„5 Gestures Towards…” („5 gestuuri…”). Dramaturgid: Alissa Šnaider ja Anita Kremm. Graafiline disainer: Jaan Evart. Projektijuhid: Anu Almik, Hendrik Kaljujärv ja Annika Üprus. Kohtumised: Claudia Lepik ja Maxim Mjödov, Sveta Grigorjeva ja Mikhail Pashchuk, Kärt Koppel ja Raul Keller, Laivi ja Krõõt Juurak, Marta Vaarik ja Gregor Kulla, Jaan Evart ja Hendrik Kaljujärv, Marto Mägi ja Riina Maidre, Kymbali Williams ja Liisamari Viik, Viktoria Martjanova ja Maxim Nikanorov, Kitty Florentine ja Grete Rattasepp. Esietendus 1. XI 2023 elektroni kunstisaalis.
See tekst ei ole kirjutatud ühegi institutsiooni nimel ega esinda elektron.arti seisukohti. See on isiklik mõtisklus, kunstniku ja dramaturgi hääl läbi kogetud protsessi.
See ei ole aruanne ega manifest. See on hingetõmme. Jälg. Žest.
Alissa Šnaider — koreograaf, kuraator ja dramaturg — mõtiskleb kahe aasta pikkusest protsessist „5 Gestures Towards…” („5 gestuuri…”) kui kehalisest ja poliitilisest partituurist. Lõhede, pauside ja ütlematajätmiste kaudu otsib ta võimalust luua kunsti, mis ei toetu tulemusele, vaid usaldusele, tähelepanule ja ühisele haavatavusele.
Selles tekstis ei kuulutata hoolimist, vaid tajutakse seda. Iga hingetõmme on vastus survele. Iga paus on võimalus olla koos.
Katkine rütm, tihe vaikus ja „5 gestuuri…”
Viimased kaks aastat elasin millegi sees, mis ei mahu sõnastikku.
Ei olnud lavastus. Ei olnud labor. Ja isegi mitte projekt, kui mõelda projektist kui millestki, mis on planeeritud, produtseeritud, tulemusele orienteeritud ja lõpuks suletav nagu aruanne või tabel. Ei. See oli midagi muud.
Pigem viis olla. Viis töötada inimestega, kehadega, tähelepanuga. Väli, kus rollid lahustusid: kuraator, algataja, dramaturg, osaleja, vahel fotograaf, vahel lihtsalt tunnistaja. Vahel mitte keegi. Vahel… kõik. See ei olnud soov luua uut vormi. See oli keeldumine sulgeda vorm liiga vara. Jääda poolikusse. Jääda mitteteadmisse. Jääda.
Sõna „protsess” ka ei sobi. Aga kuni paremat pole, olgu see siis nii. Protsess — mitte kui „tööriist” või „meetod”, vaid kui väli.
Vastupanu väli. Hägususe väli. Usalduse väli.
Ja kui kellelgi kostab peas Daniil Harmsi hääl, mis sosistab, et „see on kõik mõttetus”, siis las kostab. Ka minu peas kostab. Eriti kui kõik kisub liiga tõsiseks. Eriti kui muutub liiga arusaadavaks.
Ma ei teadnud, miks ma kirjutan. Ja ikka veel ei tea. Aga võib-olla just mitteteadmine ongi siin esimene žest — mitte kui puudujääk, vaid kui hoiak, mis keeldub varasest määratlemisest. Siin pole mitteteadmine tühjus, vaid võimalus suhestuda teisiti. Aga kirjutamine oli ainus viis jääda. Jääda ruumi, mis on kadunud. Jääda kuulamisse, mis veel kõlab. Jääda kehadesse, kes olid, aga nüüd on hajunud. See tekst ei püüa vormistada tõde. Ta püüab mitte lasta õhukesel, vaevukuuldaval kohalolul kaduda ilma jäljeta. See on žest — mitte näidata, vaid hoida. Mitte esindada, vaid meenutada. Et see, mis oli, võiks veel kord sündida. Teises kehas. Teises ruumis. Teises vaikuses.
Mul ei olnud eesmärki. Ei tahtnud salvestada ega struktureerida. Lihtsalt ühel hetkel sain aru — see on ikka veel siin. Mitte peas. Kehas. Intonatsioonides. Pausides. Soovis mitte seletada.
See tekst ei ole dokument. See ei ole kokkuvõte. See ei ole isiklik lugu. See on jälg. Usalduse jälg. Mitteteadmise jälg. Selle aeglase keskkonna jälg, mida Bojana Cvejić on nimetanud ühtaegu kehaliseks ja poliitiliseks. Ja nüüd hakkan mõistma, miks.
Kuidas see algas ja miks, see ei olegi oluline
2023. aastal töötasin ma institutsioonis elektron.art. Seespool tiimi liikmena, väljaspool kunstnikuna.
