Tiina Mälberg juunis 2025.
Harri Rospu foto
Kust Eesti otsast sa pärit oled?
Isa vanemad on Lõuna-Eestist, emapoolsed juured ulatuvad teadaolevalt Saaremaale, kuid kui isa ja ema 1965. aastal abiellusid, alustasid nad ühist elu Sakus, kus ka mina 1970. aastal sündisin ja koolis käisin. Teatrikooli ajal elasin paar aastat Tallinnas vanaema korteris, esimesed tööaastad möödusid aga Ugalas. Viljandis on sündinud ka mu mõlemad lapsed [Karl Robert Saaremäe on näitleja, Marii Ingriin Saaremäe Ugala korraldusjuht. — Toim.]. Kõige kauem aega oma senises elus olen elanud Rakveres. Ma pean ennast eestlaseks ega seo end konkreetselt ühegi kohaga. Rakvere teatri näitlejaks olemine on eriti süvendanud seda eestlane olemise tunnet. Ma olen eesti teatri näitleja, sest meie publik on üle Eesti, on Põlvamaal, on Läänemaal.
Isa oli agronoomiharidusega, alguses tegeles Sakus tulbisibulatega, hiljem Viimsis lilledega. Ema oli Tallinna tüdruk, töötas Sakus Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi arvutuskeskuses ökonomistina. Tol ajal tegid noored kaunid naised käsitsi ära kõik selle, mida tänapäeval teeb arvuti. Saku alev oli mõnusalt edumeelne ja turvaline keskkond, kus elasid intelligentsed inimesed. Käisime perega palju teatris, kinos ja kunstinäitustel. Tallinnas ja mujal. Esimesed olulisemad muljed on Estoniast, Sulev Nõmmiku „Pipi Pikksukka” olen näinud päris mitmes variandis. Ballett ja operett olid mu lemmikud. Kaua aega arvasingi, et minust saab muusikateatri näitleja. Suvitasime perega Pärnus, nii et Vello Rummo ja Ingo Normeti aegse Endla suvehooaja repertuaariga, mida ka lapsel vaadata sobis, olin kursis.
Aga ka Tallinn oli mulle noorukieas väga tuttav ja kodune paik: vanaema elas keskturu lähedal Jakobsoni tänaval, tema õde Pirital, tegeldi purjetamise ja purjede õmblemisega. Isa ametikorter oli ühel hetkel Viimsis, kümnevõistlejast onu elas Õismäel, võistles Kadrioru staadionil, ema vanavanemate hauad on Rahumäel. Praeguseks aga olen, mulle tundub, Tallinnast võõrdunud: see ei ole enam minu linn, ma ei tunne neid inimesi, kes koos minuga trammis sõidavad. Mõned aastad tagasi läksin oma autoga Viljandist Elvasse etendust mängima. Kusagil Võrtsjärve taga üksikuid talusid, sealseid masinaid ja inimesi vaadates mõtlesin, et kui siit täna keegi teatrisse tuleb, siis talle on mul küll midagi oma etendusega anda. Silmitsedes aga Tallinna ümbrusse, kunagistele aiamaaplatsidele kerkinud kortermaju, arvan, et ei tunne seal elavaid inimesi. Millised on nende valikud, väärtushinnangud? Mida ma võiksin neile teatris pakkuda? Ma lihtsalt ei mõista, miks ei võiks sama raha eest mõnes Eesti väikelinnas või külas elada.
Sa astusid teatrikooli 1988. aastal?
Sakus tegelesin palju muusikaga, mängisin klaverit. Sama klaver Krasnõi Oktjabr on mul ka praegu Rakvere korteris. See tunne, et lava peal on hea olla, oli mul juba lapsepõlves olemas. Õde on minust aasta ja kümme kuud vanem, läksin tema järel rõõmuga lasteaeda. Mul oli kõva hääl ja esiplaanile kippumise soov. Eks ma ikka lugesin luuletusi ja laulsin, tantsisin ja mängisin pilli. Sealt see kõik algas ja koolis jätkus kõik samas vaimus. Kui Anne Reemann, kes on ka Sakust pärit, 1984. aastal teatrikooli sisse sai, oli see mulle oluline sündmus. Kaheksakümnendatel oli lavaka tudengite diplomilavastuste vaatamine niikuinii populaarne, aga sestpeale muutus see minu jaoks veel konkreetsemaks. Mäletan näiteks XII lennu lavastust „Lõõmav pimedus”, kus mängisid Peeter Tammearu, Toomas Taimla, Liina Tennosaar, Peeter Oja, Toomas Volkmann, Anne Türnpu, Aita Vaher, Katrin Kohv, Piret Päär — see mõjus noorele tüdrukule väga. No ja muidugi XIII lennu „Tõrksa taltsutus” ja „Oklahoma”. Siis hakkasingi teatris käima juba professionaalsest huvist.
Kui nägin Draamateatris Raivo Trassi lavastust „Isad ja pojad”, kus mängis Jüri Krjukov, leidsin end mõttelt, et minagi tahaksin midagi sellist teha: näitleja on laval tolmuses mantlis, kõnnib siia-sinna, ütleb erineva häälega erinevaid lauseid, võtab poose, ja mulle kui vaatajale läheb see korda. Mõtlesin, et sellist tööd võiks teha küll. Sellest ajast mäletan ka Vjatšeslav Gvozdkovi „Vana maja” ja „Lendas üle käopesa”, Kaarel Kilveti „Valge tee kutset” — nii Trassi, Gvozdkovi kui Kilvetiga olen saanud hiljem ka teatris töötada. Aga muidugi ka Juhan Viidingu lavastus „Oodates Godot’d” ning Evald Hermaküla „Majahoidja” — need olid juba teatrielamused.
