Tõnis Mägi „Vaba rahva laulu” kontserdiproovis Raplas augustis 2024.
Harri Rospu foto
Värskenda alustuseks mu mälu. Kas sa oled mõne tähtsa riikliku komisjoni liikmena olnud arutelude juures, kus on teemaks Eesti riigi, rahvuse või muud sümbolid?
Ei, mitte kunagi. Las see jääda nende inimeste pärusmaaks, kes on selleks kutsutud ja pädevad sellistes aruteludes osalema.
Elame tõejärgsel ajastul, paljudel meist on omaenda tõde… Inimesed on erinevad ja tajuvad maailma erinevalt. Ent mulle tundub, et nagu nõukaajal, nii võetakse ka nüüd vastu otsuseid, millele võib-olla kunagi tulevikus vaadatakse tagasi samamoodi, nagu meie vaatame praegu tagasi ajale ENSVs. Ja aja möödudes võidakse taas öelda: aga mida me teha saime, aeg oli selline, tuli kuidagi ellu jääda!
Mulle teeb küll vahel haiget, kui ma näen mingist ideoloogiast mõjutatud suhtumist mõnda jumalikku andesse. Kui mõelda näiteks meie maalikunstnikele või skulptoritele möödunud sajandi nelja- või viiekümnendatel aastatel, aga ka hiljem, siis oli neid, kelle looming oli küll n-ö punalipuline, kuid samas ei varjutanud see nende annet, meisterlikkust ja oskusi. Samas aga on vist ka muusikas nii, et tühja manerismi ei ole võimalik varjata ja ideoloogia saab olla vaid kattevarjuks oma loominguga läbi löömisel?
Teades, kuidas režiim nõukogude ajal loomeinimesi jälgis, püüdsid nii luuletajad, kunstnikud kui heliloojad teha seda, mis oli nende kohus. See aga, mismoodi nad sellest neetult saatanlikust tiigist lutsu kombel karisid vältides välja ujusid, on kujuteldamatu. Mõned maksid selle kinni oma tervise või eluga.
Asja see külg on meile tuttavam, ent samal ajal elasid ajaloo pöördelistes tõmbetuultes lisaks meie idanaabritele ka teised üleaedsed — näiteks inimesed Soomes ja Rootsis ja mujalgi.
Ma ei ole kindlasti kompetentne vastama sellele, milline oli siis elu Soomes või Rootsis. Aga millegipärast kerkis mu mälusopist esile Emil Laansoo nimi. Ameerika Hääles oli tollal õhtuti Willis Conoveri džässisaade [„Voice of America Jazz Hour” — Toim]. Emil Laansoo kuulas, pliiats käes, ja kirjutas kohe meloodia üles. Esimese korraga pani kiirelt paika mustandi ja kuna saade oli eetris ka kordusena, siis teise korraga kirjutas üles kogu loo. Miks ma seda räägin? Tollal oli USAs väga populaarne instrumentaal-vokaalansambel, mille moodustasid kolm meest ja üks naine. Selle ansambli nimi oli The Pied Pipers. Nende laule laulis meil kuuekümnendate algul ka Heli Lääts. The Pied Pipersi koosseisu kuulusid akordion, kontrabass, klarnet ja kitarr. Täpselt nii nagu ühel vanal Emil Laansoo ansambli fotol, kus mängisid siis vastavalt Arne Oit, Aleksis Avasalu, Alfred Sikk ja Emil Laansoo.1 Ameerika lugudele tehti eestikeelsed tekstid. Oli aeg, mil „lombitagune” muusika ei olnud siin soositud. See, millega Emil Laansoo tol ajal hakkama sai, oli muljetavaldav. Ta ei teinud justkui mitte midagi erilist, aga ta andis meile tagasi muusikalise maitse. Ta andis selle, millest kasvas välja eesti estraadimuusika, kogu see kuldmeeste seltskond: Uno Naissoo, Gennadi Taniel, Arne Oit jmt.
Meenub ETV saade „Horoskoop” minu vanemate nooruse aegsete popiikoonide ja estraadimuusikaga. See oli läbinisti läänelik, aga samas lubatud kerge muusika. Seda mängiti nii raadios kui televisioonis, kõigil oli sellele juurdepääs, aga seda teha oli antud üksnes valitutele.
Teisalt, võta selline mees nagu Georg Ots, kes laulis eesti keeles Nat King Cole’i laule. Näiteks „Too Young”. Lääne muusika, eriti džässi kastmes, oli siin põlu all. Kuid Ots oli jälle üks mees, kelle sarnaseid võib kogu maailmas üles lugeda ühe käe sõrmedel. Ta võis laulda allahindluseta nii ooperit kui estraadilaule. Me oleme ikka olnud mingil ajal väga erilised ja oleme seda võib-olla ka praegu. Lihtsalt me ise ei tea seda.