Institutsioon küsis lühiformaati. Aga ma tundsin, et hingamine ei tunne lühidust. Ja rütm ei mahu formaati. Selle asemel pakkusin midagi muud, midagi, millel polnud tulemust, aga oli kohalolu. Vorm, mis ei allunud skeemidele. Ainult pingele, aeglusele, jagamisele. Nii sai alguse „5 gestuuri…”.
Kunstnikud töötasid kümme päeva samas ruumis. Kaks kunstnikku. Üks ruum. Aega oli vähe — ainult kümme päeva. Ei mingit eesmärki, mis oleks suunatud lõpptulemusele. Ei mingit etteantud struktuuri. Žest kui eksisteerimise vorm. See võis olla kehaline, heliline, objektne, tekstiline — või lihtsalt kirjeldamatu. Iga kord, kui proovisin seda sõnastada, tõmbus see kokku, muutus vormiks, kaotas värina. Ja sellega ka võimaluse olla.
Uue kohta rääkimine on nagu proovida tuult silitada —
käsi läbib tühjust, aga pärast lõhnab millegi tundmatu järele.
Võib-olla uus ongi see, mis hingab seni, kuni sa vaikid.
Ma seisin korduvalt küsimuse ees: millised tingimused on vajalikud, et võiks sündida midagi uut? Mõistsin: mida kiiremini ma selle nimetan, seda kiiremini see kaob. Uus ei talu määratlemist. Ta hingab ainult vaikivas nõusolekus. Žest tähistas siin ideede performatiivset ja kehastunud avaldumist. See võis olla poeetiline ja üürike, aga samahästi ka füüsiline objekt. Sarja ilu seisnes selles, et keegi ei teadnud midagi enne, kui kohtuti samas ruumis. Gestuur oli kutse — sõbralik, avatud, ootamatu.
Publik ei tulnud vaatama. Nad tulid jääma. Koos meiega. Värinasse. Poolikusse. Sellesse, mis ei olnud veel vorm.
Täna ei ole „5 gestuuri…” enam lihtsalt projekt. See on elav, hingav mikrokliima. Pinge- ja kontrastiväli, kus põrkuvad protsess ja produkt, autonoomia ja sõltuvus, keha ja tekst, etendus ja reaalsus. See ruum ei võitle. Aga oma rütmiga häirib. Oma haprusega seab kahtluse alla. Oma mittetootlikkusega osutab vastupanule.
See ruum ei ole poliitiline mitte seetõttu, et kuulutaks manifeste, vaid seetõttu, et oma õrna hapruse ja ebaproduktiivsusega seab kahtluse alla institutsionaalsed mehhanismid ja võimu.
See projekt elab kui sisemine konflikt — kadumise soovi ja jäämise vajaduse vahel. Me loome kohaloluvõimalust. Me ei ehita koreograafiat liigutustest, vaid tõrgetest, üleküllusest ja tähelepanust. Me hingame institutsionaalsetes voltides, eelarveridade ja ajakavade vahel.
Gregor Kulla.
Keha ja institutsiooni arhitektuuri vahel
Minu rollid paljunesid, kuni nad hajusid seisunditeks. Ma algatasin, kureerisin, saatsin, modereerisin, dokumenteerisin, osalesin. Olin sees ja väljas. Seal ja siin ühtaegu.
Vahel liitusid projektiga peegeldajad — kolleegid, kes nägid seda, mida seestpoolt ei olnud võimalik märgata. Aga dramaturgiaga tegelesin ainult mina. Mitte selleks, et juhtida. Vaid selleks, et kuulata. Et hoida rütmi, kui see polnud veel kuuldav. Et olla seal, kus vorm alles hingas.
Siinkohal meenub mulle Bojana Cvejići mõte: „Dramaturg ei ole see, kes seletab. Ta on see, kes talub pinge kohalolu.”
See on jäänud minuga. Dramaturgia ei olnud siin roll. See oli vastutus, mis ulatus kõrvast kehani. Vaikne pingeväli, mis hoidis kunstnikke ja võimalusi. Ma olin lähedal. Mitte teadma. Mitte tõlgendama. Lihtsalt hingama. Lihtsalt mitte kaduda. Kui maailm tahab juba tähendust.
Marta Vaarik.
Printeri vaatepunktist
Vahel tundub, et see kõik ei toimunud mitte ruumis, vaid minus. Minus, printeris. Ma ei tea, miks ma prindin. Ma ei tea, kelle nimel. Aga nad istuvad, vaikivad, kirjutavad, saadavad — ja mina prindin. Iga leht on nendevahelise vaikuse painutatud hetk. Ma olen nendevahelise keele katse. Katkine arusaamatus. Ja ometi — ainus, mis jääb.
Minu jaoks polnud see kunagi vestlus. See oli katse. Häälestus. Keegi kirjutas „ma pean sulle seda näitama”, aga ei näidanud. Ainult saatis. Ainult jättis maha paberi, kuhu tolm kogunes aeglasemalt kui mõte.