Kas teatritegemise tehnikad on tänaseks palju muutunud?
Oleneb, millega võrrelda. Tehnika ise minu arvates muutunud ei ole. Küsimus on selles, kuidas, kus ja mida kasutada. Noorena ei vaadanud ma teatrit nii teadlikult kui praegu. Võib-olla näisid varem žestid suuremad, kuna lavad olid sageli suuremad. Tänapäeval mängitakse palju väiksemates saalides ja sageli kaameratele, nii et näitlejatehnika peab olema palju tundlikum. Kaamera toob vaataja väga lähedale, mäng peab olema väga napp ja peen.
Näitleja töö — mäng — on tegutsemine. Tegutseda saab väga mitmel tasandil: sisemisest ehk mikrotasandist kuni suurte väliste saltodeni, kiirete ruumis ümberpaiknemisteni. Samas on siiski oluline, mille nimel, mis eesmärgil üht või teist tehakse, et see tegutsemine oleks täidetud mõttega. Mõttega, mis vahel võib olla ka vaikus. (Mulle ongi praegu oluline rahu, vabadus, vaikus. Tegutseda tegutsemata. Näiteks luule esitamine võimaldab seda hästi, samuti poeetiline lähenemine draamale.) Küsimus on ju selles, mida ma vaatajale (kuulajale, kogejale) pakkuda tahan.
Minu enda näitlejatehnilised vahendid on kindlasti muutunud. Mäng on läinud nüansirikkamaks. Mõtte- ja sõnakesksuselt on liigutud rohkem füüsilise, sisemise mängu ja tõetunnetuse poole. Võib-olla olid lavastused varem staatilisemad, n-ö rääkivad pead, nüüd on lavastused liikuvamad. Vanasti oli oluline uurida, mis peitub iga sõna taga, nüüd peab otsima seda, mis jääb repliikide ja pooside vahele. Oma teatrit tehes tahan küll uurida sõnu, aga jõuda ka vaatajani üldise pildi kaudu. Eriti nüüd, kui energiat on vähem, on mulle oluline olla säästlik — mitte koonerdav, vaid optimaalne, raisata ei ole midagi. Kui on selge, mida teha ja mille nimel, siis saab proovisaalis otsida, mis on väikseim vahend, mida selle eesmärgi saavutamiseks kasutada saab. Ja kui tervikusse on vaja midagi rohkemat, saab sinna jõudu lisada. Tagasi mõeldes ei mäletagi ma ju igast heast lavastusest sõnu, pigem üldist muljet.
Sergei Kozlov, „Tilimilimlandia”. Lavastaja: Kalju Orro. Karupoeg — Raido Keskküla, Siil — Tiina Mälberg, Jänes — Piret Rauk ja Hunt— Andres Raag.
Eesti Noorsooteater, 1990.
Gunnar Vaidla foto
Kas vastab tõele aeg-ajalt kuuldud arvamus, et lavakõne on kehvemaks jäänud? Inimesed, kes pole vahepeal kaua aega teatris käinud, ütlevad, et nad lihtsalt ei kuule, mida laval öeldakse.
Sellest räägitakse pidevalt, et tulevad uued näitlejad, kellest laval mitte midagi aru ei saa. Rakvere teatri kogemuse põhjal võin öelda, et lähevad mõned aastad ja saab neist aru küll. Arvan, et teatrikoolidega ei ole midagi hullu lahti. Muidugi peaks koolis õpetama, kuidas rääkida ka halva akustikaga teatrisaalis ja ilma mikrofonita nii, et see kostaks ka rõdule. Lihtsalt endaga tuleb tööd teha. Teine asi on see, kui näitleja kõnest ei saada aru, kuna etenduse üldine mürafoon häirib vastuvõtja kõrva või siis näitleja ei tea, mida ta laval räägib, mõte pole talle selge. Siin tuleb mängu ka lavastaja vastutus: tal võiks lavastust tehes ja tervikpilti silme ees hoides olla aega ka näitlejale tähelepanu pöörata, näitlejat aidata. Minule õpetasid lavakõnet Kalju Orro, Toomas Lõhmuste ja Peeter Tooma. Hääletreeningule pani aluse Tõnu Tepandi. Ka Kalju Komissarov õpetas meid ise oma tekstiga tööd tegema. Loomulikult on näitleja õppinud ise oma kõnelemise eest hoolitsema, kuid leian, et oleks hea, kui mõningatel juhtudel saaks teda selles osas abistada. Olen kaalunud aastaid doktoriõpinguid, et uurida nn kõnelootsi töö vajalikkust tänapäeval. See on Liina Jäätsi pakutud termin juhendaja kohta, kes aitab näitleja karide vahelt läbi. Olen ise saanud lavakõne õppejõuna olla lavastaja kõrval, kui Üllar Saaremäe tegi Viljandi tudengitega „Thijl Ulenspiegelit” (Rakvere teater, 2016). Ja vahel kasutatakse näiteks lavastaja assistendi abi tekstist aru saamisega seotud küsimustes võõrkeelse lavastaja puhul, aga üldiselt pole see tavapärane. Vahel arvatakse, et selline amet pole vajalik — raha on niigi vähe ja kui palju neid spetsialiste ikka iga lavastuse juurde tuua: kõik need koreograafid, lavavõitluse instruktorid, kehadisainerid, intiimkoordinaatorid… Võib ju öelda, et tehke oma tükk ära, mis te siin nalja teete. Samas on kõiki neid abilisi vaja, et loodav lavastus jõuaks parima võimaliku tervikuni.
