Mõned aastad tagasi jõudis minuni karp Teise maailmasõja eelsete heliplaatidega, mille naabrimees oli ühe lammutamisele mineva talumaja pööningult leidnud. Kuna tänapäeva plaadimängijaga neid vanu „saviplaate” kuulata ei saa, hankisin endale vändaga kohvergrammofoni. Kuulanud igati ootuspäraseid Aleksander Arderi ja Artur Rinne lauldud polkasid ning Alfred Sälliku ette kantud operetikatkendeid, asetasin grammofoninõela ühele firma Homocord Electro plaadile. Sellel 1931. aastast pärineval heliplaadil laulis mulle tol hetkel tundmatuks jääv artist Paul Mets laulu „Kõigist naisist õilsaim oled sa”. Olin kohe lummatud ja isegi veidi segaduses, sest kontrast eelnevalt kuulduga oli suur. Romantiline ja õrn tango suurepärase orkestriseadega mõjus sedavõrd läänelikult ja moodsalt, et kuulasin huviga ka plaadi teist külge. „Kes oli Paul Mets?” küsisin endamisi, imestades veel kord, et tollaseid üleilmseid lööklaule eesti keeles heliplaatidele pressiti.
Paul Sacharov, pseudonüümiga Paul Mets. Erakogu foto
Otsustasin uurida lähemalt tundmatu laulja kohta, kuid lihtne otsing ei andnud ühtegi vastust. Põhjalikuma otsimise peale leidsin arhiivist ühe 1936. aastast pärineva ajaleheartikli.1 Hiljem selgus, et see ongi ainus artikkel, mis salapärase Paul Metsa isikule veidi valgust heidab. Artiklist võis lugeda, et rohkelt lööklaule heliplaatidele salvestanud Paul Mets oli vaid pseudonüüm ning tegu oli hoopis riidetöösturi ja autosportlase Paul Sacharoviga. Kui olin läbi uurinud ka teised muusikaajaloolistest käsitlustest ja arhiividest leitavad infokillud, avastasin oma suureks üllatuseks, et peale sõjaeelse vabariigi aegsete isikutunnistuste, kirikuraamatute ja mõningate juhuslike mainimiste ei olegi Paul Sacharovi kohta midagi rohkem teada.
Teine ja seni ka viimane artikkel, mis on püüdnud Paul Metsa müsteeriumile lahendust leida, ilmus 1994. aastal ajakirjas Teater. Muusika. Kino. Peeter Karmo esitab artikli „Tundmatu Mets”2 eessõnas olulise küsimuse: „Kuidas võis juhtuda, et 1930. aastate alguse eesti levimuusika vaieldamatult produktiivseimat lauljat ümbritseb müstiline teadmatuse loor ja keegi ei tea temast õieti midagi?” Karmo keskendub elulooandmete puudumisel pigem Paul Metsa lauldud heliplaatidele ja artikkel lõpeb lausega „Kes ikkagi oli Paul Mets?”. Seniste allikate valguses on selge, et salapärane laulja ei jätnud endast kuigi palju jälgi. Eesti ja Välis-Eesti ajalehtedest on vaid teada, et Paul Sacharov läks 1940. aasta 8. märtsil Saksamaale, kus elas kuni oma surmani 1958. aastal.3
Paul Sacharov u 1930. aastate algul.
Eesti Rahvusarhiivi foto, ERA 1.2.984
Kuna hing ei andnud rahu ning tahtsin rohkem teada saada, jäi ainsaks ja tabamatuna näivaks võimaluseks kontakti leidmine tema lähedastega. Mõned aastad tagasi võtsin ühendust Paul Sacharovi Eestis elava kauge sugulasega, kes haldas suguvõsauurijate portaalis Sacharovide lehte. Tema kaudu sain ühe vana aadressi Saksamaal Bad Homburgis, kus 1990. aastatel elas üks Pauli tütardest. Kuigi saatsin sinna mitmeid kirju, tulid need kõik paraku tagasi. Hiljem sain teada, et tütar, keda olin sellelt aadressilt otsinud, oli kirjade saatmise hetkeks juba meie seast lahkunud ja seal elasid juba ammu uued inimesed. Teise tütre kohta oli tol hetkel teada vaid see, et ta oli asunud elama Šveitsi.
