„Minu kallimad”. Režissöör: Eva Kübar. Operaatorid: Eva Kübar ja Aivo Rannik. Produtsent: Andres Maimik. Kaasprodutsent: Edina Csüllog. Helilooja: Janek Murd. Helirežissöör: Indrek Soe. Monteerija: Martin Männik. Kestus 97 min. ©Kuukulgur Film. Esilinastus PÖFFil 18. XI 2024.
Eva Kübara dokumentaalfilm „Minu kallimad” sukeldub intrigeerivasse ja harjumuspärastest raamidest väljuvasse temaatikasse — polüamooriasse. Mitmikarmastusse, kui püüda öelda rohkem eesti keeles. Aga ikkagi, mis see siis täpsemalt on?
Polüamooria [vanakreeka keeles πολύς (polús), „palju” ja ladina keeles amor, „armastus”] on romantiliste suhete praktika või soov luua romantilisi suhteid samaaegselt rohkem kui ühe partneriga, kõigi partnerite nõusolekul. Polüamooria on kujunenud koondnimetuseks mitmete mittemonogaamsete, mitme partneriga suhete või seksuaal- või romantiliste suhete erinevate vormide kohta. See peegeldab asjaomaste isikute valikuid ja filosoofiat, mille ühisteks osisteks on armastus, intiimsus, ausus, võrdsus, suhtlemine ja pühendumine. Tegemist on armastava intiimsuhtega, kus seksuaalsus on oluline, aga mitte kõige olulisem. Vähemalt teoorias.
See kõlab umbes nagu kommunistlik utoopia kõikide inimeste võrdsusest, mida ju tegelikult olemas olla ei saa. Võib-olla on võimalik armastada korraga mitut inimest, aga mis armastus see siis on, kui tead, et teed teisele oma polüamooriaga haiget? Võib-olla on see vaid suur armastus iseenda vastu, individualismi üks ilminguid, et rahuldada ennekõike omaenese soove. Polüamooria võimaldab teha seda sildi all, mis justkui õilistaks sellist toimimisviisi, sest eeldab nõusolekut, nii et kõik peaksid olema rahul. Aga kas ikka tegelikult on kõik rahul ja õnn tuleb õuele?
Polüamooria propageerijad ütleksid siinkohal, et monogaamid ei ole suutelised nende väärtustest aru saama ega ulatu nende valgustuseni. Aga nii mõnelgi juhul on polüamooria vaid ühe paarilise valik ja teine, et mitte kaaslast kaotada, jääb häda sunnil nõusse, lootuses, et olukord muutub. See paistab ka „Minu kallimatest” hästi silma.
„Minu kallimad”, 2024. Režissöör Eva Kübar.
Armastust on palju…
Eetilise piiri noatera
Film jälgib nelja aasta jooksul kolme paari Eestist ja Saksamaalt, kes on erinevatel põhjustel läinud polüamooria teekonnale. Režissöör Eva Kübar piilub kaameraga nende intiimsfääri. Et nad on sellist asja lubanud, näitab režissööri väga head suhtlemisoskust, pühendumist, järjepidevust ja töökust. Peab olema kõvasti tahet ja huvi teema vastu, et teiste inimeste keerulises suhtevirvarris nii kaua kaasas püsida.
Ja muidugi see eetiline noatera, millel režissöör kõnnib. Ühelt poolt varitseb oht teha polüamooria propagandafilmi, sest mõistmine ja empaatia on sellisel puhul olulised. Teiselt poolt aga on võimalus näidata oma tegelasi naeruväärsena, sest nende eluviis erineb üldtunnustatust. Nii ühele kui teisele poolele kaldudes kaotaks film usutavuse ja režissöör muutuks lihtsalt tööriistaks. Eva Kübara tunnustuseks peab ütlema, et tal on see kahe vahel balansseerimine üsnagi õnnestunud, nii et filmi võib võtta tõepoolest kui tavapärasest pisut erineva inimkäitumise dokumenteerimist ja uurimist. Lõppkokkuvõttes peaks see ka vaatajate maailmapilti avardama, panema sel teemal mõtlema ja arutlema.
Filmi peategelasteks võib pidada Mariannet ja Sveni ning Beatet ja Kayd. Marianne on kena naine ja neil on Sveniga ka lapsed. Sven aga viibib enamuse ajast Saksamaal tööl ja Marianne katsetab ennast otsides uute asjadega, leides polüamooria. Ja siis Kay — baltisakslane, kes on end Võrumaal koos Beatega sisse seadnud. Üle kolmekümne aasta koos olnud saksa abielupaar elutseb vanal mõisaasemel, kus Kay baltisakslastest esiisad kunagi tegutseda võisid. Siin on mõned vanad majad ja uus väike majake, mida võib nimetada armukojaks. Seal veedab Kay aega oma mitmikarmastajatega.
