Tõnis Pill juunis 2025.
Hiljuti ületas „Fränk” Eesti kinodes 100 000 vaataja künnise. „Intensiivsemal turundusperioodil saime iga nädal kokku ja arutasime, mis järgmiseks. Meil on alati mingisugune plaan, aga kui lõpuks film välja tuli, siis olime kogu aeg reageerimisvalmis,” räägib filmi režissöör Tõnis Pill, kes on filmi turundusralli ise aktiivselt kaasa teinud. Ehkki Tõnis on lõpetanud BFMi režii erialal ja töötanud kümnetes eesti filmides režissööri assistendina, jõudis ta filmirežissööri ameti juurde paljuski läbi juhuse: „Guugeldasin, kes seal täpselt on, ja mõtlesin, et okei, proovime selleks.”
Kohtume sinuga bändiruumis. Saan aru, et tänavu on plaanis plaat välja anda?
Jah, oleme sel aastal kõvasti vaeva näinud ja kõik lood ära salvestanud. Praegu miksime ja siis hakkame vaikselt singleid välja tilgutama. Nii et loodetavasti jõuab meie muusika selle aasta sees ka füüsilisele kandjale.
Sellest saab teie bändi „Käsi” esimene plaat?
Jah, see on esimene niisugune plaat, mida me saame plaadiks nimetada. Me tegelikult oleme samade tüüpidega kaua koos muusikat teinud — hakkasime koos tegutsema, kui olime kolmteist, neliteist.
Nad on su lapsepõlve kodukohast?
Jah, Kehra poisid. Ainult bassimees on Singapurist. Ta liitus umbes poolteist aastat tagasi, aga ülejäänud poisid on kõik minu koolivennad.
Kas sinu jaoks on muusika ka omamoodi meditatsioon filminduse vahepeal?
Võib–olla lihtsalt hea vaheldus. Filmitegemine tähendab, et suure osa ajast istud üksi ruumis. See on üsna üksildane, vaikne, natuke kurblik meeleolu. On hästi mõnus, et on olemas poisid, kellega teha energilist rock’n’roll’i, mis elavdab. See aitab vaiksematest perioodidest kuidagi läbi tulla.
Miks filmitegemine on kurblik protsess? Räägi, milline su päevakava keset loomisprotsessi välja näeb?
Noh, see kurblik osa on ennekõike stsenaariumi arendusfaasis, kus on palju omaette mõtisklemist. Ärkad üles, sööd kõhu täis, võtad kohvi ja lähed valid mingisuguse pesa, kus mõelda. Kui ma tahan kirjutamise keskel uut energiat või kick’i, siis vaatan mingit filmi. Erilist vahet isegi ei ole, mis filmi — see lööb selle vaikse tiigi elama ja siis hakkab mõtteid tulema.
Vaatad sa neid filme analüütilise pilguga?
Ma ikkagi ajan taga mingisugust emotsionaalset tasandit; seega kui film ise ei haara, siis paratamatult tekib olukord, et kukud tehnilise poole peale. Mõtled, et okei, mul ei ole selle filmiga emotsionaalset sidet, aga samahästi võib vaadata, kuidas nad seda tehniliselt tegid, ja filmi pulkadeks lahti võtta, et ise samu vigu vältida.
Mul on tunne, et ajad seda emotsionaalset tasandit taga ka oma filmides. Kui ma vaatan su lühifilme („Sinine”) ja esimest täispikka („Fränk”), siis need liiguvad ikkagi sotsiaalse draama poole. Kuidas sulle endale tundub?
Mulle endale „sotsiaalne draama” kui termin tegelikult ei meeldi, aga saan aru, et see on reaalne asi, kui tegemist on sotsiaalsetel teemadel filmi ja ühtlasi draamaga. Ma kindlasti tahaksin kunagi ka mingit žanrifilmi teha, aga praegu on läinud kuidagi nii, et olen lavastanud draamasid.
Miks sulle „sotsiaalne draama” kui termin ei meeldi?
