Jevgeni Gribi ballett „Valgus maailma lõpust” Alisson Kruusmaa muusikale. Libretist: Eero Epner. Lavastaja-koreograaf: Jevgeni Grib. Muusikajuht ja dirigent: Kaspar Mänd. Dirigent: Andres Kaljuste. Dekoratsioonikunstnik: Kristjan Suits. Kostüümikunstnik: Tanel Veenre. Valguskunstnik: Priidu Adlas. Osades: Naine 1 — Marta Navasardyan või Laura Maya; Naine 2 — Anna Roberta või Ami Morita; Mees 1 — Joel Calstar-Fisher või Marcus Nilson; Mees 2 — William Newton või Ali Urata; Laps — Rudolf Kulla või Artur Malsub (MUBA); Lind — Akane Ichii või Nanae Maruyama. Vokaalsolist: Karis Trass või Kadri Kõrvek. Loodusjõud, Maailma teke ja kaasaeg: Eesti Rahvusballeti tantsijad. RO Estonia orkester. Produktsioon: Eesti Rahvusballett, 2024. Esietendus Rahvusooperis Estonia 29. XI 2024.
„Valgus maailma lõpust” on läbinisti algupärane balletilavastus; kõik selles on uus, nii lugu ise kui teoses kasutatavad lavalised vahendid selle väljendamiseks. Lavastusmeeskond on ammutanud ainest nii aegade hämarusest kui tänapäevast, erinevatest allikatest, kultuurikihtidest ja isiklikest väärtushinnangutest ning seega kajastab ballett Jevgeni Gribi ja tema meeskonna avarat maailmataju ning -tunnetust.
See on sümbiootiline teos, mille kõik osised on lavastuslikult võrdväärsed, ükski neist ei domineeri. Meie harjumuspärasel, klassikalistele standarditele üles ehitatud balletimaastikul on selline lähenemine üsnagi uus ja ainulaadne. Teose tervik mõjub intensiivselt, seestpoolt välja kasvava põlemisena, kandes ja säilitades balletile omast romantilis-lüürilist ja poeetilist tooni, kuid tuues selle kõrvale nüüdisaegse jõulise kehakeele. Gribi tantsutehniline käekiri on tihe ja ühtaegu läbi põimitud mitmete tantsuliste tegevustega. Tõeliselt hea meel on mul aga selle üle, et Estonia laval on nüüd ka üks lavastus, mis on sotsiaalselt aktuaalne ja mõtlemapanev ning rikastab oluliselt teatri repertuaarivalikut.
Eero Epner on kirjutanud oma esimese balletilibreto, mida on aidanud kujundada lavastusmeeskonna pikad omavahelised vestlused. Vaatajale suuniseid andev sisukirjeldus on valminud koostöös lavastaja ja heliloojaga, kuid samas jääb publikule võimalus isiklikuks mõttearenduseks ja erinevate lavaliste vahendite kaudu loodud kujundite lahtimõtestamiseks. Visuaalseid kujundeid näeme lavastuses palju; ühel ja samal kujundil võib olla mitu tähendust, mis muudab lavastusega suhestumise huvitavaks isiklikuks rännakuks.
Alisson Kruusmaa muusika on õhuline, ruumiliselt dünaamiline ja kohati väga hõre, vaid mõnda üksikut pilli kasutav, ning siis jälle mitmekihiline ja nüansirikas. Helilooja on kasutanud väga erinevaid heli tekitavaid vahendeid, loomaks värvikaid varjundeid ja pooltoone ning romantilis-lüürilistest õrnadest emotsioonidest kuni destruktiivsete seisunditeni ulatuvat õhustikku. Tsiteerides Kruusmaad: „Nüüdismuusika puhul ongi huvitav see, et sul pole kammitsevaid traditsioone, kuidas midagi tõlgendada. Samas on sul võimalus olla loojatega ühes inforuumis, istuda laua taga, õhtusööki nautida ja mõtteid vahetada.” (Tsitaat kavaraamatust, lk 9) Esietendusel mõjus muusika Kaspar Männi dirigeerimisel meditatiivselt, jaanuaris nähtud etendusel oli dirigendipuldis Andres Kaljuste, kelle käe all sündinud etendus moodustas hea nüansirikka terviku.
