FESTIVAL „TALLINN FEAT. REVAL” 2024

Avakontsert 23. novembril Mustpeade maja valges saalis

Solistid: Endrik Üksvärav (tenor), Reet Sukk (plokkflööt ja barokkflööt), Taavi-Mats Utt (plokkflööt), Peeter Sarapuu (barokkfagott), Joshua Cheatham (viola da gamba, Prantsusmaa). Eesti Barokkorkester ja kammerkoor Collegium Musicale, kapellmeister Andrew Lawrence King. Kavas Georg Philipp Telemanni kantaadid „Gottes Liebe gehet weit” (TWV 1:640) ja „Wer ist wohl wie du” (TWV 1:1587), Kontsert F-duur plokkflöödile, fagotile ja orkestrile (TWV 52:F1), Kontsert e-moll plokkflöödile, flöödile ja orkestrile (TWV 52:e1) ning Kontsert a-moll plokkflöödile, viola da gamba’le ja orkestrile ( TWV 52:a1).

Avakontsert Mustpeade majas: Georg Philipp Telemanni Kontsert F-duur plokkflöödile, fagotile ja orkestrile. Andrew Lawrence King (harf) ja Peeter Sarapuu (barokkfagott).

Eesti Barokkorkester on tegelikkus nüüd ka minu jaoks, mul ei olnud õnnestunud seda varem kuulata. Orkestri liider harfi mänginud kapellmeistri Andrew Lawrence Kingi kõrval, viiuldaja Meelis Orgse oli taas väärilisel kohal ja Georg Philipp Telemanni looming kõlas täies hiilguses. Telemanni muusika haarab kaasa ja kutsub muusikuid lustima.  Rõõmu tegi eriti orkestri viiulirühm — milline energia ja vabadus oli nende mängus! Telemanni instrumentaalkontsertide puhul tuleb kindlasti esile tõsta soliste: Reet Sukka, Taavi-Mats Utti, Joshua Cheathami ja virtuoosse mänguga hiilanud Peeter Sarapuud. Eriline maiuspala kontserdi kavas oli Telemanni kuulus Kontsert e-moll (TVW 52: e1). See oli üks paremaid ettekandeid, mida ma olen selle teose puhul kuulnud. Tundus, nagu oleks kohati rakendatud nn terrassidünaamikat, üleminekud ühelt dünaamikalt teisele olid selgelt puänteeritud. Mõlemas Telemanni kantaadis jätkas orkester oma mahlaka kõlaga mängu. Kammerkoor Collegium Musicale paistis silma kauni ühtlase fraseerimisega.

Kapellmeister Andrew Lawrence King ja tenor Endrik Üksvärav.
Anna Pärdi fotod

Kantaadis „Gottes Liebe gehet weit” („Jumala armastus ulatub kaugele”) tundus tenor Endrik Üksvärava forte kohati liiga vali, oodanuksin dünaamikas rohkem vaiksemaid nüansse. Tema kaunis tenorihääl oleks kandunud üle orkestri ka pingutamata. Ka legato’t võinuks rohkem olla. Ent  tema stiilitaju töötas hästi. Kantaadis „Wer ist wohl wie du” („Kes küll on nagu sina, Jeesus”) maldas ta laulda vaiksemalt. Päris hästi kõlas selle aaria „Verweilt euch nicht ihr Glaubens­hände!” („Ärge viivitage, te usu käed!”). Meeldiv oli ka Üksvärava üldine hoiak ja olek, milles polnud jälgegi staaritsemisest. Avakontsert ter­vikuna tõstis ootused järgnevate kontsertide suhtes päris kõrgele.

„Den Haag 1999” 24. novembril Tallinna raekojas

Matthew Wadsworth (teorb, Suur­britannia), Joshua Cheatham (viola da gamba, Prantsusmaa) ja ansambel Cantores Vagantes koosseisus Reet Sukk (plokkflööt ja barokkflööt) ja Taavi-Mats Utt (plokkflöödid). Kavas Jacques-Christophe Naudot’ (u 1690–1762), Robert de Visée (u 1655–1732), Marin Marais’ (1656–1728) ja Louis-Antoine Dorneli (1680–1757) teosed.

Kontsert „Den Haag 1999” Tallinna raekojas. Vasakult: Joshua Cheatham, Matthew Wadsworth, Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt.

Kontserdi pealkirjale andis selgituse sissejuhatavas sõnavõtus Taavi-Mats Utt. Nimelt  õppisid Reet Sukk ja Taavi-Mats 1999. aastal Haagi konservatooriumis, kust sai alguse nende koostöö viola da gamba mängija Joshua Cheathamiga.