Marianne käib Kay juures, Beate lepib sellega ja seab omalt poolt tingimusi, kuidas, millal ja kui kaua nad kokku saada tohivad. Beatel ei ole otseselt kedagi ja Svenil ka mitte. Sven tegelikult ei taha polüamooriast midagi kuulda, Marianne mitmikarmastus teeb talle haiget, nõnda et mees satub oma üleelamiste tõttu haiglasse. Aga ta ei ütle Mariannest ka lahti, vaid anub, et naine selle mitmikarmastuse ära lõpetaks, sest haiget saavad nii tema kui ka lapsed. Ta ei taha, et Marianne kohtuks Kayga laste nähes, ja sellest võib aru saada.
Marianne võitleb endaga, aga ikka kisub teda Kay juurde. Ja ega ta ilmselt ei lõpetaks, tema iha Kay järele paistab ekraanilt alasti välja. Kuid hoopis Kay kaotab Marianne vastu huvi ja pildile ilmub uus naine, järgmine mitmikarmastaja. Nüüd osutub kannatajaks hoopis Marianne, sest tal on raske Kayst loobuda. Koguni nii raske, et temast üle saamiseks läheb ta nõia juurde, et see nende suhte läbi lõikaks. Veidi viirukisuitsu ja huilgamist teeb asja parajalt häguseks. Tõesti? See koht tekitab vaatajas piinlikkust ja vähemalt minu piir hea ja halva maitse vahel sai ületatud. Tekkis tahtmine püsti tõusta ja minema jalutada. Hiljem meenus filmi alguse stseen nõustajaga, kelle juures mitmikarmastajad lepingu sõlmisid, ja nõia juures käik tundus kui uuesti samasse jõkke astumine. Ikka peab keegi teine asjaosalistele appi tulema, olgu siis nõid või psühholoog. Millegipärast ei suuda nad oma probleemidega ise hakkama saada.
Ju see siis on elu. Või nagu üks tuttav pärast kinosaalist väljumist ütles: „Vaat, kus on inimestel mured! Mis enda elul viga sellega võrreldes — ei midagi! Täitsa ilus elu. Ei mingit polüamooriat ja nõia juurde pole ka vaja minna.”
Samal ajal kui Marianne nõia juures käib, läheb Kay uue naisega hoopis reisile. Aga Beate? Noh, temale ütleb Kay, et võib küll koos olla, aga ilma seksita. See Beatele ei meeldi, ta ei ole nõus. Ta proovib Kay äraolekul armastust hoopiski teise naisega.
…ja see on kirju.
Elu nagu seebiooper
See tõepoolest kõlab nagu seebiooper, aga nagu näha, pole vaja lugusid välja mõelda, elu enda vastu ei saa miski. Teine tuttav, kes samuti filmi nägi, ei suutnud uskuda, et sellist asja on võimalik dokumentaalfilmina üles võtta, et küllap olid näitlejad mängima palgatud. Aga ei. Samas on lavastaja kätt ja kohalolekut ikkagi tugevalt tunda, sest ega filmitegija saa ju kogu aeg oma tegelaste kõrval seista ja filmida, lootes, et midagi juhtub. Ikka tuleb planeerida ja sättida. Montaažis muidugi saab ka igasuguseid asju tekitada, kuid peab olema materjal, millest seda teha.
Teine paar filmis, Riita ja Taavi, on pigem kõrvaltegelased. Nemad ongi lepingu sõlmijad. Nii kaugele jõuavad nad pärast aastaid kestnud kooselu, mis, nagu aru võib saada, on kulgenud üle kivide ja kändude. Nüüd loodavad nad lisada oma suhtele värskust ja vabadust. Nõustaja soovitab lepingus asjad detailideni paika panna. Kas võib teise partneriga oma abieluvoodis armatseda? Kes pärast linu peseb? Jne. Ehkki kõik on nõustatud, asjad detailideni kokku lepitud ning suhet käiakse putitamas tantralaagris ja muudes sarnastes kohtades, ei edene see sellepärast veel sugugi paremini. Ja ega saagi hästi aru, miks nad üldse koos olema peaksid, kui nad omavahel hakkama ei saa. Riita justkui püüaks Taavi üle domineerida, aga Taavil on oma nõksud naise väljavihastamiseks. Siin ei aita isegi tantralaager ega muud kunstid — mis lahku minema on loodud, see lahku ka läheb.
