Festivali „Klaver” (23.–26. X 2024) kunstilise juhi Age Juurikase sõnul on ürituse missiooniks väärtustada ja arendada peaaegu 200-aastase ajalooga klaveriõhtute formaati, tutvustada silmapaistvaid rahvusvahelisi klaveritähti ja pakkuda esinemiskogemusi noortele, veel õppivatele pianistidele. 2024. aasta festivali fookuses olid naispianistid ja lõppkontserdil astusid üles esinejad, kes tõid ettekandele oma sookaaslaste teoseid. Kontsertide eel toimusid teemakohased vestlused tuntud muusikute, kirjandustegelaste, filosoofide, muusikateadlaste ja ajakirjanike osavõtul. Teemadeks olid näiteks klaveriõhtute traditsiooni eilne ja tänane päev, paguluses elavate muusikute elu plussid ja miinused, naise roll kultuurielus. Festivali kavva oli lülitatud ka legendaarse eesti pianisti Käbi Laretei autobiograafiliste raamatute põhjal valminud Meelis Pihla näidend „Solist” (Eesti Draamateater).
Klaveri teemale läheneti eri rakurssidest ja mitte ainult ideede tasandil, vaid ka klaveri kui instrumendi asukoha valikust lähtuvalt: suurel laval või n-ö publiku poolel parteris, või hoopis kammerlikumas, vaheseinaga poolitatud saalis. Lavastuse „Solist” etendusel istus publik aga hoopis suurel laval, näoga saali poole. Ja tõesti, võib-olla ei peagi inimene meie esindussaalis ainiti vahtima oreliprospekti vägevaid vilesid, seda enam et Estonia kontserdisaali oreli viletsa olukorra tõttu seda pilli enam aastakümneid ei kasutata. Kõrvalepõikena mainin, et mind tegi kadedaks hiljutine visiit Helsingi Musiikkitalosse, kus suures saalis ilutseb uus orel ja alumise korruse saalides on veel kaks erineva orelirepertuaari esituseks sobivat
orelit.
23. X, solist Elena Bashkirova (Saksamaa). Kavas: Wolfgang Amadeus Mozart, Felix Mendelssohn-Bartholdy, Fanny Mendelssohn Hensel ja Antonín Dvořák
Moskvas sündinud Iisraeli pianist ja kammermuusik Elena Bashkirova, pianist Dmitri Bashkirovi tütar, on lisaks tegevmuusiku elukutsele Jeruusalemma rahvusvahelise muusikafestivali asutaja ja Felix Mendelssohn-Bartholdy seltsi president, kes elab alates 1992. aastast koos oma abikaasa, pianist Daniel Barenboimiga Berliinis.
Tallinna kontserdil kõlasid palju kuuldud Mozarti helinditele meeldiva täiendusena neli osa Antonín Dvořáki tsüklist „Poeetilised meeleolud”(„Poetické nálady”) op. 85 (B 161). Tsükli nimi on eri keeltesse tõlgitud pisut erinevalt, saksa keelde „Poetische Stimmungsbilder”, inglise keelde „Poetic Tone Pictures”, samas iseloomustab kumbki tabavalt selle tämbriliselt pitoreskse tsükli olemust, nagu näiteks „Videvikutee” („Nächtlicher Weg”) — tsükli esimene, alt üles, läbi kolme tessituuri kolmkõlades kulgev, taeva avarusse küündiva efektiga pala — või soprani tessituuris kõlanud imekaunis kantileen palas nr 9, „Serenaad”.
Teise üllatava teosena pakkus Bashkirova kuulajatele osi Fanny Mendelssohn Henseli 1841. aastal loodud 12 klaveripalast ja postluudiumist koosnevast tsüklist „Aastaring” („Das Jahr”, H 385), mis on muusikaajaloos esimene teada olev aasta kaheteistkümnele kuule loodud klaveritsükkel. (Meile tuntud ja palju mängitud Tšaikovski klaveripalade tsükkel „Aastaajad” valmis 35 aastat hiljem.) Ettekandele tulid tsükli neli osa: nr 4: „Aprill. Capriccioso”, nr 5: „Mai. Kevadlaul”, nr 6: „Juuni. Serenaad” ja nr 7: „Juuli. Serenaad”. Kuuldu kinnitas tõika, et Mendelssohn Henseli harmooniakäsitlus on julgemgi kui ta kuulsal vennal Felixil, ja tekitas tõsise huvi selle loojaisiksuse vastu. Sestap toon järgnevalt ära seiku Fanny Mendelssohn Henseli elust.