Vahepeal ühines uurimise ja lähedaste otsimisega ka minu hea sõber Sander Koit, kellega hakkasime otsima võimalusi vändata Paul Metsast dokumentaalfilm. Pärast ligi aasta kestnud otsinguid, kümnete sarnaste nimekujudega isikutele kirjutamist, õnnestus meil leida üles Paul Sacharovi tütretütar Rahel. Esmalt kahtlustas perekond mingit pettust, sest tundus uskumatu, et keegi neile Eestist kirjutab ja nende isa ja vanaisa elulugu uurib. Pärast väikest taustauuringut võttis aga pere siiski ühendust. Esimesest kirjavahetusest selgus, et neil on alles Paul Sacharovi abikaasa Rita kirjutatud lühike elulugu, mitmed dokumendid ja fotod. Tegime esimese videokõne, tutvusime ja arutasime, kuidas oleks võimalik mälestusi, fotosid ja dokumente omavahel jagada. Saatsin perekonnale koopiad Eesti arhiivides leiduvatest materjalidest Sacharovi elu ja tegevuse kohta. Kõige suurem üllatus tabas mind siis, kui kuulsin, et perekond ei olnud ühtegi Sacharovi lauldud lugu kuulnud. Nad küll teadsid, et ta oli alati palju laulnud ja armastas muusikat kuni oma surmani, aga selgus, et noorpõlves lauldud lood jäid Eestisse, tolmuma vanadele grammofoniplaatidele. Kuna tänapäeval on suur osa neil plaatidel olevast muusikast digiteeritud, saatsin perekonnale saadaval olnud helifailid. Perekonna jaoks oli neid, peaaegu sada aastat tagasi salvestatud lugusid kuulda uskumatu elamus ja väga emotsionaalne kogemus.
Tänu Rahvusarhiivi rahastusele õnnestus meil 2023. aasta suvel käia Šveitsis, teha Sacharovi tütre Birgiti ja tütretütre Raheliga intervjuusid ning digiteerida perekonna käes olevaid Sacharoviga seonduvaid fotosid ja dokumente.4 Käesolev artikkel toetubki neile allikatele ning räägib Paul Sacharovist kui lauljast ja töösturist. Lähedaste loal avaldan järgnevalt lugemiseks tema täiemahulise eluloo.
Paul Sacharov 1902–1958
Paul Sacharov, sünninimega Pavel Sacharov (Zahharov, Sacharow, Sahharov, Sacharoff) oli vene-saksa segaperest pärit tallinlane. Ta sündis 8. detsembril 1902. aastal Tallinnas Nikolai Sacharovi ja Rosalie Auguste Sacharovi (neiupõlvenimega Jahnentz) perre. Paul oli noorim laps, tal oli õde Vera Sacharov (Raudith) ja vend Boris Sacharov.5 Nimevahetuse aeg Pavelist Pauliks ei ole teada, kuid juba 1920. aasta isikutunnistusel on noormehe nimeks Paul Sacharov. Olles lapsena ristitud küll õigeusku, oli Paul Sacharov ometi alates 1920. aastast kuni oma abiellumiseni 1936. aastal luterliku Niguliste kiriku hingekirjas.
Kuigi tema varase lapsepõlve kohta leidub vähe infot, on hilisemast ajast teada pisut rohkem. Sacharovi lähedaste sõnul käis ta Tallinna Reaalkoolis ja sai oma esimese töökoha Oskar Stude veoagentuuris. 1925. aasta 15. aprillil läks ta ajateenistusse ja kuna pärast vabadussõda oli selle pikkuseks 24 kuud, kestis see 1927. aasta aprillini. Ajateenistusest naastes sai ta tööd oma isa, ettevõtte direktori Nikolai Sacharovi riideäris C. A. Johannsen. Kuigi ei ole teada, kui kaua Paul selles äris töötas, ootas teda peagi ees enneolematu tähelend, mis jättis eesti plaadimuusika varamusse üle 100 heliteose salvestised.
