Pimedate Ööde filmifestival toimub tänavu 30. korda. Aastate jooksul on PÖFFist saanud kultuurielu maamärk kodus ja ka kaugemal. Väga paljudele inimestele tähendab PÖFF valgust, mida oodata novembri pimedates öödes, ning akent maailma filmide kaudu, mis aitavad mõista teisi kultuure ja inimesi.
Festivali juht Tiina Lokk tähistas 1. oktoobril oma 71. sünnipäeva. Ta on oma töökoormust festivali juures vähendanud, ent päriselt koju pensionile jääda ei plaani. „Ega ma ei saaks ka,” ütleb ta. „Mul on maakodu remondi laen veel vaja tasuda.” Ta pulbitseb endiselt energiast ja plaanidest festivaliga seoses, aga on siiski mõelnud, et peaks hakkama memuaare kirja panema. „Lastelaste jaoks.”
Vaatame Tiina Lokiga tagasi festivali algusaegadele ja olulisematele pöördepunktidele. Ajalugu vajab jäädvustamist, muidu viib igapäevakiire selle endaga kaasa.
Tiina Lokk ja PÖFFi-hunt, 2014 — juba A-kategoorias. Foto: Ahto Sooaru/PÖFF
Mis aeg oli 1997 ja kuidas PÖFFi idee sündis?
Filmil läks tollal kehvasti. Film ajas isegi panga pankrotti [Läänemaa pank laenas Jaan Kolbergi filmile „Võlausaldajad” (1992), kuid pankrot tuli vast muudel põhjustel — A. K.]. 1996 ei valminud Eestis ühtegi mängufilmi. Kinod läksid riigi omandist omavalitsustele, kes ei tulnud nendega toime ja müüsid need maha.
Ka mina seisin teelahkmel — kas jääda töötama valdkonda, mida olin õppinud ja mis mind väga huvitas, või valida mõni muu väljakutse — ka neid jagus.
Minul ja minu eksabikaasal Madis Trambergil oli loodud levifirma Filmimax. Oma naiivsuses üritasime autorifilmi levitada, mis siis oli eriti donkihhotlik ettevõtmine, ja üritasime päästa vanu kinosaale. Piisas sellest, et kinod hilinesid või ei suutnud kanda üle filmide näitamisest saadud tulu, ja olimegi kriisis. Kaua aega hoidis meid vee peal Läti ja Leedu levi, aga lõpuks sai majanduskriis meid ikkagi kätte. Hollywood võidutses ja isegi selline paradoks oli, et levifirma MPDE „kõrge kunsti” sissetoojana sai seda teha maksuvabalt.
Samal ajal käisin ajakirjanikuna festivalidel. Ja see oli nii äge! Mõtlesin, et miks ainult mina üksinda näen „Berlinale” ja Cannes’i filme? Tekkis küsimus, miks meie kinode repertuaaris neid pole. Miks meil pannakse ilusad kinod heades asukohtades kinni? Miks me laseme neil hukkuda?
Kuidas mõtetest tegudeni jõudsid?
Kui rääkisin tuttavate ja sõpradega, kelle hulgas oli ka poliitikuid, filmi teemadel, siis mul soovitati kinno minna Pariisi ja Helsingisse. Mille kuradi pärast Tallinnas neid üldse vaja on? See ei ole üldse nali, vaid päriselt käis suur diskussioon, kas eesti filmi üldse kellelegi tarvis on. Eesti ei suuda ju niikuinii mitte kunagi teha Hollywoodiga võrdväärseid filme! Tollel hetkel peeti seda põhimõõdupuuks. See on jabur, aga praegu mõistan ma olukorda rohkem, sest kust need teadmised pidid tulema, meil polnud ju sellist asja olnud.
Olen hariduselt filmiteadlane, ajaloolane ja kriitik ja see annab ka analüüsivõime, mida inimestel üleüldiselt võiks rohkem olla. Oli ju selge — selleks, et eesti film saaks üldse edasi areneda, pidi looma õige võrdluskonteksti.
