ühe Tallinna Balletikoolis õppiva tüdrukuga, kes näitas mulle varvaskingi. Hetkega olin kindel, et tahan minna balletti õppima. Ema oli alguses väga vastu ja proovis mind ümber veenda, kuid kuidagi sain ta endaga katsetele kaasa. Õpingute ajal sain aru, et mul pole päris õige keha balletitantsija jaoks. Tundsin end teiste kõrval suure ja pikana. Kõik need aastad pingutasin vahelduva eduga, et paremini sobida. See teekond oli käänuline: ühel hetkel viidi mind nõrgemate klassi, kus olin jällegi tugevamate seas. Pärast põhikooli lõppu tahtsin balletikoolist ära tulla, kuid samas ei tahtnud minna Mustamäe kooli. Miks Mustamäele? Sest elasime siis juba seal. Mulle meeldis kultuur, etendused, Estonia! Jäin edasi balletikooli. Viimastel aastatel oli meie kursusejuhendajaks Kaja Kreitzberg, kellele olen väga tänulik — ta sundis mind pingutama ja me saime väga hästi läbi. Aga ühel hetkel ei meeldinud mulle enam see suur pingutus, mida kool nõudis. Juba mõnda aega olid varvaskingad olnud mulle vastumeelsed ja kooli viimase aasta õppisingi kaasaegse tantsu suunal. Seal andsid tunde näiteks Joonas Tagel, Raho Aadla, Maria Uppin-Sarv ja Helen Veidebaum. Lõpetasin Tallinna Balletikooli aastal 2017 ja sain kaasaegse tantsija kutse. Ega meie kursuselt olegi paljud tantsu- ja teatrimaastikule jäänud. Aga mõni siiski — balleti suunal oli klassiõde Anna Roberta (Lahesoo), tema on hetkel RO Estonia esitantsija. Kaasaegsel suunal õppisin koos Anita Kurõljova (tegutseb tantsijana) ja Elise Potmanniga (vabakutseline näitleja). Jaan Männima oli kursavend balleti suunal, kuid tema läks pärast nelja aastat Estonias töötamist Saksamaale ja on nüüd Sasha Waltzi kompanii tantsija.
Ruslan Stepanov tegi meiega Tallinna Balletikoolis praktika raames lavastuse ja rääkis Viljandi koolist. Ta rääkis sellest nii vaimustunult, et ma lihtsalt pidin sinna minema. Proovisin ka Eesti Kunstiakadeemias moedisaini ja stsenograafiasse sisse saada, aga mul ei olnud portfooliot, sest ega ma neist kahest erialast niivõrd huvitunudki. Kultuuriakadeemias mulle väga meeldis. Keskkond oli küll familiaarsem, kui ma harjunud olin, sellega kohanen siiani. Meeldis, et sain mõelda, teha omi asju ja suhelda erinevate inimestega. Lisaks tantsimisele tuli huvi lavastada ja teha videoid. Eks tantsuõpetaja suuna ülesandeid tuli ka teha. Minu õpingute lõpp oli koroona ajal. Lõpetasin 2021. aastal. See oli väga depressiivne aeg.
Kas ma olen tantsija, koreograaf? Tahaksin küll rohkem pakkumisi saada.
Elu muusikuna
Hakkasin 2019. aastal koos oma sõbra Jaan Männimaga laule kirjutama, nalja pärast muusikat tegema. Depressiivse laulu „Tra pls” kirjutasin juba üksi, koroona ajal. Laulus olid sõnad „Ma olen valge tüdruk ja mul on pappi sitaks”. Tegelikult kumas läbi lootusetuse tunne — mis minust saab?
Alguses proovisin etenduskunsti ja oma muusikat lahus hoida. Nüüd olen õnnelik, et mul on etenduskunstnikuna teine väljendusviis ja nn lisamaailm, mille kaudu ideid ellu viia. (Artist) Valge Tüdruk algas naljaga. Nüüd otsin, kuidas sellele karakterile tõsidust taha saada. Valge Tüdruku väljendusviis ei defineeri loo sügavust ega (loo ja minu) intelligentsuse taset.