Sa mainisid Arne Oiti. Ma ei tahaks minna mööda ka selle andeka muusiku ja helilooja koostööst laulutekstide autori Heldur Karmoga, aga ka mitmete teistega, kelle puhul ütleksin, et nende koostöö meenutab mulle Anderson-Ulvaeusi ning Lennoni ja McCartney koostööd.
Mulle meenub kohe Gennadi Podelski, kes on muu hulgas kirjutanud muusika mitmele filmile, aga üks, mis muidugi kohe kõrvus kajama hakkab, on muusika filmile „Vallatud kurvid”. Seal on üks selline laul nagu „Mõtisklus”: „…laine laine järel randa kandub…”. Heldur Karmo sõnad sellele laulule on justkui omamoodi zenbudistlik tekst. Üldiselt olid ju laulutekstid sel ajal veel lihtsakoelised: sina armastad mind, mina armastan sind, sa läksid mu juurest ära või mina sinu juurest ära ja tule kohe tagasi — kohe tulen tagasi… Aga „…meri kustutab kord jäljed kaldal, aga hinges püsivad need…” — see justkui tuleb ja pühib ära ükskõik mille meie mälust. Nimed ja kõik need, keda enam ei ole. Emil Laansood ei ole, Gennadi Podelskit ei ole, ei ole Arne Oiti ega Jaak Joalat, ei Marju Kuuti ega ka Riho Sibulat. Need nimed aga püsivad hinges edasi ja hoiavad meie rahvast ja kultuuri kuidagi koos. Nad oleksid meile justkui hoidva kaitsevalli või kindlusemüüri rajanud, ise seda teadmata. Ma ei usu iial, et ükski neist oleks targutanud, et „tead, ma sellepärast teen, et…”. Nad lihtsalt tegid.
Baltikum, sh Eesti NSV, kus elati nagu omamoodi kuldpuuris, oli teiste toonaste liiduvabariikidega võrreldes läänemeelsem.
Aga seda Moskva tahtiski, see oli toona avalik saladus, et Baltikum on Nõukogude lääs.
Ansambel Muusik Seif detsembris 1984. Vasakult: Elmu Värk, Mati Vaarmann, Jaak Ahelik, Tõnis Mägi, Margus Orav ja Helmut Aniko.
Jaan Rõõmuse foto
Kui sa vaatad tagasi oma elule — ma pean silmas loomingulist elu —, siis kas sa suudad osutada hetkele, kui sa otsustasid, et kirjutad nüüdsest oma laulud ise? Et tänad neid, kes olid sind seni suunanud ja toitnud nagu vanemad, aga et nüüd hakkad iseseisvaks?
Ei, see tuli ikka sammhaaval. Ei olnud nii, et oh, ma olen nüüd suur helilooja või midagi seesugust. See tuli vaikselt. Mu kõige esimene lugu oli „Pimedale muusikule”. Oli Tallinna-Tartu lauluvõistlus, aasta oli vist 1975, mil ma võitsin selle looga kõik toonased võimalikud auhinnad. Samasse aega jäi Vilniuses toimunud üleliiduline estraadilauljate ja estraadilaulude võistlus „Vilniuse tornid”. See oli sisuliselt sama nagu näiteks Eurovisiooni lauluvõistlus, kuigi muidugi praegu on see Eurovisioon nagu…, ah ma ei taha öeldagi.
Siis on vana aasta lõpp, 1975, Kesktelevisiooni saade „Kutsuv tuluke”, Kremli kellad on löönud, šampanjaklaasid kõlisenud — ja siis tuleb eestlane Tõnis Mägi ja laulab Tuhmanovi laulu „Ostanovite muzõku…”. See muutis minu jaoks kõike. Järgnes kümme aastat tuuritamist üle kogu Nõukogude Liidu. Ja muidugi ei laulnud ma siis oma laule.
Olen rääkinud mõni aeg tagasi ühe näitlejaga, kes ütles, et talle on vastumeelne käia oma koduteatris kolleegide etendusi vaatamas. Ütles otse, et ta ei teegi seda. Põhjusel, et see vabastab ta vajadusest anda etendusejärgseid kommentaare ja vastata kolleegide „kuidas oli” tüüpi pärimistele. Kas sina oled oma elus pagenud selliste olukordade eest, kus mitte kuidagi ei tahaks kolleegi tehtule hinnangut anda?
Väga raske küsimus. Inimesed tajuvadki asju väga erinevalt. Kellele meeldib lihtne komöödia, kellele Shakespeare.