Fanny Mendelssohn sai esimese klaveriõpetuse oma emalt, kes pärines kontsertpianistide suguvõsast perekonnanimega Itzig. Muusikahariduse algusaastad kulgesid Fannyl ja tema vennal Felixil koos: 1815. aastal õppisid nad Pariisis klaverit Marie Bigot’ käe all, kes olevat olnud sõprussidemetes Ludwig van Beethoveniga. 1819. aastal õppisid elu lõpuni lähedaseks jäänud õde-venda tuntud muusikaõpetaja Carl Friedrich Zelteri juures ja astusid hiljem koos Berliini Sing-Akademiesse. Sellest ajast pärinevad Fanny Mendelssohni esimesed teosed, soololaulud. Pärast abiellumist tuntud ajalooliste teemade maalija Wilhelm Henseliga võttis Fanny 1831. aastal Berliinis üle Mendelssohni majas toimuvate pühapäevakontsertide korraldamise. Neil intiimse ja koduse õhustikuga salongikontsertidel esines Fanny solistina, juhatas koori ja orkestrit, kusjuures sealse publiku hulk ulatus mõnikord kahesaja külaliseni.
Fanny Mendelssohn Henseli loomepärandisse kuulub üle 470 teose, sealhulgas oratoorium, mitmeid kantaate, orkestriavamäng, soololaulud, kammermuusika teosed ja kolm kindla perekondliku sündmuse puhul loodud orelilugu, millest ühe pikkus on vaid 30 takti. Kaks täispikka oreliteost on loodud 3. oktoobril 1829 aset leidnud Fanny Mendelssohni ja Wilhelm Henseli laulatustseremoonia puhuks. Noorpaari protsessiooni kirikusse saatis orelil Eduard Grell Fanny Prelüüdiga F-duur. Oma vennalt Felixilt oli Fanny tellinud piduliku tseremoonia lõpumuusika, mida aga sel ajal Inglismaal haigevoodis veetnud vend valmis ei saanud. Nii saatiski Fanny oma laulatuse hommikul Grellile pompoosse 30-taktilise Prelüüdi G-duur fragmendi.
Bashkirova oli kavva võtnud kolm Mozarti teost, mis annavad ilmselgelt tunnistust interpreedi eelistustest. Mozarti 1783. aastal Linzis loodud Klaverisonaadis nr 13, B-duur [KV 333, (315c, tuntud ka „Linzi sonaadina”)] avaldub Mozarti temaatiline ja vaimne seos Johann Christian Bachiga. See enamasti bravuursuse ja ülemeeliku optimismiga tembitud teos kõlas Bashkirova sõrmede all ülipehmelt, kuidagi pastelsetes toonides. Sonaadi II osa Andante cantabile pääses mõjule oma julgete harmooniakäänakute ja dissonantsidega, samuti viimase osa Allegretto grazioso mänglev rondoteema. Pianisti tõlgenduses võttis siin-seal maad tundlik, kaduvhabras pianissimo, mis mõjus hõrgult ja muutus õhtu kulgedes omamoodi kontserdi „tunnusmärgiks”.
Esitusele tulid ka minoorse ja traagilise alatooniga, 1785. aasta maikuus loodud Fantaasia nr 4 c-moll (KV 475) ja aasta varem valminud Klaverisonaat nr 14, c-moll (KV 457). Nii sonaat kui Fantaasia c-moll on pühendatud Mozarti kunagisele õpilasele Therese von Trattnerile, kelle kirjastajast mehe üüripinnal Mozart Viinis elas. Pilvitult rõõmsameelse päikesepoisi Mozarti loomingus tavatu minoorse Fantaasia konfliktsele algusfiguurile järgneb kuus julgete modulatsioonidega muusikalist lõiku, mis on kantud heroilisest tõsidusest, isegi süngusest.
