Albert Camus, „Caligula”. Tõlkija: Ott Ojamaa. Lavastaja ja valguskujundaja: Hendrik Toompere. Kunstnik: Elisa Sinisalu. Videokujundaja: Ura Sihet. Helikujundaja: Lauri Kaldoja. Osades: Tõnis Niinemets, Karmo Nigula, Andres Puustusmaa, Gert Raudsep, Jüri Tiidus, Tõnu Kark, Raimo Pass, Markus Luik, Christopher Rajaveer, Britta Soll, Hanna Jaanovits ja Merle Palmiste. Esietendus 22. XI 2025 Eesti Draamateatri suures saalis.
On näidendeid, mille abstraktsus lubab neid peaaegu piiranguteta kohandada eri aegadesse ja oludesse. Klassikaline näide sellest on Samuel Becketti „Godot’d oodates” oma ebamäärase aja ja kohaga ning ühiskondliku ja ajaloolise identiteedita tegelastega. Arvukates lavastustes on selle näidendi tegevust paigutatud küll maailmasõdadejärgsesse Euroopasse, apartheidiaegsesse Lõuna-Aafrikasse, Gulagi või muude koonduslaagrite tingimustesse või neoliberaalse tühjuse käes vaevlevasse läänemaailma. Või siis Eugène Ionesco „Ninasarvik”, mis on üks kõige paremini ümberkodeeritavaid näidendeid üldse ja mille keskse kujundi, massipsühhoosi, saab asetada nii fašismi, stalinismi kui tarbimisühiskonna konteksti. Nii Becketti kui Ionesco puhul on tegu absurditeatri esindajatega, kes teatavasti kannavad edasi eksistentsialismi ideid ja panevad lavale eksistentsiaalse absurdi. Sest olgem ausad, ilukirjandusliku eksistentsialismi rajajad Sartre ja Camus ise ei olnud parimad võimalikud näitekirjanikud. Ja seda seetõttu, et nende näidendid kipuvad olema teesinäidendid, mille peamine mõte on illustreerida oma autorite filosoofilisi seisukohti. Siiski on ehk õigustatud öelda, et eksistentsiaalne inimolukord on kõigi eelnimetatud autorite puhul see vaimne, abstraktne vorm, mida võib siis, lavastajate soovil, täita suurema või väiksema konkreetsusega. Sealjuures ei tohiks aga unustada, et kuigi tänapäevane retseptsioon võimaldab selliste tekstide puhul ajaloolisi ja ühiskondlikke lugemisi, ei taandu need näidendid siiski ühelegi konkreetsele kontekstile — absurdi- ja eksistentsiaalne tasand jäävad seal kandvaks, sest ilma selleta ei saa me enam rääkida vastavate autorite tekstidest.
Mis on siis absurd Camus’ järgi? Olgu esmalt öeldud, et teadaolevalt kandis Camus „Caligulat” mõttes samaaegselt romaaniga „Võõras”, samuti esseega „Sisyphose müüt”, mis tänapäeval on ehk tema kaks tuntuimat teost. Kõik need toetavad üksteist vastastikku ja väljendavad selget mõtet: maailm pole absurdne mitte iseenesest, absurd tekib vastuolust inimese ootuste ja maailma vaikimise vahel. Inimene otsib meeleheitlikult maailma mõtet, kuid maailma toimimine ei rahulda seda mingilgi kombel. Maailm on inimese vastu täiesti ükskõikne ning see on inimlike ootuste suhtes julm ja irratsionaalne. Romaanis „Võõras” võtab peategelane Meursault selle maailma ükskõiksuse omaks ja muutub ise ükskõikseks kõige vastu, olgu selleks igapäevane ühiskondlik reaalsus või inimese, ka tema enda, elu. Nii arendab Camus oma absurdimõtte selle ühe võimaliku loogilise lõpuni. Teise võimaliku loogilise lõpu pakub ta välja „Sisyphose müüdis” — see on mäss. Sisyphos ei resigneeru, tema paradoks on selles, et ta ei lepi oma olukorraga hetkekski, aga ometi veeretab ta oma kivi ja on omal kombel isegi õnnelik.