Kas mitte kiitusega pole sama lugu? Põgened, et mitte kiita, kartes, et see justkui seob sind mingisuguse kohustuse või hoiakuga.
Mul oli möödunud aastal Läti piiri ääres Hargla kirikus päise päeva ajal kontsert. Ma isegi ei lootnud, et inimesi eriti tuleb, aga kirik sai puupüsti rahvast täis. Esimeses reas istus üks heledas kleidikeses, umbes kuueaastane tüdruk, punupatsid peas, ja vaatas mind kogu aeg niimoodi üksisilmi. Laulsin mina seal siis oma viimase laulu. Tüdruk tuli joostes minu juurde, võttis mul kõvasti kahe käega ümbert kinni ja ütles värinaga hääles: „Suur tänu!” Ma hakkasin lihtsalt nutma. Pisarad voolavad, hoiad hambad ristis ja püüad olla, ning hinges on tunne, mida ei saa kirjeldada, sest see on midagi, mida sa ei oota. See oli nii siiras, lapselikult siiras tänu. Sellised asjad jäävad elu lõpuni meelde. Vahel tulevad sellised emotsioonipildid kusagilt minevikust meie meeltesse ja päris täpselt ei teagi, kas need asjad on üldse olnud või ei ole. Meenub, et jah, seal olid ju sel hetkel ka toimunu tunnistajad. Aga see tunne on nii sügav ja sedavõrd isiklik, et ei tahagi küsida, kas see oli päriselt, sest sa tajud, et teised ei pruukinud seda niimoodi tunda.
Sa oled mänginud ka teatritükkides, ja mitte niisama harrastajana kusagil rahvamajas, vaid Mikiveri ning Ojasoo ja Semperi lavastustes, suure publiku ees, suurtel lavadel. Kas lõpukummardus ja aplaus on sellistel puhkudel sinu jaoks teistsugused kui oma lauludega kontserti lõpetades?
Taas meenub mulle üks inimene, Mihkel Raud. Ta käis vaatamas suvelavastust „Kuningas Ubu” ja küsis pärast etendust, et kuhu siis Mäx jäi? Selles lavastuses oli mulle korralik grimm tehtud ja ma moonutasin oma häält. Mihkel käis ja uuris, et kuulge, teil on kavas kirjas Tõnis Mägi, aga ma ei näinud teda. Siis sai Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi käest teada, et Kuningas Ubu oligi Tõnis Mägi. „Ei olnud,” ütles Mihkel…
Alfred Jarry, „Kuningas Ubu”. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus Haapsalu lennuväljal, Teater NO91, 2006. Kuningas Ubu — Tõnis Mägi.
Ene-Liis Semperi foto
Sa ütlesid kord Mikk Mikiveri kohta „õpetaja”?
Kui Mikk oleks elus, ei saaks ta ehk ise arugi, miks ma temast nõnda räägin. Aga võib-olla saaks ka. Ega ta tegelikult mind ju otseselt õpetanud, ta rääkis lugusid. Ma sain ju aru, et tema sõnade taga oli alati veel mingi teine jutt. Näiteks rääkis ta mõne mõistuloo. Ja mina taipasin: ahjaa, see käib hoopis nii, mitte nii, nagu ma ise olin arvanud. Õnneks võtsin ma neist tema lugudest õppust. Ta oli mulle ikka väga suur õpetaja ning vanem ja kogenum sõber. Kord istusime tema Võsu suvilas, mis oli varem olnud Georg Otsa suvila, ja jõime teed. Korraga hakkas ta rääkima, et on käinud Miles Davise, Charles Aznavouri, Harry Belafonte ja veel kellegi kontsertidel. Ta kirjeldas, kuidas need olid üles ehitatud, jäi siis vait, vaatas mulle otsa ja ütles: „Tead, Tõnis, sa kuulud nende meestega ühte sahtlisse, sa tõenäoliselt ise ei saa sellest aru.” Muidugi ütlesin ma, et ära tee nalja, Mikk. Senini ei lähe mul see jutuajamine meelest, see lõi mul selja sirgemaks. Tekkis usk, et äkki ma tõesti oskangi midagi… Ma olen ju iseõppija. Ma ei oska seletada, kuidas mu laulud tekivad, ja kui siis keegi julgustab, et olen õigel teel, annab see hea toonuse. Olen väga tänulik, et ma kohtusin Mikuga. Aastaid hiljem lugesin Viini filosoofi Martin Buberit, kes ütleb: „Kogu tõeline elu peitub kohtumistes.”
Mikk Mikiver (Abel Znorko ja lavastaja) ja Tõnis Mägi (Erik Larsen) Eric-Emmanuel Schmitti näidendis „Enigma variatsioonid”. Ugala, 2001.