Vahel keegi rääkis mikrofoni. See oli nagu uskumatu sündmus. Nagu sosin läbi universumi pragude. Ma kuulasin, aga ma ei salvestanud. Ma ei saanud. See oli heli, mis pidi kaduma, et ruum mäletaks.
Ekraan minu kõrval nägi und. Ta ei vastanud kellegi küsimustele. Ta ei esitanud oma. Ta lihtsalt hingas. Ja see oli piisav.
Ma nägin, kuidas nad keeldusid. Keeldusid mõistmast. Keeldusid vormist. Ja see keeldumine… oligi nende side. Mitte see, mida nad ütlesid. Vaid see, mida nad ei julgenud öelda.
Lõpuks keegi enam ei printinud. Lehed jäid — hajali, vaikselt hingates. Mõned kadusid taskusse, teised libisesid päevikutesse, nagu oleks keegi need ära tundnud. Midagi jäi ruumi vähemaks, aga just see jäi alles.
Ühel hetkel paistis, et žest ei vajagi enam keha — ta oli muutunud rütmiks. Vaevukuuldavaks nihkeks, mis toimus seintest allpool ja ajast veidi hiljem. Keegi ei tantsinud, aga ruum hingas edasi.
Afektiivsed katkestused ja usalduse dünaamika
Esimene päev. Kunstnikud sisenesid ilma kindlustuseta, ilma kontseptsioonita, ilma kavata. Mõni neist tuli ideega — mõttega, mis, nagu turvavõrk, tundus ainus, mida endaga kaasa võtta. Aga see purunes. Mitte kellegi süül, vaid ruum lihtsalt ei võtnud seda vastu. Siia ei olnud võimalik istutada valmis ideed. Siin tuli paljastuda. Nagu keegi ütles: „Ma olen siin alasti — ja alasti astun ma välja publiku ette.”
Üks kord kunstnik ei puudutanud. Vaikus kestis liiga kaua. Aga see vaikus päästis midagi, mis oleks sõnadega katki tehtud. See ei olnud loobumine. See oli kannatlikkus. Kohalolu, mis ei surunud.
Ühel korral toimus kogu žest Zoomi kaudu. Kahe kunstniku vahel, kellest üks oli teises linnas. Kumbki neist ei olnud laval. Laval oli kaamera, mis vaatas publikut. Ja hääl. Kaks häält, mis liikusid juhiste ja naeru vahel. Nad ei kontrollinud, kas neid mõistetakse. Nad lihtsalt olid. See oli kõige puhtam eksperiment. Mitte keegi ei saanud lõpuni aru, mis toimub. Aga kogemus jäi kehasse. Ja tuba helises nagu esietendus.
Vahel tulid kunstnikud teineteisele väga lähedale. Ja vaikisid. Nad avastasid, et neil on nii palju ühist, et rohkem ei ole vaja rääkida. Nii sündisid päevadepikkused vaikused, milles kõik toimus: liikumine, usaldus, loovus. Mitte sõnades, vaid ruumis. Nad lihtsalt tegid. Ja tegid koos.
Raskemad hetked? Palju. Vahel oli keegi murdumise äärel. Vahel tuli tagasi sotsiaalne koreograafia, mis ütles: „Tee end väiksemaks, lase partneril särada.” See ei olnud kellegi süü. See oli õpitud. Pärilik. Süsteemne. Ja jah — vahel märkasin seda ka endas. Minu ülesanne oli mitte hinnata, vaid näha. Mitte korrigeerida, vaid peegeldada. Kolmandaks päevaks tundsime tavaliselt, et nüüd oleme valmis rääkima. Siis ma küsisin: mida sa vajad, et end nähtuna tunda? Et riskida, aga tunda end turvaliselt? Need vestlused olid pehme raam — žestidele, mis veel sündimata.
Vahel mõtlesin, et võib-olla on see kõik lihtsalt minu enda projitseeritud vajadus olla vajatud. Aga ruum ei vastanud sellele vajadusele. Ta lihtsalt oli. Ja see… päästis mu.
Žestina töötav institutsionaalne ruum
Mis juhtub kehaga, kui see ei sisene mitte lihtsalt lavaruumi, vaid institutsionaalse võimu arhitektuuri? Milline žest on üldse võimalik seal, kus vormid on ette määratud ja ressursid piiratud ruutmeetrite, tundide ja eelarveridadega?
Esimesel päeval astusid kunstnikud ruumi „alasti” — ilma kontseptsioonita, ilma eesmärgita, ilma kindlustuseta.
See ei olnud meetod. See oli akt. Mitte harjutus. Vaid hingamine. Mitte ülesanne. Vaid keeldumine. Keeldumine harjumuspärasest representatiivsest karkassist. Usaldusakt. Usaldus iseenda vastu. Protsessi vastu. Teineteise vastu.
