Algus TMK 2025, nr 6
Tantsid partorgi pilli järgi
Kui pärast Stalini surma muutusid kultuuriolud ENSVs üldiselt vabamaks ja filmegi hakati rohkem tegema, siis filmitegijate suhtumine tantsu muutus aina sallimatumaks. Eriti kuuekümnendatel pidi tants vaatajas esile kutsuma põlgust, vastikust ja hukkamõistu. Tantsu meelelahutuslik funktsioon asendus ideoloogilisega. Ilmselt oli selle algseks põhjuseks lääne moetantsude ja rock’n’roll’i levik, mis ideoloogide arvates oli rängaks ohuks nõukogude võimule. Seda eriti Eestis, mis asus nii geograafiliselt kui ka ajalooliselt ideoloogilise võitluse eesliinil. Kuna NSV Liidus rokile ja sellele järgnenud moetantsudele mingit vastukaalu välja mõelda ei suudetud, jäigi üle tants lihtsalt põlu alla panna. Rahvariietes kaerajaani või tuljaku kepsutamine oleks mõjunud juba naeruväärselt. Kui tõsiseks tantsuteema ideoloogias muutus, näitab katke ajakirjast Noorus (1960, nr 11): „…üsna palju noori kapitalistlikus maailmas on mürgitatud sõjapsühhoosist ning rassismi inimvaenulikest ideedest, paljud on jäänud hingeliselt tuimaks „rocki” ulgumisest ning gangsteri- ja erootiliste filmide tulvast, mille alla neid tahavad oma peremeeste käsul matta kodanlikud propagandastrateegid, kellele on antud korraldus hankida iga hinna eest „kahuriliha” uue sõja jaoks.”
Tantsu vaenamine iseloomustas just Eesti filme, muude NSV Liidu stuudiote loomingus see silma ei torganud. Erinevuse põhjusi tuleb tõenäoliselt otsida kohalike kultuurivalvurite hirmust, et just Eesti NSVs on eriti suur oht lääne ideoloogia ohvriks langeda. Aga ehk ka kohalikust hernhuutlik-puritaanlikust kultuuritraditsioonist, mis pärast stalinismiaegset, vägivaldselt peale surutud ogarat
eufooriat taas lokkama lõi.
„Juunikuu päevad”. Rita — Eha Sikk ja Peeter — Rein Mikk.
Oti Vasemaa/Filmiarhiivi kogu foto
„Juunikuu päevades” (Viktor Nevežin/Kaljo Kiisk, 1957) pole tants veel üdini halb. Tantsida ihkavad ka positiivsed tegelased Peeter (Rein Mikk) ja Rita (Eha Kard). („Lähme tantsima. Ja räägime.”; „Rita, lähme tantsima.”) Kuid stsenaristid on hoolitsenud selle eest, et see kas pole võimalik või et seda ei näidata. Negatiivse leeri tantsutuju see-eest vaka alla ei jää. Samal ajal kui progressiivsed jõud teevad viimaseid ettevalmistusi nõukogude võimu kehtestamiseks Eestis (juunis 1940), reaktsioonilise noorsoo esindajad tantsivad. („Preili Erika ei vaja mingisuguseid kõnesid. Ta vajab muusikat.”) Ühtlasi on tants pinge maandamise vormiks enne tormi. Kohe selle järel laseb positiivne, ilma igasuguse tantsutujuta naistegelane maha lurjusest meestegelase.
Kui „Juunikuu päevades” demonstreerib tants üksnes lodevust ja ükskõiksust, siis filmis „Kutsumata külalised” (Igor Jeltsov, 1959) on see juba tõeline „kahuriliha hankimine rock’i ulgumise saatel”.
Film algab tantsuga ühe lääne suurlinna, tõenäoliselt Stockholmi õhtuses lokaalis. See pole küll rock’n’roll, vaid kergemeelne šlaager „Maggie” naislaulja (Larissa Lužina) ja elava orkestri esituses. Tantsivad paarid on taustaks nõukogudevastasele elemendile, kes istub samas saalis ja haub kurje plaane verejanuliste spioonide saatmiseks Eesti NSVsse. Hiljem Tallinnas püüab diversant Vari (Heino Mandri) süstida tantsu abil vaenulikku ideoloogiat kolme nõukogude noorde (Hilda, Ernst ja Hilda sõbratar). Esimene lugu, „Ei me ette tea” („Que será, será”) möödub rahulikult, teine, ladina-ameerika rütmis samuti, ehkki siin mõjub tants juba amoraalsemalt. Kolmandas aga üritab Vari Hilda sõbratariga (Silvi Martinson) rock’n’roll’i tantsida! Rängalt solvatud neiu põgeneb jälgi mehe eest korterist ning ka Hilda järgneb talle. Peotujust ei jää midagi järele. Tantsude gradatsioon süütumast jubedamani näitab imperialismi agendi salakavalust.
