Siin me nüüd siis (jälle ) oleme — riiklikud tegevustoetused on teatritele jagatud, aga päris rahul pole vist keegi. On aeg endale tunnistada, et nokitsemine määruse sõnastuse kallal ei too lahendust, kui lükkame järjepidevalt edasi arutelu selle üle, milleks teatreid riiklikult toetame ehk mis on need teatri funktsioonid ja väärtused, mida eelistame. Valikuid tuleb teha, sest senine taktika — loota, et ehk ikka kultuuri osakaal riigieelarves hakkab tõusma — on vangistanud meid rahulolematuse limbosse.
Tegelikult oli praegune olukord ette näha juba päris ammu. Ühelt poolt ei saagi praeguse poliitika puhul riigi asutatud sihtasutuste ja avalik-õigusliku Estonia tegevustoetuste osakaal teatrite rahastussummas väheneda mõnda teatrit sulgemata, sest riik peab asutajana tagama nende organisatsioonide eduka toimimise: pidama ülal hooneid, kompenseerima teatritele ja loometöötajatele inflatsiooni, sisseostetavate materjalide ja teenuste hinnatõusu ning elukalliduse kasvu. Teiselt poolt on senine mahupõhine rahastussüsteem (riik n-ö ostab konkreetse arvu uuslavastusi, etendusi ja külastusi) pannud ka erateatrid tegutsema repertuaariteatrina ehk siis võitlema endale välja alalise mängupaiga (riik on neid ka päris palju ehitanud), mille ülevalpidamiseks on vaja anda regulaarselt (varasemast rohkem) etendusi, mis omakorda tähendab, et mõistlik on võtta palgale alaline trupp. Praeguseks oleme lihtsalt olukorras, kus repertuaariteatriteks on end kasvatanud lisaks meie esimestele erateatritele (VAT Teater, Theatrum, Von Krahli teater) ka hiljem alustanud teatrid (Tartu Uus Teater, Eesti Tantsuagentuur, Piip ja Tuut Teater, Must Kast, Temufi), neile lisaks on suureks kasvanud mitu etenduskeskust (Kanuti Gildi SAAL, Vaba Lava, Sõltumatu Tantsu Lava). Tõsi, kõigil neist pole (suurt) alalist truppi ning nii mõnedki tegutsevad repertuaariteatri ja etenduskeskuse ühisalal, aga küsimus jääb: kuidas toetada neid rohkem kui kümme aastat tegutsenud ja seeläbi end ilmselgelt ka kunstiliselt tõestanud etendusasutusi olukorras, kus kõigile raha (loe: riiklikku tegevustoetust) ei jagu ja peab tegema valikuid. Vastust on vaja kohe ka seepärast, et sama repertuaariteatristumise teed näivad käivat Ekspeditsioon, Kellerteater, Teater Nuutrum, Kiseljus Teater ja Improteater Impeerium, ehk siis neid, kel võiks olla senisest teatripoliitikast lähtudes täiesti põhjendatud ootus tegevustoetust saada ja kes selle nimel ka töötavad (muu hulgas võttes omaks repertuaariteatrina toimimise), tuleb juurde.
Visandan järgnevalt kolm rahastusmudelit eesmärgiga osundada valikukohtadele ja kaasnevatele mõjudele, mida edasistes aruteludes ja analüüsides silmas võiks pidada. Nende kõigi puhul on eelduseks, et riik otsustab ära, mida teha Tallinna Linnateatriga: kas muuta see riigi ja linna sihtasutuseks ja toetada seda edaspidi samadel alustel teiste sihtasutustega või siis jätta ta tegutsema (ainsa) munitsipaalteatrina, kuid luua selleks (etendusasutuse seaduses) eraldi rahastamisskeem, sest pole mõtet teeselda, et Tallinna Linnateatrit saab hinnata samadel alustel erateatritega. Kuna riik peab igal juhul tagama hoonetesse tehtud märkimisväärse investeeringu tulemuslikkuse, pole teatri rahastamata jätmine võimalik.