Foto erakogust
Oleme nüüd rääkinud mitmetest inimestest ja on meeldiv tajuda su armastust ligimeste vastu, kes on olnud enne sind ja kes on teinud suuri tegusid, elanud ajal, kui oli just nii ja mitte teisiti. Kuidas sa hindad sulle endale elamiseks antud aega? Sul tundub olevat väga ilus kontakt sellega, millesse paljud ei usu — sinu kontakt Loojaga on võimsalt tajutav. Kuidas sa tunned, kas sulle elamiseks antud ajastu on parim võimalikest?
Juhuseid ei ole! See on loosung, mille võin oma lipule kirjutada, deviisiks, kui soovite. Ma sündisin kaks ja pool kuud enne tähtaega. Emal lõhkes pimesool ja talle tehti keisrilõige. Kui me seal haigla koridoris ootasime, olevat mööda marssinud arstide konsiilium öelnud, et need kaks on homseks läinud. See, et me emaga mõlemad ellu jäime, oli arstide jaoks tegelikult arusaamatu. Jumal tahtis, et me jääksime elama. Juhul kui mul on õigus — ja ma loodan ning arvan, et on —, siis antakse sulle elus uus võimalus. Sa pead tegema seda, milleks sa siia oled kutsutud. See on Elu kutse. Ma olen piiritult tänulik, et olen saanud teha muusikat, õppinud klaverit mängima… Aga mis ma jälle endast räägin!
Eestis on olnud imelisi heliloojaid. Näiteks Cyrillus Kreek. Üks tema kaunimaid vaimuliku rahvaviisi seadeid on „Mu süda, ärka üles”. Või organist Hugo Leppnurm — maailmatasemel muusik. Või Kuldar Sink, kellest samuti tänamatult vähe teatakse. Lepo Sumera — mu tütar Mirt ütleb, et Sumera on tema lemmikhelilooja. Ta ei olnud varem Sumera loomingut kuulnud, aga käis vaatamas Ojasoo ja Semperi lavastust „Macbeth” ja tuli sealt vaimustunult tagasi. Sumera on ka minu suuri lemmikuid. Neid on veel ja veel. Ja mitte ainult muusikainimesi, ka luuletajate seas, kirjanike ja näitlejate hulgas. Seda loetelu võiks jätkata lõpmatuseni. Me oleme lihtsalt üks väga õnnelik rahvas.
Aastal 1984 olin ma Tartu Kunstikooli esmakursuslane. Kooliperele sai sel ajal osaks au kohtuda silmast silma Tartu linna grand old man’i ja linna arhitekti Arnold Matteusega. Mul on sellest meeles üks hetk: kui oli antud luba küsimusi esitada, küsis mu kursuseõde vanameistrilt, mis oli tema viimane töö arhitektina. Matteus muigas nagu Ronald Reagan ja ütles: „Kulla laps, mul on praegu ühe põneva villa projekt joonestuslaual pooleli.” Kuidas sinuga on? Oled sa sageli tundnud, et üle viiekümneste inimeste puhul räägitakse pigem nende minevikust, aga tulevikust vaid ääri-veeri?
Jaa, see on valdavalt nii.
Aga miks?
Ma ei tea. Ega sellest ülearu palju teata ega räägita, mida ma sellel sajandil loonud olen. Ma olen kirjutanud palju muusikat, andnud välja mitmeid plaate. Raadios neid eriti ei mängita. Kui palju teatakse näiteks mu plaadist „Tarkus”, kus osalesid Pärt Uusbergi koor „Head ööd, vend”, Aarne Üksküla jutustajana, lauljatena Jarek Kasar, mu tütar Liidia ja suurepärased muusikud Taavi Kerikmäe juhtimisel?
Tõnis Mägi.
Maarja Mägi foto
Äkki on üks võimalikke põhjusi, miks sinu sel sajandil loodud muusikat raadios ei mängita, selles, et me elame noorusekultuse ajal. See tähendab, et kõik, kes on täna vanemad kui kolmkümmend viis, lahterdatakse keskeakriisi põdejateks. Ja kui su loomingulises kaustas pole näidata ette midagi sinu noorusest, siis oled kadunud vend. Arvatakse, et Tõnis Mägi on ju seitsekümmend viis ja ega nii vana mees ometi enam muusikat kirjuta…
No nii vist on jah, aga mida sinna ikka parata saab. Võib-olla leitakse kunagi needki laulud üles, mis ma nüüd olen teinud. Jätan su vastuseta, et mitte udutama hakata. Ma ei taha kedagi survestada ka, et tulge nüüd ja kuulake ilmtingimata, mida ma siin teinud olen. Küllap see aeg ka kunagi tuleb. Nii on ajaloos ennegi olnud. Mina teen seda kõike niikuinii. Viimased kolm aastat, kuhu mahub ka koroonaaeg ja mida ma nimetan „piljardi ajaks”, veetsin ma oma kodus sisepaguluses ega käinud mitte kusagil. Istusin klaveri taga ja kirjutasin muusikat. Tänu ühele heale inimesele, kes rahaliselt aitas, sai salvestatud kolm helikandjat: „Aovalgus”, „Romanss” ja „Ajapendel”.