Et PÖFF sündis protestina selle kõige vastu, selle defineerisin hiljem, tollel hetkel ma niimoodi ei mõelnud. Aga kui vaadata maailma festivalide ajalugu, siis mitmed neist on saanud alguse mingisuguse protestiaktsioonina.
Olukord ei olnud väga julgustav. Mida sa kõige rohkem kartsid?
Muidugi ma kartsin, sest kõik, kellele oma mõttest rääkisin, ütlesid, et kellele seda vaja on. Ainsana toetas mind siis diplomaatiline korpus, sest Filmimaxiga me juba tõime Euroopa filme ja selleks ajaks olin korraldanud hulga erinevate riikide filminädalaid. Taani toonane suursaadik Svend Roed Nielsen kutsus mind enda juurde õhtusöögile ja ütles lihtsalt: „Mis sa põed, hakka ometigi pihta! Eestil on tohutult vaja rohkem rahvusvahelisust ja filmikunsti kaudu on võimalik tuua teised kultuurid siia, kasvatada tolerantsust, mõistvust, laiendada silmapiiri, ja teisalt viia ka eesti filme välja.”
Järgmisel hommikul oli mul hoog sees, võtsin telefonitoru, hakkasin helistama ja organiseerima. Vaja oli koostööd hotellidega, aga mitte ükski ei olnud nõus meid võtma. Oli jäänud veel uus uhke, luksuslik, röögatute hindadega Schlössle hotell. Sellel oli Kanadast tulnud mänedžer, Steiner nimi. Temale ma siis oma vigases inglise keeles tutvustasin oma ideed. Tuli meelde partei ajaloo eksam, kus õppejõud magas teisel pool lauda — kui rääkisin talle oma punkti ära, tal silm ei pilkunud ega vunts ei liikunud, nii et hakkasin otsast peale. Steineriga oli täpselt sama lugu — rääkisin kõigepealt ühe korra ja reaktsiooni saamata rääkisin ka veel teist korda. Mingid nüansid muutsin, tegin veelgi ahastavamat häält, sest see ju oligi viimane võimalus. Aga tema ütles: „Miks sa nii mures oled? Sa saad selle, lööme käed!”
See oli fantastiline, sest saime hotelli tasuta ja see oli üks faktoritest, tänu millele ellu jäime. Külalised ütlesid, et nad ei olnud elus sellises hotellis viibinud. See oli tõesti midagi erilist, nad olid vaimustuses ja viisid selle sõnumi oma riikidesse. Schlössle ja St Petersbourgi hotell jäid aastateks festivali selja taha, kuni neist välja kasvasime.
Aasta on 1997 ja Tiina töötab, et esimene PÖFF teoks võiks saada. Üldse esimene pilt Tiinast PÖFFiga seoses. Foto: PÖFF
Veel kartsin, kas vaatajaid ikka tuleb, kas nad üleüldse tahavad niisuguseid filme näha, sest kõik olid ju mulle seletanud, et seda festivali pole mitte kellelegi tarvis. Tallinna linn toetas sümboolselt, diplomaatiline korpus oli algusest peale taga, Filmimax kandis osa kulusid. Suur kummardus kogu Eestis olevale diplomaatilisele korpusele — kui mul on abi vaja, siis nad aitavad tänaseni.
Seda südamepõksumist ma mäletan imeliselt: kui teed midagi esimest korda, ei tea ju, kas õnnestub. Ja siis oli Kinomaja ukse taga järjekord Uuelt tänavalt Viru väravateni. Vaat see oli äge! Ja see oli ka äge, kuidas avamine toimus ja kuidas vanajumal hoidis, et Aki Kaurismäkil ikka silmad alles jäid. Kaurismäki nimelt jäi avamisele hiljaks ja ilmus napsisena kohale. Hoidsin teda tükk aega ukse taga kinni, aga ühel hetkel ta rabeles ennast lahti ja pani uksest sisse. Lava oli õnneks tol hetkel tühi, ta kõikus ja toetus puldile (pult oli Riho Undi „Kapsapea” rekvisiit), teatades, et tore on siin olla, ja kuulutas festivali avatuks. Jumal tänatud, et ta tõmbas ennast seda öeldes tagasi, sest ta oli puutunud puldil vastu ilutulestiku nuppu ja siis see lahvatas. Vanajumal oli minu poolt, see nägi välja, nagu oleks superhästi lavastatud. Aga tegelikult panin ma pärast kirikusse küünla. Ta võinuks selle kupatuse vastu nägu saada. Nii algaski esimene festival.