Henrik Ibsen, „Väike Eyolf”. Lavastaja: Katri Kaasik-Aaslav. Härra Borgheim — Üllar Saaremäe, preili Almers — Tiina Mälberg, proua Almers — Garmen Tabor ja härra Almers — Jaanus Rohumaa. Ugala, 1990.
Teie kursusel, lavakunstikooli XV lennus, olid suured luulearmastajad, näiteks Jaanus Rohumaa ja Üllar Saaremäe. Kas selline suhe sõnaga iseloomustas kogu teie kursust ja õpet?
Ma ei arva, et see on kursusega seotud; pigem on see isikutes kinni ja isikut kujundab aeg. Need olid kaheksakümnendad aastad, mil lugesime ju n-ö ridade vahelt. Kui mina võtan teksti lahti, siis näen ridade vahele, mõni teine võib-olla ei näe. Kui näiteks Trump ütleb, et tollimaksud kõigile 150 protsenti, siis mõned lähevad sellest närvi, aga mina ütlen, et see on ameerikalik äristrateegia — homme saab ta öelda: „Ma leevendan: 80 protsenti.” Ma olen omandanud nõukogude ajast „polüfoonilise mõtlemise”, mind ei saa selliste viguritega haneks tõmmata. Luule on sõnade mitmetähenduslikkuse, sõnade taha peidetud mõtete mõistmiseks parim vahend. Teismeeas tahab inimene olla mässumeelne, alternatiivne, punk. Tegime luulemontaaže ja agit-kavu. Osalesin koolinoorena ka protestilaulude konkursil — valged tuvid, punased lipud jne… Ja laulsime Rein Rannapi „Need ei vaata tagasi” Ernst Enno sõnadele:
Kätki ümber soo ja sammal, kidur maa ja mulla meel.
Põllunõlvad, metsaääred, mõisaluhad, laaned teel.
Ojake, kes Sulle ütles, kus on meri, kodumaa?
Tuhat ringi, tuhat kääru, ei see tee küll otsa saa.
Saime selliseid sõnu laulda. Ja olime seda lauldes enda arvates väga eestimeelsed. Punase sametiga kaetud žüriilaua taga istujatele oli kõik põhjendatud ja ideoloogiliselt aktsepteeritav. Oi, kuidas see meile meeldis! Mul on üks märkmik, kuhu on kokku kleebitud lehtede vahele kirjutatud: „Pea meeles, et eestlane oled, pea meeles, et eestlaseks jääd. Pea meeles, et sellegi salmi on kirjutand eestlase käed!”
Shelagh Delaney, „Mee maik”. Lavastaja: Kaarin Raid. Geoffrey Ingram — Üllar Saaremäe ja Josephine — Tiina Mälberg. Ugala, 1991.
Ugala fotod
Eks lavakas oli üldse vabameelsem õhkkond. Teie kursus sattus ka täpselt murranguaega: 1988–1992; astusite kooli ühel ajastul ja väljusite teisel. Kas koolisiseselt oli ka tunda, et kõik on muutumises?
Nii konsistoorium kui konservatoorium olid tol ajal vabama mõtlemise saarekesed, sellepärast oli ka tung nendesse väga suur. Ma pole kindel, kas kõik tahtsid hirmsasti kirikuõpetajaks saada, aga näitlejaamet oli popp. Teatrikoolis olime aga igavad, seal tegelesime ikka teatriga. Ajastu muutumisega sattusime silmitsi pärast kooli lõpetamist. Aga Balti ketis seismist ma mäletan. Olime Viljandi maanteel kusagil Tõdva kandis. Ja ema veel hiljuti tuletas meelde, kuidas isa oli meid hoiatanud, et me igaks juhuks ei läheks. Mina aga olevat nõudnud, et võtaksime auto ja läheksime. Sel ajal sai nii teha, et emal olid load, aga mina sõitsin, kuigi minul sel ajal veel lube ei olnud.
Aga üldiselt keskendusime ikka koolile. Meil oli küll esimesel aastal NLKP ajalugu, aga juba järgmisel aastal sai sellest filosoofia, mida andis Eduard Tinn. Loomeliitude pleenum ja muud sellised asjad olid juba ära olnud.
Horace McCoy/Ray Herman, „Tantsumaraton”. Lavastaja: Oleg Titov. Gloria Beatty — Tiina Mälberg. Rakvere teater, 1997.
Mis siis on meie teatritegelastega juhtunud? Keegi enam ühiskonna asjus sõna ei võta, protesteerivad vaid oma palganumbri pärast.
Müra on niigi palju. Ühe loomeinimese karjatus kaob sinna sisse lihtsalt ära. Tänasel päeval peab iga väljaütlemine olema väga hästi läbi kaalutud ja komponeeritud. Ühelt poolt pole kellelgi selle jaoks aega, teisalt aegub iga sõnum jube ruttu.
Kas sa ise käisid Toompeal meeleavaldusel?
Käisin. Seal seisime Näitlejate Liidu kui ametiühinguga kõigi kultuuritöötajate palga eest.
