Märt-Matis Lille mütopoeetiline lavaline oratoorium „Emajõe sünd” vokaalsolistile, segakoorile, fonogrammile, elektroonikale, löökpillidele (2 mängijat), kandlele, näitlejale ja tantsijatele koos videoga. Helilooja ja muusikajuht: Märt-Matis Lill. Libretist: Valdur Mikita. Lavastaja ja kaaslibretist: Margus Kasterpalu. Lavastus- ja kostüümikunstnik: Kristjan Suits. Loodusdokumentaali režissöör: Remek Meel. Videokunstnik: Taavi Varm. Valguskunstnik: Priidu Adlas. Dirigent: Endrik Üksvärav. Liikumisjuht: Ingmar Jõela. Helirežissöör: Tammo Sumera. Produtsent: Danel Pandre. Tegelased: Emajõgi — Iris Oja, Kobras — Andres Mähar, Saarmas — Endrik Üksvärav, teised Emajõe asukad — tantsijad Ingmar Jõela, Steffi Pähn ja Germo Toonikus; Naine kandlega (Vanemuine) — Anna-Liisa Eller, mehed löökpillidega — Vambola Krigul ja Anto Õnnis; Poiss õngega — Madis-Martin Kasterpalu ning kammerkoor Collegium Musicale liikmed. Esietendus 14. VI 2024 Tartu Lodjakojas „Loodusloovusfestivalil”.
Eesti iidses regilaulus sisalduv teadmine, et lauldes (taas)luuakse maailm, tõuseb kollektiivsest alateadvusest üha selgemalt teadvustatud sfääri. Maailm ei ole mitte ainult loodud ürghelide kaudu (millest räägivad nii loomismüüdid kui ka modernne füüsika). Kvantfüüsikasse süüvides avaneb mõistmine, kuidas puhta teadvuse olekus luues saab esile tuua kõrgemat versiooni iseendast ja sedakaudu ka maailmast. Mütoloogia ja regilauluga suhestudes on võimalik sügavamalt aduda inimeseks kehastunu tegelikku loomispotentsiaali. „Emajõe sünni” keskne teema, voolamine, suhestub nii maailma (taas)loomise kui ka inimhinge teekonnaga siin planeedil.
Märt-Matis Lille eelmised suured muusikateatriteosed „Tulleminek” (2017) ja „Suidsusannasümfoonia” (2019) otsisid muusikalise rännaku kaudu vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele. Ooper „Tulleminek” oli lisaks sõjafenomeni uurimisele ka sõna otseses mõttes tulle minek, retk sügavale inimolemuse sisse, et seda mõista. Et näha ja tajuda mustreid ja protsesse inimpsüühikas, mõistmaks toimuvat välisilmas.1 „Suidsusannasümfoonia” keskmes oli loomine printsiibina ja maailma korrastamise vahendina ning kollektiivse puhastumise vajadus, mida sümboliseeris kõikehõlmav suitsusauna raamkujund. Ühe teemana tõusis esile vältimatu vajadus vaadata otsa oma Varjule ja liikuda individuatsioonis faasi, kus jõutakse kõigi oma aspektide integreerimisel sügava sisemise ühtsuseni.2 Millisele rännakule viib kuulaja-vaataja „Emajõe sünd”?
Kobras (Andres Mähar) vestab Vanaisast ja maailma loomisest (III pilt).
Mütopoeetilisse oratooriumi on Lill hõlmanud ka kosmilise tasandi. „Emajõe sünd” algab nähtamatust eksistentsist ehk maailma loomisest, voolab ja voogab Emajõena (ja ühtlasi inimese hingejõena) läbi maalilise Eesti ja aegade kirevuse ning tõstab kuulajad-vaatajad viimases pildis uuele tasandile. Vesi on läbi aegade olnud „üleminekumeedium”, mis ühendab nähtamatut ja nähtavat maailma, Rilke on vett nimetanud „vedelaks taeva elemendiks”. Emajõgi peategelasena valitseb aega ja ruumi lavateose pildis, sõnas ja muusikas ning on laval personifitseerituna Iris Oja väärikas, nappide mõjuvate žestidega edasi antud tegelaskujus.