Filmi viimane episood kordab esimest: järjekordne ebainimliku kapitalistliku korra poolt meeleheitele aetud noor mees nõustub samas lokaalis diversandiks hakkama. Nüüd aga tantsitakse seal tõesti rock’n’roll’i — lääne ühiskond on vahepeal veelgi rohkem mandunud.
„Näitleja Joller”. Toomas Joller — Voldemar Panso, Ärps — Franz Malmsten ja Ruts — Jüri Järvet. Anton Muti/Rahvusarhiivi foto
„Näitleja Jolleri” (Virve Aruoja, 1960) Ruts (Jüri Järvet) kuulub süüdimatute tantsijate kategooriasse. Iseloomult pole ta põrmugi paha, kuid tolle perioodi Eesti filmi kaanoni jaoks põlastusväärselt kergemeelne.
Näeme restoran Gloriat Tallinna vanalinnas. Sulni muusika saatel (Raimond Valgre „Muinaslugu muusikas”) tantsivad soliidsed paarid. Ruts laseb orkestril mängida tunduvalt rajumat lugu, haarates improviseeritud tantsule kaasa tundmatu, kuid ilmselt kergemeelse naise. Ruts leiab oma käitumisele ka argumendi: „Õigeks kunstiks on vaja õiget tükki, niisama nagu õige muusika vajab õiget tantsu.”
Seejärel hakkavad süvenema Rutsi mured. Kergemeelne käitumine viib ta haiglasse, sealt aga koguni elust lahkumiseni. Siingi viib tants hukuni, ent mitte ühiskonnakorra, vaid inimese omani, mis mõjub sümpaatsemalt, ehkki ka sentimentaalsemalt.
„Ohtlikud kurvid”. Peeter — Peeter Šmakov, treener — Rudolf Nuude ja Raul — Rein Aren.
Panoraamfilm „Ohtlikud kurvid” (Juli Kun ja Kaljo Kiisk, 1961) oli süžee poolest „Vallatute kurvide” (1959) modifikatsioon, rollide täitjadki peaaegu samad, ehkki enamasti muudetud eesnimedega. „Ohtlikes kurvides” on tantsul siiski tunduvalt suurem tähtsus.
Negatiivne peategelane Raul (Rein Aren) kutsub teisi mootorrattureid enesekindlalt võistluseelsel õhtul mere kaldale tantsupõrandale, vaatama, kuidas kaunis naismootorrattur Marika (Terje Luik) tema vastupandamatute mehelike võlude kütkeisse langeb ja temaga tantsib, hüljates Rauli rivaali Peetri (Jaanus Orgulas).
„Missugune sportlanna hakkab võistluste eelõhtul tantsima?” imestab üks Rauli kaaslane. „Sinuga ei hakka, aga minuga hakkab,” vastab Raul ülbelt. Ka omaenda vormis pärast tantsuõhtut on ta kindel: „Ma võin tantsida kolm ööd järjest ja ikka tulen esimeseks.”
Marika rivaal ja konkurent Evi (Eve Kivi) leiab Reinu üles ja nõuab otse: „Kellega sa kavatsed laupäeval tantsida?” Raulile tuleb pähe päästev mõte: ta valetab Evile, et kavatseb Marika kui Evi peamise konkurendi tantsimisega ära väsitada, et viimasel oleks järgmisel päeval kergem võita. Evi ei kannata sellist sigadust välja ja hoiatab Marikat telefoni teel. Viimase eest tahab Rauliga tantsima minna hoopis tema kaksikõde Ellen. („Sina ainult nõustu. Aga tantsima hakkan temaga mina.”)
Baleriin Ellenile ei valmista mingit vaeva hoopis Raul tantsimisega ära väsitada. Aus ja korralik Peeter (Peeter Šmakov) muidugi enne võistlust ei tantsi.
