OOPER JA LAULJA

Alustan lavastaja Elmo Nüganeni mõtetega Wolfgang Amadeus Mozarti „Don Giovanni” kavaraamatust (Vanemuine, 2011), mis on kogutud sel ajal, kui prooviprotsess oli jõudnud poole peale: „Ma arvan, et ooper on kõikidest etenduskunsti vormidest kõige keerulisem. Ükski teine žanr ei koosne nii paljudest erinevatest ja samal ajal omavahel tugevalt seotud elementidest, mis kõik omakorda peavad kulgema helilooja poolt ette määratud katkematus rütmis ja meloodia struktuuris. (—) Ükski teine etenduskunstnik ei pea arvestama nii paljude asjaoludega ja ühendama oma etteastes üheaegselt teiste loojate ja iseenese loomingut, kui seda teeb ooperilaulja.”

Enam täpsemini ei ole vist võimalik kirjeldada seoseid ooperikunsti vallas, eriti tänapäeval, mil me võime ajakirjandusest sageli lugeda kummalisi mõtteavaldusi. Nimelt torkab juba mitmes ooperilavastustest rääkivas artiklis silma lauljate täielik ignoreerimine. Pikkades heietustes jutustatakse ümber teose sisu, lahatakse helilooja loodud teose vormi ja struktuuri, kuid tähelepanuta on jäetud rolli kujundaja kui kogu teose üks olulisemaid tegijad. Ometi on ta võrdväärne orkestrist kõlavaga ja peaaegu alati lavastuse kontseptsiooni edastaja. Samas, laulja esituse analüüs eeldab arvustajalt professionaalseid teadmisi vokaalivaldkonnas või vähemasti püüdu süveneda inimhäälega sooritatavasse.

Viimati leidsin siiski rõõmustava mõtte 16. mai kultuurilehest Sirp, lause Jeppe Rönnowi artiklist „Tarkus ja tarkus”¹: „Festival säras ehk kõige eredamalt, kui heliloojad olid andnud võimaluse inimhäälele” (minu sõrendus.) Järelikult on kuulajaid, kes ka meie kaasaegses muusikas hindavad inimhäält kui selle üliolulist osist.

Noored lauljad Mozarti „Don Giovannis”

Kuna ma viibisin lausa kahel lähestikku kõlanud ooperiõhtul Vanemuise teatris, jagaksin mõtteid kõigepealt EMTA ja Vanemuise koostöös sündinud Mozarti „Don Giovanni” etendusest 14. mail 2025 (lavastaja Elmo Nüganen). Esietendus oli juba aastaid tagasi, 27. novembril 2011, dirigendiks Risto Joost. Tänavuse, kõnealuse etenduse dirigent oli Mihhail Gerts, osades: don Giovanni — Tamar Nugis (RO Estonia), Leporello — Stanislav Šeljahovski (EMTA vilistlane), Donna Elvira — Annabel Soode (BAK 2), Zerlina — Melissa Purason (EMTA, MAG 1), Masetto — Kuno Kerge (EMTA, BAK 3), Komtuur — Kristjan Häggblom (Vanemuine). Etenduse särtsakalt intensiivne tempo ja Mozarti geniaalsele muusikale omane selgus iga rolli emotsionaalses esituses oli rõõmustav. Olid ju peale peategelase kõik tegijad esmakordselt tõeliselt hea akustikaga ooperilaval ja mis peamine, neil oli võimalus esineda koos hästi kõlava orkestriga. Ei saa salata, et suhtlemine sellise partneriga nagu Tamar Nugis Giovannina, kelle roll on kasvanud nende aastate jooksul nii häälevärvide osas, mis annab lauljale piiramatud võimalused nüanssides, kui ka vaba füüsilise plastika poolest, rääkimata naistegelasi hullutavast mehelikust sarmist, on innustav noortele lauljatele nende rollikujunduses.

Suur tänu Risto Joostile, et verivärsketele tegijatele on antud võimalus osaleda nii omanäolises ja klaarilt välja voolitud lavastuses. On selge, et selle eelduseks on olnud iga osaleja hääl ja sobivus rolli. Kui sellele lisandub ka rolli olemusse süüvimise püüe, siis võib kuulaja vaid rõõmu tunda: uus põlvkond on paljutõotav!