Kui tund ja nelikümmend minutit kestva filmi kallal norida, siis montaažikäärid võinuksid siin tugevasti käiku minna. Miks arvata, et suhe, mis osalisi endid kimbatusse viib ja kuhugi välja ei jõua, peaks vaatajale väga huvitav tunduma? Marianne elu Sveniga läheb vähemasti filmis edasi, mees soovib ikkagi Mariannega koos olla. Sven on filmi peategelastest ainuke, kes ise polüamooriast ega kõrvalsuhtest huvitatud pole, vastupidi, see teeb talle valu ja mõjub tervisele. Tema kannatlikkus on lausa imetlusväärne. Ta tõesti armastab naist ja oma peret, Marianne aga ei suuda samaga vastata.
Polüamooria üle annab lõputult arutleda, sest see puudutab inimest väga mitme kandi pealt. „Minu kallimad” avab teema, aga ei anna taustu ega hinnanguid. Inimese seksuaalkäitumine on osa tema isiksusest, aga kuidas see kujuneb, on omaette lai teema. Samuti on see osa identiteediloomest. Nii et Eva Kübara film annab ainest mitmesugusteks aruteludeks. Seda võimalust kasutati ka mitmete „Minu kallimate” linastuste puhul, kuhu kutsuti erinevate alade spetsialistid teemat kommenteerima ja arutlema koos publikuga. Selline asjade korraldus on dokumentaalfilmi puhul väga tervitatav. Polüamooria teemal on tehtud mitmeid filme (tõsi, Eestis otseselt rohkem mitte) ja kirjutatud ka teadustöid, mis käsitlevad seda nähtust erinevatest aspektidest. Uuringute kokkuvõtetest koorub välja, et juba polüamooria definitsioon ise ei pruugi olla inimestele üheselt arusaadav. On ju polüamoorialgi mitmeid alaliike ja vahe näiteks svingimisega pole sugugi nii selge. Mitmikarmastusele iseloomuliku „kokkuleppe” tõlgendused võivad erineda, mistõttu on raske eristada seda lihtsalt petmisest ja seetõttu võidakse polüamooriat stigmatiseerida. Enamasti vastandatakse polüamooriat monogaamiaga, rohkem kui seksile pööratakse tähelepanu eetikale, suhte sügavusele. Huvitav asjaolu on siinjuures, et need uuringud, mis käsitlevad mononormatiivsusest erinevaid suhtevorme, võivad aidata paremini mõista nii neid suhteid endid kui ka seda, kuidas monogaamia toimib sotsiaalse süsteemina.
Mitmikarmastuse puhul on üheks oluliseks teemaks kindlasti tunded; armastus on ju tunne ja sellega kaasnev armukadedus samuti. Teame, et kui me oma tundeid kaua eirame, ei ole see hea meie tervisele ja tekivad uued probleemid. Kui polüamooria puhul räägitakse kokkulepetest, siis kokkulepe on ikkagi oma olemuselt ratsionaalne asi, kompromiss, selle sõlmimisel jätab vähemalt üks pool tavaliselt oma tunded kõrvale. Aga kuidas on ikkagi nii, et üks, kes tahab endale mitut armsamat, peab saama oma tahtmist, samal ajal kui teine, kes ei taha, peab sellega leppima ja oma tunded maha suruma? See tundub pigem ülima individualismi kui mingisuguse vabadusena. Kui kummalgi poolel aga tundeid ei ole ja nad lepivad kokku praktiseerida mitmikarmastust, ei saa ometigi kõrvale jätta neid inimesi, kes on nende uued partnerid ja kellel samuti tekivad tunded. Kuidas nemad oma tunnetega hakkama saavad?