Kui väike teie palk on?
Kultuuritöötaja miinum on 1600 bruto. Seda me saame, nii noored kui vanad. Ole sa just kooli lõpetanud või juba 35 aastat seda tööd teinud. Ühest küljest on ju kõik õiglane. Samas võiks siis vanemal näitlejal olla ehk koormus veidi väiksem ja tempo rahulikum. Näitlejatöö hõlmab inimest tervikuna, see on selline psühhofüüsiline töö. Kuna näitlejaamet nõuab nii vaimu kui keha vormis olekut, siis tee või tina, pärast 40-ndat, pärast 50-ndat juba kindlasti hakkab keha väsima ja lihtsalt ei taastu nii kiiresti. Loksuda kaks ja pool tundi sundasendis bussis ja olla siis laval nii füüsiliselt kui vaimselt särav on väga raske. Seejärel sama kaua tagasi, magada paar tunnikest ja alustada järgmist päeva proovis, ja nii aastaid — see on lihtsalt kohutavalt väsitav.
Maxwell Andreson, „Hingetuisk”. Lavastaja: Ain Prosa. Miriamne — Tiina Mälberg. Rakvere teater, 1998.
Miks teatrijuhid ei lahenda neid olukordi? Miks teatrites ei kehti see normaalne praktika, et töövõtja ja tööandja peavad läbirääkimisi nii palga kui töökoormuse üle?
Direktorile on ette antud palgafond ja kui ta tahab diferentseerida, siis peab ta hakkama kedagi koondama. Kõigile on riigi poolt tagatud miinimum. Surve tekib koormusega. Loomulikult tehakse majasiseselt planeerides kõik, mis võimalik, et tasakaalu hoida, üksteist toetada, võimalusel säästa. Aga koormuse survest tulevad eksimused, vigastused, inimlik libisemine, et pinge all üldse ellu jääda — nii vaimselt kui füüsiliselt. Kui end laadida ei ole võimalik, põled läbi, olgu kontoris või laval. Ma võib-olla ei tunne seda rahastuse skeemi nii täpselt, aga ma kritiseerin neid tingimusi, repertuaarialaseid ettekirjutusi, mida kultuuriministeerium on sihtasutustele seadnud. Mul poleks midagi selle vastu, et töötan Rakvere teatris, kuulun truppi, olen kõrgharidusega ja saan miinimumpalka, aga siis palun lubage mul teha ka miinimumtööd. Nõutakse aga maksimumi — kvantitatiivset maksimumi. Aga mina tahan pakkuda kvalitatiivset maksimumi. Siin on konflikt. Ma ei saa küsida palka juurde, sest siis tundub, et peaksin tegema veel rohkem, aga ma teen juba praegu maksimumi, lihtsalt miinimumpalga eest.
Ma saan ju professionaalina aru, et väikelinna teatris, nagu näiteks Ugala, Endla, Kuressaare teater, peame tegema kõike: sügavat draamat, erinevaid kunstilisi vorme, laste ja noortelavastusi, võimalusel ka muusikateatrit. Me oleme valmis sõitma nende lavastustega ka väiksematesse kohtadesse. Valikute ja otsuste tegemise võiks aga usaldada meile endile, sest kõige tähtsam on ju see, et vaataja näeks sel õhtul, kui ta teatrisse tuleb, just seda kõige paremat etendust.
Ma arvan, et uuslavastuste mahtu vähendades tõuseks tehtud produktsioonide kvaliteet, sõltumata žanrist. Väärt lavastust saaks kauem mängukavas hoides rohkematele piletiostjatele pakkuda. Teatrijuhil jäävad siin käed lühikeseks. Väikelinnade teatrid peaksid panema seljad kokku ja ministeeriumile oma spetsiifika ära seletama. Teeks vähem, aga paremini; asi pole ainult palgas.
Pierre Choderlos de Laclos/Christopher Hampton, „Ohtlikud suhted”. Lavastaja: Peeter Raudsepp. Proua de Torvel — Tiina Mälberg. Rakvere teater, 1998.
Kas teie kursuse juhendaja Kalju Komissarov ütles ka teile esimesel koolipäeval oma hilisema kuulsa lause, et teid ei oodata kusagil?
Komissarov hakkas seda lauset ütlema Viljandis. Meie ajal lõppes küll otsene teatritesse suunamine, aga vabakutselisus oli pigem erand. Komissarov oli juurutanud süsteemi, et teatrijuhid käiksid vaatamas diplomilavastusi, oleksid kursis noorte näitlejahakatiste tegemistega ja teeksid aegsasti oma valiku.
Koolist välja langemise hirm meil muidugi oli. Mina sain viimasel kursusel hakkama koletu teoga: jäin lapseootele, see oli pühaduse teotamine. Juba sisseastumiseksamite ajal pandi meile peale nõue, et lapsi ei tehtaks, kuigi Garmen Tabor oli juba sel hetkel lapseootel. Sai tema ja sain ka mina kooli ilusasti lõpetatud. Mind Komissarovi hääletõstmised ja piiripealsed kõnekujundid verest välja ei löönud. Ta tahtis meid lihtsalt ehmatada, noort inimest proovile panna. Aga eks minagi esimesel aastal ikka kartsin, et kohe-kohe ilmneb minu täielik andetus ja paljastub see kohutav eksitus, mille alusel mind üldse vastu võeti.