Kuidas kujuneb neist igaühe tulevik, sõltub väga paljudest faktoritest. Kas näiteks bass-bariton Stanislav Šeljahovski ja lüüriline  sopran Annabel Soode leiavad oma häälelisi omadusi silmas pidades rakendust õigetes rollides; kas sümpaatse häälevärvi ja musikaalsusega Kuno Kerge otsustab tulevikus koorijuhi ametist hoopis loobuda jne.

Ja veel selle etenduse ühest unustamatust hetkest, milleks on Komtuuri ilmumine saali tagumisest uksest prožektori fookuses publiku keskele ooperi finaalis Mozarti loodud karmi teemaga, kui don Giovanni saatus on otsustatud. Sellise tämbririkkusega bassihäält, nagu on loodus kinkinud Kristjan Häggblomile, kohtab praeguses vokaalmaailmas haruharva. Kui noor laulja oskab looduse poolt kingitule lisada sügavuti minevad õpingud, on tema tulevik täis suuri võimalusi.

Giacomo Puccini ooper „Boheem”  („La bohème”)

Muusikajuht ja dirigent: Risto Joost. Dirigendid: Aleksandr Bražnik, Endel Nõgene ja Kasper Joel Nõgene. Lavastaja: John Ramster (Suurbritannia). Kunstnik: Bridget Kimak (Kanada/Suur­britannia). Valguskunstnik: Palle Palmé (Rootsi). Peakoormeister: Kristi Jagodin. Koormeister: Martin Sildos. Osades: Mimì — Mirjam Mesak (Baieri Riigiooper) või Tamara Kalkina (Ukraina); Rodolfo — Gabriele Mangione (Itaalia) või Raimonds Bramanis (Läti Rahvus­ooper); Musetta — Kadri Kõrvek (RO Estonia) või Pirjo Jonas; Marcello — Jānis Apeinis (Läti Rahvusooper), Taavi Tampuu või Tamar Nugis (RO Estonia); Schaunard — Simo Breede või Raiko Raalik (RO Estonia); Colline — Märt Jakobson või Kristjan Häggblom; Benoit — Atlan Karp või Simo Breede; Alcindoro — Taavi Tampuu või Atlan Karp; Parpignol — Rasmus Kull või Hisatoshi Nezu; Tolliametnik — Kristjan Häggblom või Janari Jorro; Seersant— Artur Nagel või Egon Laanesoo; Lapssolist — Rasmus Haav või Stephan Kespre. Vanemuise ooperikoor, Tartu Karlova kooli lastekoor ja Vanemuise sümfooniaorkester. Esietendus Vanemuise suures majas 2. V 2025, nähtud etendus 16. V.

Vanemuises 16. mail etendunud Puccini ooperi „Boheem” lavastus köitis mind kuulajana juba esimestest orkestrihelidest peale ja kui avanes Bridget Kimaki väga ökonoomselt lahendatud lavapilt ühes John Ramsteri kujundatud, Puccini soove arvestava lavategevusega, meenus mulle aastakümneid tagasi suurt furoori tekitanud Franco Zefirelli lavastus (1963). Nimelt ka tema järgis Puccini märkusi klaviiris ja kahel korrusel toimuv ooperi II vaatus tõi vaatajani sündmuste elutruu ja mitmekihilise kulgemise ja tegelaste reljeefsed karakterid.

Giacomo Puccini ooper „Boheem”. Vanemuine, 2025. Stseen Café Momus’s: ees keskel Schaunard — Raiko Raalik, Musetta — Kadri Kõrvek, Marcello — Jānis Apeinis, Colline — Märt Jakobson, Mimì — Mirjam Mesak, Rodolfo — Gabriele Mangione.

Puccini ooperite peategelased on peaaegu alati naised, kelle elukäik on keeruline ja lõpp traagiline, nende armastus on piiritu ja ennastohverdav. Käesoleval etendusel kuulsime peaaegu kõigilt lauljatelt Puccini helikeelele üliolulist belcanto-stiili taotlust, kuigi loo sisu on ju veristlik. Kas Mirjam Mesaku huvitava värviga hääl, millele on omane metalli täis kõrgregister, kuid milles kahjuks napib pehmust, sooja mahlakust, mis on nii oluline Puccini tundeküllast loojanatuuri silmas pidades, on Mimì rolli esitamiseks kõige sobivam? Tahaksin loota, et tema kui väga musikaalse laulja teele tulevad edaspidi rollid Richard Straussi ooperites „Roosi kavaler”, „Ariadne Naxoselt” ja „Arabella”, milles on just tema häälele sobivaid omadusi. Mimì rolli võtmeks aga on naiselik soojus ja äärmiselt poeetiline hingelaad, mis esimesest silmapilgust peale köidab poeet Rodolfot. Vokaalajaloo üks meeli raputavamaid  teemasid on ilmselt Mimì I vaatuse aarias …ma quando vien lo sgelo, il primo sole è mio… („…kui tuleb sula, esimene päike on minu”). See voogav teema eeldab avarust, elujanust pakatavat igatsust ja ürgnaiselikku dramatismi hääles. Võib-olla kümne aasta pärast on ka need omadused Mesaku hääles olemas — seda näitab aeg.