Sealt edasi tuli kiire kasv ja edulugu?
Jah, festival hakkas kiiresti kasvama — kasvas nii filmide kui ka publiku arv. Eelarve küll ei kasvanud nii kiiresti, poliitikute lemmikud me pole olnud ega ole ka praegu. Esialgu aitas meid see, et levitaja ja ajakirjanikuna olin suutnud endale tekitada laiapõhjalise rahvusvahelise võrgustiku. Meil oli selles festivalidevahelises konkurentsis kerge saada filme, vaatamata sellele, et toona olid vaid 35-mm koopiad ja igast filmist tehti vaid üks kuni kolm festivalikoopiat. See oli ka üks põhjustest, miks valisime festivali toimumise ajaks novembri — sel ajal oli maailma festivali- ja kultuuriürituste kalender hõredam. Praegu see muidugi enam nii ei ole. See esimene festival oli veel nii ja naa. Aga teiseks festivaliks olin ikkagi täielikult ära analüüsinud ja endale selgeks teinud festivalide toimimismehhanismid ja maailma. Ma arvan, et kui eesmärgid on head ja õiged, siis ka tähed reastuvad õigesti.
Mis olid suurimad raskused?
Kõik need kolmkümmend aastat on läinud nagu sõit kiirteel. Pidin tegema samaaegselt mitut tööd: ehitama organisatsiooni üles, looma festivali struktuuri ja koostama programmi, looma brändi. Sellest kõige lahedam on programmi tegemine, see meeldib mulle kõige rohkem tänaseni. Mõistagi ei teinud ma seda kõike üksinda, esimestest aastatest alates on PÖFFil suurepärane meeskond!
Kõige raskem oli organisatsiooni ülesehitamine. Ma ei olnud ühtegi sellealast raamatut eelnevalt lugenud, polnud aega. Mul olid teismelised lapsed, aga pidin väga palju reisima — sellepärast, et festival oli vaja kehtestada ka rahvusvaheliselt. Siit, Tallinnast ma seda teha ei saanud. Teiseks, tol ajal oli võimalik filme näha ja infot saada ainult kohapeal. Mitmed kohvrid ja kotid kulusid ribadeks nende videokassettide, DVDde ja infomaterjalide laadungite all, mis ma festivalidelt ära tassisin. Samal ajal pidi organisatsioon siin toimima. Ma ei osanud kommunikeerida ja mul oli väga palju probleeme. Tegelikult ma ei tahtnud olla liider, ma ei ole üldse liidri tüüpi, nii uskumatu, kui see ka ei tundu.
Kolmandal festivalil Reuters rääkis meist juba kui filmifestivali suursündmusest maailmas, mis muidugi mõjus meelitavalt ja andis kõvasti motivatsiooni juurde. Kadunud Helle Karis, kellele meeldis igasuguseid märke analüüsida, ütles mulle kord: „Miks sa avamisel, külg ees, seina äärest nurgast lavale tuled? Kas sa ei saa siis astuda otse ja sirgel sammul nagu kuninganna, sa oled ju selle festivali juht!” See oli nagu pööre või murdepunkt minu enda jaoks.
Pidin ennast kõvasti ületama, kas või juba selles, et ma ei julgenud oma visiooni kellegagi jagada. Kartsin, et mind lihtsalt naerdakse välja. Kristo Tohver aitas mul sellest kompleksist jagu saada ja pani mind ka meeskonnale oma ideedest rääkima. Sealt edasi läks asi juba palju lihtsamaks. Sain endale mõttekaaslased ja kasvasin vaikselt juhiks. Mis mul üle jäi?!