Sellel on mingisugune maik küljes, vähemalt Eestis. Inimesed justkui kardavad seda žanrit või on sellest väsinud. Tekib mingi eelhäälestus, et nüüd tuleb vaadata, kuidas inimesed virelevad ja kõik on kurb. Minu eesmärk ei ole teha filme, kus näitame, kuidas inimesed virelevad.
Viimasel kümnendil on tulnud Baltikumist mitmeid filme (Leedu „Mürgine”, Eesti „Päevad, mis ajasid segadusse”), mis lahkavad suureks sirgumist hiliste üheksakümnendate ja varajaste nullindate külas. Ühelt poolt peegeldab see praegust lavastajate põlvkonda, teisalt tugevat sidet nende paikadega. Miks see teema sulle oluline on?
See tuli kuidagi loomulikult. Paljud elemendid on võetud minu üles kasvamise aastatest, aga see ei tähenda tingimata, et filmis kujutatud probleemid eksisteerisid ainult siis. Noortele on see film niimoodi korda läinud sellepärast, et nad samastuvad nende teemadega.
Palju sa lavastajana üldse jälgid, mida teised teevad või mis teemad on õhus?
Eks ma ikka jälgin, aga tõde on, et isegi kui mõni film mulle väga meeldib ja tahaksin teha midagi sarnast, sarnastel teemadel, siis lõpuks on filmi tegemine nii aeglane ja individuaalne protsess, et kui see viie aasta pärast välja tuleb, on kõik juba eelmise unustanud. Mingite teemade kordamist ei pea tingimata kartma.
Sa vaatad „Fränkis” karaktereid empaatiliselt — inimene muutub ja õpib. Kas muutumine on alati võimalik?
Ma siiralt arvan, et on. Olen seda ise näinud ja ka mitmed negatiivse kallakuga tegelased „Fränkis” on saanud väga palju inspiratsiooni inimestest, kellega ma ise koos üles kasvasin. Kui mõtlen tagasi mingitele noortele tüüpidele, kes lapsepõlves olid täielikud kiusajad, siis nüüd, kakskümmend aastat hiljem on nad muutunud inimesed — küll ainult osa, mitte kõik.
Ava natuke Fränki karakterit.
Ta on päriselt eksisteerinud inimene. Ka mitmed eriseanssidel käinud inimesed on tulnud pärast ütlema, et kuule, ma teadsin teda. Ta on inimestel seniajani meeles.
Filmis on ta selline heatahtlikkuse või empaatia kehastus.
Ta on jah selline ingel. Kusjuures „Sinises” oli ka lõpus üks ingel. See liin on kuidagi kogemata mu filmidesse tulnud.
Paljud on kiitnud noori näitlejaid. Mulle jäi silma ka kõrvaltegelaste tandem. Avandi isana, Pius onuna, Tauraite poemüüjana ja Võigemast isana, temaga oled ka varem töötanud. Kuidas casting’u protsess toimus? Olid nad sul algusest peale mõttes?
Kuna põhiansambli moodustavad noored, siis me ei julgenud alguses üldse mõelda, kes võiks täiskasvanutest kaasa teha. Oluliseks teguriks sai tegelaste omavaheline sarnasus. Seega täiskasvanute peale hakkasime mõtlema viis kuud enne võtteid. Alustasingi tegelikult juuksevärvist. Tahtsin, et kui on tumeda peaga isa, võiks olla ka tumeda peaga poiss — see elimineeris juba pooled näitlejad. Siis hakkasingi edasi mõtlema, kes kellega võiks
sobida.
„Fränk” on väga meestekeskne film. Kui vahepeal oli see rahvusvahelisel turul omamoodi tabuteema, siis mul on tunne, et praegu on noorte meeste kujunemislood isegi omamoodi trend. Kuidas sulle tundub?
