On alanud suursuguse ja targa looma, hobuse aasta. Inimene on selle looma oma vajaduste ja kapriiside tarbeks kodustanud, adra ette rakendanud, tihti tema vastupidavust proovile pannud… Huvitaval kombel on meie muusikalavale, sh ooperilavale, ilmunud viimasel ajal teosed, kus tegelasteks on rebane, mäger, kanad-kuked; tähelepanu keskmes hundi loomine ja libahundiks jooksmine, lisaks ka salapärane sisalik. Ilmselgelt on heliloojad ammutanud oma kujutlusmaailma avardamiseks rohkesti loomariigist, võrdlemaks sellega inimolendi käitumist saatuslike valikute tegemisel hea ja kurja vahel. Tänapäeva maailma ärevaks tegevas turbulentsis keereldes tekib kuulajal-vaatajal paratamatult miljon küsimust.
Miks on inimene nii jäärapäine ega taha ajaloost midagi õppida? Miks on maailmas taas esile kerkinud niivõrd mõistusevastane, uskumatult hävitav vaen ja viha, mida loomariigis toimuvaga võrreldagi ei saa? Loomariigis toimib enamasti vaid eksistentsiaalne, ellujäämiseks vajalik võitlus toidu hankimise nimel ning mis peamine, karja juhiks saab taibukaim ja targim.
Lisan siia ühe mõtlemapaneva tsitaadi maailma teatrilavadele sügava jälje jätnud läti lavastajalt Alvis Hermaniselt: „Ooperikeskkond on üldse üks imetlusväärne tohuvabohu, kus jumalik kunstimateeria on segunenud pealiskaudsusega, imetlusväärsed ametioskused ja meisterlikkus on ühes hunnikus haiglase ambitsioonikusega. Samas on see ka ehtne loomaaed. Selle vahega, et erinevat liiki loomad ei ela eraldatud puurides, vaid ühes ühises. Ja võitlus ellujäämise nimel on verine. On hetki, mil ainuke viis ellu jääda on lihtsalt puurist väljuda.”1
Minu mõtisklusi ajendasid Rahvusooperis Estonia 1. II 2026 nähtud Leoš Janáčeki ooper „Väike kaval rebane”2 (loodud aastatel 1921–1923, esietendus Estonias 30. I 2026) ning 17. II 2026 Rahvusteatri Vanemuine Sadamateatris nähtud Margo Kõlari ja Ivar Põllu ooper „Libahunt” (2025, esietendus 7. II 2026). Nende teoste muusika on valminud erineval ajal, hoopis erineva loodusega paigus ja seotud erinevate pärimustega. Oluline on ka see, et Janáček kirjutas oma ooperile Rudolf Tĕsnohlídeki ajalehe järjejutu „Rebane Teravkõrv” põhjal ise libreto, Kõlari ooperi libreto on August Kitzbergi näidendi „Libahunt” ainetel kirja pannud ooperi lavastaja Ivar Põllu.
Tšehhi helilooja Leoš Janáček (1854–1928) oli helilooja, muusikateoreetik, folklorist ja pedagoog, kelle loomingusse on jätnud sügava jälje Moraavia kultuuripärand. Mõned aastad tagasi nägin Läti Rahvusooperis heade lauljatega ja tiheda dramaturgilise ülesehitusega Janáčeki „Jenufat” (1894–1903, redigeeritud 1908), mille oli suure respektiga ja fantaasiaküllaselt lavastanud Alvis Hermanis. Seetõttu lootsin, et ka Janáčeki üheks viimaseks teoseks jäänud ooperis „Väike kaval rebane” on alles heliloojale olulised põhimõtted, seda enam et selle toomine Estonia lavale oli usaldatud näitlejana igas rollis mõjukale Priit Võigemastile.
