Noa Lazar-Keinan, „Lühis”. Tõlkija ja kohandaja: Margus Alver. Lavastaja: Margo Teder. Kunstnik: Iir Hermeliin. Valguskunstnik: Martin Koldits. Helilooja: Madis Muul. Osades: Ott Aardam (Theatrum) ja Maarja Mitt-Pichen. VAT Teatri esietendus 22. I 2026 Sakala 3 Teatrimaja suures saalis.
Äng, suletus, pettumus, valu. Minu mõte, minu soov ei läbista müüri, mille taga on mõistmine. Minu tunne jääb loetamatuks. Ma jään oma mõtte, soovi ja tundega üksi. Ei suuda neid jagada. Ma olengi üksi selles maailmas. Ma karjun, aga mind ei kuulda. Vaadake maali või kujutage silme ette Munchi „Karje”.
Autism, mida moodsal ajal autismispektri häireks nimetatakse, väljendub enamasti sotsiaalse kompassi häiritusena, raskusena leida suhtlemisel sobivat koodi. Lainestumis- ja häälestumisraskusena. Raskematel juhtudel kaasneb sellega kõnetus — kõne puudumise, mitte kellegi kõnetamise tähenduses. See võib olla häiritud inimese jaoks väga traagiline seisund. Jah, spekter tähendab kontiinumit, mille ühes otsas on „kerged” seisundid ja teises ülirasked. Ma olen elus suhelnud ja seotud olnud selle spektri kõigil sentimeetritel elavate inimestega. Autismispekter on hea ja halastav sõna, jätab täpse määratluse, täpse paiknemise skaalal lahtiseks. Kelle jaoks lahtiseks? Nii autistliku inimese enda kui ka tema lähedaste, tema kõrval elavate inimeste jaoks. Nii mahub selle skaala alla õrn enesessepööratus ja ka seisund, kus inimene ei hakka kunagi kõnelema ja väljendab oma tundeid ja mõtteid näiteks üksnes joonistades, maalides. Saaremaal Sõmera hooldekodus kohtusin kunagi autistliku mehega, kelle maalid olid nii jõulise energiaga laetud, et õhk särises neid vaadates. See mees ei rääkinud. Tema pildid küll.
Autismiga võivad kaasneda erakordsed võimed, erivõimed. Geniaalsus. Pika nimekirja võiks ära tuua autistlikest geeniustest, kelle avastused ja töö tulemused meie olemist igal sammul saadavad. Autismi evolutsiooniline mõte ja olulisus ongi ilmselt see, et nende erivõimetega inimeste loodu kogu inimkonna ühist elu edendaks. Ülitundlik inimene ürgkarja eesotsas nuusutas õhku ja andis karja ürgalfaisasele juhile märku, et siit edasi minna on ohtlik. Autistlik inimene nohistas koopas lõkketule kõrval valmis meisterdada uudse kvaliteediga odaotsa, millega mammutit jahtida. Eestis on autistlike geeniuste, savantide elu ja olemust erakordselt põhjalikult ja huvitavalt avanud Amar Annus. Loetagu tema Akadeemias ilmunud käsitlusi Uku Masingust ja Anton Hansen Tammsaarest.
VAT Teatri „Lühise” Iisraelist pärit autor Noa Lazar-Keinan oli esietenduse ajal Eestis. „Lühise” kavalehel on ära toodud tema Iisraeli päevalehes Haaretz 2021. aasta 22. veebruaril ilmunud väga isiklik pihtimus kriisihetkest autismispektriga poja kasvatamisel. Väike poeg peksab, lööb tänaval oma ema, sest koolibussi hilinemine on päevarutiini sassi löönud. Ema enam ei jõua. Puhkeb nutma. Ja siis jõuab. Sest kusagilt tuleb jõud, et jõuda. Kavalehel on ka intervjuu lavastaja Margo Tederiga. Lavastaja räägib oma autismispektris olevast, Prantsusmaal elavast tütrest. Sellest, kui külla tulnud lapse erihuvi on ikka ja jälle seiklusparki minna, kuigi isa tahaks talle uusi ja põnevaid kohti näidata. Kohvikus istuda. Juttu ajada.