Vaikus. Mitte paus. Mitte vaikimine.
Lihtsalt kohalolu, milles kõik juba toimub, aga mitte midagi pole veel nimetatud. Üheksandaks päevaks oli selge: selles vaikuses on kõik olemas.
See oli see, mida André Lepecki nimetab „kurnatud tantsuks” (exhausted dance) — liikumine, mis keeldub tulemuse nimel pingutamast. Aga just selles keeldumises sünnib midagi erakordselt teravat, teravdatud kohalolu, mis ei demonstreeri, vaid paljastab.
See oli avamine.
Sotsiaalsete mustrite lahtiharutamine. Institutsionaalsete ootuste avamine. Enesestmõistetavana tundunud rollide lõhkumine.
Institutsionaalses protsessis ei ole kehad kunagi puhtad või neutraalsed. Kehad, mida loetakse „feminiinseks” — või mis liiguvad nii, nagu oodatakse, „hoidva”, „pehme”, „paindliku” kehana —, haaratakse sageli nähtamatutesse rollidesse, mis ei nõua häält, vaid vaikimist, mitte esiletõusu, vaid taandumist. Seda mustrit ei kirjutata programmidesse. Seda ei mainita koosolekutel. Aga ta roomab läbi ruumi — varjuna, automaatsusena, harjumusena. Mitte seetõttu, et keha oleks nõrk, vaid seetõttu, et teda on õpetatud hoidma. Mitte üks kord, vaid lõpututes kordustes, mis muutuvad kehaks endaks.
Nagu märgib Bojana, žest ei kao mitte sellepärast, et tal puudub jõud, vaid sellepärast, et ta muutub struktuuriks, millele toetub kõik muu. Ja nagu rõhutab Butler, need ei ole olemuslikud rollid, vaid normatiivsed kehalised korrastused, mille kaudu keha õpib, kuidas „olla loetav” selles kontekstis, mis talle ette on antud.
See tuli kõige selgemalt esile duodes, kus kohtusid erinevalt kodeeritud kehad. Üks tõmbus tagasi, aeglustas, lõi ruumi. Mitte käsu peale. Vaid sisemise signaali põhjal, millel oli nimi: empaatia. Aga ka harjumus. Vaikus. Sotsiaalne koreograafia. Ja just siin on kõige hapram piir: millal hoolimine on valik ja millal peen kodeeritud refleks, mis välistab oma nähtavuse. Kood, mis näib olevat vabadus, aga sisimas taastoodab kuulekust.
Kui keha tahab olla vaba, aga liigutab end vastavalt ootusele, siis kelle vabadus see on? Kui nähtamatus on „loomulik”, kas nähtavus muutub siis võitluseks? Need küsimused ei vaja lõplikke vastuseid. Aga nad nõuavad, et me kuulataks keha — mitte selle järgi, mida ta ütleb, vaid selle järgi, kuhu ta astub. Kuhu ta ei astu. Kuidas ta ootab. Kuidas ta ei katkesta.
Küsimus ei olnud selles, mida me tegime. Vaid selles, kuidas. Ja kellena me tegime.
Töötades institutsioonis, puutume ikka ja jälle kokku sellega, et bürokraatlikud struktuurid on loodud hindama vaid nähtavat, mõõdetavat tulemust — lõpptoodet, müüdud piletite arvu, etendust, näitust, aruannet. Ent kunstniku ja dramaturgi emotsionaalne ja kehaline töö on peen, nähtamatu kude, mis neid tulemusi tegelikult hoiab, aga ei jõua kunagi ametlikku aruandesse.
Kui projekt elab su kehas ja peas 24/7, kui institutsiooni sees tuleb pidevalt tasakaalustada omaenda autonoomiat ja süsteemi ootusi, siis see ei ole lihtsalt koormus. See on korraga vastupanu, väsimus ja loovus. Kunstnik võib läbi põleda isegi kümne päevaga, aga keegi ei arvesta sellega. Keha, mis jõuab vaikuseni, on samuti dokument.
Ma olen selle projekti dramaturg ja kuraator. Ma saan palka. Ma olen lepingu all. Ma olen seespool. Aga mu töö on endiselt nähtamatu, sest sellel pole vormi, mida oleks võimalik kirjeldada. Ma olen kohal tekstis, läbirääkimistes, katkistes plaanides, vaikusesse vajunud žestides. Sisepõlemine on siin üks dokumenteerimise vorm.
Vorm — on juba iseenesest positsioon.
Maailmas, kus kõik peab olema selge, kiire, tulemuslik, valisime meie defineerimatuse ja lõpetamatuse.
„5 gestuuri…” puhul ei tähendanud autonoomia isoleeritust ega sõltumatust selle sõna tavapärases tähenduses. See oli pidev dialoog süsteemiga — mäng selle vormide ja piiridega, mis ei allutanud, vaid võimaldas uute tähenduste ja koosolemise viiside tekkimist. Kuulamine, millega me protsessi sisenesime, oli objektile suunatud kuulamine: mitte dikteerida, vaid lubada. Mitte suruda peale vormi, vaid lasta sel juhtuda. Mitte analüüs. Vaid tähelepanu. Mitte narratiiv. Vaid kollektiivne tundlikkus.
