Marius Ivaškevičius, „Jumalad” / „Jumalate tõus”. Eesti keelde tõlkinud: Ilona Martson. Lavastaja: Elmo Nüganen. Stsenograaf: Kristjan Suits. Kostüümikunstnik: Reet Aus. Valguskunstnik: Anton Andrejuk. Muusikaline kujundaja: Matis Leima. Inspitsient: Sergey Pleskin. Eestikeelne koosseis: Hanna — Maria Avdjuško, Külliki Saldre, Katariina Unt, Eva Koldits; Jana — Elss Raidmets; Višnja — Saara Nüganen; Hääl — Märt Avandi. Venekeelne koosseis: Hanna — Natalja Dõmtšenko, Tatjana Manevskaja, Anna Sergejeva, Tatjana Kosmõnina; Jana — Darja Gavriltšenko; Višnja — Erika Babjak; Hääl — Artjom Garejev/Stanislav Kolodub. Esietendus 30. V 2025 Vene teatris.
Mariupol 2
Elmo Nüganen lavastas Vene teatris leedu kirjaniku Marius Ivaškevičiuse näidendi „Jumalad” kahes koosseisus, kahes keeles. Eesti keeles, jah, „Jumalad”. Vene keeles pealkirja all „Jumalate tõus”. Miks tõus, ei tea. Miks jumalad, ka ei ole aru saanud.
Pärast lavastusi vaatasin ka leedu režissööri Mantas Kvedaravičiuse dokfilmi „Mariupol 2”, mille tegemine režissööri 2022. aasta märtsis Mariupolisse ja surma viis. „Jumalate” lavateksti alusena on Marius Ivaškevičius kasutanud Mantas Kvedaravičiuse viimaseks jäänud käiku Ukrainasse tema lese, Mariupolis kaasas olnud Hanna Bilobrova kirjelduste kaudu.
Ees: Maria Avdjuško, Külliki Saldre, Eva Koldits ja Katariina Unt; taga: Saara Nüganen ja Elss Raidmets.
Ees: Tatjana Kosmõnina, Darja Gavriltšenko ja Erika Babjak;
taga: Tatjana Manevskaja, Anna Sergejeva ja Natalja Dõmtšenko.
Film oma aeglases kohalolus ja äärmises lihtsuses hakkab tööle aeglaselt, aga hakkab. Sest peategelane on väga tugev ja kaasakiskuv. Selle filmi peategelane on SÕDA oma ängistavas kohalolus. Filmis ei kerki esile ühtegi inimest, keda pea- või kõrvaltegelaseks võiks pidada. On üks kogukond, paarkümmend inimest, mehi, naisi, lapsi, vanakesi, kes püüavad ellu jääda. Osa sellest kiriku keldrisse varjunud kogukonnast on baptistikoguduse(?) liikmed. Mehed käivad ümbruskonnas retkedel, et hankida ellujäämiseks vajalikku. Lükkavad kaks laipa kõrvale ja saavad kätte generaatori. Nad juba haisevad, ütleb üks meestest nagu möödaminnes. On varakevad.
Paar kohta tõusid filmis minu jaoks märgilisena esile. Esimene räägib Jumalast, teine võimust. „Me täname, Jumal, sind selle eest, et selle päeva üle elasime,” ütleb koguduse eestpalvetaja supikausse täis laua juures. Keegi palub sõna ja lisab: „Kui keegi kahtleb Issanda õnnistuses, mille saime — minge vaadake draamateatrit. Seal on ühishaud. Vaadake tehast. Seal on ühishaud. Seal ei olnud Jumala kaitset… Ja inimesed ei palvetanud.” Ühes teises kohas ütleb keegi: „Võib-olla pole meil seda „ausat” võimu vaja? Mida „ausam” valitsus, seda halvemini elame. Nõukogude ajal elasime hästi.” Jutumärgid ausa ümber on minu lisatud. See repliik riivas mind. Selles avaneb homo soveticus’e äraspidine maailm ehedal kujul ja seda soveticus’t on nii Ukrainas kui Eestis alles oi kui palju.
Töötasin läbi veebis leiduvat materjali Mantas Kvedaravičiuse hukkumise kohta. Sain teada, et Mantas mõrvati inimeste päästmisel, nende evakueerimise korraldamisel. Ehk siis — filmitegu EI OLNUD tema jaoks tähtsam kui inimeste elu. See on suur, põhimõtteline asi. Küsimusele, kas filmida hukkuvaid inimesi või aidata neil pääseda, andis ta ainsa õige vastuse. Mantas ei hukkunud. Tema mõrvasid vene sõjaväelased, kelle kätte ta sattus evakueerimist ootavaid inimesi otsides. Ilmselt pärast ränka piinamist. Filmi pani kokku tema lesk, Luhanskist pärit Hanna Bilobrova.