Tiina Just Filmi avamisel 2004. Foto: PÖFF
Üks pöördepunkt festivali arengus oli ka FIAPFiga (Rahvusvaheline Filmiprodutsentide Liitude Föderatsioon) liitumine, täisliikmesus alates 2006. aastast. Kuidas see läks?
Ega ma ei tahtnud, sest seal olid väga konkreetsed reeglid. Aga mul oli vaja kujundada festivali nägu ja sisu nii, nagu mina seda nägin, et see töötaks Eestis ning oleks meie vaatajale ja filmitööstusele kasulik. Kõik Ida-Euroopas tekkinud uued ja ka vanad festivalid olid FIAPFi liikmed, FIAPF oli nagu garantiiks, et saada koopiaid. Aga mul ei olnud seda garantiid vaja. Mäletan, et saime koopia Taani värskelt restaureeritud „Jeanne d’Arci” filmist, mis maksis sada tuhat krooni. Sain selle ainult oma allkirja vastu, garanteerides, et kui midagi juhtub, siis me maksame selle välja. Palusin tehnikutel mitte mulle öelda, millal seanss Kinomajas toimub. Et öelge siis, kui see on läbi. Närvid olid ikka väga pingul.
Lõpuks aga tuli FIAPF ise minu juurde. Karlovy Vary festivalil tehti ettepanek ja ma pidin öö jooksul mõtlema, missugust võistlusprogrammi ma teen, kas see peaks olema temaatiliselt või geograafiliselt piiritletud. FIAPFi reeglite järgi võib temaatiliselt ja geograafiliselt piiritlemata võistlusprogrammi teha ainult A-klassi festival. Hommikul tänasin mõttes oma geograafiaõpetajat, sest öösel unes kangastus mulle Euraasia. Festivali idee oli ju tuua Eestisse filme võimalikult paljudest riikidest ja Euraasia võistlusprogramm andis laiapõhjalise võimaluse. Eks ta esialgu veidrana tundus, arvestades meie asukohta, aga töötas hästi.
PÖFF sai A-kategooria festivaliks 2014. Kuidas see tuli?
Eesti oli neljakümne üheksas riik, mille FIAPF võttis assotsieerunud liikmeks. Kuid 2013 tekkis Ladina-Ameerika levitajatel küsimus, miks neid ei võeta võistlusprogrammi. „Mina FIAPFi reegleid muuta ei saa,” ütlesin neile.
Siis tulid minu juurde Istvan Szabo ja Klaus Eder, toonase Euraasia võistlusprogrammi žürii liikmed. Nemad ütlesid ka, et nüüd on ikkagi lugu selles, et Ladina-Ameerika puudub võistlusprogrammist. „Pead andma avalduse A-klassi kategooria saamiseks!” Ma soovitasin neil ennast kaineks magada ja hommikul tagasi tulla, kui nad seda ideed siis veel mäletavad. No nad mäletasid…
Lõpuks tegin avalduse ära, mõeldes, et pärast veel äkki keegi hakkab süüdistama, et miks ma seda paberit ei teinud. Saimegi A-kategooria, poole aastaga, nagu oleks tõesti meid oodatud. Jaanuaris tegin avalduse ja juunis olime A-klassi klubi liikmed, ehk siis maailma viieteistkümne tippfestivali hulgas. Mõistagi anti see statuut meile arvestades meie olemasolevat potentsiaali ja võimet ehitada üles A-kategooria-vääriline festival.
Mida A-kategooria siis täpsemalt festivalile tähendab?
A-klass annab palju võimalusi. Eelkõige tähendab see palju riigile ja linnale, kus see toimub, sest see loob mainet, kuvandit, elavdab läbi tarbimise kohalikku majandust, arendab teenusmajandust ja selle eksporti ning toob kohale turiste. Kuid see tuleb õigesti üles ehitada. Kõigil A-klassi festivalidel on aga esmane kohustus tuua välja, aidata avastada uusi talente, promoda nii filme kui nende tegijaid ja riike, kust nad pärit on, ja seda eelkõige maailma esilinastuste kaudu. Filmide väljatoomise taga on aga strateegia ja taktika.