Paul Mets
Enne seda, kui Paul Sacharovist sai villavabriku juhataja ja tööstur, juhtus midagi, mida Paul hiljem on nimetanud oma „noorusvallatuseks” ja mida võib pidada üheks erakordsemaks tähelennuks meie endisaegses levimuusikas. 1929. aastal oli toona kahekümne seitsme aastane Paul Sacharov alles lühikest aega oma häält arendanud ega mõelnudki veel avalikule esinemisele. Seltskonna lõbustamiseks laulis ta aga hea meelega mõne laulu ja ühel koosviibimisel sattus teda kuulma isik, tänu kellele on meie levimuusika ajaloos üle viiekümne heliplaadi tema muusikat. Selleks oli ühe grammofoniplaatide äri juht, kes tegi hr Sacharovile kohe ettepaneku heliplaatidele laulda. Pärast mõningat kõhklemist oli Sacharov nõus seda tegema, aga vaid varjunime all. Võetigi esimene nimi, mis meelde tuli — lihtne ja tavaline eesti nimi Mets. Paul Sacharovi laulmist kuulnud grammofoniplaatide ärijuht oli suure tõenäosusega Kristjan Saar, kelle kaubamaja Kristjan Saar ja Ko oli reklaamides nimetatud plaadifirma Homocord ainuesindajaks Eestis ning tõenäoliselt oligi see kaubamaja Homocordi plaaditööstuse esindaja Eestis. Hobilauljate otsimine oli aga laiem trend, sest tuntud lauljate peale oli erinevatel Euroopa firmadel kõva konkurents ja väiksemad heliplaaditööstused proovisid laulma saada just harrastuslauljaid.
Kuna Eestis sobivat salvestusvõimalust polnud, toimus plaatide salvestamine Berliinis Homocordi helistuudios koos kohaliku orkestriga. Noor Paul Sacharov võttis Berliini teadaolevalt ette kolm reisi, et salvestada seal loetud päevade jooksul hulganisti laule. Aastatel 1930–1931 tuli Paul Metsa nime all välja 53 heliplaati, neist 40 eestikeelset ja 13 venekeelset. Kokku salvestati 106 laulu, mis on harrastuslaulja kohta erakordne kogus. Venekeelsed plaadid olid tõenäoliselt mõeldud Euroopa ja Vene turule, sest vene romansid olid tollal palavalt armastatud ja nõutud. Huvitav on ka see, et venekeelsetel plaatidel esineb laulja oma pärisnimega ehk Paul Sacharovina. Seega on võimalik, et lisaks hobilaulja tagasihoidlikkusele valiti Eesti turule eestipärane nimi turunduslikel kaalutlustel.
Homocordi reklaam ajalehes Postimees 1930, nr 347, 21. XII.
1930. aastal võis iga muusikakauplusse astuv huviline silmata grammofoniplaati Paul Metsa nimega. Kõikide tollal tuntud lauljate jaoks, kes olid valdavalt seotud Estonia teatriga, oli Paul Metsa isik kaetud salapäralooriga. Ainuke tõend tema olemasolust oli kuldsete tähtedega kiri grammofoniplaatidel, mida müüdi plaadipoodides üle Eesti. Kui välja arvata kitsam muusika- ja lauluringkond, ei teadnud keegi, et sellise nimega isikut ei olnud tegelikult olemas ja et pseudonüümi taga peitus tööstur Paul Sacharov. Kui teised grammofoniomanike poolt armastatud kohalikud lauljad esitasid neil aastatel plaatidel eelkõige operetipalasid ning reinlendri-, polka- ja valsirütmis rahvalikke ringmängu- ja külalaule, siis Paul Metsa plaadivalik eristus täielikult oma kaasaegsuse ja mitmekülgsusega. Tema rahvapärasemast plaadivalikust võib välja tuua mitmed populaarsed valsid („Joo, joo, vennake, joo”, „Tantsuhoos”) ning polkad, millest mitmed said vägagi tuntuks („Vanaisa polka”, „Vanapiiga polka”, „Lille polka” jt). Kuulajale olid kindlasti tuttavad ka klassikalised helitööd, nagu „Ema süda” ja „Kuldrannake”.
