Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) Wolfgang Amadeus Mozartile pühendatud sari „Amadeus” algatati juba 2023. aasta sügisel. Miks just Mozart? ERSO peadirigendi Olari Eltsi sõnul on Mozart jäänud eesti kultuurielu sümfoonilise muusika tandril Beethoveni varju (ka viimase juubeli tõttu) ning seda puudujääki soovivat ta uue sarjaga korvata. Sarja arvukate toetajate seas on ERSO suursponsor, 2008. aastal asutatud pangandusettevõte fintech Iute, mille eesotsas on Tarmo Sild (laulja Tarmo Silla nimekaim). Seda ettevõtet võib julgelt nimetada suurima eratoetuse andjaks eesti süvamuusika maastikul ja ühtlasi unikaalseks nähtuseks kogu eesti muusikaelu kontekstis. ERSO tegevjuht Kristjan Hallik ja Tarmo Sild on öelnud oma koostöö kohta, et neid seob otsing ja inspiratsioon. Praegusel rahaliste kärbete ajastul on see kahtlemata õnnelik pretsedent, mis on võimaldanud pakkuda publikule põnevate kavade esitusi maailmatasemel eesti dirigentide Olari Eltsi, aupeadirigendi Neeme Järvi, Arvo Volmeri ja mitmete kuulsate külalisdirigentide osalusel. See, et nii mõnigi võõrsilt tulnud, pika lavakarjääriga mainekas dirigent või instrumentaalsolist on Eestis esmakordselt (nt Mario Venzago, Sérgio Pires, William Youn jt), ütleb nii mõndagi. ERSOs töötab praegu üle saja orkestrandi ja koosseisu varieerimise võimalusi on palju, edastamaks nii Gustav Mahleri sümfonismi gigantlikke kõlamassiivse kui Viini klassikute kammerlikke orkestriteoseid.
Järgnevalt kajastan sarja „Amadeus” kolme täissaalile pakutud kontserti hooajal 2024/25.
7. II 2025, „Henri Christofer Aavik ja Beethoven” Estonia kontserdisaalis, dirigent Henri Christofer Aavik, solist Sérgio Pires (klarnet). Kavas Paisiello, Mozart, Beethoven
Henri Christofer Aavik, Pärnu Linnaorkestri peadirigent aastast 2024, debüteeris ERSO ees sama aasta aprillis ja nüüd seisis ta taas Eesti esindusorkestri ees. Ja pole ka ime, sest pillimeeste ja dirigendi üksteisemõistmine, ühine agar koosmusitseerimine ja kooshingamine ei jäänud vast kellelgi märkamata. Giovanni Paisiello, Mozarti ja Beethoveni kaasaegne, oli eeskätt kuulus ooperihelilooja, kelle „Sevilla habemeajaja” oli noore dirigendi Henri Christofer Aaviku sõnul omal ajal veel kuulsamgi kui meile hästi tuntud Gioa-
chino Rossini samanimeline ooper. Kontserdil esitati esmakordselt Eestis Giovanni Paisiello vaid sajand tagasi taasavastatud, 1799. aastal paavst Pius VI matusetseremooniaks loodud „Sinfonia funebre”. Teose tõsised teemad — saatus ja elukaar — olid rüütatud galantsesse stiili katkendlikku motiivistikku pikitud erinevate murtud akordide ja dünaamiliste kontrastidega. Õhtul kõlasid ka Wolfgang Amadeus Mozarti Klarnetikontsert A-duur (KV 622) ja Ludwig van Beethoveni 2. sümfoonia D-duur op. 36. 18. sajandil kasutusele võetud puupuhkpilli klarneti itaaliapärane nimetus on clarinetto ehk „väike trompet”. Tänapäeval kasutatakse teadupärast erineva häälestusega A– ja B-klarnetit, ent meile orkestripillina igituttavaks saanud klarnet oli Mozarti ajal orkestripillina üsna uudne. Mozarti kaasaegsele, klarnetivirtuoos Anton Stadlerile pühendatud Klarnetikontserdis A-duur on suurepäraselt eksponeeritud instrumendi madalama registri kõlaefektid. Klarneti kiledavõitu tämbriga harjunud kõrvale pakkus see soolokontsert mahlakaid madalaid noote, mis lähenesid kõlalt fagoti tämbrile. A-klarneti kõlaskaala on oktavite lõikes vägagi tämbrirohke, lubades tekitada pilli erinevaid tessituure kõrvutades heliliselt omamoodi valguse ja varju vastandusi. Kõlaideaali poolest võiks kõnealust pilli võrrelda tol ajastul laialt levinud klahvpilli haamerklaveriga, mille erinevad tessituurid on oktavite lõikes hämmastavalt erineva kõlaspektriga.