Festivalid on suur osa filmiärist. Eranditult kõik A-klassi festivalid on riikides, mille elanikkond ehk siis turg ulatub mitmekümnetesse miljonitesse. Kui liita sinna juurde veel keeleareaalid, suureneb see arv veelgi. Eesti turg on 1,4 miljonit, Berliini üks elamurajoon on ka suurem.
Teiseks eelduseks on tugev kohalik filmitööstus. Meie oleme väike filmiriik, leebelt öeldes. Pidime mõtlema, kuidas olla kasulik filmitegijale nii, et ta usaldaks meile oma filmi esmalinastuse ja jääks tulemusega rahule. Arendasime mudeli, kus arvestame filmitööstuse erinevaid erialaseid sihtgruppe nii, et igaühel oleks võimalik katta rohkem kui üks oma valdkonnaga seotud vajadus. Et see, kes täna on festivalikülaline, külastab homme Industry üritusi ja vastupidi. Lõime haridusprogrammi ennekõike noore filmitalendi vajadustest lähtudes. Filmitööstus ja filmiharidus moodustab iga A-klassi festivali juures olulise osa, aga see, kuidas need osad tööle pannakse ja millise sünergia need loovad, annabki festivalile tema näo ja koha laua taga.
PÖFF on tänaseks saanud endale selgelt autorifilmikeskse näo, mis on ennekõike suunatud noorte andekate filmitegijate otsimisele ja arengule. Võin uhkusega öelda, et PÖFFi võidufilmid ja suur osa võistlusfilmidest (mitte ühegi festivali kõik filmid ei tõuse lendu) rändavad aastaid mööda festivale ja leiavad ka varem või hiljem endale levitajad. Aga me kindlasti ei ole A-klassi festivalina veel valmis. Me jätkame otsinguid ja katsetame. Oma kaheteistkümne aastaga oleme selles formaadis väga, väga noor festival.
Kuidas majanduslanguses sponsoreid leida ja kas vanad sponsorid püsivad?
See on väga raske. Kui meid ümbritsev majanduslik keskkond on habras, siis ettevõtetel on ju ka raske ja ega nad siis ei anna ju raha välja. Riik lihvib oma kultuurieelarvet aina õhemaks, nii õhukeseks, et ei saagi enam aru, kellele seda ministeeriumi üldse vaja on, kui nii edasi läheb. Teisalt ei ole riik ka ühtegi asja teinud selleks, et erakapitalil oleks mingigi motivatsioon ja natukenegi lihtsam kultuuri panustada. Meie turg on aga nii väike, et lihtsalt piletitulust me ära ei elaks, ja kui aus olla, ei võimaldaks seda ka oluliselt suuremad turud.
Kui tihti on festivali alustades võinud kindel olla, et eelarve tuleb täis?
Ainult üks kord kõigi nende aastate jooksul on meil olnud nii, et festivali eelarves olid kulud-tulud tasakaalus ja jäi isegi väike puhver. Juhtus see 2023. aastal, kui olime kindlad, et teeme viimast festivali. Selleks hetkeks olime nii alarahastatud, et sellest seisust polnud enam võimalik välja tulla. Olime valmis, et meil ongi viimane festival, lõputseremoonia mõtlesime ka juba välja ja panime paika. Siis aga sattusin ühte kultuurisaatesse, kus Kristjan Hallik rääkis ERSOst ja Sirje Helme Kumust. Rääkisime ka kultuurist tervikuna ja siis küsiti, et aga PÖFF tuleb varsti ja kuidas läheb. Ma ütlesin, et tuleb küll, aga viimast korda. Siis valitses eetris pikk vaikus. Lisasin veel, et Eesti riik ja valitsus läheb ajalukku sellise lollusega, et likvideerib oma A-klassi festivali, samal ajal kui teised riigid võistlevad selle saamise nimel. Kui autoga saatest koju sõitsin, sain telefonikõne Keit Pentus-Rosimannuselt: „Tere! Mina olen rahandusminister, palju sul raha vaja on, et miinusest välja tulla?” Valitsuse otsusega anti raha juurde, saime miinusest lahti ja normaalselt festivali teha.