Märt Avandi, Külliki Saldre, Elss Raidmets ja Maria Avdjuško.
Anna Sergejeva, Natalja Dõmtšenko, Artjom Garejev, Tatjana Manevskaja ja Erika Babjak.
Lavastused
Käisin vaatamas mõlemat, nii eesti- kui venekeelset lavastust. Eestikeelne oli esietendus, venekeelne vist teine etendus. Mäng algas mängima hakkamise mängimisest, lavastamise eeltööst, näitlejate valikust — casting’ust. Seda viis läbi tegelaskuju, kes kavalehele on märgitud HÄÄLENA. Laval seisavad kuus naist, naisnäitlejat, kes tahavad muidugi kõik valituks saada. Hääl, lavastaja oma siis ilmselt, mõtiskleb kuuldavalt: keda valida, kas valida. Kelles on peidus lavastuse peategelased Hanna, Jana ja Višnja. Rolle on kolm, näitlejaid kuus. On Hääle-poolset vigurdamist, manipulatsiooni, võimumängu. Tekstist käib läbi mõttelõng, et naisnäitlejad olevat harjunud rolli saamise nimel lavastaja kabinetis, tema ees vaiba peal põlvitamas käima. Ehk siis suhu võtmas käima. Milleks seda juttu sellesse tükki vaja on, ei saagi aru, aga see on küsimus teksti autorile, mitte lavastajale. Odavamaks teeb lavastuse esimese otsa see jutt aga kindlasti. Hääle lõplik, pinget tekitav valik jätab kõik kuus näitlejat lavale. Hannat — režissöör Mantase armastatut ja leske — hakkavad looma neli näitlejat. Jana ja Višnja, kelle lood seisavad Hanna omast ja ka üksteise omadest täiesti eraldi, jäävad kumbki ühe näitleja luua.
Pärast eestikeelse lavastuse vaatamist olen kirja pannud märksõnad: „Kestis kaks tundi. Esimene tund, peale mängijate valiku mängimise lõppu ja rollide jagamist läbistab, kannab tugevalt. Teine tund — lahjenemine. Mitmekordne lõpp lahjendas järjest loodut. Langes üldisest laadist välja. Esimene lõpp: laval olnud naisnäitlejad etendavad lavastuse lõppu ja kohmetut aplausiootust. Publik hakkab plaksutama ja selleks on põhjust enam kui küll. Vabalt võiks lugu siin lõppeda. Hääl, lavastaja katkestab aplausi. Mäng jätkub, õigupoolest mäng mängus. Hääl alustab uurimist — kuidas täpselt tapeti Mantas. Uuritakse täpselt tekstiraamatut. Äkki on seal vastus peidus? Jah, Mantase tapsid vene sõjaväelased ja nende komandör lasi surnukeha ühe maja ette vedada, kuhu laseb tuua ka meeleheitlikult oma meest otsiva Hanna. Komandör sai oma sadistlikust „lavastusest” loomisrõõmu, ütleb Hääl.”
„Teine lõpp — osaliste pihtimused oma unenägudest. Mida naised pihivad? Üks peksis unes botoksist paistes Putinit, kelle nägu lõpuks pehmenes, „inimlikud” jooned sai. Üks näitleja esitab unejutu tohutust hulgast munnidest, mis mudases veekogus naist ümbritsevad. Selle unenäo tõlgendamisega ei oleks Freud hätta jäänud, aga lavastuse kontekstis jääb see lugu mulle arusaamatuks. Unenägusid on teisigi.”
„Lavastuse kolmas lõpp — lavale tuleb ansambel ja esitab Simoni ja Garfunkeli pala „Sound of Silence”. See on magus, liiga magus lõpp raskele loole. Et Nüganen oskab vaatajale ka n-ö lootust jätta, kirjutas kusagil keegi. Ei. Selle lavastuse juures ei peaks lootuse pärast muretsema. Seda ei pea jätma, võib-olla ei tohigi jätta. Vähemasti mitte sentimentaalses kastmes. Ja pillimeeste nimesid ei ole isegi kavalehel ära toodud.”