Sel kevadel tuli välja ka debüütalbum „Emo G”. Plaadil on kümme lugu, kus sõnad on minu tehtud (välja arvatud Tristan Czar Aasmäe „Suur lesbi”) ja muusika on loodud koos produtsent Markus Paloga.
Ma ise ei lahterda muusikat ega soovi ka ennast kuhugi paigutada. Kriitikud on isegi öelnud, et olen popartist. Kui Liis Lemsalu on popartist, siis kuidas mina see olla saan? Ise tunnen end alternatiivsemana. Mu lood väga raadiosõbralikud ei ole, Raadio 2 on mänginud, natuke. Laulud on mul muidugi eesti ja inglise, aga ka vene keeles.
Kas soovin rohkem lauljana esineda? Jaa, kuid õiglase töötasu eest.
Elu kosmopoliidina
Samuti ei lahterda ma inimesi nende rahvuse vm tunnuste järgi.
Eestlaste jaoks ei ole ma päris eestlane ja venelaste jaoks ei ole ma päris venelane. Mind alati üllatab, kui öeldakse, et räägin hästi eesti keelt. Olen käinud eesti lasteaias, koolis, ülikoolis. Loomulikult räägin ma eesti keelt!
Olen tajunud, et kultuuriline taust on mul küll erinev — see, milliseid muinasjutte väiksena kuulsin ja milliseid vanu laule mulle lauldi. Need ei ole alati samad mis eestlastel. Kusjuures emaga räägime mõlemas keeles.
Inimesena olen erinevates keeltes rääkides erinev — vene keeles olen vabam ja naljakam, eesti keeles räägin aeglasemalt ja n-ö õigesti. Keelelüngad on mul mõlemas keeles. Mõnes valdkonnas on mul eesti keele sõnavara parem kui vene keele oma. Vene keeles kirjutama õppisin ka koos eestlastega, nii et venelastega kirja teel suheldes tunnen end ebamugavalt.
Eestlane või venelane? Argielus ei ole minu jaoks vahet. Dokumendi järgi olen ma ikkagi Eestis sündinud ja üles kasvanud eestlane ning ka mu vanemad sündisid siin.
Elu näitlejana
Viljandi Kultuuriakadeemiasse sisse astudes ma näitleja eriala valikule ei mõelnud. Olin vene perest ja uskusin, et teatri- või filmimaailmas ei tahaks keegi minu mitteperfektset keelekasutust kunagi kuulda. Tudengiaja lõpus sattusin ETV+ sarja „Vaga vesi” casting’ule ja sain rolli. Režissöör oli Hindrek Maasik. Sain kogemuse, kuidas pikkadel tööpäevadel vastu pidada. Enne võtteid käisid sageli peas mõtted, et olen hale inimene ja minu ülikoolikaaslased näitlemise erialalt on nii julged — tahtsin olla nagu nemad.
Õige pea sattusin taas filmidesse. Tulid „Süü” (väiksem roll, Elisa Huubi sari sama produktsioonimeeskonnaga), „Biwa järve 8 nägu” (Allfilm) — ma ei uskunud, et sobin, kuid sõber soovitas kandideerida. Selle filmi eel tegime hästi palju casting’uid. Tutvusin režissöör Marko Raadiga, kellega tegime enne võtteid palju eeltööd ja proove. Äsja linastus „Emalõvi” — ka koostöös Allfilmiga, režissöör Liina Triškina-Vanhatalo. Sinna juba kutsuti casting’ule. Taas väljakutse — raske oli halba tegelast mängida, kuid mind aidati palju.
Ise tunnen, et mul pole kogemusi. Tekib küsimus, miks mind valitakse, kui ümberringi on palju andekaid näitlejaid. Tunnen, et olen võtetel andnud endast tõesti maksimumi, kõik võtted on olnud nii arendavad ja omamoodi ilusad.
Olen olnud veel ühe eesti filmi võtetel, mida filmiti välismaal. Lisaks osalesin kväärajaloost rääkivas lühifilmis „Lillade õuduste öö”.
Kas näen end näitlejana? Muidugi tahan veel rolle teha. Tahaksin end proovile panna ka teatrilaval.