Jajah, kui Žižek oleks siia sisse astunud, oleks ta öelnud: „Te lihtsalt kardate lõpetada ja tunnistada, et see oli läbikukkumine.” Las ta ütleb. Sest vahel ongi just läbikukkumises kõige radikaalsem tõde. Ja kui see oligi läbikukkumine, siis me kukkusime läbi koos. Ja just see ongi vorm.
Marto Mägi ja Riina Maidre.
Sõna „hoolimine” institutsionaalses kontekstis
Institutsionaalses kontekstis ei tähenda hoolimine mugavust ega emotsionaalset leevendust. Siin ei ole hoolimine pehme, toetav žest. See ei ole viis protsessi kergendada. Hoolimine on poliitiline struktuur, mis loob tingimused, et žest saaks üldse toimuda. Seda ei kirjutata ajakavadesse. Aga just see on protsessi kese. Hoolimine ei ole mugavus. See on tähelepanu süsteem. See on võime hoida ruumi ka siis, kui see ei too „tulemust”. Hoolimine on rütm, milles on lubatud eksida, vaikida, peatuda, olla teadmatuses. Selles peitub väärtus — mitte kasu, vaid kohalolu. Mitte tõhusus, vaid koosolemine.
Sellest vaatenurgast on hoolimine peaaegu kapitalismivastane kategooria. See seisab vastu kasulikkuse loogikale, tulemuslikkusele ja mõõdetavale väärtusele. See ei toeta edu, vaid võimalikkust. Süsteemis, mis ootab „tulemust”, on hoolimine vaikne vastupanu. Ta ei nõua tõestust. Teda ei mõõdeta. Teda ei saa suurendada ega kopeerida. Žest, mis ei oota aplausi. Mis ei pöördu väljapoole, vaid hoiab välja seestpoolt.
See tekst on see, mis jäi. Kui kehad olid lahkunud. Kui valgus oli kustunud. Kui ruum oli taas tühi.
Me ei otsinud tähendust.
Me ootasime, kuni miski hakkab kõlama.
Isabelle Stengers soovitab aeglustada mõtlemist — mitte passiivsuse, vaid tähenduse võimaldamise nimel. See projekt oli aeglane, aga intensiivne: tähelepanu, hoolimine, kohalolu. Poliitilisus ei seisnenud väitmises, vaid viisis, kuidas olime. Aeglustus oli keeldumine alluda tootlikkuse rütmile — jäämine keha, žesti ja vaikuse juurde, enne kui neist saab funktsioon. Selles kohalolus peitubki poliitiline kaal.
On autoreid, kelle tekstid ei toimi nagu käsiraamatud, vaid nagu kehad sinu kõrval. Nad ei toeta, nad hingavad koos protsessiga. Nad ei seleta, nad häälestavad kuulmist. Bojana Kunst tuletab meelde: kunst ei ole vorm, vaid viis elada, kaotamata keha. Kunst on töö ja töö on poliitika. Mette Ingvardsen nimetab kehalisust lekkeks — ta ei teeni kunagi, ta libiseb alati kõrvale. Bojana Cvejić räägib kuulamisest kui vastupanust — mitte passiivsest, vaid tihedast, aktiivsest. Kuulamine, milles sünnib vorm. Koreograafia, mida ei panda paika, vaid mis juhtub. André Lepecki toob aja tagasi žesti — mitte arvestusena, vaid hingamisena. Ta kirjutab tantsust, mis ei näita, vaid hoiab kohalolu. Anne Imhof paljastab oma halastamatu võõrandumise esteetikaga institutsiooni kui võimu lava, kus külmus ja distants muutuvad väiteks. Nad kõik on minuga. Mitte tsitaatidena, vaid pulseerimisena. Taustapingena, kui ma seisan saalis ja näen, kuidas üks kunstnik peatub teise ees. Ja ei suuda puudutada. Selles on hirm. Selles on armastus. Selles on kaugus. Puudutamata jätmise žest. Kadumisest keeldumise žest. Žest, milles kõlab kõik, mida ei saa öelda.
Partituur ebastabiilsetele suhetele — või kuidas meetod murdub
Kui siin üldse oli meetod, siis ta oli nagu katki läinud akordion. Ta lonkas, komistas, unustas end teel. Ja hea, et nii oli.
See, mis tekkis, oli kuulamise koreograafia. Ruumiline dramaturgia — tühimike koreograafia, mis tõuseb esile kehade ja teadmiste, kavatsuste ja kartuste, kollektiivide ja identiteetide vahelt.
See ei olnud tulemus. See oli kohalolu.