Jevgeni Gribi/Alisson Kruusmaa ballett „Valgus maailma lõpust”. Eesti Rahvusballett, 2024. Kristjan Suitsu suurejooneline lavakujundus raamib kogu lavastust ja sulandub pidevalt liikudes sellega kokku justkui koreograafiaga kaasa tantsides.
Tanel Veenre mitmekihilised kostüümid on õnnestunud, selgelt tuleb nähtavale tema tundlik terviklahendus. Oma abstraktsuses väldivad need illustratiivsust, püüdes kujundite abil edastada tegelaste seisundeid ja sõnumit. Enamasti on värvigamma mustvalge, erandiks Linnu värvikas kostüüm ja looduse rohelus lavakujunduses (dekoratsioonikunstnik Kristjan Suits). Ainest on ammutatud Vana-Kreekast: Naise 1 kitooni meenutav, kuid õhuline ja läbipaistev valge hõlst ja Linnu pikem värvirõõmus kostüüm moodustavad harmoonilise terviku. Balletirühma second skin-lahendusega kostüümid, millele on trükitud vanakreekakeelsed apokalüpsisele viitavad tekstid Johannese ilmutusraamatust, on kujundina väga õnnestunud. Nende pealt ära võetavad, maskuliinselt laiaõlgsed ja lahmakad mustad ülikonnad mõjuvad jõuliselt ja süngelt, tuues publikuni tänapäeva destruktiivsed meeleolud. Hetkiti varjavad ülikonnad ära tantsijate väljendusrikaste kehade liikumise, kuid kujundina on need vägagi põhjendatud. Meeldejäävad olid ka loodusolendite abstraktsed maskid.
Kristjan Suitsu suurejooneline lavakujundus raamib kogu lavastust ja sulandub pidevalt liikudes sellega kokku justkui koreograafiaga kaasa tantsides. Rahvusooperi väike lava töötab kahjuks tema jõulisele ja avarale ruumitunnetusele vastu — suuremal laval oleks sellise lähenemise tulemus palju mõjuvam, õhulisem ja kõnekam. Lavakujunduse mobiilsus toob nähtavale rahmeldava, elu kontrollida püüdva inimese suutmatuse valitseda ja muuta seda, mis on inimesest suurem, abstraktsus aga annab vaatajale mõtteainet ja võimaluse isikupäraseks tõlgenduseks. „Lugu räägib meile sellest, mida me soovime või ei soovi näha. See on abstraktne peegel minevikust, olevikust ja tulevikust,” ütleb Sults. (Tsitaat kavaraamatust, lk 10) Tervikut toetab kenasti Priidu Adlase valgusrežii.
Jevgeni Gribi algupärase lavastuse keskseks, kandvaks kujuks on Naine kui looduse kehastus. Naine kui looduse loodu, looming ja looja, elu edasiviija. Lavateoses sünnib ka Naise 1 ja Mehe 1 armastuse vili, Laps, kelle roll on küll üksnes põgus, viidates bioloogilise elu jätkumisele. Naist armastab Mees kui maailma „edasi viiv” jõud, kes samas vastandub talle oma sooviga allutada, omada ja oma eesmärgi nimel ka hävitada. Soovides olla valitseja ja looduse kontrollija, kaotab ta ajapikku nii oma armastatu kui ka sihi silme eest. Huvitavaks võtteks on siin Naise ja Mehe olemuse väljendamine isiksuse kahestumise kaudu: vastandatud on inimese algne, puhas olemus inimkonna tekkimise aegadest ja tänapäeva inimese destruktiivne, ahnitsev olemus „maailma lõpu” ajal. Naine 1 ja Mees 1 kujutavad endast looduse puhast, rikkumata osa. Nende tantsutehnikas on põimunud klassikaline tants ja plastilised duetid, nüüdisballetile omased liikumised põrandal ning väiksemad ja suuremad tõsted. Duetid kahe tegelase vahel on balletile omaselt lüürilis-romantilised. Huvitav ja lavastust rikastav on Linnu tegelaskuju. Lindu võib sümbolina mõtestada mitmeti, kuid tema seos Naisega viib mõttele, et tegemist on hingelinnuga, kes kannab endas hävimatut seost loodusega. Isegi siis, kui Mees 1 tahab linnust vabaneda ja tapab ta, puhub Naine 1 talle elujõu uuesti sisse. Hingelindu, kes elab Naises edasi, ei saa tappa isegi mitte Mees 1.