Elmo Nüganen ütleb lavastuse kavalehel olevas intervjuus, vastates intervjueerija Oksana Talisaineni küsimusele, mille poolest on see näidend eriline: „Seda teeb eriliseks selle sõnum. Mulle ei tule meelde ühtegi näitemängu, mis oleks kirjutatud näiteks Teise maailmasõja ajal, ükskõik mis sõja teisel aastal, millel ei oleks tugevalt ühepoolset patriootilist sõnumit, võib-olla lausa mustvalget lähenemist, ja millel oleks üldinimlik sõnum. Aga sellel näitemängul on. See on patriotismivaba ja see räägib inimese õigusest elada rahu ajal. Sõda on ebanormaalne, ja see, kes sõda alustab, see rikub ära normaalsuse ja teeb normaalse elu ebanormaalseks.”
Kas see näidend on patriotismivaba, sõltub täielikult sellest, mida patriotismiks pidada. Mantase otsus asuda ümberpiiratud linnast inimesi evakueerima — mis viib tema tapmiseni ja näidendile põhja annab — on väga patriootlik. Õigusest elada rahu ajal? Ei ole seda rahu kunagi vere ega ohvriteta loodud ega hoitud ega hakata ka kunagi looma siin ajalikus maailmas. „Üldinimliku” sõnumi jagamine selle Venemaa alatu agressioonisõja kontekstis on pigem sõnumi taga oleva tegelikkuse relativeerimine, kastreerimine. Veel üks tähelepanek. Intervjuus ei ole kordagi sõnastatud, kes, milline riik, milline rahvas Ukrainat hävitada püüab ja ukrainlasi tapab. Toon stiilinäitena ära Oksana Talisaineni esimese küsimuse: „Olete öelnud, et lavastus „Jumalad” on teie panus Ukraina heaks selles ebavõrdses sõjas Ukraina vastu. Mida see lavastus teile tähendab?” Juhus, tühiasi? Ei ole. Pigem alateadvuse tsensuur.
Lavastuses on kasutatud videoid ja helifaili. Videoteks on montaaž Putinit tänama toodud hukkunud sõdurite naistest, emadest — ja Putinist, kes naisi tänab. Neljakümnenda spasibo järel saab video otsa, aga spasibo’sid jätkub ilmselt kauemaks. Mõjub ja isegi väga. On veel video lasteaialaste ajupesust. Milleks on lavastusse toodud video Zelenski ja Trumpi kuulsaks saanud kohtumisest Valges Majas, ei saa aru. Kas selleks, et näidata — mitte ainult Putin ei ole kaabakas, vaid Trump ka? Kuidagi primitiivselt, relativeerivalt mõjub see video seal.
Vene trupi teine tund kandis tugevamini, esimesest rääkimata.
Jelena Ivanova fotod
Näitlejad on KÕIK väga head oma töös. Aga kui küsida: peeglike, peeglike seina peal, kes on kõige… Siis võib vastuseks olla, et vene trupi näitlejate mäng läks mulle sügavamalt hinge. Nende teine tund kandis tugevamini, esimesest rääkimata. Ja nendest omakorda Jana osatäitja Darja Gavriltšenko. Episood, kus Darja loodud Jana vaatab koos teiste osalistega telefonist videot, mille Jana Ukraina sõdurist mees on salvestanud enne surma. Mees on saanud jalga haavata, soolikad ripuvad kõhust välja. Ta räägib, KUIDAS ta oma lähedasi armastab. Palub nende käest andeks. Tal on kahju, et nii läks… Päris sõdur, Jana mees Miša saab veel mõned päevad elada. Ta hukkub, kui haigla, kuhu ta viidud on, pommitabamuse saab. Ometi mõjub tema telefoni salvestatu hüvastijätuna. Näitlejad vaatavad videot? Ma ei tea, kas päriselt vaatavad, sest vaatajale saalis on kuulda ainult surmaks valmistuva noore mehe kõne. Ja see, kuidas Darja/Jana seda telefoni vaadates kuulab, on ehedalt valus ja valusalt ehe. Kui ma oleksin seda lugu lavastanud, oleks see episood jäänud lavastuse viimaseks. Kui… Mis neist kui’dest.
Eestikeelse lavastuse ajal oli saal muidugi täis. Oli see ju ka esietendus. Venekeelse ajal oli pool saali tühi. Vaatajate hulgas oli enne mängu algust kuulda päris palju eesti keelt. Putiniste ei tundunud saalis olevat või kui mõni oli, siis ajasid nad oma asja vaikselt. Ma kahtlustan, et ukrainlasi ja Ukrainat vihkavad inimesed ei tule seda tükki vaatama ilma eriülesandeta. Ma ei tea, kas ukrainlasi oli saalis. Nemad võiksid ju tulla ja olla. Inimesed saalis tõusid püsti mõlema etenduse lõpus, siis kui lavastaja Elmo Nüganen lavale tuli. Õigesti tegid.