Kontsert oli Empfindsamkeit’i õppetund. Viis teost kavas olid baroki tantsusüidid. Nagu Taavi-Mats Utt mainis, muutus teoste järjekord kontserdi käigus ja nii oli järje pidamine mõnevõrra keeruline. Pean aga ennekõike mainima, et ka festivali korraldajad mängivad võimekalt ega jää milleski alla oma rahvusvahelistele kolleegidele. Selle üle on hea meel.

Kavas oli kaks tantsusüiti Robert de Viséelt: Süit d-moll (Pièces de théorbe et de luth, 1716) ja D-duur. Kavalehelt võis lugeda, et Visée oli Bachi kaasaegne. Võib-olla olid väga tantsulised  karakterid ühtlasi Bachi mõjuga. Marin Marais’ teoses „La desolée ou passacaille lente” (Süidist nr 6 c-moll, Pièces en Trio, Pariis, 1692) mõjus Joshua Cheathami ja teorbimängija Matthew Wadsworthi mäng sümbiootiliselt. Cheatham kasutas mõnevõrra isegi vibrato’t — nii ei mindud n-ö puristliku tõlgenduse teed.

Kuulajana oli minu jaoks õhtu tipphetkeks Wadsworthi mängitud Marin Marais’ tundeline teorbilugu „Sonnerie de Sainte Geneviève du Mont-de-Paris” (La Gamme et Autres Morceaux de Symphonie, 1723). Samas demonstreeris mängija konkreetselt teorbi mänguvõimalusi. Õnneks suutsid isegi vaiksed helid summutada läbi akende tuleva Raekoja platsi jõuluturu müra.

„Modo & Pratica del Diminuir”/„Veneetsia Sylvestro Ganassi ajal” 26. novembril Tallinna raekojas

Ansambel More Hispano (Hispaania) koosseisus Vicente Parrilla (ansambli kunstiline juht, plokkflöödid), Vera Schni­der (harf), Maria González (orel, klavessiin), Teodoro Baù (viola da gamba). Kavas renessansiajastu heliloojate Jean Moutoni (u 1459–1522), Jacquet de Mantua (1483–1559), Giacomo Fogliano (1468–1548), Marchetto Cara (u 1465–1525), Cipriano de Rore (1515/16–1565), Adrian Willaerti (u 1490–1562), Nicolas Gombert’i (u 1495 – u 1560), Giuliano Tiurtino (u 1510–1569) ja Josquin Desprez’ (u 1450–1521) teosed.

Teoste (esitustavade) restaureerimine ajalooliste faktide ja isiklike suhete tuvastamise kaudu on loonud seosed teiste heliloojate teostega. Kõige ulatuslikum renessansiaegsete kaunistuste kogu on Sylvestro Ganassi traktaat „Fontegaraga” (1535), „kuid selles puuduvad tegelikud muusikateosed”. (Kavaraamat) See tähendab, et puuduvad täpsemad teadmised muusikateostest endist. „See esitab tänapäeva interpreetidele kaks olulist väljakutset: esiteks ei ole kindlalt teada repertuaar, milleks Ganassi võis oma kaunistusi kasutada, teiseks jätab Ganassi poolt kaunistatud teoste puudumine meid eeskujudeta, mis aitaksid uute lugude ornamenteerimisel.” (Kavaraamat) Kaunistuste liitmine ajaloolisse konteksti ja konkreetsetesse teostesse on nõudnud väga visa uurimistööd, et mitte öelda „arheoloogilisi kaevamisi” või vähemalt põhjalikku tööd erinevates arhiivides. Ja vaja on ka loomingulist suhtumist. Mitte mingil juhul ei olnud tegemist kuiva akadeemilisusega! Ansambli mäng ja nende mängitud muusika oli täisvereline.

Enamuses kontserdil kõlanud teostest soleeris plokkflöödimängija Vicente Parrilla. Tema oligi see, kes mängis Ganassi sulest pärit kaunistusi. Cipriano di Rore teoses, kus  musitseeriti ilma plokkflöödita, mängis kaunistusi osavalt viola da gamba mängija Teodoro Baù. Veneetsia ja Antwerpeni meistrite teosed olid mulle suuremalt osalt tundmatud, vahest ehk paar lugu tulid tuttavad ette: Adrian Willaerti „Io amai sempre” (Madrigal à 4) ja Josquin Desprez’ „Nymphes nappes” (Chanson à 6).