Võistluspäeval valatakse uut õli tulle. Õhtul peab spordiklubis toimuma tantsuõhtu ning Peeter ja Raul tekitavad Marika ees konflikti: „Ma kutsun sind esimesele tantsule.” — „Aga Marika tantsib esimese tantsu minuga.” „Luban esimese tantsu sellele, kes tuleb esimesena finišisse,” provotseerib Marika mehi. Viimased lähevad niivõrd endast välja, et on valmis käsikähmluseks ja sekkuma peab treener (Rudolf Nuude). („Rahunege! Te olete ju sportlased, mitte kaklejad simmanil!”)
Veel vahetult enne starti kütab tantsuteema kirgi üles.
Raul: „Kuulsid, mida ta ütles? Hakkab tantsima tšempioniga. Aga sina selleks ei saa.”
Peeter: „No seda me veel vaatame.”
Võistlusjärgne tantsustseen on „Ohtlikes kurvides” tunduvalt pikem kui „Vallatutes kurvides” ja sisaldab ka poliitilist ideoloogiat, ehkki võib-olla tahtmatult. Nimelt tantsitakse spordiühingu klubis ka lipsit. Lipsi mõtlesid välja ja seda propageerisid Ida-Saksamaal kommunistlike võimude käsul nende muusikutest sabarakud. Tantsu püüti seada vastukaaluks läänest peale tungivale rock’n-roll’ile. Ida-Saksamaa noorte vastuseis lipsile kasvas kiiresti protestimeeleavaldusteks, millest osavõtjatele mõisteti pikki vanglakaristusi. Nii jõudis kommunistliku ideoloogia üks kentsakamaid saadusi ka Eesti filmi, mida pealegi levitati kogu NSV Liidus.
Lõpplahenduse toob „Ohtlikes kurvides” siiski daamide valss. Enesekindlale Raulile tehakse näitlikult selgeks, kuidas ta Elleni Marikaga ära oli vahetanud. Teda pilgatakse: „Ma mõistan täielikult teie raskust. Tantsida korraga kahega on raske.” Rauli põlgab nüüd ära ka Evi, eelistades talle teiste seas isegi plaasterdatud näoga hädavarest Tommit (Ervin Abel). Lõpuks näemegi üksmeelselt valssi keerutava sportlaste kollektiivi keskel lolli näoga ja liikumatut Rauli, keda tantsijad hoolimatult müksavad.
„Jäljed”. Valve — Ada Lundver ja Heino — Mati Kooren.
Filmiarhiivi kogu fotod
„Jäljed” (Kaljo Kiisk, 1963) pakub kahte seotud tantsustseeni, ehkki nende vahel on umbes seitse aastat ja mitu tuhat kilomeetrit. Esimeses tantsib külarahvas kolhoosi loomise puhul korraldatud peol. Saateks tõmbab partorg Heino (Mati Klooren) akordionit.
„Poisid, mis te seisate! Tulge tantsima!” õhutab tema pruut Valve (Ada Lundver) nelja äsja legaliseerunud metsavenda, oma küla poissi, kes end veel võõrastena tunnevad. Laulu sõnad on tähendusrikkad: „Ei takista vallid, ei takista kraav, kui kokku peab saama üks õnnelik paar.” „No küll ta hakkab ikka märuliga, see uus elu!” kommenteerib pidu vana naine. Märul ajab elu sisse ka vanale mehele, kes ärgitab oma kaasat: „Kuule, Mari, teeme kah ühe väikse polka!” Keegi saab kenalt neiult korvi ja peab põrandale minema koledama ja vanemaga. Peotuju ei häiri seegi, kui Heino alustab uut, nõukogulikku lugu ja vanem mees karjub vahele: „Vene värk! Mistarvis see vene värk? Laske üks „Mehemeel” parem tulla!”
Jätkub siiski alustatud lugu. Kuid tantsurõõmu rikub metsast välja tulnud Valve vend Robert (Rein Aren). Juba see, et ta kutsub tantsima oma õe, pealegi poolvägisi, on kohatu. („Õeke, tule oma vennaga tantsima.”) Esialgu on nende jutt ainult irooniline: „Tantsid partorgi pilli järgi.” — „Sinagi oled ära õppinud.” — „Mina küll tema pilli järgi tantsima ei hakka.” Tantsu ajal (miks just tantsu ajal, keset peolistest tulvil saali?) hakkab vend Valvet ähvardama, nõudes oma relva peitmist. Valve rebib end lahti ja põgeneb tühja pimedasse õue. Heino lõpetab otsekohe mängu, viskab peopilli oma sõbrale ja sööstab neiule järele. Ta teeb Valvele ettepaneku tagasi tantsima minna, kuid viimasel pole selleks enam tuju.