Tänapäeval annavad tudengid õppejõude selliste asjade eest kohtusse.
Komissarovil oli see puhas pedagoogikavõte.
Olga Muhhina, „Tanja, Tanja”. Vassili Ohlobõstin — Üllar Saaremäe, Tanja — Tiina Mälberg ja Zina — Ülle Lichtfeldt. Rakvere teater, 2000.
Anna Levandil ja Peep Pahvil samuti.
Vägivald, alandamine ja ärakasutamine ei ole aktsepteeritavad, aga näitlejatöös ja sisseastumiseksamitel lavakunstikooli testitakse reaktsiooni kiirust ja erksust, püütakse näha, kuidas noore inimese sisemaailm ja mõtlemine avaldub. Tänapäeval ilmselt sõnastataks veidi teisiti, aga tudengihakatisi pannakse eksamitel keerulistesse olukordadesse, et nad saaksid ennast näidata, tõeliselt avada. Näitlejatöö on ju pingeline. Sellised võtted peletavad niisama seiklejad kohe eemale. Kes kohkub, saab kohe aru, et see pole tema jaoks. Mis ei tähenda, et tagasihoidlik ja vaikse häälega inimene, õrn natuur ei võiks kooli sisse saada. Kui Komissarov ütles, et laula „Juba linnukesed” nagu „mudahoor”, siis andis see hoopis teistsuguse ülesandepüstituse kui näiteks see, kui Ingo Normet ütles „nagu eluraskustest läbi tulnud langenud naine”. On vaja jõuda noore intuitiivse, võltsimatu reaktsioonini, et näha, kuidas mõttetegevus väljendub, ja seda ka juhul, kui kummagi sõnakasutusega pole elus kokku puututud. Aga sellele vastukaaluks küsis Komissarov esimesel koolipäeval näiteks, et kas teil elukoht ja söögiraha on olemas ja kui ei ole, siis tulge rääkige, leiame lahenduse.
Sa valisid lavaka lõpus Ugala teatri?
Viimaseks kursuseks oli mulle tehtud ettepanek nii Eesti Noorsooteatrist, mis on praegu Tallinna Linnateater — kus ma olin juba teinud koos teiste n-ö lohisejatega (Piret Rauk, Andres Raag, Raido Keskküla — me arvasime, et oleme kursuse nõrgimad, kuna meid jäeti Komissarovi lavastatud Mati Undi „Keiser Nero eraelu” põhiosatäitjate seast ja proovide esimesest etapist välja) Kalju Orro lastelavastuse „Tilimilimlandia”, kui ka Ugala teatrist. Sel hetkel tundus mulle Ugala palju perspektiivikam ja kodusem. Jaak Allik oli esimene teatrijuht, kellega ma 1991. aasta oktoobris lepingu sõlmisin.
Sławomir Mrożek, „Kaunis vaade”. Lavastaja: Mati Unt. Naine — Tiina Mälberg ja Mees — Eduard Salmistu. Rakvere teater, 2004.
Kas sa valikut tehes juba teadsid, et Elmo Nüganen tuleb kohe Ugalast Noorsooteatrisse?
Ei, ma ei teadnud seda siis. Ma suuresti Nüganeni pärast selle valiku tegingi. Tema „Charley tädis” (1989) tegin juba teatrikooli ajal dublandina kaasa. Me läksime koos Üllar Saaremäega Ugalasse lootuses, et saab ikka vägevat teatrit teha. Tollane Noorsooteater ei tundunud kohana, kus saanuks teha sellist teatrit, nagu meie tahtsime. Ugalas olid Peeter Tammearu, kellega tegime juba kooli ajal „Jumalad lahkuvad maalt” (1991), Kaarin Raid (näiteks „Kirsiaed”, 1993), ka Andres Noormets oli minu jaoks lavastaja, kelle pärast seal olla: „Ühe kire lugu” (1992), „Dorian Gray portree” (1993) ja hiljem Rakveres näiteks „Tuulte pöörises” (2010). Ugalast lahkusin Rakverre 1997. aastal.
Kas tundus, et nüüd saab hakata tegema seda päris oma teatrit?
Jah, eks Rakvere seis oli mõnda aega olnud habras. Juba lapsepõlves teadsin Rakvere näitlejaid, nagu Eldor Valter, Rein Olmaru, Volli Käro, Viive Aamisepp, Helgi Annast, Peeter Jakobi, Anne Veesaar, Marika Vernik, Toomas Suuman, Madis Kalmet. Siin teatris ma käinud ei olnud, aga televisiooni kaudu teadsin. Arvi Mägi oli esimene meesnäitleja, kellesse ma lapsepõlves armunud olin, kui nägin Vene teatris Rakvere külalisetendust „Agu Sihvka annab aru” (1978).
Kas õnnestus teha sellist teatrit, nagu soovisite?
Ikka.
Vassili Sigarev, „Gupi”. Paša — Märt Avandi ja Tamara — Tiina Mälberg. Rakvere teater, 2006.
Rakvere teatri fotod
Kas siis, kui Saaremäe lahkus Rakvere teatri kunstilise juhi kohalt, sai see teie teater valmis?