Leoš Janáčeki „Väike kaval rebane”. Rahvusooper Estonia 2026. Rebane Kavalpea — Kristel Pärtna ja Rebane Kuldkihar — Helen Lokuta. Rünno Lahesoo foto
„Väike kaval rebane” on Estonia lavastuse tarvis eesti keelde tõlgitud (tlk Peeter Volkonski), mis aga tekitab lauljatele mõningaid raskusi. Toon taas tsitaadi Alvis Hermaniselt: „Mind huvitab tõesti keele päritolu. Kuidas ja millest sündisid sõnad ja miks asjad ja nähtused on tähistatud nii ja mitte teisiti…”3 Internetist on võimalik kuulata Simon Rattle’i huvitavaid mõtteid seoses „Väikese kavala rebase” kontsertettekandega Londoni Sümfooniaorkestri ja suurepäraste lauljatega tema dirigeerimisel.4 Ka tema rõhutab, et Janáčekile oli selles ooperis ülioluline sõnarõhkude kokkulangemine muusika fraseerimisega. Rahvusooperi Estonia kaunis niru akustikaga saal ei anna pahatihti lauljatele võimalust tuua kuulajani teksti iga mõttekildu — selle olukorraga tuleb ilmselt leppida.
Janáčeki ooperi muusika on vaieldamatult huvitavate kõlavärvide ja harmooniaga ning tiheda dramaturgilise ülesehitusega — kahjuks küll väga nappide vokaalsete võimalustega mitmetele rollidele —, samas on selle meloodika siiski lauljasõbralik. Kahju on vaid sellest, et libretistina on Janáček seadnud teosele raamistiku, mis teeb lavastaja ülesande üpris keeruliseks.
Etendus koosneb justkui neljast eri osisest. Esiteks on Rosita Raud loonud pildiliselt imelise muinasjutumaailma, kus looma- ja linnuriigi elanikud ooperi sündmusele tausta loovad. Teine sfäär on rebaste maailm ning inimese egoistlik püüd looma kodustada. Siia kuuluvad selge alltekstiga stseenid, mis kõnelevad rebaste igatsusest lausa inimesele omaste suhete järele. Kolmas teema ongi inimestevahelised suhted, mis on autoril edasi antud ülinappide repliikidega. Seal jääb olulisimaks stseeniks salaküti jõhker, omakasust sündiv tegu finaali eel — Kavalpea Rebase tapmine ja tema saba kinkimine oma kallimale. Teose lõpus jääb aga apoteoosina kõlama metsavahi ülistuslaul loodusele.
Kogu selle materjali sidumine lavastuslikult kompaktseks tervikuks ei ole ka üheski varasemas lavastuses (mida mul internetist on olnud võimalik vaadata) täielikult õnnestunud. Priit Võigemastile on see ooperilavastus kolmas kokkupuude ooperi kui omaette žanriga. Üliõpilaspõlves tegi ta koostöös oma õppejõuga Mozarti „Bastieni ja Bastienne’i” ning 2018. aastal Naissaarel koostöös Tõnu Kaljustega Händeli kantaadi „Ustav süda, sa loodad tühja” lavastuse, mis oli seatud vaimukalt miniooperiks ja kus lauljatena tegid kaasa Arete Teemets (Kerge), Maria Listra ja Kadri Tegelman. Mu kindel soov on lisada siia loetellu ka Võigemasti julge ja fantaasiaküllane ning mis peamine, sügavast aatelisusest kantud Eesti Vabariigi aastapäeva kontsertlavastus Estonias.
Võigemasti kui kõrgliigasse kuuluva näitleja oskus käivitada osalistes rolli põhiolemuse mõttes oluline oli nähtud etendusel tugevalt tajutav. Eredaim mulje jäi stseenist, kus sai kuulda-näha kahe rebase sensuaalsusest ja siirast kiindumusest kantud duetti (nähtud etendusel esitasid selle Elena Brazhnyk ja Karis Trass). Etendusele tervikuna mõeldes oli mul aga taas kahju sellest, et enamik vokaalpartiisid mattus orkestri alla (kõnealusel etendusel oli dirigent Kaspar Mänd). Nii et vast oleks ka see ooper võinud kõlada siiski kontsertettekandes, mida Estonia orkester ja lauljad on oma kõrgel tasemel juba mitmel korral kuulajatele pakkunud? Janáčeki suurepärases muusikas sisalduv ood loodusele ja vabadusihale oleks seda igati väärinud.