Ka teine tantsupidu, kusagil Siberi suurehitusel, lõpeb Valve jaoks halvasti. Ta on vahepeal mitu aastat peaaegu süütult vangis või küüditatud olnud ning üksi oma ja Heino poega kasvatanud. Esialgu on kõik kena, tema austaja Griša kutsub Valve tantsupõrandale. Vesteldakse. Aga ootamatult alustab pillimees sama lugu, mille pärast Heinot kunagi vene värgi mängimises süüdistati. Naises elustuvad valusad mälestused. Ta põgeneb Griša eest ühiselamu tuppa ja elab möödunut traagiliselt läbi. („Ma ei saa sind armastada.”) „Jälgede” tantsustseenid ei mõista seda toimingut hukka, kuid tegelaste tuju rikuvad põhjalikult.
„Supernoova” (Veljo Käsper, 1965) üks keskseid tegelasi on baleriin Ilona (Agnessa Peterson). Tantsimas teda ei näidata, küll aga istumas Tartus üliõpilaste kohvikus, kus tantsitakse elava muusika saatel („Milline erakordne sündmus: kuulus baleriin ja tudengite tantsuõhtul!”): esialgu mõõdukas tempos, siis moetantsu jenkat ja lõpuks koguni tvisti. Siingi ilmneb järsk kontrast: muretutele, kohati lausa ülemeelikutele tantsijatele vastanduvad llona ja peategelane Kruus (Ago-Endrik Kerge), kellel on palju tõsisemad probleemid. Kruus kutsub küll Ilonat tantsupõrandale, kuid see keeldub. Siiski on suhtumine heatahtlik, tants väljendab vaid nooruslikku muretust ja soovi end liigutada.
Teine stseen viib kurvemate tulemusteni. Kruus tantsib ülemeelikult oma kolleegi Mallega (Liina Orlova). Nii tähistatakse uue tähe, supernoova avastamist. Järgmisel hommikul saab Kruus ülemuselt tööluusi pärast noomida. Tagatipuks selgub, et avastus ei olnud supernoova, vaid harilik noova. Niisiis oli tants ennatlik ja lubamatu.
Tantsust räägitakse ka eksistentsiaalselt. Kruus Ilonale: „Teil on teie tants. Aga kui homme tuleb keegi asjamees: „Ilona Lang, ärge enam tantsige. Hakkate pileteid müüma.” Võib-olla siis te mõistate.”
Suhteliselt leebelt suhtub tantsu ka Mati Undi samanimelise jutustuse järgi valminud „Võlg” (Valdur Himbek, 1966). Näeme Laurit (Enn Merioja) ja Reesit (Tiiu Soo) tantsimas suveõhtul Pärnu rannarestoranis. Instrumentaalansambel mängib tvisti. Samal ööl paiskub restoranist selle rõdule ülemeelik jenkarivi. Reesi, Lauri ja viimase sõber Enno (Raivo Trass) hakkavad samuti jenkat tantsima, kuid all rannaliival. Väärib märkimist, et kuuekümnendate moetantsu jenka vastu polnud ENSV ideoloogidel midagi. Isegi tvisti suhtuti leebemalt kui rock’n’roll’i, ehkki mõlemad pärinesid USAst.
Kumbki stseen pole otseselt negatiivne. Küll aga on seda kontekst: samal ajal kui Lauri Reesiga ülemeelikult aega veedab, saab Malle, kelle ta on hüljanud, teada, et ootab last. Finaal näitabki, et tantsimise asemel tuleb Lauril teha midagi palju tõsisemat ja vastutusrikkamat.
„Mis juhtus Andres Lapeteusega” (Grigori Kromanov, 1966) näitab tantsijaid põhimõttelagedate jätistena, keda kommunismi ehitamine üldse ei huvita.
Esimene tantsustseen pole otseselt vastik, kuid toob esile ohumärgid. Toimub põhimõtteline lahknemine tantsivate (Haavik, Lapeteus) ja mittetantsivate (Põdrus, Roogas) sõjakaaslaste vahel. Esimesed muutuvad edaspidi ebaõiglusega kohanejateks („Jaa, aeg on tõepoolest komplitseeritud”), teised jäävad ustavaks tõelistele kommunistlikele ideaalidele, ehkki neid hakatakse ebaõiglaselt taga kiusama.