Kõik on olnud loomulikus kulgemises. Ükski tõus — olgu kollektiivi või üksikisiku tõus — ei saa olla lõpmatu, igal juhul järgneb langus. Ma olen siin Rakveres olnud pidevalt seisundis, kus mõtlen, et ootan selle hetke veel ära ja siis lahkun. 1997. aasta sügisel esietendus Oleg Titovi „Tantsumaraton”, millega avati väike maja, seal oli mu esimene roll Rakvere teatris. Siis tuli paar Ain Prosa toredat asja, näiteks „Macbeth” (1999) linnuses, teen veel selle ära. Mäletan aastast 2000 mõtet, et ootan ikka suure maja renoveerimise ka ära. 2002 tuli norralase Hege Tvedti „Arabella ja Taaniel”, et teen veel selle ära, siis lähen. Katri Aaslav-Tepandi oli 1999 lavastanud „Kurva kohviku ballaadi” ja tegi 2001 „Kajaka”, teen selle ka veel ära. 2004 tuli Mati Undi üks viimaseid lavastusi, Mrożeki „Kaunis vaade” Pika tänava Michelli majas. See oli äge, teekond on olnud tore. Samm-sammult teater arenes. No kui olen nii kaua rassinud, siis ootan ka ära, millal uus maja avatakse. 2005. aastal see juhtus, kakskümmend aastat tagasi, ja mina olen ikka veel siin. Tahtsin siit ära minna juba umbes aasta pärast seda, kui siia tulin. Olen astunud samme, olen käinud erinevate teatrite uste taga, aga ei ole õnnestunud. Pean olema tänulik, et mind on siin hoitud ja sallitud.
Olen saanud siin teha suurepäraseid asju: Kalju Komissarovi „Tanja, Tanja” (2000), temaga oli äge koostöö ka „Ehitusmeister Solness” Ugalas (1994), Peeter Raudsepa „Ohtlikud suhted” (1998) ja „Tundetus” (2004), Andres Noormetsa „Kuldne mees” (2003) ja „Tuulte pöörises” (2010), Hendrik Toompere „Pidusöök” (2004) ja „Toatüdrukud” (2009), Erki Aule „Gupi” (2006) ja „Kooselu väikesed kuriteod” (2009), Peeter Tammearu „Armastus tööpostil” (2012), loendamatult kõikvõimalikke lastelavastusi, pisikest põnevat pusimist, suurt suveteatrit jne. Veiko Õunpuu „Tants” (2021) oli imeline töö, kahju, et see sattus õnnetusse ja kurba aega: Covid ja Toomas Suumani surm… See Veiko kannatlikkus ja rahulik meel! Öelda läbimängul, et igav — see võiks ju näitleja närvi ajada. Aga tema seletab, et kas see närviminek teeks midagi paremaks, vaheta lihtsalt kiiremini reaktsioone: rütmivahetused, märksõnad à la ole „viskoosne” või „volatiilne”. See käivitab umbes samamoodi nagu Komissarovi „mudahoor” või see, kuidas Mati Unt „Kaunist vaadet” tehes ütles, et tule ja ole nii, nagu sul oleks „karv suus”. Vaba õhkkond, inspireeriv märksõna, et luua rollikaar, millega tegevus võiks lavastaja sõnastatud ootamatu eesmärgini jõuda, põhjendades, miks tegelane sinna jõuab. Kõik oli aktsepteeritav. Veiko andis võimaluse proovida uusi vahendeid, toetas ja julgustas kõhkluse hetkedel.
Olen siin saanud teha ka omaenda (luule)lavastusi. Aga rahulolematus teatri suhtes püsib ikka ja paraku aja jooksul süveneb. Tehtud on ka palju sellist, millega ma rahul ei ole. Kui nooremana oli nii, et teen veel selle asja ära — midagi uut, enda jaoks olulist on ikka otsida ja avastada —, siis umbes viimase seitsme aasta jooksul on sagenenud tunne, et ma ei leia, miks, ei jätku endas enam seda entusiasmi taas ja taas jalgratta leiutamises osaleda. Eks ma kriitiline ole, tahan ikka küsida ja nõuda, aga meie tööks nii olulist rõõmu on sageli raske leida ja see on halb.
Milles sinu kriitilisus väljendub?
Kui Saaremäe lahkus, tekkis esmakordselt tõesti tunne, et meie eesmärgid on justkui saavutatud. Sellega kaasnes paratamatult küsimus, et kuidas edasi. Kuidas saavutatut hoida, et saaks sündida midagi uut. Mina oma pikka aega paigal püsimisega tõestangi ju seda, et liikumine ei pea alati olema horisontaalne — vertikaalne dimensioon on isegi olulisem. Mina arvan, et selleks, et saaks sündida midagi uut, ei pea vahetama meeskonda, vastupidi, meeskond võiks jääda samaks. Trupp niikuinii vananeb oma loomulikku vananemist ja uueneb loomulikul teel. Niipea kui tulevad uued inimesed, hakkavad nemad tegema kõike otsast peale, teevad läbi samad kõverused, mida eelnev meeskond on juba teinud. Pind, millele rajada, jääb endiselt õhukeseks. Me ei süvene ega saa tõusta kõrgustesse. Nagu ma juba ütlesin, minu meelest võiksime just senise Rakvere teatriga anda ministeeriumile sõnumi, et oleme ennast õigustanud, oleme väärt olema teater, palun usaldage meid ja lubage meil endil teha sisulisi otsuseid. Ma ei taha minna lavale teadmisega, et iga lavastus peab õigustama ministeeriumi silmis meie rahalist toetust. Rakvere teater on ikkagi etendusasutus, mille eesmärk on seista hea keelelise ja kultuurilise rikkuse eest, mitte piletimüügile orienteeritud äriettevõte. Ma tahaksin teha repertuaari kunstilisest vaatepunktist ja ministeerium võiks meid usaldada. Isegi kui teeme rahvalikumaid või meelelahutuslikke lavastusi, teeme neid täpselt nii, nagu meie arvates õige on. Teatrile kui tervikule on vaja noort vaatajat, nõudlikumat publikut ja ka mõnusat meelelahutuslikku repertuaari, aga seda mitte ministeeriumi nõudmise pärast. Ma tõesti armastan Mustvees või Eidaperes elavat vaatajat ja annan rõõmuga etendusi ka väikestes rahvamajades, kuid ma soovin sellega seotud valikutes vaba olla.
