„Puuluup — kaablid autos veel”. Režissöör: Taavi Arus. Operaatorid: Taavi Arus, Frank-Leander Sapego ja Aleksandr Heifets. Produtsendid: Madis Ligema ja Madis Tüür. Helirežissöör: Indrek Soe. Monteerijad: Taavi Arus ja Jaak Ollino jr. Dokumentaalfilm, kestus 96 min. ©Münchhausen Films. Kaastootjad: ©Zbanski Kino/Davai Laama. Esilinastus 3. II 2026.
„Puuluup — kaablid autos veel”, 2026. Režissöör Taavi Arus. Marko Veisson ja Ramo Teder. Nad jooksevad.
Muusika hõljub taustal. Nad jooksevad. Kaks enam-vähem keskealist meest mustades ülikondades. Liiva pritsib jalge alt. Nad nügivad teineteist, nagu sõltuks jooksu võitmisest midagi suurt… ja siis sukeldub üks neist lainetesse. Ülikonnas. Teine lebab jooksmisest oimetuna veepiiril. See on hoogne, paljulubav algus.
Nemad on Marko Veisson ja Ramo Teder — ansambel Puuluup, ekraaniteose „Kaablid autos veel” kangelased. Alguse järgi tundub, et see on film hullusest ja muusikast, hullusest muusikas, muusika hullusest, hulluse muusikast… Huvitav, kas miski sellest ka tõsi on?
Muusikadokumentaal muusikust on alati kas ülevaade, sissevaade, tutvustus või kangelaslugu. Isegi filmi nägemata võib eeldada, et mõni nendest liinidest võetakse ette, kui stoori hakkab kaader kaadri haaval vaataja ees lahti rulluma. Idee poolest ei saa muusikadokk olla kunagi suurem oma lähtematerjalist ehk muusikust või muusikast, sest nemad on see peibutus, mis toob vaataja jälgima ning naelutab ta tunniks või paariks ekraani ette.
Ja kindel on, et alati on muusikafilmide kõige suurem probleem muusika — see heli- ja vaimuvõngete kogum, mis on tekitanud filmi tegelasteks olevate inimeste ümber gravitatsioonivälja, sellise tõmbejõu, mis haarab endasse muusikajanuseid. Publik armastab reeglina muusiku loomingut rohkem kui loojat ennast. Ja filmitegija peab suutma sellest paratamatusest võtta, mida ta võtta suudab.
Siinkohal trügib vägisi mõtetesse Veljo Tormis. Esiteks ei pruugiks ilma tema elutööta olla Eestis sellist folklooril põhinevat innukat muusikalist liikumist, millesse servapidi kuulub ka Puuluup. Ja teiseks oli Tormisel elu lõpupoole väga selge seisukoht kaamera rollist muusikalistes toimetamistes. Suur eitus, kui asi puutus tema muusikasse. Sellel hoiakul olid omad tõusud ja mõõnad ning vahel pööras helilooja hiljem selja ka niisugusele muusikaga kaasnevale pildireale, millest ta alguses oli siiralt vaimustunud. Ning tema kaamera-allergia oli kindlasti valikuline ja ebajärjekindel. Aga see kõigutamatu selgitus, et pilt tõmbab muusikalt ülemäära palju tähelepanu eemale, oli Tormisel kogu aeg käepärast. Teda häiris, kui situatsioonides, kus tema arvates pidanuks tähtis olema muusika, hajutati vaataja-kuulaja tähelepanu efektsena mõeldud pildiridadega. Miskipärast mõtlesin ma filmi „Kaablid autos veel” vaadates sellele rohkem kui korra.
Ja üks kõnealusest filmist pärit stseen, mis peaks või võiks (mõtlevat) vaatajat mingis suunas häälestama.
Üsna filmi algusosas jälitab kaamera Marko Veissonit tema igapäevaelu tavalises situatsioonis, loengul Viljandi Kultuuriakadeemias. Antropoloogi taustaga mees pajatab tudengitele järgmist:
„Me oleme palju rääkinud, et antropoloog peab reflekteerima ennast, oma tegevust. Et mis rollis ta on, kuidas see, et ta seal on, mõjutab kogukonda. Kuidas tema taust mõjutab seda, mismoodi ta analüüsib seda, mis seal toimub. Ilmselt me näeme ju dokumentalistikas ka, kuidas režissööri pilk mõjutab seda, mida me filmis näeme. Kui sa vaatad dokumentaalfilmi kellestki — mõnest kunstnikust —, siis sa esimese asjana ei mõtle, kes on autor, mis on tema käekiri ja mismoodi ta seda monteeris, vaid sa mõtled, et see on see inimene, see on tema lugu. Ja järelikult tekib küsimus, kellel peaks olema sõnaõigus otsustada, mismoodi kujuneb see film või lugu sellest inimesest. Kas režissööril või siis sellel inimesel, kellest see film on tehtud?”
Niisiis, küsimus võiks olla! Kes siin keda või mida kujundab? Kas režissöör oma kujutlust muusikutest või muusikud oma kuvandit režissöörist? See kindlasti väga veidra asetusega probleem ei ole mulle muusikadokke vaadates varem pähe tulnud, aga siin hakkas see kummitama umbes poole filmivaatamise peal. Ning kahtlemata kerkis see küsimus pähe muusika, mitte muusikute tõttu. Et seda tunnet selgitada, tuleb alustada pisut kaugemalt.