Teoste teekond publikuni toimus nii: Sylvestro Ganassi kaunistused → võimalikud teosed → elav süntees → ettekanne (publik).

„Le Souffle Gothique”/„Gooti hingus” 28. novembril Rootsi-Mihkli kirikus

Ansambel Into the Winds (Prantsusmaa) koosseisus Adrien Reboisson (pommer, bombard, plokkflöödid), Annabelle Guibeaud (pommer, plokkflöödid, trummvile), Rémi Lécorché (slide-trompet, busine, plokkflöödid), Marion le Moal (bombard, plokkflöödid) ja Laurent Sauron (löökpillid). Kavas muusika 13.–16. sajandi Euroopast.

Ansambel Into the Winds.

Prantsuse ansambli Into the Winds kontsert oli kõrvadele värskendav kogemus. Tahan peatuda pilliarsenalil. Bombard on oboe esiisa, busine pikk metallist trompet. Plokkflööte oli kahes pikkuses, julgen nimetada neid sopran- ja altpillideks. Pommer on pikk puidust toru. Löökpillimängijal oli kasutada mitu erinevat pilli: tamburiin, kvadraatne kahe käega (mõlemalt poolt) mängitav trummilaadne löökpill, väikesed timpanid ja jala külge seotud kuljused.

Kuuldele tuli läbilõige 13.–16. sajandi Euroopa hiliskeskaja ja vararenessansi puhkpillimuusikast. Tuntumad heliloojad kavas olid Guillaume de Machaut, Guillaume Dufay, Francesco Landini, Pierre Attaignant. Eriti selgesti eristatav oli Dufay helikeel. Kavas oli ka mitme anonüümse helilooja teoseid. Hoomasin, et alustati kõige vanema materjaliga, arhailise kõlaga tantsuliste ja rütmikate lugudega. Nende juurde naasti veel ka kava lõpus. Huvitav oli jälgida, et plokkflöödimängijad musitseerisid neis üksteisest kvartide ja kvintide kaugusel. See tõi meelde näiteks Perotinuse (Notre-Dame’i koolkonda kuulunud, 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul tegutsenud prantsuse helilooja) muusikalised võtted.

Vaimustunud publik nõudis kontserdi lõpus välja kaks lisalugu. Kuulajad tõusid spontaanselt püsti aplodeerima. Seda ansamblit oleksin soovinud kuulata veel ja veel.

Väike tähelepanek: festivalil torkas silma publiku vähesus. Kas publik ei ole seda festivali veel üles leidnud? Ometi täidab see Tallinna kontserdielus olulise lünga. Festivali kava ülesehitus oli meeldiv, seekord kuulis muusikat alates 13. sajandist kuni 18. sajandini ja galantse stiilini.

„A Matter of Love”/„Kõik keerleb ümber armastuse” 29. novembril Niguliste kirikus

Josué Meléndez (tsingid) ja Maria Mozorova (orel, Šveits). Kavas Giovanni Gabrieli (1554/1557–1612), Georg Böhmi (1661–1733), Johann Sebastian Bachi (1685–1750), Giovanni Pierluigi da Palestrina (u 1525–1594), Pieter Corneti (1570/1580–1633), Josué Meléndezi, Andrea Falconieri (u 1586–1656), Michael Praetoriuse (1572–1621), Tranquinio Merula (1595–1665), Nicola Porpora (1686–1768), Claudio Monteverdi (1567–1643), Thomas Tallise (u 1505–1643), Jean-Jacques Beauvarlet-Charpentier’ (1734–1643) ja Piet­ro Baldessari (1683–1768) ning 17. sajandi lõpu anonüümsete heliloojate teosed.

„A Matter of Love”/„Kõik keerleb ümber armastuse”. Josué Meléndez (tsingid) ja Maria Mozorova (orel). Helena Langi fotod

Uus kogemus oli mulle Niguliste kiriku väike orel, mis asub üleval altari lähedal kiriku läänelöövis — oivaline pill kammermuusika ja vanamuusika jaoks. Tsink osutus väga paindlikuks ja mitmekülgseks pilliks. Tsingimängija tutvustas publikule mitut eri suurusega pilli (ilmselt häälestuse tõttu). „Kõik instrumendid on omamoodi paindlikud. Nii nagu romantismiajastu orelil saab lõpuks mängida ka vanemat repertuaari, võib tsink põigata ka romantilise repertuaari juurde. Pealegi dokumenteerivad uued avastused tsingi kasutamise Tšehhimaal Brnos 1814. aastal. Seega oleme kohandanud kava vastavalt a= 440 Hz orelite iseärasustele, sobitamaks tsinki kõiksuguste orelitega ja näitamaks mõlema instrumendi paindlikkust erinevate ajastute repertuaari esitamisel.” (Tsitaat kavaraamatust)  Josué Meléndezi jutust sai kuulaja teada, et tsingil on ka teisi nimetusi: cornetto ja corno caccia.