1783. aastal loodud Sonaat nr 14, c-moll (KV 475) on Mozarti teoste kronoloogilise kataloogi koostaja Ludwig Ritter von Köcheli sõnul helilooja olulisim klaverisonaat, mis „ületab kõiki teisi sonaate tulisuse ja kirglikkusega, mis viimse noodini sellest läbi õhkub, olles eelkäijaks Beethoveni klaverisonaatidele”.
Bashkirova Mozarti-tõlgendus oli pisut tavatu, pigem impressionistlik ja tundeline kui energeetilise rütmivedruga ja teravalt klaaride dünaamiliste motiivide vastandusega. Oleme ju sädelevaid Mozarti-esitusi kuulanud ka haruldase selguse ja tämbrivärvinguga haamerklaveri vahendusel, küllap on see meie taju „ära hellitanud”.
Elena Bashkirova.
Nikolaj Lundi foto
24. X, Kirke Karja. Kavas: improvisatsioonid, Gregor Kulla, Kaja Draksler, Felix Hauptmann, Maria Faust, Matiss Cudars ja Ester Mägi
Pianistist heliloojat Kirke Karjat tunneb kuulajaskond eeskätt osalemise ja laialdase kontserditegevuse poolest džässtrios Karja–Renard–Wandinger, kuid äärmiselt elamusliku klaveriõhtu kulgedes selgus, et ta on ka suurepärane solist. Pianist kasutas meediumina ka prepareeritud klaverit, õigemini pianiinot.
Karja sõrmede all sündisid põnevad kõlatransformatsioonid, tajutavaks sai muusika kui protsess ja muutumine; eriline määramatuse tsoon, eri kõlakoega helikangad tekitasid kuulajaskonnas ilmselgelt kõrgendatud tähelepanu. Iga teose lõppedes valitses saalis ainulaadne, puhastavalt teraapilise mõjuga vaikushetk. Seejärel kostis taas eredakõlalisi motiive: klaasikildude või jääpurikate-kristallide klirin kõrges tessituuris, impulsiivsed ja rütmikad, kaose tühjusse lõikuvad vaheosad, üles-alla paiskuvad põnevad passaažid, siis jälle ostinato-bassi järelejätmatu motiiv. Siin-seal said entroopia sügavustest alguse erinevad kõlakihistused, tekkimised-hääbumised muutusid ajapikku massiivsemaks, paisudes lõpuks suurte kellade kõlaks. Ühtse voona kulgenud esituses tundis kuulaja kõrv ära rahvalaulukatkeid, mis kaikusid otsekui udusse mattuva Eesti maastiku kohal… Luban endale minna siin nostalgiliseks ja sentimentaalsekski: meenub rida Valter Ojakääru laulust „Oma laulu ei leia ma üles” Leelo Tungla sõnadele Heli Läätsa häälega, või: „Üle vainude valendav aur, vahulillede udune voodi… Igaühel on südamelaul, igaühel on see isemoodi…” või: „lähen karjateed, karukell käes…” Tundub, et Kirke Karja on oma südamelaulu üles leidnud.
25. X, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Neeme Järvi juhatusel, solist Olga Kern. Kavas Sergei Rahmaninovi Klaverikontsert nr 2 ja Antonín Dvořaki 9. sümfoonia „Uuest maailmast”
Moskvas sündinud Olga Kern on tähelepanuväärne artist, kes võitis 2001. aastal USAs Texase osariigis esimese naisena Van Cliburni konkursi selliste pianistide nagu Radu Lupu, Alexander Kobrin, Vadim Cholodenko jt mantlipärijana. Juba 17-aastaselt Rahmaninovi konkursilt võidu noppinud Kern alustas õpinguid viieaastaselt oma ema käe all. Alates 2017. aastast on Kern Manhattani Muusikakooli õppejõud. Kontserdi kavalehel ilutses pikk loetelu orkestritest, kelle ees ta on soleerinud, alates Detroidi ja Tokyo NHK sümfooniaorkestrist ja lõpetades Tšehhi Filharmoonikutega. Film „The Cliburn: Playing on the Edge” (Peter Rosen Production, Inc., KERA-TV, Dallas/Ft. Worth ja Van Cliburn Foundation, 2001) annab hea ülevaate Olga Kerni ja tema konkurentide emotsioonidest sellel märgilise tähendusega konkursil.