Margo Kõlari ooper „Libahunt”
Ivar Põllu libreto August Kitzbergi näidendi põhjal. Muusikajuht ja dirigent: Kasper Joel Nõgene. Dirigent: Aleksandr Brazhnyk. Lavastaja: Ivar Põllu (Tartu Uus Teater). Kunstnik: Kristiina Põllu (Tartu Uus Teater). Valguskunstnik: Rene Liivamägi (Tartu Uus Teater). Vastutav repetiitor-kontsertmeister: Toomas Kaldaru. Peakoormeister: Kristi Jagodin. Osades: Tiina — Pirjo Jonas või Marta Paklar,Mari — Grete Oolberg või Rael Rent, Margus — Rasmus Kull või Oliver Timmusk,Perenaine — Karmen Puis või Annaliisa Pillak, Peremees — Märt Jakobson või Kristjan Häggblom, Sulane — Janari Jorro, Egon Laanesoo või Simo Breede; Vanaema — Merle Silmato (Soome Rahvusooper) või Eve Kivisaar, Väike Tiina — Linda Täht või Elli Koidula Kull, Väike Mari — Rose Puhk või Mette Rajando, Väike Margus — Teodor Pihelgas või Herman Ventmann. Kaastegevad Vanemuise ooperikoor ja Vanemuise sümfooniaorkester. Esietendus Rahvusteatri Vanemuine Sadamateatris 7. II 2026, nähtud etendus 17. II 2026.
August Kitzbergi näidendiga „Libahunt” avati 1911. aastal Pärnu teater Endla. Ajast aega, kuni tänaseni on erinevate teatrite lavastajad kümneid kordi selle dramaatilise loo juurde pöördunud. Tänu vanameister Leo Kalmeti näitlejameisterlikkuse tunnile on mulle sööbinud õpingute ajast mällu üks oluline lõik Tiina monoloogist, mille ta ebausust nakatunud kogukonnale näkku paiskab: „Mis te tahate minust! Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad! Libahundiks ütlete mind?— Olen jah, te ju teisiti ei taha. Parem tuhat korda olla hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja hunt ei murra hunti, aga teie orjaverega võitud häbioksad vedelevad aedade taga maas, koerte lakkuda… Hunt on vaba, teeb, mida tahab, tuleb, kui ta tahab, läheb, kui ta tahab, armastab ja vihkab, keda tahab. Ja läheb teie seast, sest et ta teid — põlgab!” Huvitav on käesoleva lavastuse kavaraamatus avaldatud saksa hundivaatleja Elli H. Radingeri soov kummutada huntide kohta käivad müüdid, mis langeb paljuski kokku Kitzbergi mõtetega inimestest ja huntidest.
Margo Kõlari ja Ivar Põllu ooper „Libahunt”, rahvusteater Vanemuine 2026. Tammaru perenaine — Annaliisa Pillak, Peremees — Kristjan Häggblom, Vanaema — Eve Kivisaar.
Meie muusikateatri ajaloo seisukohalt on märkimisväärne, et Nõukogude okupatsiooni keerulistel aastatel, hooajal 1955/56, valmis siin Kitzbergi „Libahundi” alusel Venemaa eestlasest helilooja Lydia Austeri ballett „Tiina”, mille romantilisele muusikale kirjutas koostöös heliloojaga libreto draamalavastaja Andres Särev. Tollases Riiklikus Ooperi- ja Balletiteatris Estonia oli lavastajaks Leningradi ballettmeister Boriss Fenster ning rahvatantsud seadis sellele teosele karismaatiline Helmi Tohvelman. Minule on sellest lavastusest meelde sööbinud hingestatud ja kirglik Helmi Puur Tiinana.
Vanemuises tuli see ballett esialgu lavale 1958. aastal Ida Urbeli ja teist korda 1984. aastal Ülo Vilimaa koreograafiaga. Selles tantsis Tiinat unustamatu Elena Poznjak. Käesoleva ooperi aga on selle autor, helilooja Margo Kõlar pühendanud oma emale, Elena Poznjakile, kes sai etendust ka ise saalist jälgida. See seos on märgiline.
Mari — Rael Rent, Margus — Oliver Timmusk, Peremees — Kristjan Häggblom ja Vanemuise ooperikoori liikmed.