Mees 1, kes avastab oma füüsilise jõu ja impulsi allutada puhas loodus omakasu nimel, kaotab sellega kontakti. Tahe olla kuningas ja valitseja viib ta eemale Naisest 1, kes kuulub jätkuvalt kokku suure loodusega. Maailmataju erinevus viib neid teineteisest aina kaugemale. Mehe puhul avaldub soov loodust allutada esimese impulsina puu maa seest välja tõmbamises. Kui esietendusel jäi see lavastuslik hetk pigem illustratiivseks puulehtede sasimiseks, siis jaanuaris vaadatud etendusel tuli Mehe 1 jõuproov puu kallal hästi nähtavale. Ürgse vägilase vägitegu ja sellele järgnevat võidujoovastust võinuks julgemaltki toonitada.
Kui Naine 1 ja Mees 1 toovad vaatajateni maailma algusaja, siis Mees 2 ja Naine 2 kujutavad oma tegevuse ja tantsuga tänapäevast depressiivset ning destruktiivset inimest, keda iseloomustavad ohjeldamatu tarbimine ja ahnus. Nad on rahuolematud, ekslevad ja kaotanud kontakti loodusega. Neid tegelasi kujutatakse hoopis teistsuguste tantsuliste vahenditega: katkestatud, rebivad ja järsud liigutused vaheldumisi viskleva põrandatehnika ja plastiliste tõstetega. Nende liigutused justkui jooksevad kinni, kaotades loomulikkuse ja asendudes tõmblemisega. Naine 2 tantsib ka kogu lavastuse ainsa varvastantsu. Ta on nagu kuninganna, üsnagi maskuliinne ja ratsionaalne, täielik vastand Naisele 1. Üsna mitmes duetis on kõik neli korraga laval, tuues läbi erineva plastilise kehakeele nähtavale lõhestunud isiksuse olemuse.
Naine 1 — Marta Navasardyan ja Mees 1 — Joel Calstar-Fisher.
Huvitav, meeldejääv ja mõtlemapanev on esimese vaatuse koreograafiline stseen ostukärudega. Kärudel troonivad naised on nagu ostukuningannad, kes on samal ajal ka ilusad „tooted”, mida üks endast lugu pidav mees endale lubada saab. Kärusid lükkavad mehed on hoolimata oma täitunud soovist allutada ja vallutada nii keskkond kui naine ikkagi rahulolematud ja lennutavad hoogsalt kärusid koos nendel väänlevate naistega mööda lava. Mehe 2 ja Naise 2 roll ning balletirühma koreograafia on Jevgeni Gribil lahendatud impulsiivse ja jõulise nüüdisaegse tantsutehnika abil. Siin on tunda mõjutusi Ohad Naharini Gaga tehnikast, mille Grib omandas möödunud suvel New Yorgis, kus täiendas end Mark Morris Dance Centre tantsukoolis. Lisaks on ta kasutanud ka tänavatantsu elemente ja tehnilisi võtteid. Koreograafia on laval mitmedimensiooniline ja -tasandiline, ühendades teadliku ja alateadliku liikumise nüansse.