Sul on üks väljend, mis mulle väga meeldib, ja veel eriti muidugi siis, kui kasutad seda minu kohta — „tabasid pakku”. Võib vist öelda, et see on selle sajandi kõige kõvem pakutabamus, et sa teed tööd ja näed vaeva ning saad kaua tehtud kaunikese just siis valmis, kui käib pauk. Ma räägin su venekeelsest plaadist „Romanss”, mis tuli „ahjust” vaat et minuti pealt samal ajal Vene vägede sissemarsiga Ukrainasse.
Juhtus tõesti nii, et see plaat tuli mul välja umbkaudu kaks nädalat enne sõja algust, aga avalikkusele jäi mulje, nagu oleksin ma selle välja toonud vahetult pärast sõja algust, justkui spetsiaalselt. (Naerame.)
Justkui oleksid poole valinud — nagu mõned raevukamad sulle silte külge kleepima tõttasid.
Jah. Ma ei hakka siin nimesid nimetama, aga nii mõnigi kriipis ikka tõsimeeli ja korralikult, et miks peaks eestlane üldse vene keeles laulma. Ma tulen korraks tagasi Mikk Mikiveri juurde. Mikk kutsus mind 1996. aastal mängima Sagadi mõisas Tšehhovi „Kolme õe” lavastuses Tusenbachi. Ühtlasi pakkus ta, et äkki ma kirjutaksin lavastuse jaoks ka mõne laulu. Palusin siis luba jääda ööseks Sagadi mõisa. Panin seal küünlad põlema, istusin vana pianiino taha… ja vaata! On mingid hetked, mis jäävad elu lõpuni meelde, nagu juba räägitud. Seal öises mõisas tõepoolest lendas „tuvi” kohale ning istus mu õlale ja ma lihtsalt tegin selle lühikese ajaga, kuni päike tõusma hakkas, valmis kolm lugu. Üks neist ongi „Romanss”, mille fantastilise teksti kirjutas mu kallis sõber Villu Kangur. Venekeelse, ja ma ütleksin, et taas imelise teksti kirjutas Leigo talu perenaine Mall Tamm. Kui ma seda siis kord aastaid hiljem hakkasin kodus meeldetuletuseks vene keeles laulma, sain aru, et mingis muus keeles võib vene romanssi ju laulda, aga see pole see. Nii nagu šansooni peaks laulma prantsuse, fado’t portugali ja bluusi inglise keeles. See lihtsalt on nii.
Minu koduses maaliateljees, kus me seda juttu praegu ajame, on mu riiulil sinu plaadid. Ühe neist, nimelt „Ajapendli” puhul on mul järgmine tähelepanek: muusikat saab sellel plaadil kuulata ka nii, et jätad pausi lugude vahel märkamata. Kuulad kogu plaati nagu üht pikka lugu. Tulevad uued tegelased, aga sama lugu läheb sujuvalt edasi.
Nii see mõeldud oligi. Tead, see on lihtsalt uskumatu, kulla sõber, et keegi sellele niimoodi pihta on saanud. Sa tabasid praegu täpselt pakku. See plaat ja kogu muusika sellel on mõeldud nagu üks film.
„Ajapendli” puhul on huvitav veel see, et seal põimuvad väga kaunilt üksteist peegeldades vanadus ja küpsus ning noorus ja ebaküpsus. Toon näiteks selle Juhan Viidingu tekstiga laulu [„Kõrges rohus”. — Toim]. Sa kuulad seda vana mehe lugu ja tajud ühtäkki, et nii ei mõtle ju mitte vanamees, vaid poisinolk, kes kujutab ette, kuidas oleks elu siis, kui ta on kuuekümne kuuene. Sellel plaadil aeg voolab. Ei mingit soigu ega tuiamist. Ma tänan sind selle plaaditäie muusika kaudu loodud filmielamuse eest, mida kuulates ei tajugi enam, kas magad või oled ärkvel. Vägev!
Mina tänan sind, sest ma poleks eales uskunud, et keegi sellele niimoodi pihta saab.