Inimsuhted on igal juhul keerulised, olgu need siis polüamoorsed või monogaamsed. Ausus ja selgus, ükskõik missuguses suhtes, tuleb kindlasti kasuks. Oma emotsioone tuleb kontrollida ja õppida muutustega leppima, niimoodi inimene areneb. Polüamooria aga laiendab intiimsuhete ringi ja mitme suhte haldamine ei ole kindlasti lihtsam kui ühe suhte haldamine. On ikka vahe, kas räägid ainult ühe partneriga või on neid mitu, kellega peab ühele meelele jõudma. Juba monogaamne suhe mehe ja naise vahel pakub piisavalt proovikive, siin on aga palju rohkem paare ja erinevaid piire kokku leppida; see kõik võib osutuda liiga keeruliseks ja ajamahukaks. Peab olema ikka väga hea põhjus, miks endale sellist koormust võtta, inimese energia ei ole lõputu. Isegi Kay, kes näib olevat selle filmi kõike jõudev ja ihaldatud superkangelane, näib lõpuks väsinud ja tühi. Ta ei räägi filmis eriti midagi, mis teeb ta peaaegu salapäraseks ürgmeheks, aga väljanägemine ja kehakeel reedavad tema olekut ja tundeid. Ka Beate lõõg saab lõpuks täis.
„Minu kallimad”. Sven ja Marianne. Kaadrid filmist
Armastus võidab kõik — kui on armastus
Huvitav on ka see, et ehkki filmi tegelased justkui avavad meile oma intiimsfääri, siis selle kohta, mis inimesed nad muidu on, tilgub infot vähe ja see jääb vaid aimata. See tõmbab vaataja ja tegelaste vahele justkui loori, näitab vaid ühte aspekti, millest täieliku mõistmise ja empaatia tekkeks jääb natuke väheks.
Vahel kasutatakse mitmikarmastust kui võlurohtu juba kustunud leegi uuesti lõkkele puhumiseks, mis mõnel juhul võib ehk töötada, aga üldiselt pigem mitte. Mis on juba katki, seda uute probleemide juurde loomisega ei paranda. Mainida tuleb ka sotsiaalset tausta, sest mitmikarmastus ei ole väga laialt levinud ja ühiskond pole seda kuidagi reguleerinud. See võib mitmikarmastajatele ja nende peredele tähendada laiemalt sotsiaalset mittemõistmist ja mittetunnustamist. Ajakirjandusest on saanud lugeda, et Marianne ja tema pere on pidanud filmiga seoses mitmeid raskusi üle elama. Vaevalt et nad seda ette ei teadnud, aga ei või ka kindel olla.
Uurimistöid selle kohta, kuidas mitmikarmastus mõjutab nende perede lapsi, ei õnnestunud mul leida. Lisaks näitamisele, kuidas polüamoorid ülistavad oma armastuse vabadust, võinuks ju ka nii olulise asja kohta midagi öelda. Seda enam, et polüamooria on suure tõenäosusega just keskealiste teema — noored alles otsivad ennast ja oma seksuaalsust, vahetavad partnereid ilma igasuguse polüamooriata, aga keskealistel on lapsed kasvamas.
Paadunud monogaamina ei taha ma kellegi peale näpuga näidata, sest inimeste elud on keerulised ja see, mis neile nende teekonnal osaks saab, võib olla väga erinev. Kui see pole minu tee, ei tähenda see, et see oleks kuidagi halvem või alaväärtuslikum, vaid lihtsalt teistmoodi. Kõik me püüame õnne leida ja otsime seda erinevatest kohtadest.
„Minu kallimatest” ei kuma autoripositsioonina läbi mitte algaja entusiasm, vaid pigem eluküps üldistus. Film viib minu meelest ikkagi tõdemuseni, et polüamooria ei tee kellegi elu lihtsamaks, kuigi võib tunduda mõnele tohutu vabaduse ja valgustumisena. Elu võib nii keerdu minna, et lõpuks peab nõia või selgeltnägija juurde minema, et see jälle sirgeks saada. Klassikuid tsiteerides: keeruliseks ära sina ise oma elu ela.
Nii ei jäägi neist kokku keegi peale Sveni ja Marianne ning sedagi ilmselgelt tänu Sveni tohutule kannatlikkusele ja armastusele. „Ükski teine mees ei teeks nii nagu mina,” saab Sven ise ka aru. Nii et teistpidi võttes pole selle filmi kangelaseks mitte kõikjale jõudev ja rohkelt partnereid vahetav Kay, vaid hoopis monogaamist Sven, kes täiesti vabalt armastab omaenda naist, püüdes teda mõista ja hoida, mis ka ei juhtuks.
Aga naised, nemad lähevad oma rada. Marianne vist jääb Sveni juurde, ent Beate õpib elama ilma Kayta ja proovib uusi asju, nagu näiteks purjelauaga sõitmist. Saab tuule purjesse ja sõidab täitsa ise.
See Beate purjetamine lõpus on kena sümbol. Lõpuks sõltub kõik meie enda tegudest ja tahtmistest.