Kohad on täis. Kõige pragmaatilisem on kinnistada status quo ja panna riiklikku tegevustoetust saavate teatrite nimekiri (mõneks ajaks) lukku. Öelda, et riik toetab ainult pikalt ja järjepidevalt tegutsevaid ning suure etendustegevuse mahuga teatreid ja ülejäänud etendusasutused peavad end kõigepealt tõestama kultuurkapitali kaudu, kus otsuseid teevad ju valdkonna enda esindajad. Pragmaatiline on see lähenemine kahel põhjusel: senist mahupõhist rahastussüsteemi ei pea üle vaatama (isegi kui võetakse uuesti kasutusele arvestuslik inimtööaasta ehk AITA, nagu on kultuuriministeeriumi kokku kutsutud töörühmas ette pandud) ja võimalikud kohtuvaidlused saab suures osas korraga ära pidada. Mudeli eelduseks on, et lävend tehakse nii kättesaamatuks, et lähimate aastate jooksul ühtki uut teatrit sellesse nimekirja ei lisandu (kui panna alampiiriks kümme aastat tegutsemist, kvalifitseerub vähemalt 12 teatrit; veidi vähem, kui lisada ka aastas antavate etenduste alampiir; aga peab ka arvestama võimalusega, et eratrupid moodustavad konsortsiume ehk koonduvad n-ö ühe katuse alla, et mahumääradele vastata). Seeläbi saaks lävendi ületajatele määrata tegevustoetused, mis katavad ka tegelikult nende vajadused, nii et nad ei pea kultuurkapitalilt lisa küsima.
Juriidiliselt peab ilmselt nuputama, kuidas tagada selle mudeli puhul eraetendusasutuste võrdne kohtlemine, mis ka kohtuvaidlustes pidama jääks, kuid kuna meil on ka kultuurkapital, mis jagab samuti avalikke vahendeid, saab väita, et erinevad rahastamisallikad toetavad üksteist (seda enam, et kulka vahendid peaksid lähiaastatel kasvama). Keerulisem on aga tagada kultuurkapitali autonoomia: oleks igati loogiline, et riikliku tegevustoetusega erateatrid ei saaks üldjuhul kulkalt toetusi (nagu praegu sihtasutuste puhul), kuid ma välistaksin sellise põhimõtte seadustamise või muul moel riigi suuniste andmise (näiteks kultuuriministri kui kulka nõukogu esimehe kaudu), sest kultuurkapitali sihtkapital peab olema oma otsustes võimalikult autonoomne. Seega on vaja valdkondlikku kokkulepet ja tegijate endi tahet sellise rahastusmudeliga edasi minna — kas meie loomeliidud ja teised esindusorganisatsioonid on võimelised selle kokkuleppe sõlmima?
Selle külmutamismudeli peamine kitsaskoht on ilmselge: ealine diskrimineerimine. Tegevustoetusele saavad pretendeerida need teatrid, mille asutajad sündisid piisavalt ammu, et olla juba kaua tegutsenud, ning noorematel tegijatel ei pruugi olla võhma ja motivatsiooni, et üle kümne aasta ebaühtlase sissetulekuga (mida kulka toetused paratamatult on) vastu pidada. Seega peab looma mehhanismid, et siiski järelkasv tagada. Elementaarne on, et ka selle mudeli puhul vaadatakse tegevustoetuse saajate tulemusnäitajad regulaarselt üle ja et kõigile oleks ühtviisi mõistetav, millisel juhul võib toetus kaduda. Kuna riik on oma sihtasutustele värskelt asutaja ootused seadnud, võiks sarnane rahastaja tellimus olla ka tegevustoetusega erateatritele. See oleks mõistlik ka tervikpilti arvestades: riik saaks ootusi juhtida nii sihtasutuste kui ka tegevustoetusega erateatrite kaudu, et tagada võimalikult mitmekülgne teatripilt, sh järelkasv.