Keskeas hakkab lihtsalt jõud raugema. Ma kardan, et ei jaksa enam ära oodata neid muutusi, järgmist tõusu. Olen kärsitu. Tegelikult ma mõistan, et iga uus meeskond peab oma jalgratta ise leiutama. Mina aga lihtsalt väsin, ma ei tea, kas jõuan uue tõusu ära oodata.
Jean Genet, „Toatüdrukud”. Lavastaja: Hendrik Toompere. Solange — Ülle Lichtfeldt ja Claire — Tiina Mälberg.
Üüve-Lydia Toompere foto
Vahepeal läksidki lavakunstikooli magistrikraadi tegema?
Eelmisest seesugusest isiklikust ja tööalasest kriisist johtuvalt läksingi. Oli vaja järelemõtlemise aega. Tegelikult on naisnäitlejal lihtsam. Kui tööalane koormus liiga suureks läheb, jää lapseootele. Minu esimene laps tuli küll puhtast armastusest, aga teise lapse sünd lähtus juba selgelt isiklikust pereplaneerimise, aga ka tööalasest aja maha võtmise vajadusest. Oli vaja järelemõtlemise aega. Lapseootus on naisnäitlejale hea võimalus hetkeks tööst eemalduda. Mina ise küll kummagi lapse puhul liiga kaua tööst eemal olnud ei ole. Vaevalt kaks kuud pärast poja sündi alustasin Ugalas proove Andres Lepiku „Salakavaluse ja armastusega”. Tütre sünniga seoses olin juba kauem, kaheksa kuud, reaalsest teatritööst eemal. Aga sedagi pole väga palju ja praegu ma selle üle uhke ei ole. Tahan noortele kolleegidele, nii meestele kui naistele, soovitada maksimaalselt vanemapuhkust võtta. Töö ei ole rong, mis eest ära läheb, aga lapse esimesed eluaastad on ainukordsed. Magistrisse läksin 2008. aastal, n-ö kakskümmend aastat hiljem tagasi kooli. Igal juhul oli mul ka siis tupik ees: endistviisi enam ei saanud ja uutmoodi veel ei osanud. Magister oli lavakõne ja pedagoogika suunaga, umbes samal ajal hakkasin ka Viljandi Kultuuriakadeemias õpetama. Minu lõputöö pealkiri oli „Lavakunstikateedri XV lend 20 aastat hiljem”, analüüsisin keskealise näitleja elu ja tööd tänases Eestis.
Magistriõpe ja sellega kaasnev konkreetse kirjatöö tegemine on julgustanud mind ka lavastama. Olen teinud Rakvere teatrile kolm talvist luulelavastust: Tõnu Õnnepalu „kevad ja suvi ja …” (2013), Viivi Luige loomingule toetuv „Talvehotell” (2013) ja Suokassi tekstil põhinev talvine rännaklavastus Rakvere rahvaaias koostöös Raadioteatriga „Tagassi inglite juure” (2017). Samuti David Eldridge’i „Algus” (2022). Hea meelega ma praegu ise enam lavale ei ronikski, pigem aitaksin näitlejat. Ingomar Vihmar kutsus mind Pärnu Endlasse lavastama, teen seal Silvia Rannamaa „Nösperi Nönni Natukest” Mingo Rajandi originaalmuusikaga. Eesti lugu, kogupere lugu, kesksete naistegelastega lugu looduse väest ja südame tarkusest.
„Ema”. Režissöör: Kadri Kõusaar. Ema — Tiina Mälberg. Meteoriit, 2016.
Heikki Leisi foto
Sa osalesid ka teatriauhindade žürii töös. Mida te vaatate, mida hindate, mida otsite ja mida leiate?
Võtsin selle töö vastu trotsist. Olen ise näitlejana tegutsenud üle kolmekümne aasta. Alati on mingisugused žüriid, kes etendustel käivad, ja mingisugused auhinnad, ja mina muudkui teen ja teen, trein oma nööpi ega jõua mitte kuhugi. Alguses loen kriitikat, siis löön sellele käega, sest see ei anna mulle midagi. Siin Rakveres igapäevaselt töötades tundub, et päris kunsti, seda, mis kõrge žürii tunnustuse pälvib, tehakse kusagil mujal. Tekib küsimus, et meie ju ka pingutame ja oleme toredad, aga miks te meid ei näe. Teisalt jälle kahtlus, et äkki me teemegi mingisugust täielikku jura, oleme oma suletud ringis… Mina kuulusin näitlejaauhinna žüriisse 2023. aastal, aga taandusin žürii tööst, kui ilmnes, et minu roll lavastuses „Hääl minu sees” võiks jõuda nominatsioonini, ja 2024. aastal. Püüdsin seda tööd tehes pöörata tähelepanu just nendele probleemidele, mis mind näitlejana varem häirinud olid. Et žürii tuleks lavastust vaatama ikka sellesse ruumi, kuhu see loodud on. Et ta vaataks reaetendust, näiteks alates viiendast mängukorrast. Ei laseks ennast ära petta lavastuse võluvusel või tühisusel, vaid püüaks ikka vaadata, mida teeb näitleja seal sees. Ei püüaks lavastusest aimu saada küsitava kvaliteediga videosalvestuse kaudu. Näitleja, vaeseke, ei saa valida, millises töös osaleda ja millises mitte.