Suure lavapraktikaga muusik, portugali päritolu Sérgio Pires on Londoni Sümfooniaorkestri klarneti pillirühma kontsertmeister ja alates 2023. aastast ka sellesama orkestri sooloklarnetist. Pirese pillikäsitlus oli filigraanne, fraseerimine hoogne ja ilmekas, töö dirigendiga kulges suurepärase teineteisemõistmise tähe all. Ületamatult kaunilt joonistus tema esituses välja õrn ja pühalik kantileen Klarnetikontserdi teises osas. Kolmandas, Rondo-osas demonstreeris klarnetivirtuoos taas lennukat mängutehnikat ja solist reageeris publiku ovatsioonidele lisalooga, esitades oma kodukandi melanhoolse fado, saategrupiks orkestri keelpillide minikoosseis Triin Ruubel, Kadri Vilu, Rain Vilu, Mati Lukk ja Theodor Sink. Võlusid viiulisoolo kaunid meloodilised repliigid ja õnnestunud muusikaline kahekõne klarnetisolistiga, saateks madalamate keelpillide pizzicato. Tulemus oli tõesti hõrk ja südamlik.
Sérgio Pires.
ERSO reklaamfoto
Beethoveni 1802. aastal loodud 2. sümfoonia op. 36 kõlas viimati ERSO esituses koos dirigent Olari Eltsiga aastal 2012. Selle sümfoonia stiilis on mitmeid kokkupuutepunkte Haydni ja Mozartiga, ometi kumab siit läbi suurmeistri hilisemate sümfooniate heroiline karakter, eriline jõulisus ja grandioossus, ent siin leidub ka kergust, õrnust ja huumorit. ERSO orkestrantide muusikaline interaktsioon dirigendiga oli naksakas ja grandioosne dünaamilise pinge hoidmine lõpukulminatsioonis õnnestus suurepäraselt. Kõik see oli kahtlemata suurelt jaolt dirigendi teene. Noor dirigent Henri Christofer Aavik on nüüdisaja eesti kontserdielu tõeline pärl: vahetu ja positiivse energiaga vormib ta ilmekaid fraase ja ilmutab iga oma žestiga teose tuuma teenivat teadlikkust.
7. III 2025, sarja „Amadeus” kolmas kontsert pealkirjaga „Venzago ja Bruckner”, dirigent Mario Venzago (Šveits), solist William Youn (klaver, Lõuna-Korea)
Avaloona kõlas dirigendi enda teos „Koraalivariatsioonid”, mille esmaesitus leidis aset 2024. aastal koos Anton Bruckneri 7. sümfooniaga, tähistamaks Bruckneri 200. sünniaastapäeva. Teos on inspireeritud Einsiedelni kloostri benediktiini munkade tundlikust ja sisendusjõulisest laulust — iga päev kell 16.30 (välja arvatud suurel reedel) esitavad nad mitmehäälses seades gregooriuse laulu „Salve Regina”. Pandeemia-aastail aktiivsemalt heliloominguga tegutsema asunud Venzago mainib, et igal dirigendil on soovitav heliloominguga kätt proovida, sest see aitab esitatavate heliloojate käekirja ja n-ö köögipoolt paremini mõista. Mozarti 1777. aasta jaanuaris Salzburgis ilmavalgust näinud Klaverikontserti Es-duur (KV 271) on kutsutud Mozarti „Eroicaks” (Alfred Einstein) ja Alfred Brendel on seda nimetanud „suurimaks maailmaimeks”. Teose I osa Allegro algab kohe klaveri ja orkestri vaheliste repliikidega, mis on tolle ajastu instrumentaalkontserdi puhul ebatraditsiooniline võte. II osa, minoorne Andantino on täis sügavat tõsidust, III osa, Rondo algab taas klaveri soologa, mille katkestab subdominanthelistikus aeglane menuett, ning lõpeb taas algtempos. Pianist William Youn on idamaiselt fokuseeritud, täpse ja samas voolava mängumaneeriga pianist, kes vahendas oma interpretatsiooniga Mozarti Klaverikontserdi esimeses osas rahu ja tasakaalu, teises leinameeleolu, kolmandas pidulikku mängulisust ja virtuoosseid efekte. Pianisti Mozarti-tõlgendus oli igati kena ja filigraanselt korrektne, ent ta avas end täielikult alles lisaloos, milleks oli Ferenc Liszti seade Schumanni soololaulust „Widmung”. See võrratu meloodia jäi kõrvu eriliselt helama, niisamuti ka laulu sõnad: Du meine Seele, du mein Herz… Kui dirigent Venzago on esitanud maailma erinevate orkestritega kõik Bruckneri sümfooniad, siis pianist Youn on salvestanud omakorda kõik Mozarti klaverisonaadid!