Aga see oli ka ainuke kord — õnn oli üürike, sest kultuuriminister, ilma et oleks vaevunud süvenema, viskas meid välja kultuurkapitalist. Järgmise kultuuriministri ajal toimusid riigi kärped. Nii et ega me sealt august päriselt välja ole tulnudki, sipleme edasi. Kärpida on meil sisuliselt võimatu, sest oleme kõik tulud ja kulud nii välja timminud, et kui võtad ühe tüki ära, kaotad kohe ka tuludes jne. Me ei saa oma kvaliteedis kaotada. Lõputult me ennast õhemaks viilida ei saa, siis me lihtsalt paneme festivali kinni. A-klassi akreditatsiooni uuendatakse igal aastal ning jube piinlik ja kurb oleks sellest ilma jääda. Tagasi seda ei anta.
Seitsmekümne ühe aastasena võin ma öelda küll, et olen rahvusvaheliselt tunnustatud spetsialist, Variety valis mu isegi viiekümne maailma mõjukama meelelahutusäri naise hulka. Aga siin ma alustan iga kord nullist. Võin rääkida, mida tahes, tõestada, anda materjali, ja ei midagi. Ikka vaadatakse mulle kalasilmadega otsa.
Iga euro, mis investeeritakse PÖFFi korraldamisse, toob riigile tagasi 5,3 eurot. See on mõõdetud nii konjunktuuriinstituudi kui majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi mõõdikutesüsteemiga SuMu. Kui see ei ole kasulik investeering, siis mis see veel on? Ma üldse ei räägi kõikidest pehmetest mõjudest: haridus, kultuuriline mitmekesisus jne, jne. Sündmust kajastab press rohkem kui üheksakümnest riigist. Räägitakse Eestist ja Tallinnast, see on nelikümmend kolm miljardit potentsiaalset meediakontakti. Festival toob sisse välisraha, ostab siseturul enam kui kuuesajalt ettevõttelt teenust, raha ringleb, see on ju hea. Ma räägin seda kogu aeg. Tunnen ennast nagu setu laulik, kes kogu aeg sama refrääni laseb.
Filmikarbid — kunagi liigutati filme nii. Kui kontor oli maast laeni karpe täis, võis öelda, et kohe algab festival. Foto: PÖFF
Oled ikka rõhutanud, et PÖFFi väike meeskond teeb maailma mastaabis ainulaadselt väikse rahaga väga head festivali. Kuidas on, kas 30. PÖFF tunneb ennast kindlalt?
Nii ja naa. Meil on nüüd umbes 95 000 külastust. Publik otsustab, kas me jääme ellu või mitte, sest ka praegu on meie eelarves auk. Meil on aastaid olnud viissada vabatahtlikku, praktikandid, meil on professionaalsed ja ägedad meeskonnad läbi aegade, supermeeskonnad, kes ihu ja hingega teevad PÖFFi muude eluhüvede arvelt. Meil on väga hea rahvusvaheline positsioon ja kuvand, aga me ei tea, kas jääme ellu…
Eks masenduse perioode tule ikka ette, paar korda olen ka läbi põlenud. Eelmisel aastal oleksin enne festivali lõppu jälle läbi põlenud, aga mind päästis üks iraanlasest arst oma nõelraviga, keda mulle tungivalt soovitati — ja ta tegi imet. Öeldakse, et sa teed ikka selle festivali ära, alati oled teinud. Patsutatakse õlale. Teen, aga mis hinnaga! Küsige mu perearstilt. Küsige mu meeskonnalt, mis hinnaga nad teevad. Paljudel neist on pere. Ma olen neile väga tänulik.