Erinevalt Meursault’st on Sisyphose programm meile kui lugejatele ilmselt eetiliselt vastuvõetav. Mis puutub Caligulasse, siis tema programm muidugi eetiliselt vastuvõetav ei ole ja selle poolest sarnaneb ta pigem Meursault’ga. Aga mis teeb ta Meursault’st erinevaks, on see, et Caligula on siiski omamoodi sümpaatne. Sümpaatseks teeb ta poeetilisus, mida me Meursault’st üldiselt ei leia (kui, siis ehk päris teose lõpul, kui ta surma mõistetuna maailma ükskõikset ilu hoomab), küll aga Sisyphosest. Või Camus’st endast, kes vaatamata oma püüdele loogiliselt arutleda unustab end aeg-ajalt kirglikult maailma ilu ja suurust ülistama. Kuulakem kas või tema häält „Sisyphose müüdis”: „…puud, mille krobelisust ma tunnen, või vesi, mille maiku ma tean. Rohu ja tähtede lõhn, pimedas, mõnel erilisel õhtul, kus süda leebub: kuidas võin ma eitada maailma, mille vägevust ja jõudu ma tajun? Ja ometi ei suuda kogu teadus mulle mingit kinnitust anda, et see maailm kuulub mulle.” (Prantsuse keelest tõlkinud Henno Rajandi) Just selline poeesia iseloomustab ka Caligulat, ja meeleheide selle üle, et see maailma vägevus talle ei kuulu (näidendis siis Kuu kättesaamatuse motiiv) sunnib Caligula samastuma maailma seadusega, sellesama ükskõikse julmusega, millega maailm kohtleb inimest. Niisiis vaatame me Camus’ näidendit lugedes otsa eksistentsiaalsele tühjusele samamoodi, nagu Becketti „Godot’s”, kus inimlik lootus paneb ootama midagi, mis kunagi ei saabu. Või vähemalt ei tea Didi ja Gogo, kas see saabub või mitte, samamoodi nagu nendib Camus: ma ei tea, kas maailmal on mõte, aga ma tean, et ma seda mõtet ei tea.
Kui nüüd Hendrik Toompere lavastuse juurde tulla, siis jah, Camus’ näidend on piisavalt abstraktne, et võimaldada luua sellele ise kontekst, antud juhul siis tänapäevane, milleks on ettearvamatuks muutunud maailm, tunne, et elame püssirohutünni otsas. Selline lugemine on iseenesest legitiimne ja mõistetav, probleem on aga selles, et asetades rõhu peaaegu täielikult ajaloolis-poliitilisele tõlgendusele, jääb varju Camus’ näidendi filosoofiline ja poeetiline pool. Lavastuse kavalehel väidab Toompere: „Mis siis, kui Caligulal ei olegi mingit suuremat plaani? Mis siis, kui see kõik on improvisatsiooniline — hetke tujude, tervisliku seisundi, magamatuse ajel?” Selline lavastajapositsioon määrabki lavastuse põhitooni, olles oma järjekindluses selle tugevus, aga muutudes probleemiks, kui see põrkub Camus’ teksti kui tervikuga, sest on Camus’ Caligula-tõlgendusega üpriski suures vastuolus.
Caligula — Tõnis Niinemets ja Caesonia — Britta Soll.