Helgi Sallo laulab sentimentaalselt: „Su silmad on külmad, su silmad on külmad. Ei aita, et naeratab suu.” Juba tantsupõrandale, st pahelisuse pessa sattunud Haavik (Rein Aren) hüüab kaaslastele: „Lõbusamalt, kaardivägi!” Kergemeelselt Helvi Kaartna hüljanud Lapeteus vastab aatelise kommunisti Põdruse küsimusele „Aga kus Helvi on?” — „Ma ei tea. Ma lähen tantsin.” Nii Haavik kui Lapeteus tantsivad anonüümsete naistega, mis muudab nende ideoloogilise hälbe ilmseks.
Ausa inimese tunnus on tantsimisest hoidumine.
Põdrus: „Noh, sa ei tantsigi?”
Roogas: „Mul laskis naine sakslastega jalga. Olevat Rootsis.”
Muretu tantsiva massi taustal paneb Põdrus printsipiaalselt paika Lapeteuse olemuse: „Sa oled pime või tavaline tõbras.” Lapeteus lahkub lauast ja kaob tantsijate summa.
Teises stseenis, Reeda (Ada Lundver) ja tema onu eramaja valmimise puhul korraldatud peol märgib tants juba mandumist. Kõigepealt klimberdab purjus pianist (Eino Tamberg), lauldes „Hei pabariba, hei pabariba!” ja suurem osa peolisi tantsib. Järgneb aeglasem, kuid seda meelelisem, liibuvate paaride etteaste. Finaaliks saab „Makarooni”, mida labane seltskond ühises tantsurivis hoogsalt kaasa laulab. („Sind, jah sind, jah sind ma armastan…”) Laulu sõnad on provokatiivselt apoliitilised: „Ma rändan siin ja rändan seal ja sabakonti kokku vean…” Sekka tarvitatakse alkoholi, õgitakse, ronitakse kollektiivselt laua alla ja räägitakse tühja juttu.
Tantsijate initsiaatoriks, seega pahede allikaks on Reet. Lapeteusel leidub veel mehisust mitte tantsida ja koguni patupõrgust lahkuda. („Tainapea! Misasja sa siit otsima tulid?”) Kuid kui Reet talle pimedasse öösse järgneb, müüb Lapeteus oma hinge lõplikult kuradile — haarab naise oma embusesse ja suudleb teda.
Viimases tantsustseenis on Andres juba kõigi, kaasa arvatud iseenda peale kuri ja lahkub sünnipäevalauast. Amoraalne Reet tantsib juba amoraalse Haavikuga. Tantsijate groteskset tühisust esindab kõige eredamalt Sammelselja (Hardi Tiidus) poos.
„Pimedad aknad” (Tõnis Kask, 1968) viib tantsu otse kõlvatuse pessa: sutenöör Viiu (Ita Ever) pool tantsivad eesti neiud saksa ohvitseridega, samal ajal kui kogu rahvas ägab talumatu okupatsiooniterrori all. Tantsuks mängib neiu akordionit, seda saadab rohke alkoholi tarvitamine ja loll jutt.
Tundub, et enam hukkamõistvamaks suhtumine tantsu minna ei saa. Ent saab küll. Lausa ilgeks muutub tants „Lindpriides” ja „Tuulises rannas”.
„Lindpriide” (Vladimir Karasjov, 1971) esimeses stseenis midagi erilist veel ei juhtu. Kodanliku Eesti blaseerunud ja südametu seltskondlik ning poliitiline eliit lõbutseb tantsupõrandal. Peategelane Meeri (Ada Lundver) veel tantsib, nii oma kavaleri Vidrikuga (Aarne Üksküla) kui tema tuttavatega, kuid mingit naudingut see talle ei paku. Teisedki tantsijad on ükskõiksed. Järgmiseks tantsustseeniks enam-vähem sama seltskonnaga on Meeri juba aru saanud, et tantsivad üksnes halastamatud jätised, kelle eesmärgiks on elajalikult piinata ja tappa töörahva õnne eest võitlejaid. Õudusega ja tardunult vaatab ta neid ukselt. Ka üksi jäänud Vidrik ei tantsi. Tema puhul lõpliku tõeni jõudmist ei toimu, kuid mittetantsimine jätab siiski sümpaatse mulje. Lõpetanud tantsimise, loobub Meeri ka enda ehtimisest ja elegantselt riietumisest, mis muudab ta igatpidi positiivseks.