„Sel kontserdil saavad kokku 16.–18. sajandi repertuaar algupärases renessansiaegses esitusviisis ning algselt häälele ja muudele pillidele kirjutatud teoste töötlused,” öeldakse kavaraamatus. Kontserdi avas Giovanni Gabrieli teos „Canzon seconda a 4”. See tuli mulle tuttav ette ansambli Hortus Musicus 1980. aastate lõpul ilmunud kassetilt. Erinevalt Hortus Musicuse esitusest kasutas Josué Meléndez ohtralt kaunistusi. Järgnes organistilt Georg Böhmi koraal „Allein Gott in der Höh sei Ehr”.  Palestrinale omast polüfooniat kuulis näiteks loos „Io son ferito ahi lasso”. Omaette terviku moodustasid kontekstist lahutatud tantsusüitide osad: Andrea Falconieri „Corriente dicha la mota”, anonüümsete heliloojate teosed „Passacalles de primer tono” ja „Canción para la Corneta con el Eco” ning Michael Praetoriu­se „Ballet”. Tranquinio Merula „Capriccio cromatico” orelile mõjus väga tänapäevaselt. Galantset stiili esindasid kontserdil Jean-Jacques Beau­varlet-Charpentier’ „Grand Choeur en Rondeau” ja Pietro Baldessari „Sonata per il Cornetto. Allegro”.

Noortekontsert 30. novembril Niguliste kiriku Antoniuse kabelis

Üles astus MUBA renessanssplokkflöötide ansambel koosseisus Lisandra Toomet, Mia Novek, Monika Väliste, Anni Nurmsalu ja Helena Laving. Kavas Anthony Holborne’i (1545–1602), Cipriano de Rore (1515/1516–1565), Pierre Passereau (tegutses aastail 1509–1547), Michael Praetoriuse (1571–1621), Giovanni Giacomo Gastoldi (u 1554–1609) ja anonüümse itaalia helilooja (u 1520) teosed.

Kavalehe järgi on ansambel veel ilma nimeta, see on kooliansambel. An­thony Holborne’i tantsusüidis täitsid kõik ansambli liikmed oma ülesandeid laitmatult. Tore oli ettekandele lisatud koreograafia, ansambli liikumine, kohtade vahetused. Cipriano de Rore kaks lugu, „Anchor che col partire” ja „Come la notte” olid oivalised palad demonstreerimaks õpilaste omandatud mänguoskusi. Viis plokkflööti tekitasid koosmängus ilusaid ülemhelisarju. Kavast oli mulle varasemast tuttav Giovanni Giacomo Gastoldi pala „L’innamorato”.

Kahjuks ei kuulnud ma 24. novembri noortekontserti Niguliste kiriku Antoniuse kabelis. Hardy Hännikäineni ja Lili Talimaa noortekontsert oli kavavihikus paigutatud lõppu, „päris” kontsertide järele. Avastasin selle vea alles 30. novembril.

Püha Cecilia päev: noorte muusikute galakontsert 30. novembril Arvo Pärdi keskuses

Galakontserdil Arvo Pärdi keskuses mängisid VHK, Tabasalu Muusika- ja Kunstidekooli, MUBA ning EMTA õpilased ja üliõpilased, juhendajateks Ene Nael, Natalia Kostrõkina, Tõnu Jõesaar, Reet Sukk, Reinut Tepp, Taavi-Mats Utt, Imbi Tarum ja Meelis Orgse.

