Käesolevas ajakirjanumbris kirjutab Meelis Oidsalu Priit Põldma lavastusest „Süütu”, mis põhineb Sulev Keeduse ja Madis Kõivu filmistsenaariumil ning mitmetel teistelgi Kõivu tekstidel. Oidsalu kõrvutab seda Draamateatri „Rahamaaga”, millest on saanud omamoodi lavaliste edulugude kriteerium, seda nii esteetilises kui ka turunduslikus mõttes. Oidsalu võrdlebki nii publikut, ruumi kui ka lavastuslaadi: „Videodominandiga „Rahamaa” kahemõõtmelisusega võrreldes pole „Süütu” isegi mitte kolme-, vaid suisa neljamõõtmeline. Peale lavaruumi tagaseina uksest nähtavale ruumile on seal ka kuuldavad tagatoad, mis jäävad silme eest varjule, aga kuulmisulatusse.” (Vt lk 28)
Nagu „Rahamaa” mullu, näib „Süütu” olevat tänavu kriitikute ja hindajate jaoks oluline ja märgiline. Selliselt esile tõstetud ja ühiselt ära tuntud lavastused üldistavad ehk lisaks omaenda omadustele ka mingit ajavaimu, mingit vajadust, mis parasjagu õhus, või keelt, mis käibel. Või siis keelt, mis pole veel käibel, kuid mille vajadus on õhus. Loomulikult kõnetab „Süütus” valus teema, kuid ühegi kunstiteose väärtus ei saa taanduda loole, mida ta jutustab.
Kolmkümmend kaks aastat tagasi kirjutas Madis Kõiv oma „Külma Teatri” manifesti. (Kostabi 1993, nr 2) „On aeg, et sünniks Külm Teater (—) Olles tundeline, on see teater eksistentsiaalne. Ta avab meie olemise igavese mõttes-olemise nõude tema alalõpmatus kohalolekus. Seepärast on ta ka kohal-oleku teater ja rangelt: mõtte alaline kohalolek vahetpidamatus ja katkematus läbimõtlemise teokssaamises, ülima süvenemisega kõige olulisemasse. (—) Kui mingit meetodit sellele teatrile otsida, siis tuleb vist alustada vanast ja tuttavast, Stanislavskist, läbi-elamise omast niisiis. Ainult „elamise” asendaksin sünonüümi, „mõtlemisega”. (—) Selles „on nõutud esituse äärmist täpsust, sest ainult mõtte viimase piirini viidud ehedus hääles (tekstis), liikumises ja miimikas võib viia sihile — äratundmise avalikule kohalolekule.” Ja teisal on Kõiv öelnud: „Mina vihkan psühhologismi. Ma hoidun alati suhetest. Kui nad tulevad, siis nad tulevad, vaatamata sellele, et ma neist olen hoidunud. Ma just nimelt ei taha suhteid. Ma tahan, et asi oleks olemuslik, mitte psühholoogiline.” (Vastab Madis Kõiv. Teater. Muusika. Kino 1991, nr 10)
Meie aeg on kiire ja emotsionaalne ning teater, mis räägiks tänapäeva keeles, peaks seda aega justkui peegeldama, andma meile võimaluse end selles psühholoogiliselt ära tunda, samas võimaldamata selleks vajalikku süvenemisaega. Kõivu Külm Teater aga ei peegelda argiaega ega nõua samastumist. Ta ei manipuleeri vaataja emotsioonidega, vaid teeb võimalikuks mõttelise konstruktsiooni, mille läbi mõtlemine võib olla puudutavam ja elumuutvam kui hetkeks kogetud afekt. Kultuurimeedias räägitakse kunstist sageli „elamuse” kontekstis, kuid Külmas Teatris ei saa publik „elamust”, vaid võimaluse peatuda. Lavastus ei loo pinget, vaid ruumi, kuhu vaataja saab siseneda kõigi oma küsimustega ning võtta vastuste eest vastutuse. Külm Teater ei õpeta, mida ja millest mõelda, vaid meetodit, kuidas mõelda, ning teatri mõttes on see kahtlemata avangard.
MADIS KOLK