„Tuulises rannas” (Kaljo Kiisk, 1971) on ilge juba esimene tantsustseen: pastori (Enn Kraam) kolm kaunist tütart tantsivad õhulistes valgetes kleitides avaras saalis klaveri saatel. Samal ajal käsib mõisnik nende silmakirjalikul ja liiderlikul isal üles kaevata lihtsa kaluri ja hea inimese värske haud ja matta laip surnuaia taha. Tantsu välise süütuse ja ilu taga peituvad kurjus ja ülekohus. Teine, pikem ja jubedam tantsustseen toimub Tõnis Tihu (Heino Raudsik) ja Anette (Leila Säälik) pulmas. Tõnis on hüljanud oma vaese, kuid ausa pruudi Liisu, kellega tal on ka laps, ja eelistanud rikka laevade omaniku pärijat. Pruutpaar läheb tantsima, kõik pidulised, kaasa arvatud Liisu, istuvad süngete ja tardunud nägudega pika laua taga. Pidu edeneb, varsti on tantsupõrandal peaaegu kõik külalised. Kõik nad on endiselt sünged ja piinatud. Kaamera näitab tuimi, tardunud nägusid, mitte tantsuliigutusi. Sealjuures muutub muusika aina hoogsamaks, pruutpaari avavalssi asendab polkarütm. Matusemeeleolu kroonivad tantsuks mängivad pillimehed, kelle ilmed on süngemad kui surnumatjatel. Vaataja veendub, et abiellumine raha pärast on alatu ja selle puhul tantsida on jube.
Tantsul on lühike lõpp: episoodiline progressiivne tegelane käratab: „Vait!”
Põhimõtteliselt kuulub samasse ritta ka „Valge laev” (Kalju Komissarov, 1971), kus tantsu leidub küll minimaalselt, lõpukaadrites. Kodumaa reetnud Juhan (Enn Kraam) on jõhkras kapitalistlikus ümbruses (Rootsis) täielikult hullunud ja aru kaotanud. Selle kinnituseks näidatakse teda aegluubis tänaval koos hipidega keerlemas.
Kolm meeleolult erinevat tantsustseeni leiduvad komöödias „Noor pensionär” (Sulev Nõmmik, 1973). Lärmitsev ja tantsiv pulmaseltskond vastandub klassikalist muusikat mängivale ja nautivale intelligentsele triole naaberkorteris. Tantsumuusika on labane, klaveriklimberdaja purjus. Eriti ekspressiivselt mõjub Endel Pärna tants läbi kahe toa, üks omanäolisemaid meie filmiajaloos. Järgneb lüüriline tants: oma kiindumuse leidnud Pukspuu (Ervin Abel) tantsib üksinda pimedal linnatänaval, ümber valgussõõr. Rõõm jääb siiski üürikeseks. Kolmandas stseenis, Pärnu restoranis, näeme tantsiva massi keskel ka Emalendurit (Lia Laats) ja välismaalast (Ervin Abel) ning Lainet (Leida Rummo) ja jahimeest. Pidu lõpeb pauguga: Emalendur käsutab jahipüssi ähvardusel tantsijad seina äärde, käsib käed üles tõsta ja nõuab aru, kes on kes.
Vastukaalu selle perioodi tantsuvihkajalikkusele moodustab „Perekond Männard” (Aleksandr Mandrõkin, 1960). Filmis on läbinisti positiivne tantsustseen kindlameelsete töörahva võimu eest võitlejate Teele (Asta Vihandi) ja Reinuga (Juri Bogoljubov), saatjateks kaks nende mõttekaaslast mandoliinil ja kitarril. („Mina mõtlesin, et saab tantsida. Ah kuidas tahaks!”) Vähe sellest: tantsu meloodia, Boriss Kõrveri/Manivald Kesamaa „Oi te poisid!” Georg Otsa esituses sai populaarseks ja on tuntud tänapäevalgi, eeskätt Vennaskonna kaverina. Tantsuringi tõmmatakse ka ema, kes küll vastu puikleb. Tantsijate rõõm on siiski üürike: Rein vangistatakse, Teelele valetatatakse, et mees on surnud, ja ahastuses naine abiellub teisega.
Erandi põhjuseks võib pidada režissööri isikut. Mandrõkin oli Venemaalt tulnud, ei tundnud kohalikku puritaanlikku mentaliteeti ja lähtus eeldusest, et tantsu abil saab filmis näidata rõõmu ja õnneihalust, mitte amoraalsust. Samasugune dissonants esineb ju ka „Ohtlikes kurvides”, kus tants on preemia, mitte kombelõtvuse näitaja.
(Järgneb.)