Kontserdi kavas (koost. Eveli Kõrvits) oli ära toodud Sergei Rahmaninovi lähedase sõbra Joseph Hoffmanni tsitaat, iseloomustamaks Rahmaninovi kui pianisti: „kullast süda ja terasest käed”. Sergei Rahmaninovi peetakse vene muusika viimaseks suureks romantikuks, Tšaikovski traditsioonide jätkajaks.
Olga Kern soleeris Sergei Rahmaninovi Klaverikontserdis nr 2 c-moll op. 18 (1901), mille helilooja pühendas hüpnoterapeut Nikolai Dahlile tänutäheks oma tulemusliku depressiooniravi ja enda loomingu juurde tagasi toomise eest. Nimelt ei kirjutanud helilooja pärast 1. sümfoonia ebaõnnestunud esiettekannet vaimse madalseisu tõttu kolm aastat mitte ühtegi teost. Oma Klaverikontserdi nr 2 esiettekandel soleeris Rahmaninov ise, teda saatis Moskva Filharmooniaorkester Aleksandr Ziloti juhatusel. Kerni koostöö ERSO ja Neeme Järviga oli laetud energiast, emotsionaalsest siirusest ja südamlikkusest ning kõik kokku tekitas osalejates, eeskätt kuulajaskonnas tõeliselt ülendatud seisundi.
Kontserdi teises pooles esitati Dvořáki paguluses loodud Sümfoonia nr 9 e-moll op. 95 alapealkirjaga „Uuest maailmast” (1893). Nimelt sõitis Dvořák 1882. aastal rahvusliku konservatooriumi rajaja Jeannette Thurberi kutsel New Yorki, kus ta asus selle õppeasutuse etteotsa, kuhu jäi 1895. aastani. Dvořáki 9. sümfoonia esitasid 1893. aastal Carnegie Hallis New Yorgi Filharmoonikud. Dvořák ei püüa selles sümfoonias matkida ameerikalikku stiili, ometi tundusid mingid intonatsioonid, just oma meloodiajoonise ja erilise laia paatose poolest mulle ameerikalikud. Sümfoonias leidub ka programmilisi elemente, nimelt teist ja kolmandat osa on mõjutanud Henry Longfellow’ eepiline poeem „The Song of Hiawatha” („Hiawatha laul”). Siin annab tooni romantiseeritud vaade ameerika indiaanlaste elule ja tavandilugudele, samuti põlisrahva riitustele ja pidustustele. ERSO ja võrratu Neeme Järvi edastasid kuulajatele elamusliku tipptasemel ettekande.
Olga Kern.
Chris Lee foto
26. X, galakontsert „Klaveril ainult tüdrukud. Pühendusega Clara Schumannile ja Fanny Hensel Mendelssohnile”. Kavas: Clara Schumann, Fanny Hensel Mendelssohn, Amy Marcy Beach, Ester Mägi, Sofia Gubaidulina, Volha Padhaiskaja, Lili Boulanger, Maria Szymanowska, Cécile Chaminade
Festivali galakontsert oli pühendatud Clara Schumannile ja Fanny Hensel Mendelssohnile ning piduõhtul esinesid kümme eesti pianisti. Kavas olid naisheliloojate teosed. Age Juurikase esitatud avalooks oli Amy Marcy Beachi romantilis-pateetiline „Ballaad” op. 6. Järgnevalt astusid lavale duo Maila Laidna ja Tiiu Sisask, solistid Kristiina Rokaševitš, Sofia Khvichia, Kadri-Ann Sumera, Tähe-Lee Liiv ning lõpus duo Kärt Ruubel ja Karoliina Aavik. Kontserdil kõlasid Fanny Hensel Mendelssohni „Kolm klaveripala neljale käele”, Ester Mägi „Vana kannel” (mis kõlas ka Kirke Karja soolokontserdil) ja Eestis 1970. aastatel tuntuks saanud, praegu Saksamaal elava Sofia Gubaidulina „Chaconne” (1962), millel tahaks eraldi peatuda. See ajastu avangardi esindav, kvadraatses taktimõõdus teos on pungil põnevaid, erineva faktuuriga lõike, alustades algusteema jõuliste värviplärakatena mõjuvatest klastritest kuni ehtbachiliku, kontrapunkti stiilis läbi viidud bicinium’ini lõigus piú mosso.