Võib-olla see tuleb küll vaikselt esile, aga ma ei ole väga tark selles osas, mida Euroopa festivalid taga ajavad — tahavad nad „tüdrukute lugusid” või „poiste lugusid”. „Fränki” puhul on huvitav, et me ei planeerinud kunagi, et teeme mingisugust poistekat. See hirm tekkis korraks tootmise eel. Aga jah, siin filmis on küll suur protsent meestegelasi, aga see on ka loogiline, sest film puudutab poiste grupidünaamikat. Kusjuures on näha, et tegelikult käib seda filmi vaatamas isegi protsentuaalselt rohkem naisi. Mul on tunne, et mehed natuke kardavad selliseid teemasid. Nad kardavad näha, kuidas neid on portreteeritud, sest me kujutame filmis päris palju negatiivseid versioone meestest.
On sul veel vaatajate kohta statistikat? Kes on teie keskmine vaataja?
Me ei saa ühtegi kinopiletit individuaalselt jälgida, aga olen ise käinud paljusid seansse sisse juhatamas ja mulle tundub, et keskmise vaataja määratluseks sobib „kõik inimesed”. Saalis on emad-isad ja noored täiesti segamini. Õhtustel aegadel, reedel või laupäeval on võib-olla rohkem noori.
Räägi natukene „Fränki” turundusest. Kui seotud sa oled režissöörina sellega olnud?
Ma olen ikkagi väga hands on. Meil oli algusest peale kuueliikmeline kamp, kõik eri ametites. Intensiivsemal turundusperioodil saime iga nädal kokku ja arutasime, mis järgmiseks. Meil on alati mingisugune plaan, aga kui film lõpuks välja tuli, siis olime kogu aeg reageerimisvalmis. Jälgisime, mida inimesed räägivad, postitavad — kas kuskilt on midagi haarata ja turundustegevuses ära kasutada. Olime hästi reaktiivsed. Olime teadlikud, et väga suur osa sihtgrupist on TikTokis. Noored, kellele film meeldis, hakkasid tegema Tiktokis erinevaid edit’eid — võtsid tiiseri materjali, intervjuude materjali ja meie toodetud muud sisu ning hakkasid nendest oma videoid kokku panema. „Fränkist” on Tiktokis tuhandeid erineva muusikaga klippe. See kõik on turundusele kolossaalselt kaasa aidanud, aga me ise nägime selle nimel ka väga palju vaeva.
„Fränk” võttis mitu aastat kauem aega, kui planeeritud. Miks?
Kõige kauem aega võttis loo arendus. Esimesed koosolekud olid, kui olin kakskümmend viis. Esimene versioon loost oli selline mõrvamüsteerium, kahes liinis toimuv põnevik. Täiskasvanud Paul otsib mineviku radadelt, mis Fränkiga juhtus. Ühel hetkel võtsime oleviku liini ära. Siis kulus aasta või poolteist, kus tegelesime ainult minevikulooga, nii-öelda nullindate osaga. Sel hetkel oligi see õigupoolest teistsugune lugu, teistsuguste tegelastega. Ka peategelane oli tol hetkel nagu „Ruudist” välja võetud, tubli prillidega poiss. Ühel hetkel ei saanud me enam ise ka aru, mis see on. Selline žanrite segu kuidagi ei kutsunud. Umbes 2021. aastal tuli läbimurre — tundsin, et lugu oleks mõjuvam, kui peategelane ei oleks tubli poiss, vaid keegi, kellel on vaja filmi jooksul mingi suurem arengukaar läbida. See oli üks põhiotsuseid, mis viis filmi nendele radadele, kuhu see on praeguseks jõudnud. Edasi läks tegelikult üsna standardselt — saad lõpuks rahastuse, valmistad ette võtted, siis paned aastake või poolteist montaažis rida kokku. Aga see ei tähenda, et filmi peabki nii kaua tegema. Osa inimesi suudab seda teha palju kiiremini ja ma loodan, et järgmise filmiga õnnestub ka minul kiiremini edasi liikuda.
Tõenäoliselt oli selle perioodi jooksul palju emotsionaalseid murdumishetki. Kas ei tekkinud kiusatust uue projekti juurde liikuda või „Fränki” protsessi kuidagi kiirendada?