„Boheem”: Musetta — Kadri Kõrvek ja Marcello — Jānis Apeinis.

Hea oli kuulda-vaadata igas mõttes tasavägist Musetta ja Marcello rollide duett-duelli. Läti bariton Jānis Apeinis, kes on olnud Vanemuise laval nii Escamillo kui don Giovanni, pakkus taas hea vokaalse ja sisuka rolli. Kadri Kõrvek on tõestanud Estonia „Carmeni” Micaëla ja Vanemuise „Turandoti” Liù rolliga, kui nobedalt võib laulja vokaalne ja lavaline küpsemine toimuda. Tema partnerlus suurte kogemustega baritoniga oli särav, täidetud Musetta ülevoolava temperamendiga, esitus kõlas uskumatult mahlakalt. Küll sooviksin, et just tema hääle omadusi silmas pidades oleks ka temal kunagi õnn laulda Mimì rolli!

„Boheem”: Mimì — Mirjam Mesak ja Rodolfo — Gabriele Mangione.
Maris Saviku fotod

Kuna olen minevikus mitmeid selle ooperi lavastusi näinud, võin Raiko Raaliku Schaunardi silmas pidades öelda, et ei ole olemas väikseid rolle ja et iga rolli võib suureks luua. Tema laulmine ja rollis olek oli igas registris, ka nappides fraasides, köitev ja lava täitev. Basside poolt läbi aegade kuulsaks lauldud Collini „Mantli aaria” kõlas ka sel õhtul Märt Jakobsoni põhjatult sügava bassi esituses hingeminevalt sooja kantileeniga.

Kõik kõrvalosad ja koori oli lavastaja äärmiselt reljeefselt välja joonistanud ja koostöö Aleksandr Bražniku juhitud orkestriga avaldus kõnealusel etendusel igati hästi.

Rael Rent ja Gian Carlo Menotti „Meedium”

Omaette tähelepanu vajaks Liis Kolle lavastatud Gian Carlo Menotti ooper „Meedium” (1945) 8.–9. V 2025 EMTA suures saalis. Loodan, et muusikateadlased võtavad selle enda hooleks. Küll aga soovin kirja panna vaimustuse peategelasena esinenud Rael Rendi erakordselt sugestiivselt ja hea vokaliseerimisega loodud rollist. Juba tema esinemine viimasel Vello Jürna konkursil jättis mulle unustamatu mulje — võitis ta ju kõik auhinnad! Nüüd jääb vaid loota, et teda ootavad sobivad rollid meie ooperilavadel.

Gian Carlo Menotti ooper „Meedium”. EMTA, festival „Commute#7”, 2025:
Monica — Marta Ojasoo ja Madame Flora — Rael Rent. Rene Jakobsoni foto

Mitmest elamusest seoses laulukultuuriga väljaspool ooperit

Vanemuise sümfooniaorkestri lõppkontsert 9. V 2025 Viimsi Artiumis

Kuna ajalehes Sirp ilmus arvustus sellest kontserdist Tartus,² siis minu soov on kirja panna muljed, mis erinevad selle artikli vaatevinklist. Viimsis kõlas George Gershwini Klaverikontsert F-duur läti pianisti Vestard Šimkuse ja orkestri esituses mitte just kõige kaunima kõlaga Estonia klaveril. Gersh­wini erinevate žanrivärvidega särav kontsert toodi kuulajani köitvates tempodes ja värvides, ilmselgelt sobisid nii pianisti kui dirigendi temperament omavahel. Küsimuseks jäi vaid, kas pianist oma liigutustega just sel määral end välja elama pidi.