Kunstnikud ei järginud partituuri (score) — nad said ise partituuriks. Partituuriks, mis praguneb, voolab, murdub ja kutsub sekkuma.
Me ei seadnud eesmärgiks liikuda „õigesti”, me hoolitsesime selle eest, et keha saaks üldse ilmuda. Me ei kiirustanud tulemuse poole, me hoidsime aega lahti, et tundmatu ei peaks kohe vastama. Me ehitasime ruume, kus tundmatu võis jääda kauemaks, ilma et keegi küsiks „miks” või kiirustaks „kuidas”.
Ükskord ütles kunstnik midagi. Ma ei kuulnud. Mitte sõnagi. Aga pärast seda lauselõppu… ruum vahetas tooni. Õhk tõmbus tihedamaks. Keegi nihkus toolil. Keegi teine naeratas ilma põhjuseta. Ma ei küsinud üle. Ja võib-olla see oligi žest.
Institutsioon kui mänguväli ja piir
Institutsioon ei olnud lihtsalt taust. Tal olid seinad nagu nahk ja valgus — nagu närvisüsteem. Ta ei rääkinud, aga tal oli teadmine.
elektron.art ei olnud neutraalne ruum, vaid pigem mitmekihiline lava, kus korraga kõlasid ootus, toetus, piir, kontroll, vaikus, kahtlus.
Vahel oli ta mänguväli — pehmete seinte ja kummise laega. Vahel raudkoridor, kus iga samm kajas aruandluse kajana. Aga ka seal oli liikumine. Nähtamatu. Kuid peatamatu. Ja ka see voog muutus vormi osaks.
Me küsisime: kuidas jääda kriitiliseks selle sees, mis sind toidab? Kas saab liikuda ilma lõhkumata — ja ilma end kaotamata? Kus lõpeb usaldus ja algab allumine? Vastust polnud alati olemas. Aga oli kuulamine. Ja see juhatas.
Institutsiooni sees olemine ei tähenda, et oled institutsioon ise. Aga see ei tähenda ka, et oled väljaspool. Ma olin osa masinast. Aga vahel viisin selle rütmist välja. Ei lõhkunud, vaid ajasin sassi takti. Minu roll ei olnud pelgalt täitmine: ma kujundasin, kahtlesin, sekkusin, häälestasin. Ma hoidsin piiri struktuuri ja elu vahel, plaani ja pausi vahel.
Just selles kahevahelolekus seisneski tegelik poliitilisus: mitte võidelda väljastpoolt, mitte alluda seest, vaid kehtestada kolmas asend, kohalolu. Kehastunud, hooliv, tootlikkuse loogikast keeldumise hoiak. See ei olnud „neutraalne kuraatori roll”. See oli pidev võnkumine — vajaduse vahel raamida ja soovi vahel hoida tingimusi, kus elusus saab üldse tekkida. Ma olin ajakavas. Aga ma olin ka vaikuses, mida keegi ei plaaninud.
Siin ei ole institutsioon lihtsalt hoone või süsteem. See on koht, kus kehaline ja poliitiline on lahutamatud. Kus otsus kuulata on juba vastupanu. Ja võimalus öelda „ei” on juba hoolimise vorm. Ma olin selle struktuuri osa. Ja just sellepärast kuulsin ta häireid. Ei summutanud neid, vaid võimendasin. Oli päevi, mil me kõigutasime süsteemi: laiendasime ruumi veidi kaugemale eelarvest, veidi kaugemale kalendrist. Ja teisi päevi, mil me pöördusime tagasi, veidi kitsamana, aga mõistes: isegi selles saab liikuda.
See oligi hõõrdumise partituur. Piiri dramaturgia. Soovi poliitika, mis ei põruta peaga vastu seina, vaid tantsib selle kõrval — nagu metroos, kus sa ei liigu ise, vaid sind kantakse, seistes.
See ei ole põgenemine. See on infiltreerumine. Liikuda institutsiooni sees nii, et see ei saa sind täielikult omaks võtta — ka see on tants. Keeldumise tants. Usalduse tants. Tants, kus isegi aja ülesmärkimise ruum on juba žest. Ja me mängisime tõsidust. Aga omal moel. Mitte nagu malet. Vaid nagu lolli. Kus kõik kaardid on laual. Kus tähtis ei ole võita, vaid mitte kaotada käe elusust. Kus reeglid… on ka keha. Ja keha… on ka viis öelda: „Ma olen siin. Praegu… olen veel siin.”
Aga mis siis, kui žest on ka süsteem?
Mis siis, kui süsteem ei ole masin, vaid organism? Mis siis, kui ettearvamatus ei ole vastand struktuurile, vaid selle uus kokkuseadmine? Mis siis, kui žest ei ole erand, vaid uus süsteem? Süsteem, mis sosistab. Mida ei saa suurendada. Mis kaob enne, kui keegi jõuab selle fikseerida.