Camus’ Caligula ei ole hull ega ka võimuihast juhitud türann. Ta on inimene, kes on pärast oma armastatud Drusilla surma näinud eksistentsiaalset tõde, mida teised inimesed püüavad iga hinna eest ignoreerida: maailm on juhuslik, ebaõiglane ja halastamatu; inimesed surevad ega ole õnnelikud. Kui see tõde on kord ära tuntud, otsustab Caligula viia absurdiloogika selle viimsete konsekventsideni: kui miski pole püha ja kui kõik, mida me armastame, sureb, siis pole mitte millelgi tähtsust ja kõik on lubatud. Ja kuna Caligulal on võim, saab ta sundida teisi seda tõde tunnistama. Seetõttu ei ole Caligula mitte irratsionaalne hull, vaid paradoksaalsel kombel ainus ratsionaalne tark, lõpuni loogiline mõtleja. Irratsionaalsed on hoopis näidendi teised tegelased: nad elavad illusioonides, loovad endale turvalise olemismulli, mille puhul mingist eetikast rääkida on ilmselgelt silmakirjalik. Just nende (senaatorite) tegude taga on mugavusearmastus, võimuiha, rahahimu jms. Ja kõige selle taga luurab hirm kaotada need asjad, mis annavadki eksistentsile turvalisuse illusiooni. Caligula paljastab kõik selle kohe näidendi alguses oma raudse loogikaga: kui kõige tähtsam on raha, siis pole inimelu seda mitte. Niisiis pole senaatorid mingiski mõttes Caligulast vooruslikumad, nad on üksnes ettevaatlikumad. Ainus loogika poolest Caligula vääriline vastane paistab olevat Chaerea. Tema ei ela illusioonidest pimestatuna, aga ta teab, et illusioonid, millega inimesed end ümbritsevad, on eluks vajalikud. See elu mõttekuse illusioon on hädavajalik, et saaksid toimida nii armastus, ilu kui kõik muud väärtused, mille najal inimkond püsib. Ja selle teadmise kaitseks Chaerea Caligula tapabki. Ajal kui teised senaatorid näevad Caligulas üksnes võimuhullu türanni, paneb Chaerea Caligula tõe vastu teise, produktiivsema tõe.
Caligula — Tõnis Niinemets, Chaerea — Gert Raudsep ja Drusilla — Hanna Jaanovits.
Toompere lavastusega on nii, et just nagu senaatorid (v. a Chaerea) ei näe Caligulas muud kui võimuhullu türanni, ei näe seda ka lavastaja. Kavalehel ära toodud intervjuus Mehis Pihlale ütleb Toompere: „Me teeme kindlasti kaasaegset lugu. Üks minu lähtepunktidest on see, et ma juba pikemat aega arvan, et näiteks Putin ei ela enam ammu reaalses maailmas. Ta elab ajaloos, ta paigutab ennast ajalukku ja loob iseennast ajaloolise ja müütilise tegelasena, paneb end ühte ritta Ivan Julma, Peeter Suure, Napoleonite, Stalinite ja kõigi teistega. Tema soov on olla lihtsurelikust valitsejast suurem, iseennast nii-öelda jumalikustada.” Aga, nagu öeldud, on Camus’ näidendi puhul võimuahnusest kantud soov ennast jumalikustada küll viimane asi, mida Caligula tahab. Kui lavastada „Caligulat” üksnes tänapäevase sotsiaal-poliitilise allegooriana, kaob sellest filosoofiline sidusus, Caligula muutub sotsiaalseks sümptomiks või psühholoogiliseks juhtumiks, mitte eksistentsiaalseks positsiooniks. Camus ei küsi esmalt: „Mis läks ühiskonnas valesti?”, vaid: „Mis juhtub inimesega, kes mõistab, et maailm on mõttetu?” Just siin asub Camus’ jaoks kogu eksistentsifilosoofia keskne vastuolu: tõe radikaalne rakendamine ilma kaastunde ja piiranguteta ei vabasta, vaid hävitab. Ilma selle küsimuseta/paradoksita taandub näidend üheplaaniliseks võimutragöödiaks.
