Käesolevas ajakirjanumbris arutlevad mitu autorit selle üle, mil viisil peaks dramaturgia suhestuma kunstilist kujundit ümbritseva elutegelikkusega. Rubriigis „Vastab” meenutavad Andres Maimik ja Rain Tolk, et juba vene konstruktivistid leidsid, et kunstil võib olla võime mõjutada elu, mitte tingimata vastupidi. Olev Remsu uurib, kuidas Peeter Simm ületas filmidramaturgia kuldreeglite etteaimatavust ja kuidas vastas enda jaoks küsimusele, kellele filmi tehakse. Henri Hütt ja Kärt Koppel täheldavad aga, et meie dramaturgias ja kunstitajus on kadumas „nurgelisus” ning hääbumas kujund. Tihti küsime, kuidas või kas üldse kajastab kunst meie praegust ärevat aega, kus on sõjad, majanduskriis, kliimaprobleemid ja polariseerunud poliitiline debatt. Miks seda nurgelist aega kajastav kunst ei ole nurgeline? Või kas peakski olema, kui inimesed vajavad pidetusele vastukaaluks kindlustunnet? Või kas seda ajastuomast ärevust üks ühele peegeldav publitsistlik dramaturgia üldse ongi nurgelise kujundiga?
Praeguse närvilise aja dramaturgia ei saagi lihtsalt üle võtta üleüldist müra ja polariseeritust: mis tahes pooluselt. See poleks ka enam kunstina radikaalne, vaid üksnes normaalsus. See poleks dramaturgiline nurgelisus, vaid dramatiseeritud reljeefsus, passiivne reportaaž.
On öeldud, et segastel aegadel ei lavastata eriti Tšehhovit. Tõepoolest, kirsiaed kui tema jõulisim kujund jäi aastasse 1904, muutlikke aegu vaid ette ennustama. Kuid isegi kui see väide peaks toetuma statistikale, ei tähenda see tõenäoliselt seda, et Tšehhovi staatilisus ei suuda olla dialoogis mis tahes ajastu dünaamiliste hoovustega. Nõnda võiksid küll arvata need, kes hindavad ka tänasel päeval poliitilist teatrit eeskätt käsitletavate „teemade” kaudu. Kuid dramaturgia ei ole ju teema. Ka kujund ei ole teema. Tšehhovit ei lavastata ärevatel aegadel pigem sellepärast, et teda on raskem n–ö ära kasutada. Noh, saab ikka („Kirsiaia” Lopahhin või Teekäija), aga siiski ei „dramatiseeru” tema tegelaste elu nii kergesti. Nad loovad pigem vaikust ja kohalolu, seda, mida Hütt ja Koppel rõhutavad kujundiloome ja -taju eeltingimusena.
Mitte ainult konstruktivistid, vaid juba sümbolistid otsisid kujundit, mis mitte ei peegeldaks elu, vaid kontsentreeriks kogu selle dünaamikat, nii et kunst saaks mõjuda elust suuremana, millenagi, mis meid üllataks ja inspireeriks. „Kummastaks”, kui Lev Võgotski terminoloogiat kasutada, mitte ei peegeldaks lahjendatud tõmmisena tagasi seda, milles saaksime end justkui „ära tunda” — nagu teemapõhise lineaarse dramaturgia apologeedid kujundi väärtust mõõdavad.
Kui meie habras elutervik on väreluses, vaat et tükkideks, siis peegli kujutis ei aita meil seda maailma terveks teha, see asetaks kujutise vaid raami, vormistaks ära, sõltumata pildi tõlgenduslikust tundetoonist. Kuid kunsti ei peaks looma ja tajuma mitte selleks, et elu peegeldada, vaid selleks, et luua uus kujutlus elu võimalikest vormidest. Kunst ei tohiks olla tagajärg; kunst võiks olla uue loomeakti aktiivne eelhoiak.