Kontsert „Venzago ja Bruckner”: William Youn, dirigent Mario Venzago ja ERSO.
Sven Tupitsa foto
Neljakümneaastane Anton Bruckner olevat sattunud Wagneri ooperist „Tannhäuser” suurde vaimustusse. Tema 3. sümfoonia d-moll ongi pühendatud Wagnerile, kellelt helilooja ootas abi oma karjääri edendamisel, ning Wagner nimetas Brucknerit omakorda koguni Beethoveni järglaseks. Oma tulevastesse teostesse võttis Bruckner üle rea suurmeistri orkestratsioonivõtteid, teisendas tema ooperliku dramatismi sümfonismiks, kuid hoolimata tugevatest mõjudest kannab 3. sümfoonia vägagi isikupärast pitserit. Sümfoonia algab orelipunktiga toonikal d, millele lisanduvad põhihelistiku kolmkõlaga keelpillid ja puupuhkpillid. 5. taktis astub sisse trompet esimese teema kvindikeskse algusosaga, millele järgneb algteema teine ja kolmaski lõik, andes tunnistust omanäolisest vormiprintsiibist. II osas, mille helilooja pühendas oma emale, toimub rahunemine; III osa on eht brucknerlik Scherzo — viirastuslik ja groteskne, lendlerist inspireeritud rütmiga. Siin kordub taas kvindi intervallika ja õigupoolest põhinebki terve 3. sümfoonia laskuval d–a–d-karkassil, toestades kindlalt selle võimsa kõlakatedraali hiiglaslikku ehitist. Bruckner tegutses teatavasti organistina algul Linzi toomkirikus, hiljem Viini õukonnakapelli koosseisus. Tema orkestriteoseid on nimetatud sisuliselt orkestrile üle kantud oreliimprovisatsioonideks. Siin on märksõnadeks ekstsentrilis-müstiline loodustunnetus, religioossus ja muidugi tohutu ajaline kestus. 1873. aastal alustatud 3. sümfooniast on olemas kuus versiooni, kõige esimene olevat olnud lõppversioonist kakskümmend minutit pikemgi. Bruckner pidi oma väheldase orkestridirigendi kogemusega astuma üsnagi tõrksate Viini Filharmoonikute ette ja 1877. aasta esmaesitus kujuneski täielikuks läbikukkumiseks. Publik olevat lahkunud, lõpuks olevat ka orkestrandid üksteise järel mängu katkestanud ja hakanud lavalt minema hiilima. Gustav Mahler, samuti sümfoonilise monumentaalsuse ja igavikulisuse poole pürgiv suurvaim, oli kuulu järgi üks vähestest, keda Bruckneri 3. sümfoonia vaimustas. ERSO on seda sümfooniat esitanud ajaloo jooksul juba kuus korda! Dirigent Mario Venzago pooldavat kammerlikumat, pigem schubertlikku Bruckneri-tõlgendust, mida ta ka käesoleval kontserdil tõestas.