Tundub, et lavastus on oma kontseptsioonilt lähemal hoopis Alfred Jarry „Kuningas Ubule”, mis samuti hiljuti Draamateatris lavale jõudis. Ubu ongi loodud irratsionaalseks, lapsikuks ja groteskseks võimuhulluks, kes kuulutab end kuningaks ja märatseb ilma igasuguse sisemise loogika või eksistentsiaalse kaaluta. Ta on karikatuur ning tema kaootiline vägivald on autori teadlik esteetiline ja poliitiline žest. Camus’ näidend seevastu ei ole groteskne nali ega farss, tema Caligula on traagiline mõtleja, kes viib ühe filosoofilise tõe halastamatu järjekindlusega lõpuni. Kui Caligula lavakujund taandub Ubu-laadseks irratsionaalseks märatsejaks, nihkub kogu näidendi žanr ja mõte märkamatult mujale. Ähmastub arusaamine, miks Scipio ja Caesonia Caligulat armastavad ja miks Chaerea teda mõistab. Caligula poeetised hetked ei loo lavastuse üldisele toonile vastukaalu ja jäävad vaatajale ilmselt suuresti mõistmatuks.
Helicon — Andres Puustusmaa.
Nagu eespool öeldud, teeb näidendi kontseptsiooni nihkumine kõigi tegelaste positsiooni määratlemise mõnevõrra keeruliseks. Siiski pakuvad näitlejatööd mitmeid huvitavaid hetki. Gert Raudsepa Chaerea on psühholoogiliselt kõige selgemalt artikuleeritud ja minu jaoks ka lavastuse mõjuvaim tegelane, kes sõnastab ausalt oma positsiooni: ta ei osale vandenõus mitte idealismist, vaid soovist kaitsta illusioone, mis teevad elu elatavaks. Samas tahab ta ise elada ja olla õnnelik. Niimoodi põrkuvad temas (paratamatult heroilisusega ja ohverdusega samastuv) praktiline kaalutlus ja surmahirm, mis on välja mängitud hingemineva inimlikkusega. Britta Solli Caesonia suudab säilitada väärikuse ka kõige jõhkramates oludes, mõjudes naisena, kes armastab Caligulat tingimusteta — mitte niivõrd kui naine meest, vaid pigem nagu ema oma hukkaläinud poega. Need kaks tegelast säilitavad, või leiavad, oma karakteri loogika ka Camus’ kontseptsioonist erineva tõlgenduse puhul. Karmo Nigula Scipio jääb aga antud tingimustes veidi lahjaks — on ju tema mängida Caligula n-ö parem mina, see, mille Caligula on endas lämmatanud ja mis peaks nüüd laskma kõlada sellel allasurutud poeetilisel häälel. See hääl kipub lavastuse üldisse lärmakasse hullusesse ära kaduma ja sellest on kahju. Oletan, et publikule võib see kummaline armastuse-vihkamise suhe Caligula ja Scipio vahel mõnevõrra segaseks jääda.
Ülejäänud senaatorid moodustavad üpris ühetaolise massi, mis on Camus’ tekstiga igati kooskõlas, kuid üksikud grotesksed aktsendid jäävad lavastuse üldise kontseptsiooni raames küsitavaks. Eriti puudutab see Tõnu Kargi Senectust, kelle üle võlli jämekoomika tahaks justkui publikult kulunud klišeedega naeru välja kangutada, mis aga kuidagi korda ei taha minna.
Caligula — Tõnis Niinemets ja Scipio — Karmo Nigula.
Hanna Jaanovitsi Drusilla on lavastusse pandud teise, tegevust kommenteeriva mõõtme lisamiseks. Kui tegu oleks Camus’-truuma käsitlusega, võiks teda võtta kui mõnda antiikmütoloogast pärit moirat, kosmilise ja eksistentsiaalse korra kandjat, kes kehastab saatuse absoluutset ja pimedat paratamatust, kes ei allu inimeste palvetele ja tegutseb ilma igasuguste emotsioonideta. Aga Drusilla kuju ei ole neutraalne, ta on ilmselgelt pahatahtlik, pigem mingi kättemaksuhimuline fuuria, kes näitab Caligulale tolle enese kõige julmemat palet. Toompere käsitlust arvestades on ta siis pigem ajastu groteskne mask, umbes nagu Konferansjee Bob Fosse filmis „Kabaree”, kes jälgib mängu küüniliselt irvitades. Miks ka mitte — selline kommenteeriv plaan on antud juhul igati õigustatud. Küll aga jääb siinkirjutajale ähmaseks lava tagataustale kuvatud valge hobuse kujund. Kui näidendis viidatakse hobusele, kellest Caligula senaatori olevat teinud, võetakse talt ära poeetiline aura, samas kui näidendi lõpul tahetakse see talle tagasi anda. Valge hobune kui igatsuse sümbol? Liiga üldine, et seostuda kuidagi nähtud looga.