Kõigile kolmele Märt-Matis Lille mainitud suurteosele on omane iselaadne, muusikateatriteose jaoks täiesti tavatu struktuur — paljude kunsti avaldumisvormide ja kultuurikihistuste kaasamine ja teose ebakonventsionaalne ülesehitus. Igas neist kolmest lavalisest suurvormist on helilooja taotluseks hõlmata ülimahukaid tähendusvälju, neid omavahel kombineerides, ühendades, sünteesi otsides, elu suuri küsimusi fookusse tõstes. Esmapilgul on iga lavastusega tekkinud tunne, et materjalikihistusi on ühe teose jaoks liiga palju ja et ähvardab eklektilisuse kreen. Ent see kirevus ei ole postmodernistlik, sest kõigis neis teostes otsitakse materjali paljususe tagant elu väga erinevate avaldumisvormide ühisosa, looditakse tunnetuse sügavamaid kihistusi, ollakse teel äratundmisteni, mis võivad selgineda kollektiivse teadvuse pimealasid läbi valgustades. Ja igaühe puhul neist kolmest oopusest ilmneb teose lõppedes mingi uus metatasand.
Nagu sageli nüüdisaegse muusikateatri puhul, ja seda eriti Märt-Matis Lille loomingus, on „Emajõe sünnile” keeruline leida žanrimääratlust. Kavavihikus on toodud ka teine žanrinimetus: multimeedialavastus kaheksateistkümnes pildis. Visuaal jälgib ja järgib Emajõge lättelt suudmeni, Pühajärvest Peipsini, ja ühtaegu nii läbi ajaloo kui ka nelja aastaaja. Teose loodusmuuseumist laenatud visuaalne algus — videofilm maailma loomisest teaduse pilgu läbi — mõjub tervikteose kontekstis pisut võõrkehana, olles kunstiteoses minu jaoks liiga konkreetne. Oleksin eelistanud Lille sugestiivsele muusikale täienduseks midagi, mis jätnuks kujutlusvõimele rohkem ruumi. Etenduskoht, Lodjakoja laevaehitussaal, ei võimaldanud orkestri kaasamist, seetõttu olid teose sümfooniaorkestri lõigud eelsalvestatud ja kõlasid salvestiselt ERSO esituses Endrik Üksvärava dirigeerimisel. „Emajõe sünni” muusikaline osa on aga vaatamata sellele niivõrd kaalukas ja kandev, et multimeedialavastuse määratlus ei ole siiski kohane. Mütopoeetiline oratoorium žanrimääratlusena annab edasi teose monumentaalsust ja sakraalset mõõdet, jättes aga hõlmamata kogu vormi. Kuna tegemist on siiski lavastatud teosega, milles on tegevad vokaalsolist, jutustaja, koor ja instrumentalistid ning tantsijad, oleks sisuliselt õigem määratlus multimediaalne lavaline oratoorium. Teosel on ka ooperlikku mõõdet, ühe ajaloolise paralleelina võiks tuua siinkohal Purcelli-aegse semiooperi Inglismaal. Teose pikkus on üheksakümmend minutit ühes joones ilma vaheajata.
„Emajõe sünni” visuaalse lahenduse telg, lisaks looduskaadritele Emajõest, on Põhjala rahvaste maailmakäsitluse ja muinasmüütide võimsa mõtestaja Kaljo Põllu kaheksa graafilist lehte sarjadest „Kalivägi” ja „Kodalased”, milles ühendub siinpoolne ja sealpoolne ehk nähtav ja nähtamatu maailm. Kujundid Põllu graafilistelt lehtedelt (nii staatiliselt kui ka animeeritult) on saadikud müütilistest aegadest ja teispoolsusest ning nende kohalolu on tugevalt tuntav ka siis, kui neid parasjagu kaadris ei ole. Valdur Mikita on lisaks libretole loonud müüte käsitleva, kontsentreeritud saateteksti, mille iga peatükk on omaette miniessee ja lisab lavateosele veel ühe mõõtme.
Päikese kummardamine Hüperboreas (II pilt).
Elu fenomeni üks oluline aspekt on pidev kahe pooluse ühendamise, tasakaalustamise ja harmoneerimise püüdlus — ühelt poolt lahustumine ja voolamine, teisalt kindlasse struktuuri tarduv tihenemine. Sellele kaose ja korra vahel liikuvale protsessile vastab ka vee olemus Maal. Pidevas muutumises liigub ta oma erinevate agregaatolekute vahel, aurustudes õhku, voolates ja lainetades vedelas olekus, jäätudes ja jälle sulades ning ühendades seega pidevas ringluses meie planeedi erinevaid olemisvorme ja piirkondi. See tasand tuli teoses hästi esile, nii loodusvideos kui ka tervikteose muusikalises dramaturgias.