4. IV, „Mozart ja Beethoven” Estonia kontserdisaalis, viiulisolist ja dirigent Maria Włoszczowska (Poola). Wolfgang Amadeus Mozarti „Adagio ja fuuga” c-moll (KV 546), Ludwig van Beethoveni Viiulikontsert D-duur op. 61
Euroopa Liidu Nõukogu Poola eesistumisega seotud kultuuriprogrammi kontsert toimus koostöös Poola Rahvavabariigi Suursaatkonnaga Tallinnas. Mozarti „Adagio ja fuuga” c-moll (KV 546) kohta võis kavalehelt lugeda Meeli Vardja tsitaati: „Teos näitab ilmekalt viini klassikalise muusika ja baroki huvitavaid kokkupuutekohti ning ühtlasi Mozarti kui helilooja võrratut mitmetahulisust.” Tõepoolest tundub see teos olevat läbi imbunud Bachi polüfoonilisest stiilist, olles üdini barokse struktuuriga nii vormi poolest kui kontrapunkti tehnika kasutamiselt. Avaosa vormiskeem lähtus prantsuse avamängust (Ouverture) koos iseloomuliku lüürilise vaheosaga, fuuga „risti teema” oli läbi viidud ülima meisterlikkusega, nõnda et „valusatest” intervallidest sugenes otsekui ahastav küsimus taeva poole, mis jäigi vastuseta, justkui õhku rippuma. Ka selle teose loomislugu võttis aega aastaid, alates 1782. aasta paiku ja lõppedes 1788. aasta suvel. Beethoveni Viiulikontserdi D-duur op. 61 algus kujunes efektseks üleminekuks eelnevale: nimelt kordus kontserdi sissejuhatuses juba kõlanud Mozarti fuuga koputuse ehk noodikordustega motiiv. Beethoveni Viiulikontsert on loodud samal perioodil kui tema 4. sümfoonia B-duur op. 60, klaverisonaat op. 23 „Appassionata” ja Klaverikontsert nr 4, G-duur, op. 58. Pärast esmaesitust vajus see kontsert kauaks unustusse ja alles 1844. aastal esitati see taas kuulsa Joseph Joachimi soleerimisel. Viiulikontserdi esiettekandel 1806. aastal Viinis soleeris Franz Clement, kelle suurim tugevus olevat olnud intonatsiooni puhtus kõigis registrites, mida Beethoven ka terve teose jooksul eksponeerib. Siin valitsevad traagilise intensiivsuse asemel lüürilisus, harmoonia ja tasakaal ning viiulipartii ilmutab suhteliselt vähe virtuoossust. Poola viiuldaja Maria Włoszczowska on pälvinud Briti Kuningliku Filharmoonia Ühingu Emily Andersoni auhinna ja võitnud 21. rahvusvahelise J. S. Bachi konkursi peapreemia ning publikupreemia Leipzigis. Ta võlus kuulajaid oma laitmatu tehnika ja veenva tõlgendusega ja sai orkestriga hea kontakti. Viiulikontserdi jahipidustuste ja rahvalikkuse võtmes loodud, tavapäraselt rustikaalse ja rohmaka olemusega Rondo-osa kõlas tema tõlgenduses hoopis leebema algteemaga, mis oli pigem nõtkelt tantsuline.
Maria Włoszczowska. Teet Raigu foto
Mozarti Sümfoonia nr 29 A-duur (KV 201) esiettekanne toimus 1774. aastal. 18-aastase helilooja sümfooniat iseloomustab pulbitsev impulsiivsus, teisalt intiimne kammerlikkus. I osa alguse malbekõlalise keelpillide teema võtavad hiljem üle oboed ja metsasarved, sümfoonia II osa rokokoolikud ornamendid ja delikaatne faktuur lähendavad seda pigem kvartetile, III osa on punkteeritud rütmi ja äkiliste fortissimo’tega menuett ning finaalis (IV osa) tuleb esile värvikas harmoonia, haydnilik sära ja kergus.