Nii näidendi autoril kui lavastajal on niisiis sügavalt isiklik suhe autismispektris lapse kasvatamisega. Kas ka laval olnud näitlejatel? Kaks neid kõigest ongi. Ott Aardam ja Maarja Mitt-Pichen. Lavastuse lõpuosas palub Taavit mänginud Ott Aardam tõsta käe neil saalis olevatel inimestel, kellel on olemas kogemus autismispektris oleva lapse kasvatamisega. Mina tõstsin. Ei vaadanud ringi, kas oli veel kellegi käsi püsti. Ott Aardam ka tõstis. Või oli see lavastuses isa rollis olev Taavi, kes käe tõstis? Või tõstsid mõlemad?
Taavi — Ott Aardam ja Kadri — Maarja-Mitt Pilchen.
Lõpuks siis lavastuse juurde. Mitu tegelast? Kes seda nii täpselt mäletab. Kaks näitlejat laval. Isa Taavi rollis Ott Aardam. Ema Kadri rollis Maarja Mitt-Pichen. Ja päris mitu publiku seast kaasatud kaasamängijat. Poeg Robin ja tütar… Emma? Ma võin valesti nime mäletada, aga kavalehel poja ja tütre nime ära ei ole toodud. No ei olegi nii oluline see nimi. Sest ad hoc publiku seast valitud/leitud kaasamängijad jäävad nii või naa anonüümseks. Neid oli seal veel. Naise ema — mehe ämm, isa — äi vist oli ka. Võib-olla keegi veel. No ei mäleta. Ah jaa — üks inimene publiku seast sai endale ruupori ja hüüdis märguande peale ema Kadrile, et ta on halb ema. Hästi hüüdis.
Lasteaiavanuses poeg, kelle kohta isa Taavile helistav kasvataja annab teada, et asjad on kehvasti. Poeg lööb teisi. Uuritagu last. Uuritakse. Jah. Poisil on autismispektri häire. Vanemate, eriti ema meeletult tugev vastupanu sellele diagnoosile. Ei. Mitte minu lapsel. Pinged vanemate vahel kasvamas. Lühis ei ole kaugel. Mängu kaasatud publikuinimesed annavad lavastusele hea mõõtme. Lavale jõuab neist kaks — üks poega ja teine tütart markeerima. Teised täidavad oma ülesanded saalis koha peal istudes. Poja ja tütre markeerijad on vaiksed, täidavad peaosatäitjate korraldusi neutraalselt ja liigsete emotsioonideta. Mis tekitab vajaliku nihestatuse või kontrasti või võõrituse professionaalsete näitlejate mängule. See töötab. Tõsi, ühel hetkel hiilis ligi kahtlus, ega lavale jõudnud noormees ja neiu äkki publiku sekka peidetud „näitlejad” ole. Aga mis tähtsust sellel on.
Taavi — Ott Aardam ja Kadri — Maarja-Mitt Pilchen
Rebeca Parbuse fotod
Kavalehel on lavastust nimetatud interaktiivseks komöödiaks. Nalja saab ka ja kohati kõvasti. Aga valu on olemas ja haiget saab ka — ja mulle tundub, et see valu jõudis terve publikuni, mitte ainult nendeni, kel hingepõhjas isiklik kogemus ja valu ja rõõm puudutatud ja äratatud. Publik hingas lavastusega kaasa. Rõõmu ja valu kohtumine, põimumine on üks hea ja elava teatri tunnustest. Teate küll neid kaht maski, millest üks naerab ja teine nutab. Oli ilus suvepäev — nii tavatsesid vanasti koolilapsed lõpetada kooliaasta esimest kirjandit teemal „Üks suvepäev”. Oli ilus teatriõhtu, lõpetan mina selle väikse loo. Aitäh VAT Teatrile ja selle tegijatele.