Pauli lauldud heliplaatidel moodustasid rahvalikud palad tagasihoidliku, kuid tubli osa. Valdavalt sisaldasid need plaadid aga moodsat lääne lööklaulurepertuaari, mille oli eesti keelde tõlkinud Estonia näitleja Aleksander Trilljärv. Repertuaaris oli rohkelt tangosid („Head ööd”, „Palun, kas ma saan teilt tangoks luba?”, „Suu punane kui õitsev roos”, „Kaks musta silma võluvad”, „Kord ütles Marabu”, „Miks sul, neiu, nii kurvad on silmad” jne) ning fokstrotte („Noor preili Lisbeth elab all”, „Me pühapäeval purjetame merele”, „Ilus Alva”, „Ilusal Pühajärvel” jt). Populaarsed olid ka tema esitatud tudengilaulud („Oh süüta noorus”, „Kui on tudeng reisu peal” jt) ja klassikaliste valsitaktis laulude kõrval leidus rohkelt aeglast ehk inglise valssi („Sa olid mu õnne õrn ingel”, „Siin õitsevas aias”, „Ei usalda ühtki noort naist” jt). Moodsate rütmide hulgas olid esindatud ka aeglane fokstrott („Kord saabub kevade, mil sind ei olegi”, „Siis, kui õrnalt kõlavad kellad”), boston („Mis tead sa siis”), onestep („Kui olid laps, siis sind liig kuumalt pesti”) ja isegi üks pasodoobel („Argentina”). Tähelepanuväärne on see, et teadaolevalt lauliski esimesed eestikeelsed šlaagrid ja mitmed moodsad rütmid heliplaatidele just Paul Sacharov.
Viimane seeria Paul Metsa heliplaate salvestati 1931. aasta algul ja sellega lõppeski tema lühike, kuid viljakas tähelend Eesti heliplaaditurul. Selle lõpetas üleilmne majanduskriis, mille mõjud jõudsid Eestisse 1931. aastal, sundides Homocordi koos teiste tuntud plaadifirmadega taanduma.
Paul Metsa „kadunud” hääl. Tenor, keda kaua pole olnud kuulda: „Salapärane” Paul Sacharow. — Esmaspäev: piltidega nädalleht 1936, nr 16, 18. IV.
Paul Sacharovi karjäärist töösturina ja tema isiklikust elust
1930. aastate algul asus Paul Sacharov tööle kaubandusettevõttesse Kull & Deutsch, mis 1933. aastal võttis rendile Keila Villaketramise ja Kudumise Tööstuse. Näib, et just alates 1933. aastast saab hoo sisse Paul Sacharovi töösturikarjäär — temast saab osanik, ettevõtte juhataja ja hiljem tegevdirektor. Keila Villaketramise ja Kudumise Tööstus sai hiljem uute osanike järgi oma nimele täienduse: Keila Villaketramise ja Kudumise tööstus, Deutsch, Sacharov ja Schönberg.6 Kui üks ajakirjanik külastas 1936. aastal Paul Sacharovi Soo tänaval asunud vabrikus, kõmises kogu hoone masinate mürinast. Sacharov kõndis asjalikult keset villaproove ja lõnganäidiseid, võttes vastu meistreid ja äripartnereid. Teda kirjeldatakse kui kunstnikuhingega töösturit ning sellest annavad ilmeka pildi Sacharovi sõnad: „Elu on võtnud kord asjalikuma ja proosalisema suuna, olen seotud tööstusliku ettevõttega ja tegevus seal peab kujunema minu elutööks. Kuid täiesti loobuda lauluharrastusest ma ei taha ega suudagi. Elu oleks siis liig ühekülgne. Oma rütm ja ilu on ka tehnilises töös, kuid ilma laulukunstita ma kardan vabrikus muutuda osakeseks tehnilisest masinavärgist. Laul toob vaheldust ja rikastab elu.”7
Paul Sachrarov abikaasaga 1930. aastatel.