Elina Masing oktoobris 2024.
Harri Rospu fotod
Elu vabakutselisena
Pärast ülikooli lõppu pidin ise hakkama saama. Kanuti Gildi SAAL tegi pakkumise. Lavastus oli natuke rapsimine, aga võtsin pakkumise vastu, sest kartsin sellest valdkonnast ära kaduda. Tahtsin end kehtestada.
Fännan Von Krahli teatrit ja tahaksin seal midagi teha. Olen seal töötavate inimeste peale heas mõttes kade. See teater on olnud mulle suur inspiratsiooniallikas.
Kes ma nüüd olen? Etenduskunstnik. Minu jaoks tähendab see, et enamiku projekte vean ise ja teen, mida tahan. Samas olen avatud tegema kaasa ka teiste töödes. Lisaks olen teinud selles valdkonnas teist laadi töid, näiteks otsinud Annelinnas osalejaid dokumentaalfilmi. Tahan magistrantuuri minna. Kuhu ja mida, veel ei tea. Küpsetan seda mõtet.
Kaks aastat on mul olnud sügisdepressioon — suvi otsa teen palju tööd ja siis vajun töötuse auku. Olengi oktoobri algusest Portugalis, et end leida, mitte põgeneda tööga enda eest. Tahan välja hingata ja olla teises keskkonnas, kus ei oleks talvel nii hall.
Ma ei tunne end väärtustatuna. Mul on pigem selline tunne, et mul vedas režissööridega. Mulle meeldiks tegutseda edasi etenduskunstides.
Ma teen kogu aeg tööd, mitte ei laiskle. Vahel tunnen, et teen isegi oma stabiilse sissetulekuga sõpradest rohkem tööd, kuid raha ikka ei ole. Tervisekindlustust ka mitte. See kõik tekitab stressi. Olen saanud riigilt loometoetust kaks korda pooleks aastaks. See raha on aidanud mul ära elada ja andnud võimaluse arsti juures käia.
Sel aastal olen toonud välja kaks lavastust („Bakhandid” ja „Siinpool sood”) — mõlema eest tasuti mulle kui lavastajale arve alusel umbes 3000 eurot. Kaks lavastust aastas on väga palju, kuid tasu vaadates peaks aastas vähemalt kuus lavastust tegema. Ühe lavastuse ettevalmistusaeg enne prooviperioodi on olnud peaaegu aasta, ent seda ei tasusta keegi.
Ma tean, et olen privilegeeritud, et saan tööd teha. Soovin selle eest saada ka tasu, et ära elada. Elus püsimiseks olen töötanud ka lapsehoidjana. Päris stripiklubisse ei tahaks ikkagi minna, kuigi on olnud ka selline töövestlus.
Soovin, et noori väärtustataks. Soovin, et saaksin teha erialast tööd, et ellu jääda. Vabakutselisus annab võimaluse teha põnevaid asju, kuid peab pidevalt võitlema ja end tõestama.
Ja mul läheb veel hästi! Mu muusikat näiteks võetakse pärast debüütalbumi avaldamist kergemini vastu. Kuulaja on väikevormi osas pretensioonitum. Etenduskunstis tuleb kriitik ja saab su ühe artikliga maha teha. Eriti kui kirjutab keegi, kelle arvamust kunstnik ise ei küsi. Vahel juhtub, et kirjutajat ei huvita, millega me oleme tegelnud ja millest mõelnud. Kui talle ei meeldi, siis ta hävitab looja. See tekitab ängi.
Ma võisin minna balletikooli, sest ema ütles mu algklasside hindeid vaadates, et professorit minust ei saa. Nüüd on ta uhke ja õnnelik selle üle, millega ma tegelen. Väga toetav. Saaksin ma ainult oma töö eest nii palju raha, et tedagi toetada.
Kas ma olen viie aasta pärast veel selles valdkonnas? Jah, need on kõige õnnelikumad hetked, kui tegelen filmi, teatri või omaenda loodud muusika ja tantsuga. Tahaksin tööd, mis arendaks, distsiplineeriks, annaks midagi hingele.
Vestelnud HEILI LINDEPUU