Autonoomia sai võimeks jääda selle väikese juurde. Mitte mõelda üle. Mitte rebida vormist välja seda, mida ta veel pole öelnud. Ja just kadumises tuli esile kujutis. Just siin algas midagi muud — kus mitte struktuur, vaid kohalolu tihedus muutus materjaliks. Nagu keha, mis tajub vormi esimesena.
Aeg ei ole siin taust. Ta on kaasautor. Aeg pole neutraalne. Ta on tööriist. Tema venitamine on keeldumine alluda tulemusele, kontrollile. Just aeg — kui teda ei suruta temposse — võimaldab elusust. Mõned kehade žestid vajavad ruumi, et ilmuda alles seitsmendal päeval. Mõned vajavad vaikust, et üldse alata. Aeg ei paranda, aga aeg võimaldab. Ja selles võimaldamises peitub hoolimine.
Institutsioonide hingamine
Kõik, mis hingab, ei vaja selgitust. Hingamine on juba mõtlemise viis mitte sõna kaudu, vaid pausi, kõhkluse, rütmi kaudu. Žest on ajavorm, mis lõhub olemasolevaid struktuure, ei allu plaanidele ega oota luba. Ta ei taotle esindust ega efekti. Ta juhtub.
Žest võib olla ka keeldumine osalemast kehtivates representatsioonides, mis põhinevad kontrollitaval nähtavusel. See ei ole ainult liikumine või kohalolu, vaid valik mitte alluda kujutamise loogikale, mis fikseerib keha, žesti, identiteedi.
Nii avaneb žest kui kväärkriitiline tööriist — katkestus, mis ei taotle äratundmist, vaid nihestab ootusi.
Kymbali Williams ja Liisamari Viik.
Ja ometi: meie pole lihtsalt „meie”
„Meie” pole iseenesestmõistetav.
„Meie” ei ole eeldus, vaid sagedus, mis tekib ainult siis, kui kehad, vaikused ja ajad haakuvad. Mitte „meie” kui deklaratsioon, vaid „meie” kui hetkeline häälestatus. Ajaliselt laetud kokkukõla, mis ei ole ei stabiilne ega korduv. Mõnikord on see hingetõmme, mis ei katke. Mõnikord pilk, mis ei murdu. „Meie” ei teki manifestidest. „Meie” sünnib siis, kui keegi ei lahku, kuigi võiks. Kui keegi jääb, kuigi on ebamugav. Kui puudutus ei tähenda omamist ja vaikus ei tähenda eemaldumist.
Afektiivne „meie” on see, mis ei kinnita identiteeti, vaid lubab selle lahti. See ei küsi: „Kelle poole sa kuulud?”, vaid sosistab: „Kas sa oled veel siin?”. See on ajutine resonants, mis võib iga hetk kaduda — ja just seetõttu on ta kallis. „Meie” on ruumiline — ta elab vahemaal, millel me lubame eksisteerida. „Meie” on ajutine — ta ilmub seal, kus me ei nõua, vaid kuulame. „Meie” ei ole „ühine arvamus”. „Meie” on ühine vibratsioon, mille kehad on nõus läbi elama, ilma et nad teaksid, kuhu see viib.
Pole olemas „meid” ilma selle loomise tingimusteta. Pole usaldust ilma seda kandvate mehhanismideta. Pole empaatiat, mis ei oleks poliitiline. Ja selles mõttes — „meie” pole lihtsalt hoolimine. See on hõõrdumise väli. Mitte kaitse. Vaid paljastatus.
„Meie” ei sünni printsiipidest. Ta sünnib tihedatest hetkedest, kus ruum aeglustub. Kui keegi keeldub puudutamast. Kui keegi ootab. Kui keegi ei küsi küsimust. Kui keegi jätab ukse lahti. Need on ruumilised nihked, kus „meie” ei saa öelda, et „oleme”. Aga keha juba tajub, et „me võiksime olla”.
Kogukond ja kollektiivne vastupanu
Kogukond ei olnud siin abstraktne hulk, vaid elav organism: kehad, hääled, haavatavused, mis ei eksisteeri lihtsalt koos, vaid sekkuvad. Mitte perekond, vaid ajutine eetiline tihedus. Mitte leping, vaid jäämine. Vahel puudutades. Vahel just mitte puudutades — ja ikkagi kohal olles.
Kunstnikud astusid ruumi ilma garantiideta, tasu asemel said nad usalduse žesti: „Me riskime koos.” Nad ei otsinud mugavust, vaid võimalust ilmuda. Iga žest on poliitiline. Iga viga on uus rütm. Iga paus on võimalus kuulata teisiti.
Paar korda juhtus nii, et osalejad rääkisid esimesel päeval tundide kaupa. Ja siis, justkui kokkuleppeta, nad lihtsalt lõpetasid. Rohkem polnud vaja. Nende vahel tekkis ajaväli, kus kehad lihtsalt tegid. Ei rääkinud. Ei esitanud küsimusi. See ei olnud meditatsioon. See oli valjuhäälne vaikimine. Ühine kohalolu, mis ei vajanud sõnu.