Vaatamata elu „proosalisemale suunale” ei kadunud Sacharovil armastus muusika vastu ega ka võimalused ennast lauljana proovile panna. 1931. aastal hakkas ta võtma laulutunde Aleksander Arderi juures, õppides hiljem ka itaalia lauljanna Armanda degli Abbati-Campodonico Tallinna laulustuudios. Hiljem püüdis Sacharov saada Estonia teatrisse lauljaks, mis väidetavalt ebaõnnestus teiste lauljate nurina tõttu: nimelt kurdeti, et töö tahetakse anda niigi majanduslikult kindlustatud isikule. Sellele vaatamata ilmus ta alates 1935. aastast mitmel korral lavalaudadele, esinedes nii pseudonüümi kui oma nime all. Näiteks laulis ta 1935. aasta kevadel solistina Oleviste kirikus, kus Oleviste kiriku segakoor ja Tallinna Saksa Meestelaulu Selts esitasid Johann Sebastian Bachi „Johannese passiooni”. Solistidena esinesid samas ka tuntud ooperilauljad Ida Aav-Loo ja Karl Viitol. Sama kava ja koosseisuga esineti ka 1937. aastal Pärnu Nikolai kirikus. Noor bariton Paul Sacharov esines solistina koos Ida Aav-Looga ka Tallinna Koolinoorsoo Muusikaühingu (TKMÜ) 15. aastapäeva kontserdil Estonias. Kriitikute väitel olevat saanud „tema pehme ja haritud lauluorgan hakkama ka keerukamate ooperitükkidega”8. Samad pidustused toimusid peatselt ka Tartus Vanemuise teatris, kus Sacharov oli solistina kirjas hoopis Paul Metsa nime all. 1936. aasta suvel esines Sacharov Kuressaares koos viiuldaja Hugo Schützi ja pianist Peeter Paul Lüdigiga, kasutades taas pseudonüümi Paul Mets. Teadaolevalt viimane avalik esinemine, kust võib leida Paul Sacharovi nime, toimus Estonias 13. märtsil 1938. Kavas olid nii Tšaikovski, Vedro, Puccini, Leoncavallo kui ka Mihkel Lüdigi helitööd.9
Paul Sacharov oli muu hulgas veel ka autoentusiast. Tema tegevusest autosportlasena on paraku vähe teada. Seda kinnitab eelmainitud 1936. aasta artikkel „Paul Metsa „kadunud” hääl…”, mis nimetab teda Eesti autospordi juhtivate tegelaste hulgas. Teine allikas, mis seda kinnitab, on 1938. aasta Eesti Autoklubi liikmete nimekiri, kus Paul Sacharovile kuulub sõiduauto Opel numbrimärgiga A-343. 1936. aasta maikuus abiellus Paul Sacharov Rita Martina Werliniga ning pulmareisiks sõideti autoga läbi Balkanimaade Veneetsiasse. 1930. aastate lõpul kuulus Paul Sacharov ka Mustpeade vennaskonda.10 Elu näis olevat kindlatel rööbastel — Sacharov oli töötanud end üles vabriku direktoriks, jõukal järjel perekond ostis uue kodu Meriväljale ja 1939. aastal sündis perekonda esimene laps Marita. Euroopas algasid aga rahutud ja keerulised ajad ning Teise maailmasõja puhkemine pani heaolu jätkumise küsimärgi alla.Pauli abikaasa baltisakslastest vanemad lahkusid sõja puhkedes Eestist ja abikaasa mälestuste järgi tunti suurt hirmu venelaste tuleku ees.