Kui sa mingis faasis, ja eriti nii olulises faasis nagu loo kirjutamine, mõtled, et teeme selle kiiruga ära, siis ega sa ennast lõpuks ei täna. Kui sa pole ise lõpuni rahul, siis pole vist mõtet üldse midagi teha. See on ka üks põhiasju, millele mina filme vaadates tähelepanu pööran. Kui ma näen ekraanilt, et filmitegijad on alla andnud, siis see ei lähe. Siis ma saan väga pahaseks. Olen mõnikord isegi kinost lahkunud.
Millise eesti filmi ajal sa seansi pooleli jätsid?
Seda ma vist ei julge öelda. Selle peal töötas liiga palju häid kolleege.
Okei, aga milliste välismaiste filmide puhul sa oled kinost lahkunud?
Ma peaksin oma mingisuguse listi vist ette võtma.
Järelikult sa liiga tihti ikka ei kõnni kinost välja, kui see kohe meelde ei tule?
Liiga tihti vist ikkagi mitte, jah. See on vist hea.
Sa oled töötanud kümnetes projektides režissööri assistendina. Üks hiljutisi oli „Emalõvi”, mis on teemalt „Fränkiga” sarnane. Ava natuke seda protsessi.
Mind kutsuti filmile esimeseks assistendiks — tegin graafikuid, rääkisin näitlejatega nende vabadest aegadest, panime Liina Trishkinaga paika, kuidas hakkame võtet tegema. Kuid siis saime „Fränki” rahastuse ja ma pidin kaks nädalat enne võtteid ütlema, et ma ei saa jätkata. See oleks nõudnud kaks kuud „Fränki” ettevalmistusest. Eks Liina oli alguses natukene kurb ka, aga lõpuks kõik sujus ja me leidsime mulle asendaja. Ehk siis tegelikult ma olin „Emalõvil” rohkem nagu ettevalmistusassistent.
Miks noorte lood eesti filmis praegu nii tähtsal kohal on? On see mingi ühiskonna üldine mure?
Reaalsuses on nii, et lõpuks otsustab EFI, mis sorti filme rahastatakse, ja hiljuti prooviti keskenduda rohkem noortele ja nende lugudele. Käesoleval sajandil oli küll filme lastele, aga noortefilmidesse oli tekkinud suur tühimik. Ma arvan, et kõige muu kõrval on meil praegu lihtsalt väga palju muresid noortega ja enam ei olnud võimalik ses osas silmi kinni hoida.
Tõnis Pill juunis 2025.
Harri Rospu fotod
Räägi natuke oma koostööst Ivo Feldiga. Kas hakkasite tänu sellele koostööd tegema, et oled varem Allfilmi projektides töötanud?
Läksin kohe pärast BFMi lõpetamist tööle „Tõe ja õiguse” võtteplatsile.
„Tõde ja õigus” oli su esimene töö?
Jah, see oli mu esimene palgaline erialane töö pärast kooli lõpetamist. Võtted olid väga pikad, seitsekümmend võttepäeva ja poolteist aastat võtteid. Seal kohtusin Ivoga, sattusime vestlema. Ta oli mu lühifilme näinud ja kuidagi moka otsast ütles kuskil rehielamus või heinakuhja kõrval, et kui tahad kunagi midagi teha, siis võta ühendust. See oligi see aeg, kui „Fränki” mõtted hakkasid tekkima. Ma nägin, kuidas Ivo töötab, kuidas ta suhtub oma režissööri, ja oli selge, et meil on sama veregrupp. Ma arvan, et režissööri ja produtsendi suhetes on väga oluline, et saad olla otsekohene ja vahetu, sest kogu töö ise on väga raske ja väsitav. Sa pead saama inimest lõpuni usaldada. Pead saama olla haavatav, sest kui sa ei ole haavatav, siis ma ei tea, kuidas saab üldse filmi teha.
Sa oled režiid õppinud. Kas sa teadsid juba lapsena, et tahad seda õppima minna, või on see olnud pigem juhus?