Ma tunnen vastutust. Eesti rahva ees ja rahvusvaheliselt, sest kõik, kes tulevad festivalile, tahavad ju saada kvaliteetset kaupa. Tunnen seda koormat puhtfüüsiliselt, igaüks meie meeskonnas tunneb. Alustame igal aastal uuesti, taotleme, selgitame — kolmkümmend korda on seda tehtud ja iga kord ikka pankroti ääre peal. Kas festival toimub ka järgmisel aastal või ei toimu? See on reaalsus.
Tiina ja Peter Greenaway, 2005. Foto: Teet Malsroos/PÖFF
Andsid tänavu festivali kunstilise juhi ülesanded üle oma tütrele Triin Trambergile, kes on festivali juures töötanud üle viieteistkümne aasta. Ise jätkad PÖFFi strateegilise juhtimise ja arendamisega. Kuidas teil tandemina läheb?
Jah, programmi võttis Triin, kes on varem tegelnud festivali erinevate lõikudega, on n-ö festivali laps. Ta otsis festivali juures uut arengut ja ma pakkusin talle programmi. Ta võttiski, kui sai enda peal olnud ülesanded teistele jagada. Nii et sellevõrra on mul lihtsam. Triin õpib ka juhtimist, ta on mõnes mõttes palju konkreetsem kui mina, teine põlvkond. Ta saab hästi hakkama. Aga seda üldist suurt vastutust festivali eest pole kellelegi ära anda; keegi ei astunud ette, et seda võtta. Ent nüüd, kui koormus väiksem, olen optimistlikum, et saan ikkagi vast veel mõnda aega hakkama. Väga head tööd teeb ka mu parem käsi Mikk Granström, tema on ka festivali laps.
Tiina ja Philip Glass, 2002. Foto: Laura Nestor/PÖFF
PÖFFi areng on olnud seotud nii Eesti kui ka maailma üldiste arengutega, samuti filmikunsti arenguga nii tehnilises kui sisulises mõttes. Mis on avaldanud kõige suuremat mõju?
Oleme üle elanud tehnilise revolutsiooni ehk siis kinode ja koopiate digitaliseerimise, Covidi, kaks majanduskriisi, energiakriisi — nimeta ainult! Seda aastat, mil toimus üleüldine digikoopiale üleminek, mäletan hästi. Me ju teadsime, et filmikoopiad asenduvad digikoopiaga, aga ei arvanud, et see juhtub nii kiiresti. 2012 oli Berliini festivalil veel umbes kolmandik filme DCPl, aga meil aasta lõpus juba praktiliselt kõik — mõnikümmend filmi ainult veel tuli filmilindil. Digikoopiad toimisid veel erinevates süsteemides, meie kinod tuuniti ainult Hollywoodi peale. Nii et meil oli oma meeskonnaga vaja võtta kõik ümber sellesse digiformaati, mis meie kinno sobis.
Mõtlesin, et oleme sunnitud festivali päriselt katkestama, aga tehniline meeskond ütles: „Teeme ära!” Nad töötasid mitu päeva kakskümmend neli tundi järjest, et jõuda, magamata.
Covidi ajal me ei saanud uksi kinni panna, ja siin ma tänan toonast valitsust, kes tegi eriotsuse ja lasi meil toimida. Kui oleksime pidanud uksed kinni panema, siis me ei oleks enam tõusnud, me tõesti ei saanud seda endale lubada. Siis olimegi esimene festival maailmas, mis toimus põhimõtteliselt hübriidvormis —meil olid vaatajad saalis, filmitegijad kohal, maskid muidugi kõigil ees, ja filme sai vaadata ka veebis. Koos terviseametiga koostasime Covidi reeglite raamatud ja meilt koldeid ei tulnud. Et ikkagi saaks sotsialiseeruda, käisime rabamatkadel ja hommikused talisuplused muutusid populaarseks, läksid sealt maailma, need on kavas tänaseni.
Maailm paraku polariseerub ja festivalidelgi tekivad probleemid, kui poliitika ületab filmikunsti. Kuidas PÖFF sellises olukorras hakkama saab?