Õhtu tegelikuks naelaks kujunes Carl Orffi „Carmina burana” ettekanne. Ettekandel osalenud neli koori — Vanemuise ooperikoor, Tartu Ülikooli kammerkoor, kammerkoor „Kolm Lindu” ja Tartu Poistekoor — kõlasid uskumatult hästi kokku. Kuna bariton Taavi Tampuu haigestus, laulis nii baritoni kui tenori partiid erakordse kvaliteediga Mati Turi. Lauldes pärast baritoni 11. numbrit „Estuans interius” tenori kõrgregistri särinaga 12. numbrit, milles on kurva saatusega luige valuline tekst: „Olim lacus colueram”, ja seejärel taas baritoni 18. numbrit „Circa mea pecatora”, mille baritonaalne dramatism tekitas lausa külmajudinaid, andis ta taas tunnistust oma meisterlikkusest. Kahju, et selliste võimete ja hääleliste omadustega tenor ei laulnud Estonias Wagneri Lohengrini — poleks olnud vajadust otsida laiast maailmast tegijaid, kes ilmselgelt omamaise tasemini ei küündinud. Hästi kõlasid sopran Pirjo Joonase soolo ja duetid nii baritoni kui metsosopran Karmen Puisiga. Teost lõpetav „Fortuna Imperatrix Mundi” on läbi aegade olnud vist üks mõjuvamaid kooriteoseid ja ka seekord kõlas see ülihea akustikaga saalis koos orkestriga hinge raputavalt.

Carl Orffi „Carmina burana” ettekanne Vanemuise sümfooniakontserdil Tartus mais 2025: solistid Mati Turi ja Taavi Tampuu, dirigent Risto Joost ning Vanemuise sümfooniaorkester.
Maris Saviku foto

Veel mõned kammerlaulu valdkonda kuuluvad, rõõmu pakkunud kontserdid

Kahekümneaastase Annabel Soode julgus võtta ette Richard Wagneri „Wesendoncki laulud” koos EMTA orkestriga, mida juhatas Arvo Volmer (4. V 2025), oli põnev ettevõtmine. Laulda saksa keeles ja peast on juba suur pluss, rääkimata kogu tsükli kujundamisest oma nägemuse järgi. Loodan väga, et kümne aasta pärast leiab laulja selles tsüklis hoopis teised, elukogenud inimese värvid.

Rõõm oli ka selle üle, et Neeme Järvi eestvedamisel oli usaldatud Richard Straussi varajasse perioodi jääv tsükkel „Kuus laulu” op. 68 ja „Morgen” op. 27 hoopis teistsuguse taustaga Elina Nechayevale (kontserdisari „Maestro”: „Neeme Järvi ja kevad­klassika”, kavas Joachim Raff ja Richard Strauss, 9. V 2025; ERSO, dirigent Neeme Järvi, solist Elina Ne­chayeva). Ettekantu oli köitev ja tõestas taas, kui erinevad varud võivad peituda andekas interpreedis.

Richard Straussi „Neli viimast laulu” (Katrin Targo seade sopranile, viiulile ja klaverile) ja „Morgen” kõlasid Arvo Pärdi keskuses Viinis resideeriva soprani Katrin Targo, viiuldaja Mari Targo ja pianist Ralf Taali esituses 24. mail 2025 (kontsert „Ehapunas — Karindi ja Strauss”). Taas võis kogeda, kui pikk on interpreedi eneseleidmise teekond laulja puhul. Katrin Targo hääle fookus on saavutanud just sellise ilu, millega luua kammerlikku esitust. Julgus teha ise seade viiuli kaasamiseks andis koosluses tundliku pianisti Ralf Taaliga väga veenva esituse. Esitamisele tulid ka laulja ja viiuldaja vanavanaisa Alfred Karindi meile seni kahjuks vähe tuntud lüürilised laulud.

Kontsert „Ehapunas — Karindi ja Strauss” Arvo Pärdi keskuses: Katrin Targo (sopran), Mari Targo (viiul) ja Ralf Taal (klaver). Kaidi Laidi foto

Eesti heliloojate loomingus on palju sellist, millesse noortel lauljatel süveneda tasuks: minu viimati kuuldud teostest näiteks EMTA saalis, kontserdil „Eino Tamberg 95” kõlanud Tambergi „Kolm laulu Viivi Luige sõnadele” op. 76. (1986) Karis Trassi (metsosopran) ja pianist Maksim Štšura (klaver) imeliselt karges esituses.

Viited:

¹ Jeppe Rönnow 2025. Tarkus ja tarkus. — Sirp, 16. V.

² Iris Altmets 2025. Täisring. — Sirp, 16. V.