Erinevus rikastab. Just tervikpildi puudumine on peamine põhjus, miks praegune teatrite rahastamise süsteem kappab skandaalist skandaali. Peamiselt mahupõhine lähenemine tagab küll teatrikunsti kättesaadavuse (ka regionaalselt), kuid on paratamatult kohmakas puudujääkidele reageerimisel. Praegused erateatrite hindamiskriteeriumid peaksid justkui tagama kunstilise mitmekesisuse, kuid see lihtsalt pole võimalik, kui ei võeta arvesse kõiki riigi toega teatreid, sh sihtasutused. Piltlikult öeldes on rahastamiskomisjoni liikmed olukorras, kus nende ees on kogu malelaud, kuid ainsad malendid, mida nad liigutada saavad, on etturid (ja nende liikumine on teatavasti ülimalt piiratud). Kehtivat määrust lugedes oleks minul väga keeruline põhjendada, miks peaks riik lisaks sihtasutustele veel sõnateatrit toetama, küll aga täidavad mitmekesistamise eesmärki selgelt nüüdistantsu loovad erateatrid. Tundub ka võimatu hinnata, kas näiteks Theatrumis tehtav psühholoogiline sõnateater või VAT Teatri noorele vaatajale loodav teater ikkagi eristuvad piisavalt sihtasutuste pakutavast, ja seetõttu võimegi määruse sõnastust lõpmatuseni timmida, aga tulemuseks on ikkagi järjekordne skandaal. Samuti on küsitav, miks on riik otsustanud, et rahvusvahelistumine tuleb eraturult sisse osta, selmet nõuda seda oma sihtasutustelt. Regionaalne kättesaadavus on jällegi meie sihtasutuste võrgustikuga suuresti saavutatud, seega, kui eesmärk on suurendada piirkondades pakutava teatri mitmekesisust, siis peab ka arvestama, et väljasõiduetendustega kaasnevad lisakulud ja neid (nagu ka rahvusvaheliselt tegutsemise kulusid) on palju kergem kanda märkimisväärselt suurema tegevustoetusega sihtasutustel.
Seega peaks mitmekesisuse tagamiseks alustama puhtalt lehelt. Üks võimalus selleks on muuta rahastamiskomisjoni toimimispõhimõtteid: selle asemel, et hinnata konkreetsete teatrite taotlusi, võiks kultuuriministeeriumi juures tegutseda ekspertkogu, kes jälgib järjepidevalt teatris toimuvat ja annab oma hinnangu selle kohta, mis on sihtasutuste pakutavas puudu või vähe esindatud. Selle hinnangu põhjal saab välja kuulutada grandivooru n-ö fookusteemadega (nagu on praegu teadus- ja arendustegevuse toetusvoorus) ja alles siis otsustada, kellelt, kui palju ja millist teatrit tellida. Loomulikult eeldab see ka sihtasutustele seatud asutaja ootuste pidevat kohandamist, sest lõpuks ongi otsustuskohaks, milliseid riiklikke eesmärke on mõistlikum saavutada sihtasutuste ja milliseid erateatrite kaudu või siis mõlema koosmõjus.
Tegelikult ei pea isegi seda ekspertkogu nullist looma, sest aastaauhindade žüriides on igal aastal hõivatud kümned eksperdid, kellel on väga hea ülevaade teatris toimuvast. Tõsi, auhinnad on meil teatriliigikesksed ja kuuldavasti tahab teatriliit ühisauhindadest hoopiski loobuda, aga ehk ikka leiab sellise lahenduse, et vähemalt mõned eksperdid pühenduvad teatripildi vaatlemisele pikema perioodi jooksul (sest ühe aasta põhjal järelduste tegemine oleks vastutustundetu) ja teatriliigiüleselt. Küllap oleks see kergenduseks ka kulkale ja teatriliidule, kui kultuuriministeerium tasuks mõnegi žüriiliikme töö eest.
Selline mitmekesistamise mudel seab riiklikele tegevustoetustele kandideerimisel kõige keerulisemasse olukorda muidugi sõnalavastusi pakkuvad erateatrid, kellele siiski jääb võimalus kulkalt toetust saada; ehk siis see on juba valdkonna (esindajate) otsustada, mitut sõnalavastust aastas meil vaja on. Ilmselt ei tasu siiski peljata, et sõnalavastusi loovad erateatrid täiesti ukse taha jäävad, sest pikemalt teatrielu jälgivad eksperdid märkavad muu hulgas sedagi, kui sihtasutuste repertuaaris pole näiteks piisavalt eesti algupärandeid või on tõlketekstide valik geograafiliselt kitsas, nagu sedagi, kui mõnele sihtrühmale pakutakse suuresti samatüübilisi lavastusi või on neid üldse vähevõitu.