Festivalide üks olulisemaid rolle ongi ju tuua kokku erinevad poliitilised hääled, mis võitlevad demokraatia, vabaduse ja rahu eest. See kõlab paatoslikult, aga nii on. Festivali programmi ja juhte tuleb usaldada — nad teavad, mida nad kokku panevad.
Ka meil on olnud poliitiliselt sensitiivseid momente. Üks Iisraeli filmitegija näiteks tahtis minna Raekoja platsile plakatiga seisma. Siis oli just puhkenud Gaza sõda. Rääkisin temaga pikalt, ütlesin, et minupärast võid minna, ma ise aitan, aga pärast festivali! Arvesta sellega, et festivali ajal riskid väga paljude inimeste eluga, mitteainult enda omaga. Läksime sõpradena lahku ja pärast ta kiitis meie festivali.
Üritame alati hoida sõnumites tasakaalu ja anda sõna ka teisele poolele; oluline on võimaldada dialoogi teket. Igaühel on õigus jutustada oma lugu, kui see lugu ei propageeri vägivalda ega võitle demokraatlike vabaduste vastu.
Tiina PÖFFi laval, 2004. Kümne aasta pärast tõuseb PÖFF A-kategooria festivalide sekka. Foto: PÖFF
PÖFF on toonud nii palju (filmi)maailma Eestisse ja avardanud eestlaste vaadet filmikunstile. Mis on olnud suurim tänu, mis sulle on hinge läinud?
Oleme saanud igasuguseid ettevõtluse ja turismiga seotud auhindu — tore, et seda festivali majanduslikku ja ettevõtlusega seotud külge on märgatud ja tänatud. Kuid festival on ju ikkagi ennekõike kultuuriüritus, tohutu kohaliku ja rahvusvahelise mõjuga. Aga kui A-kategooria kätte saime, siis kultuuriminister kutsus mu välja ja küsis: „Milleks sul seda ordenit vaja oli?” „See on festivali statuut, mina pole midagi saanud,” vastasin. „Aga mis ma sellega peale hakkan nüüd?” küsis ta. Mõtlesin siis, et kas olümpiavõitjaid ka niimoodi vastu võetakse. Tuled kuldmedaliga ja küsitakse, et milleks seda vaja on? Ega see suhtumine selles ministeeriumis väga muutunud ole.
Ja siis ma lähen Kolde selverisse pärast festivali lõppu, igapäevaselt ja väsinult, ilma igasuguse meigita, ja juurde tuleb vanem vene naisterahvas ja ütleb: „Teate, ma olen teile nii tänulik, ma olen teie festivaliga üles kasvanud, ma käin igal aastal teie festivalil!” Meil mõlemal tulevad pisarad silma. Ehitaja, kes tuli mulle maakodusse tööle, küsis, kas teie teetegi PÖFFi. „Issand jumal, kuidas ma armastan seda PÖFFi, ma olen nii tänulik!” Tulevad ja räägivad täiesti võhivõõrad inimesed, täiesti suvalises kohas. Või selgub, et nad on PÖFFiga olnud mingil viisil seotud, näiteks vabatahtlikud, kes ütlevad, et noorena käisimePÖFFil vabatahtlikeks, vahepeal sündisid meil lapsed, nemad kasvasid suureks ja nüüd on nemad vabatahtlikud. Vaat see ongi meie PÖFF!
Nii et ma ei saa tegelikult üldse kurta. Mul on olnud erakordselt põnev elu ja mu ümber on olnud nii palju toredaid inimesi, alustades meeskonnast ja lõpetades kõikide toetajatega. Need, kes festivali toetavad, ettevõtted ja nende juhid ja omanikud, te ei kujuta ette, kui ägedad inimesed nad kõik on! Kuidas nad on südamega selle kõige juures! Siis tulevad rahvusvahelised filmitegijad, kuulsad või vähem kuulsad, aga nad lähevad siit silmade särades ja siiralt ütlevad, et on õnnelikud, et avastasid endale Tallinna, Eesti, eesti filmi. Nad tänavad meie meeskonda.
Aitäh sulle, Tiina!
Vestelnud ANNIKA A. KOPPEL ja ANARI KOPPEL