Natukene on ikkagi juhust juures ka. Mul ei olnud noorena suurt ambitsiooni, et minust peab saama režissöör. Ma isegi ei teadnud, kes see režissöör on. Mulle meeldis lihtsalt lugusid jutustada. Gümnaasiumi lõpus vaatasin läbi erinevaid erialasid ja tahtsin minna Otsa muusikakooli. Ma ei saanud sisse ja siis mõtlesin, ei okei, muusikut minust ei saa. Mul olid inglise keele eksamil päris head punktid ja varuvariant oli, et lähen õpin inglise keelest tõlkimist. Proovisin tegelikult ka BFMi meedia erialale, aga ei saanud sinna sisse, mis tagantjärele vaadates on väga hea. Lõpuks töötasin aasta restoranis, pärast seda läksin kaitseväkke. Kaitseväe ajal ütles mu kursaõde, et mine õpi EKAs graafilist disaini. Ma õppisingi ühe aasta graafilist disaini, aga siis tulid uuesti BFMi sisseastumiskatsed. Ma võtsin listi ette — seal olid režissöör, produtsent, operaator, monteerija, helirežissöör ja stsenarist. Mõtlesin, mida ma teha oskan, ja hakkasin asju maha kriipsutama, kuni jäi alles režissöör. Guugeldasin, kes see täpselt on, ja otsustasin, et okei, proovime selleks.
Oled oma valikutega rahul? Kujutasid sa õppima minnes ette, et see teekond on selline?
Sisse astudes ei kujutanud ma absoluutselt ette, mille sisse ma ennast mässin. Praegusesse punkti jõudmine on olnud erakordselt raske. Selle nimel olen teinud väga palju tööd, saanud päris palju haiget, olen ka ise teistele haiget teinud. BFMi minejaid tegelikult hoiatatakse ka, et filmindus on raske teekond.
See kõik kõlab väga dramaatiliselt.
Jah, aga lõpuks on ju päris kihvt sellisel erialal töötada. Lihtsalt teadmiseks kõigile, kes seda eriala kaaluvad — on illusioon, et filmindusega kaasnevad suured rahad ja palju punasel vaibal kõndimist. See on äärmiselt vaikne töö, mille juurde käib üksjagu nukraid perioode ja elu mõtestamist, vastuste otsimist küsimusele, miks seda kõike üldse teha. Enda jaoks peab väga selgelt lahti mõtestama, miks sa seda teha tahad.
Miks sina seda teha tahad?
Mulle on alati meeldinud lugusid jutustada ja kuna iga projekt on erinev, siis uue filmi juurde asudes hakkad justkui otsast peale mingit asja õppima. Näiteks sõjafilmi tehes pead paratamatult ennast sel teemal harima, või kui arendad mingit lugu arstidest või prügikorjajatest, siis astud muud laadi ebatavalistesse kohtadesse või eludesse. See tekitab elevust. Kogu aeg on midagi uut, aga samal ajal on filmi tegemine hästi struktuurne, süsteemne töö.
Praegu on suvi. Ka „Fränki” tegevus toimub suvel. Mida saabuv suvi sulle toob?
Meil on ilmselt bändiga keikad ja muul ajal tahaks natuke normaalsemalt puhata. Viimased kümme aastat on mul igal suvel olnud mingi suurem projekt ja suved on läinud puhtalt töö peale, aga praegu pole midagi. Loodetavasti saan sel suvel palju tegelda uue loo arendamisega. Kindlasti on vaja paadisild ilusaks ehitada ja kalal käia.
Nagu filmis?
Jah, sain sellesama paadi, mis seal filmi lõpus rotti lastakse, pärast võtteid endale. Kuna mul on maakodu sealsamas jõe ääres, käin seal tihti.
Kui palju Kehra sinu lapsepõlve ja „Fränki” tegevusajaga võrreldes muutunud on?
Kehra, nagu ka paljud teised tööstuslinnad, on väga palju muutunud. Välimuselt kindlasti, aga ka kuidagi hingelt. Kehra on muutunud sõbralikumaks ja tolerantsemaks. Mulle isiklikult tundub, et see on väga hea koht, kus elada, ja olen mitu korda mõelnud, et võib-olla peaks kunagi sinna tagasi minema. Lõpuks on Eesti ikkagi nii väike riik, et poole tunniga jõuab Kehrast Tallinna.
Vestelnud AURELIA AASA