Jagatud mure.Kahe eelmise mudeli puhul jätkub riigi asutatud sihtasutuste ja avalik-õigusliku rahvusooperi rahastamine senistel alustel, aga kas see peab tingimata nii jääma? Piiratud (ja vähetõenäoliselt kasvava) ressursi oludes võime ühel hetkel ikkagi olla olukorras, kus riik peab valima, kas suunata tegevustoetused ainult enda asutatud teatritele ja jätta erateatrite rahastamine, kultuurkapitali toetuste kaudu, puhtalt valdkonna enda otsustada või jagada riigi ressursse. Kultuuriministeerium on juba lisanud mitme sihtasutuse asutaja ootustesse tulemusnäitajana koostöö eraetendusasutusega, mis on ilus žest näitamaks, et sihtasutused kui riiklike vahendite peamised haldajad ei vastuta mitte ainult oma organisatsiooni toimetuleku, vaid laiemalt teatrimaastiku toimimise eest. Selle mõju uuslavastuste koguarvule on siiski marginaalne, kuigi jutt teatritegevuse vohamisest ei taha vaibuda (las see jääb eraldi analüüsiks, kui palju uuslavastusi loovad need, kes on juba mõne sihtasutuse hingekirjas, ja kuidas mõjutaks teatripilti see, kui kulka suunaks edaspidi lavastuste väljatoomise kõrval rohkem vahendeid etenduste andmisele).
Kuidas neid ressursse siis jagada? Kõige suurema mõjuga oleks kahtlemata see, kui sihtasutuste tegevustoetus kataks edaspidi vaid osa nende etendustegevuse kuludest (näiteks kaks kolmandikku) ning ülejäänud raha suunataks erateatritele tingimusega teha sihtasutustega koostööd. See keeraks senise olukorra pahupidi ja paneks sihtasutused olukorda, kus nad peavad omavahel konkureerima, et saada erateatriturult partnereid, kes soovivad just nende juures oma riiklikku tegevustoetust kunstiks vormida. See oleks vägagi kardinaalne reform, selge see, aga kas meil ikka on enam luksust, et sellist lähenemist isegi mitte analüüsida. Kaasmõjud oleksid suured: sihtasutuste püsitrupid väheneksid ja seeläbi suureneks vabakutseliste loovisikute arv ja surve sotsiaalsüsteemile, mis praegugi ei suuda pakkuda kaitset ebaühtlase sissetulekuga inimestele. Ilmselt väheneks ka uuslavastuste koguarv (kulka vahenditest ei jaguks sama taseme hoidmiseks, aga see ju ongi eesmärk) ning see omakorda vähendaks valdkonna tööjõuvajadust ning mõjutaks teatrierialade õppe pakkujaid. Ja küllap on olulisi mõjusid teisigi. Aga ikkagi: kui me ei suuda samas mahus teatritegevust toetada, siis ainult erateatrite tegevuse koomale tõmbamine ei anna soovitud tulemust, sest riigi asutatud teatrite osakaal etendustegevuses on lihtsalt niivõrd palju suurem.
Lõpetuseks. Arvatavasti pole ükski neist kolmest mudelist ainuvalikuna täielikult rakendatav, kuid hübriidselt on kohe kindlasti. Kui lepime kokku, et edaspidi otsustame kogu teatripildi põhjal ja saame aru, et lisaks kultuuriministeeriumi tegevustoetustele on teatrite rahastamissüsteemi osaks kultuurkapitali vahendid, mille üle otsustab valdkond ise, siis võiksime jõuda kaugemale kui ühe määruse ümbersõnastamine. Lepime kokku, mis on see (riigi asutatud ja erateatritest koosnev) institutsionaalne vundament, mis tagab teatrikunsti kättesaadavuse ja järjepidevuse. Lepime kokku, et riigi omandis ressursside jagamine on vähemalt mingis, senisest suuremas mahus mõistlik, aga rahastuse killustamine riikliku tegevus- ja kulka projektitoetuste vahel seda ei ole. Lepime kokku, et loome tervikliku ja pikemat vaadet silmas pidava, eksperte kaasava hindamissüsteemi, et tagada mitmekesine, sh erinevaid sihtrühmi ja teatriliike arvestav teatripilt. Lepime kokku, selmet leppida olukorraga.
OTT KARULIN