Kontsert oli üles ehitatud nii, et alguses esinesid algajad ja järjest tuli üha nõudlikumaid teoseid, kui pärast lapsi esinesid noored ja täiskasvanud. Laste hulgast on raske kedagi esile tõsta, kõik olid ühtemoodi tublid. Gavotte’is G-duur klavessiinile J. S. Bachi Prantsuse süidist nr 5 tõmbas tähelepanu Irene Reinmani (VHK) loomulik fraseerimine: temas on tunda muusiku joont. Küpsemat musikaalsust näitasid üles ka Karina Pihor plokkflöödil ja Mihkel Vesingi klavessiinil (Tabasalu MKK ja VHK) Daniel Purcelli Sonaadis Seconda d-moll. Küpset musitseerimist demonstreeris Vesingi ka J. S. Bachi Prelüüdi ja fuuga C-duur esitusel. Kammermuusikalist teineteisega arvestamist võis tajuda Aiga Taali (barokkviiul) ja Jordi Lopezi (klavessiin, mõlemad EMTA) Giovanni Paolo Cima Sonata in G/„Concerti ecclesiastici” esitusel. Girolamo Frescobaldi teose „Toccata prima” ettekandel paistis silma Svetlana Rodionova (EMTA) näpuosavus keeruliste kaunistuste mängimisel.

Claudio Monteverdi teose „Jubilet” esitasid sopran Maria Komarova ja klavessinist Svetlana Rodionova (mõlemad EMTA). Laulja intonatsioon jättis soovida. Tema hääl ei ole veel õiges­ti „kehas”, see on ülakehas: rinnakorvis ja kurgus. Soovitan tal tegelda hingamistehnikaga, et ta leiaks üles oma hääle, selle spetsiifilise kvaliteedi ja tämbri. Virtuoosse duona esinesid Anni Nurmsalu ja Lisandra Toomet (MUBA) Telemanni Duosonaadis (TWV40: 101) kahele plokkflöödile. Viola da gamba mängija Helena Laving (MUBA) on valmis muusik; seda ta tõestas kahes loos, Tobias Hume’i teoses „I am falling” ja Diego Ortezi „Recercadas”.

Viimase kontserdil kõlanud teose, Telemanni kantaadi „Wandelt in der Liebe” ettekande tõlgendus oli kõige professionaalsem. Esitajateks (MUBA) olid Mathias Lantin (laul), Monika Väliste (barokkflööt), Mia Sepp (barokkviiul), Helena Laving (viola da gamba), Magnus Saar (klavessiin). Ansambel mängis veatult. Mathias Lantinil on meeldiv hääl ja ühtlased registrid ning ta reageeris välkkiirelt karakterivaheldustele. Tunda oli hea lauluõpetaja kätt. Head teed talle, edu ja õnne!

Eesti vanamuusika taimelaval pulbitseb elu. Selle väli on avar ja mitmekesine, lapsi on vanamuusika õppijate seas palju ja professionaalsed õpetajad hoiavad leeki põlemas.

Noortekontsert 1. detsembril Niguliste kiriku Antoniuse kabelis

Havryl Sydoryk (klavessiin) ja Lissandra Toomet (plokkflööt). Kavas Johann Jacob Frobergeri (1616–1667), François Couperini (1668–1733) ja Andrea Par­chami (17. saj II pool — u 1730) teosed.

MUBAsse õppima tulnud võrratu ukraina klavessinisti Havryl Sydoryki pillide hulka kuuluvad veel ka klaver, viiul ja flööt ning ta tegeleb ka komponeerimisega. Nii Frobergeri Süidis C-duur kui ka Couperini Süidis nr 6 näitas Sydoryk üles suurt stiiliteadlikkust; tantsulised karakterid olid selgesti eristatavad ja tema mäng nüansside poolest rikas, mis lõi tasakaalus oleva terviku. Lisandra Toomet osutus Andrea Parchami Sonaadi G-duur ettekandel peene stiilitajuga muusikuks.

Paraku tähendas Niguliste kiriku avatud uste päev ja tasuta sissepääs seda, et kõnesumin ja üldine melu tegi kontserdi jälgimise üsna keeruliseks. Halb kokkusattumus. Nii ei kuulnud ma Taavi-Mats Uti sõnavõtust enne kontserti kahjuks mitte silpigi.

„Armastuse klavikord: David Kellneri pärandus” 25. novembril ja 1. detsembril Mustpeade maja valges saalis