Paul Sachrarov abikaasaga 1930. aastatel.
Ümberasumine 1940. aastal ja Teine maailmasõda
8. märtsil 1940 lahkus Tallinnast järjekordne rong ümberasujatega Saksamaale. Päevaleht kirjutab, et ümberasujatest paistsid silma Joachim-Christian Kochi firma juht Erik Koch, Tallinna Piiritusevabrikantide Ühisuse Rosen ja Ko tegelane Claus Rosen ja Keila Kalevivabriku omanik Paul Sacharov. 1940. aasta ajaleht Uus Eesti kirjutab, et Keila Villaketramise ja Kudumistööstus (Deutsch, Sacharov, Schönberg) täisosanik Paul Sacharov on kohaliku saksa rahvusgrupi liikmena Saksamaale ümber asunud ning oma osa koos kõigi õiguste ja kohustustega edasi müünud täisosanik Jüri Schönbergile. Firma tegevus jätkus nime all Riidevabrik Keila.11-12
Lühiteade Päevalehes 1940, nr 69, 12. III.
Nii lahkus Paul Sacharov koos abikaasa ja üheaastase tütrega kodumaalt Posenisse. Poseni lähedal Moschinis määrati Paul Sacharov keemilise puhastuse ja värvimise ettevõtte Sarpa juhatajaks, kus ta töötas kuni sõja lõpuni. 1942. aasta aprillis sündis nende perekonda teine tütar. Nagu teisigi ümberasunud baltisakslasi tabas ka Pauli mobiliseerimine. Kuna Paul valdas mitmeid keeli, värvati ta Kommando Osti tõlgiks. Kui Eestist lahkumisega kaotati endine elu, murdis võõra riigi eest võitlemine Pauli vaimu ja meele. Mälestuste järgi mõjus mobilisatsioon ja rindel olemine kunstnikuhingega Paulile nii rängalt, et selle raskus jäi teda saatma elu lõpuni. Kui sõja lõpul Posenisse enam jääda ei saanud, põgenes tema abikaasa koos kahe väikelapsega veoauto kastis Austriasse ja elas lastega sealses põgenikelaagris. Pere arvab, et Paul oli sel ajal veel rindel. 1945. aasta maikuus, sõja lõppedes, viibis Paul mõned kuud sõjavangis, samal aastal asus ta perekond elama Bad Homburgi. 1946. aastal interneeriti Paul Sacharov Darmstadti laagrisse, kus uuriti põhjalikult sõjas osalenuid ja määrati neile karistusi. Kuigi salapolitsei töös osalenud said kohtult keskmise suurusega süüdistusi, leiti 1947. aasta ülekuulamisel mitmeid kergendavaid asjaolusid ning otsustati, et Sacharov ei olnud tõlgina režiimi ustav järgija. Ta vabastati süüdistustest ja lasti samal aastal vabaks.
Elu pärast sõda
Sacharovi perekond kaotas Eestist lahkudes oma vara ja tuli hakata end uuesti üles töötama. Unistati Eestisse naasmisest, aga peagi saadi aru, et see ei ole võimalik. Pärast interneerimist töötas Paul Sacharov Frankfurt am Maini kaubandusettevõttes Bosshardt & Imhof. Tegu oli tema abikaasa Rita sõbranna isa ettevõttega. Ettevõtte omanik Carl Bosshardt oli Eestis olnud Šveitsi konsul ja peretuttav. Bosshardti ettevõttes töötas Paul kuni 1949. aastani, mil ta sai võimaluse asuda taas erialasele tööle: rõiva- ja tekstiiliärisse.
Paul Sacharov tütardega 1950. aastatel.