Räägime neist sõpradest-muusikutest, kellega sa oled need viimased plaadid salvestanud: Ain Agan, Andre Maaker, Mihkel Mälgand ja Toomas Rull. Need mehed ei ole ju lihtsalt saateansambel. Püüdes seda kirjeldada kui pilti, võiks öelda, et nad on justkui punktid maastikul, mille vahel sina oma lugu jutustades jalutad. Kord tõuseb esile üks, kord teine. Mitte keegi pole kellestki tähtsam ega parem ja see kõik kõlab kokku nagu täiuslik tervik. Tuleb see sellest, et sa mitte ei silu kõike ühtlaseks, vaid tõstad esile enda kõrval neid, kellega sa koos tegutsed?
Aitäh, see on tõepoolest nii. Ma pean taas korraks minema tagasi möödunud sajandi viiekümnendatesse aastatesse, sest lapsepõlvest me ju kõik tuleme. Soome raadiost on mul mitmed laulud senimaani kõrvus. Mulle meeldis sel ajal väga Nat King Cole. Hiljemgi olen mõelnud, et mis oli selle muusiku fenomen. Ta mängis suurepäraselt klaverit ja laulis vapustavalt hästi. Nad salvestasid oma bändiga, nagu kontserdil mängides ja seetõttu kõlab muusika loomulikult. Tänapäeval on tavapärane see, et stuudios salvestades mängib oma osa esmalt trumm, siis bass. Kõige lõpuks tuleb solist, kes laulab, klapid peas, kusagil kabiinis omaette ja tühjusesse, ilma et tal oleks teiste muusikutega silmsidet. Andke mulle andeks, aga minu meelest on see nonsenss. Nii ei peaks. Seetõttu tegingi oma kolm viimast plaati otse. Eriti viimase, „Ajapendli”. Ma ei puudutanud seal rohkem midagi, valisime tehtud variantidest meie meelest parimad, ja nii jäi. Varem on küll olnud, et nokid koos režissööriga puldis ja nuputad ning vaevled, et äkki peaks selle või teise koha uuesti või mõne rea teistmoodi sisse laulma. Kõik need tehnilised vidinad, millega saab tagasi tõmmata ja üle mängida, jne. Ma ei talunud seda enam, sest see tundus aja välja lõikamisena. „Ajapendli” plaati tehes oli meil omavahel silmside. Me saime üksteist jälgida. Ma sain silmadega näidata, et nüüd on paus, fermaat.
CD-albumi „Ajapendel” salvestuse puhul 2023 stuudios. Vasakult: Mihkel Mälgand, Andre Maaker, Tõnis Mägi, Ain Agan ja Toomas Rull. Foto erakogust
Sa oled oma nooruses laulnud palju koos estraadiorkestriga, nii raadios, televisioonis kui ka kontserdisaalis. On sul sellest ajast meeles keegi, kes suutis luua dirigendipuldis seda tunnet, et sul solistina oleks orkestriga üks hingamisrütm, tunne ja sügavus?
Las ma mõtlen. Äkki oli see Tõnis Kõrvits, kes sai kõige paremini pihta sellele, mida ma teen. Ta arranžeeris ka minu esimese läbi löönud laulu „Pimedale muusikule”.
Kujutleme, et sulle tehakse ettepanek kirjutada üksnes muusikat, ilma et sa saaksid laulda. Kas sul on muusikuna hirm jääda hääletuks Tõnis Mäeks?
Ma olen seda teinud ju. Võib-olla on see paljudele uudis, et näiteks laul „Sinu hääl”, mida laulab Liisi Koikson, on ju minu lugu.
Seda teavad kõik, Tõnis. Aga filmimuusika? Publik on saalis. Tuled kustuvad, ekraan lööb helendama ja hakkab lahti rulluma mingi lugu. Hea filmi tunnuseks on hea filmimuusika ja vastupidi.
Nojah, eks ma ehk võiksin proovida, aga… kuidas seda nüüd paremini öelda… Hea on see, kui sa ei saa justkui arugi, et selle taustal, mis sind paelub, mängib ka muusika. Kinos, ma mõtlen. Mulle meeldib see, mida vist peaks nimetama hõreduseks. Muusika ei tohi filmi lõhkuda ega sellelt tähelepanu röövida. Andekas filmimuusika looja oskab oma muusika nii teha, et see peidab ennast filmi sisse märkamatult ära.
Milline neist kolmest on kõige parem plaat?
No tegelikult on nad ju kõik head, aga see, kuidas ma „Ajapendli” tegemise ajal sain mitmeid märke, et midagi on õhus… Kõik algas sellest, et sõbrad kutsusid mind Dortmundi muusikafestivalile, kus mängiti Bachi, Tšaikovskit, Beethovenit ja Brahmsi. Kohe esimesel päeval esitati seal Johann Sebastian Bachi klaverikontserte. Ma olin vapustatud muusikast ja sellest, kui hästi kõlas orkester. Mu silme ees oli korraga seesama pendel. Tohutu asuur, nagu välja veninud õhupall. Olen ma sulle sellest rääkinud?