Amy Marcy Beachi „Farewell Summer” op. 102, nr 1 (1924) oma heas mõttes salonglikkusega mõjus kireva kava lõikes lõõgastava vahepalana, valgevene helilooja Volha Padhaiskaja algselt orelile loodud teos „Vaikuse tsoon” („Silence Zone”) oma kahenoodilise, kellalöökidena liikuva bassi ostinato’ga kõlas hüpnootiliselt, meenutades inglise renessansshelilooja William Byrdi kuulsat klahvpillilugu „The Bells”.
Kuulata sai veel Lili Boulanger’ ekstsentrilist „Kolme klaveripala”, Clara Schumanni „Variatsioone Robert Schumanni teemale” op. 20, poola helilooja ja pianisti Maria Szymanowska teost „Suur valss” neljale käele, Cecile Chaminade’i „Karnevalivalssi” („Valse Carnevalesque”) op. 73 jms. Õhtu pidulikkust ja variantsust toonitasid videoinstallatsioonid, mille autoriks oli Alyona Movko-Mägi.
Kontsertidele eelnenud, mõtlemisainet pakkunud klaveriteemalistel vestlustel osalesid Age Juurikas, Toivo Nahkur, Ia Remmel, Neeme Järvi, Neeme Raud, Kadri-Ann Sumera, Liisa Hirsch, Taavi Kerikmäe, Kristel Pappel, Mihhail Lotman, Joonas Hellerma ja Maarja Kangro. Puudutati põnevaid teemasid minevikust, teisalt loodi ka tulevikuvisioone. Teatavasti on soolokontserdi ettevalmistamine koos kava valikuga pikk protsess, nii nagu kirjanikul romaani kirjutamine, kuna teosed peaksid omavahel sobima ja suhestuma ning asjaosaliste väitel kulub umbes aasta, enne kui protsess lõpule jõuab. Juurikase võrdlust soolokontserdi ja romaani kirjutamise vahel kinnitab lõik Käbi Laretei raamatust „Mahagonipuust tiibklaver”:
„Enne kui asusin raamatuid kirjutama, ei aimanud ma, kui palju on kirjandusel ja muusikal ühiseid nimetajaid. Avastasin, et nii ühe kui ka teise puhul kehtivad teatud põhireeglid ning et keel võib olla niisama hajuv, aga ka niisama täpne kui muusika. Muusikateose selgeks õppimisel ja raamatu kirjutamisel on samuti kokkupuutepunkte: nii näiteks tuleb visioone kinnistada ääretu täpsusega, mis ei nõua mitte ainult kannatlikkust, vaid ka mõistmist ja ausust. Ning julgust.”
Vestlustel teemal „200 aastat klaveriõhtuid” joonistusid välja põletavad küsimused: kas eluskunst jääb püsima?, kas klaveriõhtu on tänapäeval elujõuline žanr?, kuidas on lood pianistide järelkasvuga? Ilmselge on see, et Ferenz Liszti algatatud, sõpruskonna raames peetud õdusad salongiõhtud ja praeguse aja klaveriõhtud on oma sisult väga erinevad ja vaevalt küll pidas Liszt oma teoseid luues silmas tänapäeva Steinway klaverit! Tema lemmik oli olnud Bechsteini firma klaver, mis on oma kõlalt ja klahvikäsitluselt hoopis teistsugune pill.