„Emajõe sünni” avastseenis „Maailma loomine” on helilooja kasutanud materjali oma varasematest teostest, seda ka elektrooniliselt töödeldes, tulemuseks mõjuv helipannoo (mida eelistan salvestist vaadates kuulata ilma loodusmuuseumi videota): tumedatest ürgimpulssidest välja kasvav helimasside järkjärguline tihenemine, uute foonide ja liinide lisandumine, pingestatud areng heliväljade kuhjudes, mis loob kujutluspildi aine vormumise protsessist. Vähehaaval lisanduvad õrnad trillerid puupuhkpillidelt toovad silme ette võrsumise, Elu sünni planeedil Maa. Järgneb rituaalne stseen müütilise Hüperborea ajastust. Valgetes rüüdes kooriliikmed eesotsas Endrik Üksväravaga ja löökpillide rütmilisel toetusel tõstavad üheskoos taevavõlvile Päikest sümboliseeriva ikoonilise kujundi Kaljo Põllu graafiliselt lehelt „Siinpoolne ja sealpoolne maailm” — väga mõjuv stseen. Järgneb Kopra kõne Vanaisast ja maailma loomisest, sisuks üks levinumaid maailma loomise lugusid eesti folkloorist, maa loomine tükikesest tahkest ollusest, mille kobras suurte vete sügavikust üles toob. See müüt sisaldab endas tõdemust, et mis tahes loomisprotsessis tuleb esmalt sukelduda — teadvuse sügavikesse.
Kui kolm esimest pilti toimisid suurvormi sissejuhatusena, siis neljandas siseneb peategelane Emajõgi, esmalt siia ilma sündides, kaitsetu ja haavatavana nagu inimene. Saateks kõlavad sekundiliikumisel põhinevad regilaululised sünnisõnad. Muusikaliselt on kogu teose üheks oluliseks väljendusvahendiks väikestest ja suurtest sekunditest koosnevad ahelliikumised, mis on hea kõlaline võrdpilt Emajõe veevoogude keerlemistele, pöörlemistele, neeldumistele, tuiklemistele, tormlemistele.
Neljandast kuni kuueteistkümnenda stseenini on kogu tegevustik seotud Emajõega, alates selle sündimisest Pühajärvel kuni suubumiseni Peipsi järve. Sümboolselt on sellesse teekonda hõlmatud ka inimese elukaar sünnist surmani. Kehastada sedavõrd võimsat nähtust nagu Emajõgi ei ole lihtne ülesanne ei heliloojale, lavastajale ega esitajale. Ühest küljest on voolamine elu igikestva muutumise võrdpilt, teisalt on suur julgustükk teha jõest muusikateatriteose peategelane, sest ehkki lakkamatult muutuv, on jõgi oma välises vormis ikkagi monumentaalselt staatiline. Küllap ka seetõttu jäid teose loojad määratluse „oratoorium” juurde. Iris Oja kehastatud Emajõe liikumise plaan esindab väärikat staatilisust — üksnes ta käed voogavad vaikselt —, voolamine ja elusus kõlavad eeskätt hääles, muusika kaudu.
Muusikateatriteosele vajalikku dünaamilist elementi on sisse toodud n-ö inimlike sündmuste kaudu, mis leiavad aset Emajõe ääres. Vahelduseks voogavatele stseenidele kuuleme Kopra armulaulu, mis on ootamatult eksootilise helikeele ja habaneera rütmiga (kõrvalpilk inimlikule veidrusele?), näeme agressiivset, punasel taustal kolmnurgaga (sic! ohvrikolmnurk) markeeritud sõjastseeni, teose lõpupoole mehist laevaehitust ja seejärel lustakat joogilaulu. Loomulikult lisavad ka kolm tantsijat oma liikumisega muutlikku, elustavat elementi.