Ostukärude stseenile järgneb orgiastseen, kus balletitrupp ja solistid kujutavad seksuaalseid naudinguid. Stseeni koreograafia on üles ehitatud mitmetele kordustele ja lõpeb väga kujundlikult: inimesed kaotavad oma näo, selle katab tontlik, mitme londiga abstraktne mask, mida püütakse liigutada pearingide abil. Paraku liiguvad pikad londid kehvasti ning nende viskamine jääb nõrgaks ja jõuetuks. See on huvitav kujundlik võte, mis vajaks edasiarendust.
Naine 2 — Anna Roberta ja Mees 2 — William Newton.
Sellest näotust massist eraldub vaid Naine, kes ei suuda seda enesehävitamist taluda. Esimese vaatuse lõpetab Naise 1 ja Naise 2 harmooniline, sünkroonse koreograafiaga duett. Murdudes ja tõmbudes eemale mehe ennasthävitavast eluviisist, on ja jääb Naine looduse kehastuseks. Duett on ilus ja soe, laetud positiivsete emotsioonide ja harmooniaga.
Kui esimene vaatus on tihe nii kujunditelt, emotsioonidelt kui ka tegevustikult, siis teine vaatus toob nähtavale kaosesse paisatud inimesed ja esimese vaatuse lõpus tekkinud maailmalõpu eelaimuse tõeks saamise. Teises vaatuses loob pinget hoopis kohale jõudev teadmine inimese suutmatusest maailma kontrollida ja oma tahtele allutada. Lavaline tegevus aeglustub, aeg justkui seisataks enne katastroofi. Pinge käib koreograafias siiski veidi maha, sealjuures muutub aga eriti oluliseks lavakujunduse tantsisklev ja liikuv kujundite mäng. Abstraktsed külgseinad pöörlevad, alla langev taevas ja jõuliselt puhuv tuul annavad märku ohu lähenemisest ja peatse lõpu saabumisest. Nähtavale tuleb hirm, sest veendumus, et inimene on looduse valitseja, on lõplikult lüüa saanud — inimene on jõuetu kosmiliste jõudude ees. Väljenduslikult täpselt ja hästi tabatud tunnetusega sammub balletirühm sirgjoones publiku poole, emotsioonitult, oma saatusega leppides surmale vastu minnes. Mees 2 oma suutmatuses midagi muuta langeb ohjeldamatu hirmu küüsi ja Naine 2 tapab ta. On see kaastundeakt või vabastab Naine 2 Mehe 2 tema ekslikust veendumusest, et ta on maailma valitseja? Erinevatel etendustel nägin seda stseeni tantsituna eri varjunditega, mis oli omakorda huvitav. Esietendusel oli see justkui mehe lämmatamine, et temast vabaneda. Jaanuaris sama kooseisu vaadates nägin tapmisstseenis ka Naise kaastunnet. Need on teise vaatuse väga emotsionaalsed ja meeldejäävad stseenid, millele lisab veelgi pinget taevast alla sadav asteroid. See langeb Maa peal istuva Naise 1 suunas, kes kaitseb oma last — maailm hukkub, ühemõtteliselt.
Naine 1 — Laura Maya.
Järgneb hetkeline black out ja tekib kummastav atmosfäär, emotsioon saalis on kõhe ja kõnekas. Pidulikult riietunud rahvas justkui tarduks hetkeks. Kas toimus samastumine laval toimuvaga või jahmatas vaatajat orkestrist kõlanud pauk?
Jevgeni Gribi lavastus ei tapa siiski lootust parematele aegadele. Valgus jääb paistma ka maailma lõpus. Inimesele, kes hävitab ehedat, loomulikku maailma ja tarbib ohjeldamatult seda, mida maailmal pakkuda on, jääb siiski lootus taassünnile, uuele ja paremale maailmale, kus tal on võimalus avastada oma tõeline olemus harmoonias teda ümbritseva keskkonnaga. Laval on taas valgusekuma — see kasvab ja udus roomavad ürgsed olevused, kellest võib saada uus ja parem inimene.