Möödanikus on peaaegu igas kultuuriloo harus esile kerkinud oma n-ö kuldajastu ning umbes kuuekümneaastasest lähiajaloost on teada, et ka Eesti kuulajad on klaveri sooloõhtutele kaasa elanud täissaalides, kui siinmail on esinenud suurkujud, näiteks Emil Gilels, András Schiff, Evgeni Kissin jpt. Minoorse noodina täheldati ühel aruteludest, et kahjuks kipuvad tänapäeval meie klaveriõhtutel saalid olema pooltühjad, põhjuseks vähene eelinfo, ja et klaveriõppes on praegu eestlasi umbes 40 protsendi ringis. Kusjuures eksperdid kogu maailmas on märganud noorte hulgas selle traditsiooni hääbumise tendentse, seda just mängumaneeri liigse ühtlustumise tõttu.
Vestluses „Klaver — piirid või nende puudumine” arutleti selle üle, mida kõike saab heliliselt esile manada 88 klahvi ja kolme pedaaliga pillil. Või jääb sellest tänapäeval pisut väheks? Nüüdisheliloojad on püüdnud lõhkuda piire väljendusvahendite valikul ja otsinud senitundmatuid võtteid, elavdamaks vana tuntud klaveriheli. Uuendused ja erinevad kõlaesteetikad on kahtlemata inspireerivad, näiteks kui kaks erinevalt tempereeritud häälestusega klaverit kõlavad koos, või erilised glissando-efektid, samuti tänapäeval üsna levinud ettevalmistatud klaver ja mitmesugused heli füüsilise manipuleerimise vahendid (nt keelte näppimine). Olulise teemana toodi vestlusse sisse tänapäeva esitustraditsiooni kokkuleppeline olemus. On neid, kes tahavad kuulata ikka ja jälle kavades korduvaid „muuseumi taieseid” ja teatud-tuntud esitusviisi, kuid ka neid, kes janunevad kokkuleppelisust eiravat tõlgendust. Siin on minu arvates interpreedil oluline leida mingi tasakaalupunkt. Kui kokkuleppelisus ühtib võimalikult palju helilooja kavatsusega, on tulemus suurepärane, kuid on olemas ka teine äärmus, nimelt originaalitsemine ja teadlik kokkuleppelisuse lõhkumine, mis võib osutuda hoopis „trikitamiseks”, n-ö müügihitiks. Sest kui interpreedi põhimureks ja eesmärgiks on üllatada ja teistmoodi olla, siis see pole helilooja suhtes aus.
Mažoorse noodina jäi aruteludelt kõlama konstateering, et oleme tänapäeval tänu ajaloolisele repertuaarile võrratult rikkamad ja saame jälgida klahvpillimuusikas erinevaid kihistusi, alates renessansist kuni nüüdisajani. Olgu see siis haamerklaveri tämbrirohkus või prantsuse barokkmuusikas levinud, paljudele tabamatu notes inégales’i fenomen. Vestlusel „Paguluse ohvrid ja viljad” oli samuti positiivne alatoon, kui pidada silmas Dvořáki ja Rahmaninovi raketilikku tähelendu just paguluses veedetud aastatel. Ja galakontserdieelne vestlusring „Loomingulised naised: vabadused ja piirangud ajateljel” lisas olemasolevale teemade arendusele juurde veel palju sarmikaid seiku.
Mehis Pihla näidend „Solist” Käbi Laretei elust
Legendaarse eesti pianisti, 48 aastat Rootsis paguluses veetnud Käbi Laretei kirjandustegevus sai alguse 1970. aastatel. Eestit õnnestus tal külastada alles möödunud sajandi 90-ndatel. Eestlased armastavad seda säravat loojanatuuri, tema säravaid kontsertesitusi ja pihtimuslikke raamatuid. Käbi Laretei autobiograafiliste raamatute põhjal valminud lavastus „Solist” oli austavaks kummarduseks sellele erakordsele pianistile, kelle surmast möödus eelmisel aastal kümme aastat. Tänu lavateose autorile Mehis Pihlale ning lavastajale ja kunstnikule Kersti Heinloole koos oma tiimiga, näitlejatele Kersti Kreismannile (nimiosa), Märten Metsaviirule ja noort Käbi nii helis kui sõnas kehastanud pianistile Kirke Karjale (ka muusikaline kujundaja) kujunes etendusest festivali „Klaver” igati rikastav kultuurisündmus.