Oluline kihistus teoses on Aleksander Suumani, Artur Alliksaare, Jaan Kaplinski, Uku Masingu ja Henrik Visnapuu luule. Teost läbib koorilt kõlav Emajõe kujund tekstil „ainult kaasa minna”, vahelduva taktimõõduga, kahest viietaktilisest lausest koosnev, hoogsa meloodilise lähtega kromaatilisse pulseerimisse suubuv tunnusmeloodia. Sellesse kujundisse on elavalt kätketud jõevoolu karakter. „Emajõe sünni” kangasse on komponeeritud ka viis rahvalaulu kõlamodernistlikult nauditavais ümberütlemistes.
Sõjaepisoodile järgneva Emajõe ja Vanemuise kohtumise stseeni kandlesoolos tihenevad Emajõele iseloomulikud kromaatilised keerlemised järjest intensiivsemaks. Kevadise looduspildi peale on ilmunud Kaljo Põllu graafiline leht „Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu läheme?”. Kandlesoolost kasvab välja Visnapuu luulele loodud muusikalis-atmosfääriline avardumine puhtamasse ruumi: „Kõik mu ümber lauluks muutub, mida vaatan, mida puutun, nagu heliseksin ise helendusen imelisen.” Pärast transformatiivseid sündmusi on inimene saanud ühenduse Loojaga, vaim on saanud vabaks ja hingejõgi pääsenud takistusteta voolama. See apoteooslik helenemine, mis asub teose kuldlõikepunktis, kuulutab ette „Emajõe sünni” viimast pilti.
Emajõe (Iris Oja) avardumine Võrtsjärve loojangu kumas (VIII pilt).
Kristi Kuuse fotod
Mõtisklused oma maast ja suurest tammest viivad laevaehituseni, löökpillimängijad Vambola Krigul ja Anto Õnnis nautisid ilmselgelt selle muusikalist ekvivalenti. Laevaehituse stseenist võrsuv joogilaul toob endaga kõverpeeglihuumorit. Seejärel viib Emajõe teekond Kaljo Põllu „Päikesevene” müstilise silueti saatel sügistalve, uuesti kõlab „ainult kaasa minna” — seekord aastaringi pimedama ja külmema faasi ning inimelu kahanemise ja kustumise poole — lihtsa ja loomulikuna, elu igavese muutumise väljendusena. Kauni talvise pildi taustal ja sfäärilise muusika saatel mähitakse Emajõgi (Iris Oja) pikkadesse valgetesse kangastesse ja kantakse stseeni lõppedes lavalt ära. Üks ring on täis saanud. Muusikas kõlab see avardumisena sügavusse – Emajõe sügavusse, teadvuse sügavikesse…
Pärast Alliksaare luuletuse „Lootust peab pälvima” värsside vaibumist saabub hetkeks pimedus. Vaikselt hakkavad kõlama viimase stseeni karged helid, mis kasvavad vähehaaval fanfaarseks kirgastumiseks, ekraanile on ilmunud päikesesõõris veekogu. Kobras läheneb sellele ja lükkab lahti Lodjakoja lükanduksed. Avaneb vaade lodjale, mida teoses ehitati. Valgetes rüüdes osatäitjad lähevad laevale ja kutsuvad publikut tulema lodjakojast välja. Viimase pildi pealkiri on „Maailma taasloomine”.
Märt-Matis Lille, Valdur Mikita ja Margus Kasterpalu koostöös (algstaadiumis oli meeskonnas ka Hasso Krull) loodud mütopoeetilisel oratooriumil „Emajõe sünd” on märksa ulatuslikum roll kui üksnes ühe muusikateatri algupärandi lisandumine meie kultuurilukku „Kultuuripealinn Tartu 2024” raames. See värav, mis avaneb „Emajõe sünni” viimases pildis pärast Eesti müütilise pärandi ja maise eluvoolu kunstilist abstraheerimist, avab praeguse aja ülimalt turbulentsete muutuste keerises sümboolselt uue teadvustasandi. Elu vaatemäng — nii nagu me seda oleme harjunud kogema — on ainult üks mõõde tasandite paljususes. Liikudes kõrgemasse teadvusse, avardub ruum puhtamasse eksistentsi.
Viited:
1 Vt Saale Kareda 2017. Tulle minek. — Teater. Muusika. Kino, nr 6.
2 Vt Saale Kareda 2019. Kõndimine voolavatel kividel. Märt-Matis Lille muusikalavastusest „Suidsusannasümfoonia”. — Teater. Muusika. Kino, nr 3.