Lähedaste sõnul töötas Paul end alati kõigele vaatamata üles. Ta oli suure tutvusringkonnaga seltsiv inimene, oskas alati kõigiga läbi saada ega vaadanud kellelegi ülevalt alla. Paul mängis palju klaverit ja armastas laulda kuni oma surmani. Mälestuste järgi laulnud ta nii eesti, saksa, vene kui ka itaalia keeles. Tütre sõnul käis ta laulmas Hesseni ringhäälingus, kus salvestas ühe itaaliakeelse loo ka heliplaadile. Kui salvestis kätte saadi, oldi aga selle kvaliteedis pettunud ja teadaolevalt ei ole see heliplaat säilinud. Bad Homburgis osales Sacharov aktiivselt ka kohalikus meeskooris. Ta oli väliseestlaste ringkonnas laialt tuntud ja tal oli palju sõpru, mitmed neist olid Bad Homburgi lauluseltsist. Tihtipeale saadi Sacharovi juures kokku, peeti pidusid ja meenutati oma endist kodumaad: räägiti palju Eestist ja poliitilistest oludest. Räägiti nii saksa kui eesti keeles ja lauldi palju. Tütar meenutas,
et kord lauldi „Ma vaatan paadist kiikriga” nii valjusti ja hoogsalt, et alumised naabrid olid harjavarrega vastu lage koputanud. Järgmisel päeval ütlesid nad, et isegi kroonlühter oli suurest laulmisest klirisenud.
1951. aasta märtsis jäi Sacharovi tervis kehvemaks ja tal avastati seljaaju kasvaja. Samal aastal läks ta Würzburgi haiglas operatsioonile, mis aga ebaõnnestus ja mille tagajärjel jäi ta vööst saadik halvatuks. See tähendas keerulisi aegu, sest pere hakkama saamine jäi nüüd abikaasa kanda. Jäänud ratastooli, veetis Sacharov palju aega Bad Homburgi kodu rõdul, kust avanes kena vaade aiale. Ta kuulas alati palju muusikat, eriti siis, kui enam liikuda ei saanud. Teades, kui väga Paul muusikat armastab, kinkisid sõbrad talle lintmagnetofoni, aga kuna perel palju raha ei olnud, oli neil linte vähe. Mälestuste järgi oli heliplaatidel ja lintidel olnud valdavalt klassikaline muusika.
Haigus aga kahjuks süvenes ja 1957. aastal oli Sacharov sunnitud minema Frankfurdi Ülikooli haiglasse. Haiglas käisid teda iga nädal vaatamas nii pereliikmed kui ka väliseestlastest sõbrad. Sellest ajast pärineb ka viimane foto Paul Sacharovist ja tema abikaasast. Paul Sacharov suri vaid viiekümne kuue aastaselt 16. veebruaril 1958 Frankfurdi Ülikooli kliinikus.
Paul Sacharov abikaasaga Frankfurdi haiglas 1957. aastal.
Erakogu fotod
Paul Sacharovi unustatud pärand
Saksa lööklaulude moest kadumisega 1930. aastatel vajus aegamisi unustusse ka salapärane Paul Mets. Levimuusika liikus sel aastakümnel aina rohkem ameerikaliku džässi suunas ning heliplaatidel kogusid kuulsust tuntud teatriinimesed, nagu Ants Eskola ja Artur Rinne. Saksamaale pagenud töösturi Berliinis salvestatud, peamiselt saksa lööklaulud muutusid Nõukogude perioodil ebasoovitavaks ja Paul Mets unustati siin sootuks. Nõukogudeaegsetest muusika- ja üldentsüklopeediatest Paul Metsa ega Paul Sacharovi nime ei leia. Uuesti ilmus laulja muusika- ja ajaloohuviliste huviorbiiti 1980. aastatel, aga selleks ajaks polnud temast enam suurt teada. Omapärane roll oli Paul Metsal mängida ka hilisemas muusikaloos. Nimelt tekkis ansambel Modern Foxi loomise idee 1984. aasta septembris, kui saadi tõuge juhuslikult leitud vanalt plaadilt.13 See oli Paul Metsa 1930. aastal sisse lauldud šellakplaat, millel oli kaks laulu: „Kirglised naised, lõbus laul ja viin!” ja „Oober! Pead kõik klaasid täitma veel”. Modern Foxi versioon laulust „Oober, pead kõik klaasid täitma veel” ilmus aastal 2004, seitsekümmend neli aastat pärast originaalversiooni väljaandmist.