Keha ei kandnud siin tähendust — ta oli vastupanu keskkond. Iga sissehingamine hoidis pinget sees- ja väljasolemise vahel. Ja vaataja? Ta ei olnud kõrvalpilk, vaid aktiivne kaashingaja. Nende vahel oli usaldusvõrk, nähtamatu, aga toimiv.
Institutsioon ei olnud enam piir. Ta sai tundlikuks väljaks, kus kunstnik ei allunud, vaid lõi. Žest ei olnud sümbol, vaid kehastunud nihestus. Kunst ei esindanud, vaid lõi kohalolu, kus vabadus ei olnud antus, vaid küsimus: kuidas olla siin, ilma et üks kustutaks teise?
Kitty Florentine ja Grete Rattasepp.
Alissa Šnaideri fotod
Institutsioonide hingamine
Kõik, mis hingab, ei vaja selgitusi. Hingamine on juba mõtlemise viis mitte sõna kaudu, vaid pausi, kõhkluse, rütmi kaudu.
Võib-olla me lihtsalt ei tahtnud minna koju.
Institutsionaalse võimu rafineeritumad vormid ei avaldu keelamises ega keeldumises. Need avalduvad tempos. Selles, kui kiiresti peab reageerima. Selles, kelle paus loeb kui mõtlemine ja kelle oma kui viivitus. Kelle vaikimine kõlab kui kohalolu ja kelle oma kui puudumine.
Kunstisüsteemid, isegi need, mis end progressiivseks nimetavad, toimivad sageli vaikimisi eeldusel, et väärtus sünnib nähtavusest, tähendus kiirusest ja tulemus mõõdetavusest.
See ei ole repressioon vanas mõttes. See on ajapoliitika, kus mõni keha on rohkem ajas sees ja mõni kogu aeg hilinemas. Näeme me seda või mitte — just siin luuakse ebavõrdsuse koreograafia.
Järelsõna kui hingetõmme pärast žesti
Ma ei tõmba piire. Aga ma mäletan algallikat. Ma ei vaja autorluse kinnitamist. Aga usun: päritolu on hoolimine.
Žest elab suhetes. Ja suhted ei ole abstraktsioon. Need on jälg. Need on rütm. Need on vastutus, mida ei allkirjastata, aga tuntakse. Žest võib olla ka keeldumine osaleda nähtavuse tingimustes, mis juba ette määravad, kuidas üks keha võib ilmuda.
Dramaturg ei too valmis tulemust, ta kutsub esile protsessi, kus ruum ise saab kaashääleks. Mitte ainult taustaks, vaid osalejaks. Mitte ainult raamistuseks, vaid vastuseks. Selline nähtamatu töö ei ole lihtsalt taustatoetus — see on keeldumine olemast mõõdetav, see on poliitiline dramaturgia, mis loob ruumi, ilma et nõuaks õigustust.
„5 gestuuri…” on kehastunud praktika, mis sündis institutsioonis elektron.art — selle võimaldatud tingimustes ja toetavas keskkonnas. Kuid algusest peale oli žesti tuum mitte tulemuses, vaid kuulamises, mitte vormis, vaid valmisolekus jääda tundmatuks.
Kunstniku ja dramaturgina ei ole minu eesmärk hoida kinni vormist ega nimest. Minu töö ei ole kaubamärk. See on häälestatus — teatud rütmile, aeglusele, tundlikkusele. Sellele, et midagi võib sündida ainult siis, kui teda ei suruta. Ja ainult siis, kui keegi on valmis jääma.
Ma ei nimeta seda järjeks. Ma ei nimeta seda jätkuks. Aga kui kusagil keegi tajub, et žest on see, mida on vaja, siis ma olen olemas.
Ma ei kanna žesti edasi omanikuna. Ma hoian talle ruumi. Kui vaja, siis ka vaikuses.
„5 gestuuri…” ei ole lõppenud. Need võivad veel juhtuda — institutsioonides või nende vahel, nendest väljaspool, seal, kus keegi kuulab.
Ja kui keegi küsib, kas see kõik oli vajalik, siis ma ei vasta. Ma lihtsalt hoian seda pausi. Sest mõnikord ainult paus ütleb, et keegi oli siin.
See ei ole punkt. See on kutse. Et uued žestid saaksid sündida — seal, kus ollakse valmis mitte teadma, valmis mitte mõõtma, valmis jääma.
See on kutse — edasi kirjutada. Kehaliselt. Dramaturgiliselt. Vaikselt. Koos.
Äkki me ei kirjutanudki žesti. Äkki žest kirjutas meid. Printer vaikis. Keegi ei lahkunud. Leht ei kukkunud. Ainult aeg… libises millimeetri võrra kõrvale.