Meelis Friedenthali näidend „Armastuse klavikord” Eestis tegutsenud helilooja, sõduri, muusikaõpetaja, poeedi ja ka Tartus pandimaja pidanud ja hiljem Stockholmis elanud David Kellneri (1670–1784) elust. Lavastaja: Lembit Peterson. Kunstnik: Riina Vanhanen. Muusikaline kujundus: Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe. Valguskujundus: Helvin Kaljula. Osades: Dorotea Kellner, David Kellneri lesk — Mare Peterson, Anna Chris­tina König, Regina Gertrud Schwarzi tütar — Maria Teresa Kalmet, Georg Gustav Kellner, David Kellneri ja Dorotea Kellneri ristipoeg — Karel Käos, Christian Friedrich Seeliger, David Kellneri venna Christiani pojapoeg, saksa kiriku organist, David Kellneri assistent — Jonathan Peterson, Ernst Johan Londicer, kunagine imelaps ja Kellneri õpilane — Tarmo Song, Notar — Helvin Kaljula, Teenijatüdruk — Rea Haljasmäe, Naine — Merlin Kivi. Muusikud: Anna-Liisa Eller (kandled ja arpanetta) ja Taavi Kerikmäe (cembal d’amour ja klavikord). Produktsioon: festival „Tallinn feat. Reval” koostöös Theatrumiga, 2024. Esietendus 6. XI 2024 Tartu Ülikooli muuseumis.

Meelis Friedenthali näidend „Armastuse klavikord”. Esiplaanil Dorotea Kellner — Mare Peterson, seisavad Georg Gustav Kellner — Karel Käos, Anna Christina König — Maria Teresa Kalmet ja Teenijatüdruk — Rea Haljasmäe. Anna Pärdi foto

Asjaolu, et festivali „Tallinn feat. Reval” kavas on ka Theatrumi etendus, mis on valminud spetsiaalselt festivali jaoks, kruttis mu ootused kõrgele.

Lembit Petersoni lavastuse mõistmise võtmeks sai mulle sõnapaar „äraoleku juuresolek”. See Kellneri „äraolek” on kõnekam kui muude, s.o näidendi tegelaste, „juuresolek”: Kellner on justkui ära, aga samas kohal. Kõik selle näidendi tegelased räägivad ühel või teisel moel David Kellnerist — räägivad, kuid ei taba temas olulist, teavad üksnes legendi temast. Vast ainult Kellneri lesk Dorotea Kellner teab, mäletab ja tunnetab seda, kes tema abikaasa oli. Tal ei ole illusioone kadunud abikaasa suhtes. Dorotea Kellner on lüliks ülejäänud tegelaste ja härra Kellneri vahel, ka „äraoleku” ja „juuresoleku” vahel.

„Armastuse klavikord” on elegantne kammerlik lavastus. Kõik, mis toimub, mida räägitakse, valmistab vaatajaid kuulama kadunud Kellneri muusikat, tema väljundit, mis ei närtsi ega sure. Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe esitavad Kellneri muusikat väga intiimsel ja pühendunud moel. Lavastuses kõlab muusika David Kellneri lautopalade kogumikust „XVI Ausersene Lauten-Stücke” (1714). See muusika „paitab” ja julgen öelda, et  lohutab kuulajaid.

Näidendi tegevus keskendub David Kellneri maise vara jagamisele. Mare Peterson Kellneri lese Dorotea­na teeb sügavuti mõjuva vana naise rolli. Oma elu ära elanud proua Kellneri pilk on suunatud juba teispoolsusse, ta ütleb korduvalt, et ta tahab ära surra. Ta tegeleb abikaasa viimase soovi täitmisega ja kutsub testamendis mainitud isikuid pärandi jagamisele. Kogu etenduse jooksul teeb ta vist vaid ühe otsese etteheite. Olles näinud oma mehe elu, teab ta, mida tähendab muusiku amet — vaesust ja pettumusi. David Kellnerit on aidanud eluga materiaalselt toime tulla tema pandimaja pidaja amet. Ta püüab tuua reaalsusse Kellnerite ristipoega Georg Gustav Kellnerit (Karel Käos), kes unistab muusiku, õigemini organisti karjäärist — ta nimetab noormeest otsekoheselt naiivseks. Luhtunud unistusi esindab lavastuses Ernst Johan Londicer (Tarmo Song), „kunagine imelaps” ja Kellneri õpilane. Näitleja heidab üle lava oma tegelase luhtunud plaanidest tingitud kibestumuse. Maria Teresa Kalmet on Anna Christina Königi rollis lihtsameelne, kuid seda sümpaatsel, meeldival moel. Jonathan Petersoni mängitud Christian Friedrich Seeliger on Londiceri vastand, edukas muusik: näitlejalt jõuline osatäitmine. Ka väiksemad rollitööd — Teenijatüdruk (Rea Haljasmäe), Naine (Merlin Kivi) ja Notar (Helvin Kaljula) — mõjuvad värskendavalt.

Kes tahab aja maha võtta, mingu ja vaadaku seda etendust.