Väheste isikuandmete tõttu on Paul Metsal eesti muusikaloos olnud seni siiski marginaalne tähtsus ja ta on jäänud üldsusele tundmatuks. Praegu võib aga öelda, et Paul Sacharovil on eesti muusikaajaloos märkimisväärne koht. Vaid paari aastaga laulis ta pseudonüümi Paul Mets all heliplaatidele üle saja laulu, kirjutades end sellega eesti levimuusika ajalukku. Olgugi et ta koolitas end hiljem klassikaliseks lauljaks ja jõudis mitmetele lavadele, on tänaseks säilinud vaid tema „noorusvallatused”. Need heliplaadid on erakordne pilguheit 1930. aastate alguse moerütmide maailma, mistõttu ma julgustan lugejaid avastama nii Paul Metsa helisalvestisi kui ka sõdadevahelise perioodi mitmekülgset levimuusikat.
Lähiaastatel loodame valmis saada dokumentaalfilmi, mis räägib Paul Metsa heliplaatidest, Paul Sacharovist ja tema uurimise loost. Tänulik kummardus sõbrale ja kolleegile Sander Koidule suure abi eest uurimisel ning Ursula Zimmermannile tõlkimisel ja intervjuude läbiviimisel Šveitsis. Artikli valmimist on toetanud ka Eesti Rahvuskultuuri Fond. Suurimad tänusõnad Paul Sacharovi tütrele Birgitile, tütretütrele Rahelile ja kogu perekonnale, sest vaid tänu nende avatusele ja koostööle on saanud võimalikuks käesoleva artikli kirjutamine ja Paul Sacharovi mälestuse jäädvustamine.
ALLAN JÜRGENS on ajaloolane.
Viited ja kommentaarid:
1 Paul Metsa „kadunud” hääl. Tenor, keda kaua pole olnud kuulda: „Salapärane” Paul Sacharow. — Esmaspäev: piltidega nädalleht 1936, nr 16, 18. IV.
2 Peeter Karmo 1994. Tundmatu Mets. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 79–81.
3 Bariton Paul Mets surnud. — Meie Kodu = Our Home : Australian Estonian weekly 1958, 17 IV.
4 Intervjuud Paul Sacharovi tütre Birgiti ja tütretütre Raheliga on tehtud Šveitsis 7.–9. VI 2023.
5Paul Sacharow. — Geni. https://www.geni.com/people/PaulSacharow/6000000007633946659?through=6000000038913419285
6 Keila Villaketramise ja Kudumise Tööstus. — ERA.842.1.1487.
7 Paul Metsa „kadunud” hääl. — Esmaspäev: piltidega nädalleht 1936, nr 16, 18. IV.
8 Teater ja muusika. Tallinna Koolinoorsoo Muusikaühingu juubeli-kontsert 15.-a tegevuse puhul. — Päewaleht 1936, nr 81, 24 III.
9 Tallinna Töölismuusika Ühingu kontsert. — Päewaleht 1938, nr 64, 6. III.
10 Tallinna Mustpeade vennaskond ja riigivanem Konstantin Päts 1938. — ERM Fk 3051:21770
11 Uus Eesti 1940, nr 69, 12. III.
12 Teise maailmasõja ajal koondati natsionaliseeritud Keila tekstiiliettevõtted Tallinnas asuva Riidevabrik Keila alla ja vabrik likvideeriti lõplikult 1995. aastal. Jüri Schönberg põgenes Teise maailmasõja ajal Rootsi ja Kanadasse ning suri Londonis 1952. aastal. Ernst Deutschi edasise elu kohta andmed puuduvad.
13 Valter Ojakäär 2010. Oma laulu leidsime üles. — Tallinn: Ilo, lk 215.