Riho Sibula toa avaminsel Rapla Kultuurikeskuses novembris 2023. Aare Põder, Raul Vaigla, Tõnis Mägi, Vaiko Eplik ja Ain Agan, pidilt puudub Toomas Rull.
Kiur Kaasiku foto
Ei meenu hetkel, aga mulle kangastus ühtäkki see Peterburi Iisaku katedraali tohutu pendel, mis kadus jäljetult, kui Putinist sai Venemaa president.
Dortmundis oli selline pilt: pärast vaimustavat ettekannet lõpeb esimene pool kontserdist. Sir András Schiff, dirigent, kes on ka suurepärane pianist, on mänginud ja juhatanud esimese poole õhtust. Kõik tõusevad ja lähevad vaheajale, aga mina jään veel istuma. Vaatan kusagile kaugusse ja näen oma vaimusilmas sellist tohutut väljaveninud üleelusuurust õhupalli keset universumit. Ja see õhupall on kive täis. Erineva suuruse ja kujuga kive, ei ühtegi sarnast, ning kiigub niimoodi ühele poole ja teisele poole, nagu pendel. Kui sa kiike vaatad, siis näed, et see jääb liikudes iga kord kummaski ääres justkui sekundiks seisma või õhku rippuma. Vasakule ja paremale, nagu see on ideoloogilises mõttes toimunud maailmas sajandeid. Seal ta siis niimoodi kiigub. Saja-aastase amplituudiga. Viiskümmend aastat vasakule, viiskümmend aastat paremale poole. Peatub korraks ja teisel pool jälle täpselt samamoodi. Need kivikesed on inimesed. Need oleme meie. Kui nüüd tuleb see seisuhetk, lendame kõik robinal üksteise otsa, ehk see on see eriti kole ja äärmuslik aeg. Koguja ütleb „Vanas testamendis”, et mis on olnud, see saab olema. Kõik kordub. Dortmundist tagasi jõudes istusin klaveri taha ja mõtlesin kogetule. Ühel hetkel tulid tekstid ja meloodiad. Nii minu enda tekstid kui ka teiste kirjutatud. Tõnu Õnnepalu näiteks. Ma võtsin kätte ja kirjutasin talle, et Tõnu, kas ma võin kasutada su teksti. Pean seda viisakuseks, sest Uku Masingule ma paraku enam helistada ei saa ja Juhan Viidingule samuti mitte. Aga Õnnepalult sai küsida ja ma saatsin talle pärast valmimist ka plaadi ning Tõnu oli väga õnnelik, et see tema noorpõlveluuletus „Kahvatu täht” lauluks sai — „lumme kukkunud must palvehelme kee” ja kõik need sümbolid, mis seal mängima hakkasid. Seetõttu ma julgen öelda, et „Ajapendel” on üks paremaid plaate, mis ma üldse kunagi teinud olen. Ja miks ta on hea, selle ütlesid sa juba enne ära. Mul on üks ammune laul, „Mõni mägi”. Seal on tekst, et „mõnegi mäe tippu tahaks jõuda ma veel, tähtis ei ole, et lippu peaks kaasas kandma sel teel”. Nüüd saan ma endale öelda, et selle künka otsa ma ronisingi. Ei hakanud lipuga enne lehvitama, kui oli tehtud. Mul on ülihea meel, et ma sain kokku nende inimestega, kes kõik seda teha aitasid. Suur tänu neile.
Kui sa selle „pistetute maskiballi” ajal poleks elanud mitte Peedul, vaid Tallinnas ja viibinud oma koduseinte vahel sisepaguluses, teades, et lülitad ennast ühiskonnast või ka publikust välja, oleks jäänud vist õige vähe hingamisruumi ja lootust? Oli Peedu sulle päästerõngaks?
No ilmselt kõlab see väga hullult, aga on mingid puud, mida ma olen jälgima jäänud. Seda, mismoodi nad „kõnelevad”. Ma ei ole nende seltsis üksi. Tunnen, et mu sõbrad on justkui minu kõrval. Arvan, et selle kahe ja poole aasta jooksul muutusin päris kõvasti. Lugesin palju. Sain tagasi rahu, mida mul vahepeal ei olnud, ja siis olin jälle rahutu… Kui kogu see jama pihta hakkas — pean silmas kogu seda maskide aega —, ütlesin kõva häälega, et mine tea, milleks see hea on. Nüüd, pärast oma senise elu kolme parimat plaati saan öelda, et võib-olla oligi seda vaja.