Kuna lavastus ei mahu traditsioonilistesse balletikaanonitesse, on artistid sunnitud väljuma harjumuspärastest tantsutehnilistest võtetest ja raamidest, loobumata samas hea klassikalise tantsu liigutustest. Tantsijatele on Gribi erinevaid tehnikaid sünteesiv koreograafia paras katsumus, sest balletitantsija kergeks ja pikaks töödeldud lihastel on raske kohaneda mitmekülgse, vastandlike aktsentidega keharaskuse kasutusega. Koreograafia suunab neid kord balletile omaselt üles kergusesse, kord tänapäeva tantsutehnilistele võtetele omaselt, keharaskust kasutades, alla. Meie praegusele trupile on see ilmselt uus või harva esinev kogemus. Näiteks Mats Ek kasutab oma lavastuste koreograafias järjepidevalt nii üles kui alla suunatud liikumise aktsente ja tema tantsijad valdavad sellist tehnikat ülimalt hästi. Kuid kogemus rikastab ja ka balletilava ei jää erinevatest tehnikatest puutumata. See on olnud nii läbi aegade ja sünergilist erinevate tehnikate sidusust kui inspiratsiooniallikat võime tänapäeval kohata ikka ja jälle.
Tantsijate ja lavastaja koostöös sündinud karakteersed rollilahendused joonistuvad kenasti välja. Lavastuse küpsedes muutuvad need kindlasti veelgi nüansirikkamaks ja mängulisemaks, sest kihistusi on palju ja ükski tegelaskuju ei pea klammerduma etteantud stereotüübi külge, vaid võib kujundada omaenese suhet materjaliga.
Esimeses koosseisus Naist 1 kehastanud Marta Navasardyan teeb imelise rolli, mis on orgaaniline, tütarlapselik ja Lapse sünniga kaasnevalt emalikult soe ning esitatud pehme tantsuplastikaga. Mehe 1 rolli tantsinud Joel Calstar-Fisher on jäänud rohkem meelde jaanuaris nähtud etenduselt kui esietenduselt — märgata oli arengut rollilahenduses ja loomulikumat sulandumist tantsutehnikasse. William Newtoni loodud Mees 2 on küll värvikas ja plastiliselt nüansirikas, kuid ta võiks julgelt lisada oma rollile jõulise, võimuka, maailma endale allutada püüdva tüübi jäikust. Anna Roberta loob tugeva otsustusvõimelise Naise 2, kes ärkab lõpuks tarbimise unest, rebib end lahti näilisest heaolust ja leiab oma tõelise olemuse, samastudes Naisega 1.
Mees 1 (vasakul) — Joel Calstar-Fisher, Laps — Rudolf Kulla, Naine 1 — Marta Navasardyan ja Eesti Rahvusballeti tantsijad.
Rünno Lahesoo fotod
MUBA balletiõpilane Rudolf Kulla teeb imeliselt selge ja puhta Lapse rolli. Koolilaps jääb silma oma lavalise orgaanilisuse ja emotsionaalse kohalolekuga.
Ka lavastuse teine koosseis loob omanäolised rollilahendused. Meelde jääb Laura Maya ja Marcus Nilsoni duettide sügav harmoonia, teineteisetunnetus ja usaldus. Ali Urata Mees 2 on teises vaatuses oma kaosesse vajumisel ja kontrollimatu hirmu väljendamisel väga täpne ja emotsionaalselt jõuline.
Kogu balletitrupp, kes on ära teinud väga suure töö ja läbinud imelise arengu, sidudes erinevaid tantsutehnikaid oma varasema kogemusega, võiks veelgi täpsemalt välja joonistada liigutuste algused ja lõpud ja kontrasti pehme plastika ning katkestatud, rebivate liigutuste vahel. See ei ole kerge ülesanne, kuid siiski võimalik. Sellega muutuks nende tantsuline kehakeel veelgi mõjuvamaks ja kõnekamaks.