29. sümfoonia loomise eel, 1773. aastal külastas Mozart Viinis koos isaga arsti ja astroloogi, füüsikut, animaalmagnetismi leiutajat Franz Anton Mesmerit (1734–1815), kelle teoorial oli massiliselt järgijaid kuni 19. sajandi lõpuni välja. Mesmeri teooria puudutas hingestatud ja hingeta objektide energia muundumist, mis sai nimeks „mesmerism”. Hiljem asendati termin „animaalmagnetism” sõnaga „hüpnotism”. Hüpnotism kasutas animaalmagnetismi ravivõtteid ja tänapäeval ongi see mesmerismi vasteks, samuti tõmmatakse meie kaasajal võrdusmärk Mesmeri animaalmagnetismi ja hiina traditsioonilise meditsiini qi (chi ) vahele. Erakordne on siin see, et Franz Anton Mesmer ja samuti tema nõbu Joseph Conrad Mesmer olid suured muusikametseenid ja olevat sõbrustanud nii Haydni kui Mozartiga. 4. aprilli kontserti jälgisin kahel moel, nii live’is kui ka ERSO TV vahendusel. Esimene kogemus oli viletsavõitu, parteri viimastes ridades istudes kippus tüdimus peale. Miks? Aga sellepärast, et minuni ei kandunud pulbitsev mängurõõm, mis sidus solisti-dirigenti orkestriga. Kuulasin n-ö puhast muusikat, kus minu jaoks nappis motiivistiku artikulatsiooni selgust, fraaside hierarhilist ülesehitust, teose loomulikku kulgu. Kõik toimus nagu sfääriliselt, ilma suurema perspektiivita ja suurt pilti, horisonti nägemata. Hakkasin pärast kontserti, aga eeskätt pärast tele-esituse jälgimist süüvima teemasse: s.t kas on olemas vahe, kui orkestri ees on selge kõlalise nägemusega dirigent, kes voolib ja vormib muusikute abil teose tervikuks, või kui tema asemel on oma pillimängu energeetilise laenguga kõiki ühendav instrumentaalsolist. Julgen väita, et suures, iseenesest ju ülipositiivses ja nakatavas musitseerimisrõõmus on oht kaotada silmist ja kõrvust teose struktuur, mida kogenum kuulaja siiski soovib aduda. Orkestrile lähemal istunud publik saab küll visuaalselt osa pillimängijate aktiivsest koosmängust, aga teose motiiviline ehitus ja tervik jääb pigem vaeslapse ossa. Ma ei taha öelda, et soovin näha orkestri ees range olekuga frakis meest, kes kõiki oma haardes hoiab (see on teine äärmus), vaid pigem seda, et kammerorkestri kaasamise praktikat solisti juhtimisel tahaksin näha-kuulda hoopis teistsuguses saalis, kus kuulaja ja esineja istuvad ühel tasapinnal, olles interaktsioonis, justkui osalised suurel rõõmupeol. Siis ollakse vahetus kontaktis ja kuulaja on ehk vähem nõudlik teose vormilise disaini puudujääkide suhtes.
Teatavasti saabub järgmisel aastal ERSO 100. hooaeg, kulminatsiooniga 2026. aasta sügisel. Orkestri varasemate peadirigentide loetelu on muljetavaldav: Olav Roots, Paul Karp, Roman Matsov, Neeme Järvi, Peeter Lilje, Leo Krämer, Arvo Volmer, Nikolai Aleksejev. Kui juubelitest rääkida, siis huvitava kokkusattumusena tähistas käesoleva aasta jaanuaris itaalia klassikalise muusika ajakiri, alates 1989. aastast Milanos ilmuv Amadeus (Michelangeli Editore) oma 400. numbri ilmumist, mis tähtpäeva puhul oli varustatud lausa kahe CDga tavapärase ühe asemel. See ajakiri on itaalia perioodilistest väljaannetest üks vanemaid. Käesoleval juubeliaastal Raamat 500 tsiteerin Henry David Thoreau’d: „Vahel räägitakse, nagu peaks klassikaga tegelemine pikapeale taanduma nüüdisaegsemate ja praktilisemate uurimisvaldkondade ees, ent avastamishimuline õppur jääb alati klassikat uurima, mis keeles ja kui vana see ka poleks. Sest mida muud on siis klassika kui mitte inimsoo õilsamad mõtted kirjapandud kujul? Klassikud on ainsad põrmuks pudenemata oraaklid ja neilt saab ka kõige nüüdisaegsema meelelaadiga otsija vastuseid, milliseid pole eales andnud ükski Delfi ega Dodona. Sama hästi võiks loobuda uurimast Loodust põhjendusel, et ta on vana.”1 See ameerika 19. sajandi kirjanik pidas oma tsitaadis silmas küll Homerost ja Aishylost ning teisi Antiik-Kreeka suurkujusid, kuid klassika on klassika, mis tahes valdkonnas. Rõõm on tõdeda, et muusikaklassika on ikka veel elus!
Viide:
1 Henry David Thoreau 2021. Walden ehk elu metsas, ptk „Lugemine”. Tallinn: Rahva Raamat, lk 117–118.