Miks ma tõin ennist just selle tsitaadi Kitzbergi näidendist? Minu jaoks peegelduvad Margo Kõlari muusikas täiel määral selle loo kõik nüansid, traagikast helguseni, mille kandjaks on armastuse teema. Ei ole minu võimuses teha partituuri süvaanalüüsi, kuid see pani mõtlema lauljatele antud võimalustele väljendada tegelaste sisemaailmas toimuvat värviküllaste meloodiate kaudu ja folkloorsete elementide kasutamisele muusikas (eriliselt värvikas oli episood Margo Kõlarile ilmselt armsaks saanud torupilliga).
See, millise visuaalse ja sisult mitmeplaanilise lahenduse on leidnud meie kultuuriloo märgilisele teosele tandem Kristiina ja Ivar Põllu, on rabav. Pilku köidab eesti rahvusliku kirivöö kasutamine tegelaste kostüümides ja kahest vastandlikust maailmavaatest tuleneva tegevuse paigutamine klaasvitriinidesse: ühes askeetlik ja karm olmepilt perest söögilauas, teises helge päikesepaisteline mets, sõnajalgade lopsakas rohelus kui vabana sündinu pelgupaik. Huvitavalt mõjus ka etenduse lõpustseen, lauljate-näitlejate tardumine ERMI eksponaatideks, otsekui sõnum tänapäeva vaatajale: nii see ajaratas ringi käib…
Vanaema, Väike Tiina, Väike Margus ja Väike Mari.
Rõõmu tegid noore muusikajuhi/dirigendi Kaspar Joel Nõgese terane ja täpne orkestri haldamine ning lauljate selged ja emotsionaalsed rollilahendused. Üle pika aja sai kuulda tõelise metsosoprani häälega Annaliisa Pillakut Perenaisena, bassi Kristjan Häggblomi Peremehena, särava tämbri ja tiheda fokuseeritusega (eriti legato’s) sopranit Marta Paklarit Tiinana. Sooja ja lopsaka häälemahuga metsosoprani Rael Renti Mari võitles äärmiselt kirglikult oma armastuse eest (vastupidiselt senistele lavastustele, kus Mari tegutseb vaid õelast armukadedusest). Margust kehastava kooriartisti Oliver Timmuski tenorihääle valdamine lasi ennustada paljutõotavat tulevikku, samuti kõlas hästi teine kooriliige Egon Laanesoo Sulase rollis. Head meelt valmistas kohtumine veel ühe kooriliikme, Eve Kivisaarega Vanaema rollis. Tema kaunis ja mahukas metsosopranihääl on leidnud endale hästi resoneeriva koha. Ühtlasi võlus tema tegelaskuju stoiline kindlameelsus: on ju Kitzberg pannud näidendi ühed olulised sõnad just Vanaema suhu. „Kõik me oleme loodud kannatama, üks nõnda, teine nõnda. Aga aeg paneb iga haava peale rohtu! Noor veri on kerge armastama ja kerge-unustama…” ütleb Vanaema Margusele, väljendades niimoodi pärisorjadest talupoegade mõttelaadi. „Ma ei näe seal võõrast verd, kõik on kollaste peade ja siniste silmadega.”
Margus — Oliver Timmusk ja Tiina — Marta Paklar.
Heikki Leisi fotod
Julgen väita, et Margo Kõlari ja Ivar Põllu koostöös on sündinud vääriline lüli oluliste kirjandustekstide ja ajaloosündmuse baasil loodud rahvuslike ooperite rivis. Selle rivi alguses asuvad Eevald Aava „Vikerlased”, järgnevad Eduard Tubina „Barbara von Tiesenhusen” ja „ Reigi õpetaja”, Eino Tambergi „Cyrano de Bergerac”, Ardo Ran Varrese „Põrgupõhja” ja Veljo Tormise/Rasmus Puuri „Lalli”. Olgem tänulikud, et meie miljonilise rahva rahvuskultuuri paun on taas täiendust saanud!