Lepidus — Markus Luik ja Senectus — Tõnu Kark.
Jätsin viimaseks Tõnis Niinemetsa Caligula enese, sest see tegelane tekitab kaksipidiseid tundeid. Ühest küljest ei meeldinud see ühetooniline märatseva hulluse foon, mis ei vastanud minu ootustele Camus’ Caligula kui väga keerulise psüühikaga tegelase puhul. Ka ei selgu karakterist see, miks ta käitub nii, nagu käitub. Muidugi kui tõlgendada Caligulat irratsionaalse jõuna, ei saagi tema käitumist selgitada. Sel juhul on selgitus üksnes väline: ühel hetkel kerkivad ajaloos esile irratsionaalsed jõud, mis hävitavad maailma toimimise „normaalse” korra. Ja see nn normaalne kord on vaatamata oma silmakirjalikkusele igal juhul parem kui kaos — tõsiasi, millest saabki aru ehk alles kaosega silmitsi seistes. Jah, see on Toompere näidendi sõnum ja tänapäeval mõistagi ülimalt aktuaalne, aga mida muud on siin näitlejal mängida kui üheplaanilist hullust? Ometi tekitab Niinemetsa Caligula empaatiat. Kas mängib Camus’ tekst ennast ikkagi kuidagi ise välja, nii et me saame vaatajatena aru, et mingil moel Caligula ikkagi kannatab ja et see kannatus on omamoodi õilis, kuigi selle põhjus läheb kaduma? (Mitte et ma tahaksin lavastajale mingeid nägemusi ette kirjutada, aga ise olen kujutlenud seda näidendit lugedes ja ka ülikoolis tudengitega analüüsides vaimusilmas pigem rahulikku, külma, äärmiselt loogilist, iseendale pealesunnitud loogilisuse käes vaikselt kannatavat Caligulat, kes vaid üksikutel juhtudel langeb kirglikesse väljapursetesse, mis on siis selle võrra tähelepanuväärsemad.) Kui tõlgendada Caligulat lihtsalt teise Putini või Trumpina, võiks tema poeetilised hetked näidendi tekstist üldse välja lõigata. Nii kaugele pole lavastaja siiski läinud ja Niinemets oskab need ära kasutada. Mis ei lisa mitte lavastusele selgust, vaid tema karakterile sümpaatsust.
Mis on siis absurd Camus’ järgi?
Linda Maria Saare fotod
Lõpetuseks. Küsimus ei ole selles, kas mingisugune tõlgendus on õigustatud, vaid selles, millise „Caligula” me mingi tõlgenduse kaudu leiame ja millise kaotame. Kas Camus’ tekstide korduvad mustrid (tõde, vabadus, loogika, surm) võiksid kõlada ka tänapäeva türannide tegude analüüsimisel või piisab nende jaoks kuningas Ubust ja mingit filosoofiat ei tasugi nende peale raisata? Või äkki on tegu üldisema tendentsiga: maailmas on nii palju muresid, et tänapäeva inimest ei huvitagi enam nn abstraktne eksistentsikuristikku vaatamine, vaid see, kuidas hoida ära väga konkreetset katastroofi. Mis aga teisest küljest tähendab, et me ei näe ennast enam inimestena üldiselt, vaid eelkõige ühiskondlike olenditena. Isiklikult arvan, et kui vähendada teksti eksistentsiaalset mõõdet, jääb osa selle potentsiaalist aktiveerimata. Selline lähenemine ütleb rohkem tänapäeva hirmude kui Camus’ teksti või üldise inimolukorra kohta. Aga muidugi vajavad ka tänapäeva hirmud käsitlemist, ja olgu siis seekord sedamoodi.