Mulle meenub teenistuse aeg Eesti kaitseväes, kus tuli ette olukordi, mil oma üksuse mehi oli vaja raskel hetkel toetada ja sisemist vurtsu süstida. Mul oli öelda neile vaid, et see, mis tundub hetkel väljakannatamatult raske ja mõttetu, on kõigest õppus. See saab ühel kindlal hetkel otsa. Kuupäeva ja kellaaja pealt kusjuures. Öeldakse küll, et raske õppusel, kerge lahingus, ent sõjas ei tea keegi, kuidas ja millal see jama läbi saab. Kuulates neid sinu viimaseid plaate ning mõeldes kõigele paksule ja vedelale, millest sa pika elu jooksul läbi oled tulnud, kostab sellest muusikast tunne, et sa võtsid seda õppusena, mis ühel hetkel läbi saab.
Vaata, kõik tuleb kasuks. Sedagi ütleb taas see Raamatute Raamat ning minu meelest nii see on. Et kõik tuleb kasuks sellele, kes usub. Kui ma olin väike poiss, ei teadnud ma usust midagi. Sa ütlesid, et läbi paksu ja vedela. Ma olin nelja-aastane. Ema, isa ja mina elasime Tallinnas, Võidu väljaku ja Tatari tänava nurgal asunud kolmekümnendate aastate autobussi piletikassas. Seal oli kolm puitseina ja neljas oli krohvitud maja sein. Ei vett, ei vetsu, ei kütet. Me elasime nagu kodutud, sisuliselt tänaval. Rotid jooksid siia-sinna. Mäletan, kuidas isa sai ühe tangide vahele ja lõi tal pea puruks, kuni loom aeglaselt suri. Mäletan, kuidas novembrikuiste oktoobripühade ajal hakkasid paraadide proovid ja marssimised pihta juba paar päeva varem. Üsna varsti olime sunnitud sealt ära kolima; saime uue ulualuse mõned majad edasi, ühiskorteris, kus igas toas elas üks perekond. Ühes niisuguses olime siis meie, kuni selgus, et need toad on mõeldud punaarmee ohvitseridele, ja meid löödi sealt tänavale. Isa läks jälle napsitama ja olime emaga kahekesi. Öösiti magasime teiste inimeste uste taga koridoris madratsil, nii et kui keegi tahtis WC-sse minna, astuti meist üle. Aga me jäime ellu. Selge on see, et niisugune kogemus jätab jälje kogu eluks.
Kui lubad veel puudutada seda teemat, siis sa oled kunagi öelnud, et selleks, et uskuda, ei pea kuuluma kirikusse. See oli meie omavahelises vestluses. Arvan, et selleks peab olema mingi tohutult sügav sisemine distsipliin. See pole mitte usuküsimus, vaid distsipliini ja kasvatuse küsimus. Kas siis kirikus käivatel inimestel on usu ja sisemise distsipliini jõudu vähem kui teistel?
Tead, Hannes, mulle on palved loogiline, loomulik osa elust. Ma võin jalutada metsas või istuda oma toas, vaadata pilvi ja tänada. Lihtsalt tänada.
Aldous Huxley on öelnud, et geeniuse saladus on järgida, hoida endas lapselikku vaimu ka vanas eas. See tähendab mitte kunagi kaotada kirglikku vaimustust ja entusiasmi. Ma kirjutan sellele kõhklematult alla. Kui ainult suudaks nii. Mind aitab usk. Lapsemeelselt Meie Isa poole pöörduda, temalt küsida, paluda. Temaga rääkida, ilma paatose ja ilutsemiseta. Ilma teatraalsuseta. Jumal näeb südame hoiakut, ta teab, kui siirad on me mõtted ja kavatsused. Me ei ela ainult endale. Keegi on kunagi öelnud: „Iga lind ja loom teenib omamoodi kedagi teist. Igal puulehel ja rohuliblel on oma ülesanne. Ookean, arvutute veesoonte läte, võtab vastu jõgesid kõikidelt maadelt. Kuid võtab selleks, et anda. Selle rüpest tõusev udu langeb vihmahoogudena niisutama maad.”
Kommentaar:
1 Emil Laansoo ansambel (ka Eesti Raadio instrumentaalansambel) tegutses aastatel 1954–1974. Ansamblisse on kuulunud aastate jooksul Peeter Saul (klaver, dirigent), Arne Oit (akordion), Kalju Terasmaa (laul, vibrafon), Kalmer Tennosaar (laul), Elmar Kruus (löökpillid), Samuel Saulus (flööt), Alfred Sikk (klarnet) ja Aleksis Avasalu (kontrabass).— Vt https://et.wikipedia.org/wiki/Laansoo_ansambel). — Toim.
Vestelnud HANNES VÕRNO