Repliik
Ma ei saa jätta avaldamata oma arvamust viimaste päevade „tormi veeklaasis” teemal ehk arutelu kohta Rahvusteatri Vanemuine üle, mis oma olemuselt on palju mahukam, kui pealispinnalt paistab. Kes vähegi viitsib süveneda meie teatriloo minevikku, võib veenduda, et kemplemine teemal, kas parim teater on Tallinnas või Tartus, ulatub saja aasta tagusesse aega. Huviline saab põnevat infot Virge Joametsa koostatud kogumikust „Vanemuise 150 muusikalavastust”. Meil on praegu Tallinnas Rahvusooper Estonia ja selle hõlmas tegutsev Eesti Rahvusballett, Estonia hoone teises tiivas Eesti Rahvuslik Sümfooniaorkester, Rahvusmeeskoor, Eesti Rahvusringhääling, puudub veel vaid Eesti Rahvuslik Draamateater.
See, milliseid radu mööda käib juriidika koos oma paragrahvidega, on tegelikult kunstiväline lähenemine. Toon siin ära nimekirja etendustest (kõigis kolmes žanris, s.o sõna-, laulu- ja tantsu-/balletiteater), mida minul on õnnestunud viimase aasta-pooleteise jooksul Vanemuises näha. Julgen väita, et iga nähtud etenduse võib julgelt kanada aktiva poolele. Siin need on:
Draama: „Antigone”, „Elleni sekund”, Richard III”, „Neljas õde”, „Päikesepoisid”.
Ballett: „Lageda laulud”, „Tuhkvalge”, „Ohtlikud suhted”, „Palve. Pühendus Arvo Pärdile”.
Ooper ja operett: „Tristan ja Isolde”, „Turandot”, „Boheem”,” „Cyrano de Bergerac”, „Julius Caesar” ja semiooper „Kuningas Artur”, „Viini veri”, „Silva”
Tekib küsimus, kas teater, kes ainsana Eestis annab rahvale võimaluse nautida kolme žanri etendusi, ei ole vääriline kandma rahvusteatri nime? (Ma ei soovi laskuda pimedatesse kuluaaridesse ja teema intriigiterendusega serveerimisse Klassikaraadio saates „Pähklipureja”.5)
Lõpetuseks mõned read Jaan Kaplinskilt:
… rahu lihtsalt rahu millimallikatele ja tedremunadele rahu
sipelgate sahisevatele radadele rahu paradiisilinnule ja
gingkole rahu taevale rahu sulle taevasiku lend
rahu õuntele pirnidele ploomidele aprikoosidele apelsinidele
metsikutele roosidele raudteevahi hurtsiku ees Requiem
Requiem aeternam.
„Tolmust ja värvidest saavad uued liblikad”. Jaan Kaplinski. Valitud luuletused. Varrak, 2000.
Võiksime nende soovide üle mõtiskleda.
Viited ja kommentaarid:
1 Alvis Hermanis 2018. Päevik. Tallinna Linnateater, lk 142.
2 Vt selle kohta ka lavastuse arvustust: Äli-Ann Klooren.Modernne ooper Estonia laval: Leoš Janáčeki „Väike kaval rebane” Rahvusooperis Estonia. — TMK 2026, nr 3.
3 Alvis Hermanis 2018, lk 190.
4 Classical Inspiration: Sir Simon Rattle. — https://apple.co/SirSimonRattle.
Janáček: The Cunning Little Vixen, Sinfonietta. Sir Simon Rattle. Soloists: Lucy Crowe (Vixen), Gerald Finley (Forester), Sophia Burgos (Fox, Chocholka), Peter Hoare (Schoolmaster, Cock, Mosquito), Jan Martiník (Badger, Parson), Hanno Müller-Brachmann (Haraschta), Paulina Malefane (Forester’s Wife, Owl, Woodpecker), Anna Lapkovskaja (Mrs Pasek, Dog), Jonah Halton (Pasek), Irene Hoogveld (Jay). Performers: London Symphony Orchestra, London Symphony Chorus, LSO Discovery Voices. London Symphony Orchestra, 2020. — Spotify. — https://open.spotify.com/album/4Qz2r6Yk1fSK3hDiYmHs35
5 Rahvusteater — kvaliteedi- või kaubamärk? — Pähklipureja. Klassikaraadio, ERR, 1. III 2026.