Kas vaatasid kõik lavastused kodusaalides ära?
Mitte kõik, olen vaadanud ka videolt, aga kõik vabad õhtud olin teatris teisi vaatamas. 2023. aastal nägin ära 113 etendust ja 2024. aastal 117 etendust.
Eldar Rjazanov/Emil Braginski, „Armastus tööpostil”. Lavastaja: Peeter Tammearu. Anatoli Jefremovitš Novoseltsev — Velvo Väli ja Ljudmila Prokofjevna Kalugina —Tiina Mälberg. Rakvere teater, 2012.
Kuidas sa teed vahet näitlemisel näiteks „Macbethis” ja „Madisoni maakonna sildades”?
Minu meelest ei olnud „Macbeth” silmapaistev teatrisündmus, see oli Lepo Sumera muusikat illustreeriv kontsertlavastus. Esile tõusis küll Rasmus Kaljujärve ja Tambet Tuisu näitlejatöö, aga „Vend Antigone, ema Oidipus” oli näitlejatööde mõttes palju sisukam: Gert Raudsep, Priit Võigemast, Taavi Teplenkov, Hilje Murel, Teele Pärn, Priit Võigemast jne.
Aga kuidas võrrelda näiteks Liisa Saaremäeli mängu „Teoreemis” ja Garmen Tabori tööd „Arstis”?
Mulle „Teoreem” lavastusena väga meeldis, aga mina tooksin sealt esile hoopis Jaan Rekkori keskealise mehe rolli koos selle frustratsiooniga. Saaremäeli tegelane triksterina, kandmas seda kostüümi… näitleja ei saanudki seal väga palju teha. „Fundamentalistis” teeb Saaremäel suurepärast tööd. Mina näitlejana pööran tähelepanu sellistele asjadele.
August Strindberg, „Tants”. Lavastaja: Veiko Õunpuu. Kurt — Tarvo Sõmer, Edgar — Toomas Suuman ja Alice — Tiina Mälberg. Rakvere teater, 2021.
Kalev Lilleoru foto
Sa pöörad tähelepanu sellele, mille tunned ära?
Jah, mina näitlejana tunnen ära hea näitlejatöö. Sain näiteks juhtida tähelepanu Andres Mähari näitlejatööle „Minu trükikojas”. Publiku ees oli tagasihoidlik näitleja, kes andis ilma igasuguse edvistamiseta kogu oma ande ja oskused selle teenistusse, et rääkida ühe inimese lugu. Või Külli Teetamm lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses” — suurepärane! Ka Grete Jürgensoni osatäitmisi Saueaugu lavastuses „Kotka tee taeva all” hindasin väga kõrgelt. Kunstnikust, lavastajast või teatrivaatlejast žüriiliige võib lasta ennast eksitada lavastusest, aga näitleja oskab hinnata just näitleja tööd ja panust.
Vahel võib žüriiliikmeid eksitada ka puhtalt lavastuse teema.
Võib. Näitlejatöö sõltub kõigest. Žüriiliige ei saa väsida. Isegi kui esimene vaatus ei kõneta, ei tohi ta ära minna. Näitleja suur hetk võib olla hoopis teises vaatuses. Arvan, et suudan ära näha ka näitlejatöö potentsiaali, isegi kui minu nähtud etendusel on näitlejal n-ö halb päev olnud. Samuti, kui järjest nii palju etendusi vaadata, peab igal uuel päeval oma pea puhtaks tegema, et mitte ennast eksitada lasta.
Adam Rapp, „Hääl minu sees”. Lavastaja: Mait Joorits. Bella Lee Baird — Tiina Mälberg ja Christopher Dunn — Karl Robert Saaremäe.
Siim Loogi foto
Kas eesti teatris on kõike?
Arvan, et on. Võib-olla jäävad päris lastelavastused Salme Reegi auhinna kategoorias piisava tähelepanuta. Noortelavastusi on väga aktuaalsetel teemadel palju, seetõttu kipuvad päris esimeseks teatrikogemuseks mõeldud lood nende varju jääma.
Kuidas lohutada auhinnast ilma jäänuid?
Sain aru, et tase ongi jätkuvalt kõrge, väga häid tegijaid on palju. Mina oleksin võinud rahuliku südamega 20 auhinda välja anda. Ja sain ka kinnitust, et see, mida ma ise iga päev teen, pole samuti sugugi halb. Avastasin ka, et mu teatris käimise rõõm ei ole kuhugi kadunud — ka pärast žüriitööd vaatan endiselt hea meelega teatrit. Mulle meeldib tulla peauksest sisse, anda üleriided garderoobi, koos publikuga saalis istuda ja lasta end pärast saali valguse kustumist etendusel, näitlejate mängul kanda.
Vestelnud KAJA KANN ja MADIS KOLK