Film „Kaablid autos veel” on üpris hoogne, kuigi kindlasti oleks kasuks tulnud selle loo kompaktsem ja lühem vormistamine. Kui öelda, et see on „lugu”, siis tuleks lisada, et siin puuduvad kaadritagused vahetekstid, kommentaarilõigud ja selgitused, mis muusikadokkide puhul on üsna tavalised. Peamised rääkijad ja järelikult ka selgituste jagajad on kaks muusikut ise.
„Puuluup — kaablid autos veel”. Vahel arutlevad Marko ja Ramo ka vanuse üle.
Suurema osa ajast toimub tegevus välismaal ja kaamera käib ansambli kannul, viies vaataja reaalsusse, millega puutuvad kokku teatava tuntuse ja populaarsuse saavutanud esinejad. Toimuvad fotosessioonid, intervjuud raadiole ja trükimeediale; filmitud on hulk kaadreid pikkadel autosõitudel ühest esinemispaigast teise, näeme pildikesi tagasihoidlikest ööbimispaikadest, esinemisi, suhtlust publikuga enne ja pärast kontserti ning kontserdi ajal; õhtusöökidel muljetavad mõned muusikaäri tegelased ning aeg-ajalt ilmuvad ekraanile inimesed, kes igaüks omal moel sõnastavad mõtte, et kontsert oli äge. Ja seda, et Puuluup on omapärane ja äge, teavad Eestimaal üpris paljud ning see on kindlasti veenev põhjus, miks minna kinno nendest tehtud filmi vaatama.
Kuid just siin on üks ebakõladest, millele ma tahan tähelepanu juhtida. Eestis on kümmekond aastat tegutsenud Puuluup enam-vähem teada-tuntud, endale nime teinud ja mitmesuguseid tunnustusi pälvinud. Siinsel vaatajal on mingi teadmistepagas, millega ta saab ise mõttes täita lüngad filmitegijate jutustatud loos. Film ei selgita (ja tundub, et ei üritagi selgitada), miks ja millega on Puuluup paljude inimeste tähelepanu köitnud. Eriti segaseks jääb see inimestele väljastpoolt siinset kultuuriruumi, kellel vajalik teadmistepagas puudub. Jah, on üksikud lõimed selles filmijutustuses, mis nagu osutaksid millelegi, ja on ka lõigud, mis heidavad valgust mõlema muusiku taustale, silmaringile ja varasemale teekonnale muusikas, kuid need justkui ei ühine omavahel looks, mis peaks jätma jälje mingi mulje näol. Need sõnad jäävad jutustuses nõrgaks. Selle asemel on ebaproportsionaalselt tugevalt esil sõnum, et need kaks veidrat muusikat tegevat veidrat tüüpi hirmsasti muretsevad, et nad on lavale minekuks juba liiga vanad.
Mingil vaatamise hetkel hakkas tunduma, et filmi kulminatsiooni on üritatud üles ehitada ühe alternatiivse hõnguga ja suures muusikapildis niigi servapealses etnosfääris tegutseva esineja kõhklustele, kui neile äkitselt satub teele võimalus potsatada meinstriimi keskmesse, päris suurele areenile Eurovisiooni pöörises. Mitu korda näeme muusikute omavahelist arutlust, kuidas see võib negatiivselt mõjuda nende mainele selles keskkonnas või muusikanurgakeses, milles nad ennast sisse on seadnud. Õnneks jääb see konflikt meinstriimiga siin vaid kõrvalteemaks.
Heidan korra pilgu tagasi kirjapandule ja saan aru, et siin on liiga palju nurinat. See on siiski tore ja hoogne film, milles on vaimukaid krutskeid ja vahvaid stseene. Kaamera kiikab üle muusikute õla ja tulemus on sissevaade huvitava duo tegemistesse. Mõned lõigud tunduvad tuttavad või sarnased varem nähtud muusikafilmides kogetuga, mis on hea, sest osutab tegijate silmaringile ja püüdlustele kasutada tuttavaid sümboleid
Ning muusikast, mis kõlab esinemiskaadrites, ei maksa rääkidagi — see on Puuluubil ju eriline ja kütkestav. Aga nagu ma eespool ütlesin, kipub just muusika olema muusikafilmide suurim probleem. Mida keerukam ja mitmekihilisem on muusika, seda raskem on saada jälile põhjusele, miks inimesed-kuulajad lasevad ennast sellest kütkestada. Ja Puuluubi muusika on paljutahuline. Petlikult lihtsa kesta all on üllatavalt lopsakas seosteniidistik. Arhailised, peaaegu juba unustusehõlma vajunud poogenpillid muusikute käes on pigem fassaad, elektroonilised efektimuundurid ja protsessorid aitavad vormida tegelikku helipilti võimalikult lähedaseks sellega, mida muusikud vaimukõrvas ette kujutavad. Ansambel pühendab oma veebilehel leiduvas enesetutvustuses mitu lõiku viidetega selle muundamisprotsessi praktilisele osale ja üritab isegi kirjeldada oma muusikat, millele pannakse punkt väljendiga „õpetliku sisuga romantiline neozombipostfolk”.
Neozombipostfolk… Selle koha peal ei saa enam naeru tagasi hoida. Seda ei ole võimalik tõsiselt võtta. Siin on sõna, mis mõeldud vaigistama kõiki neid lahterdajaid, kes nõuavad: noh, öelge nüüd, mis teie muusika on? Neozombipostfolk on. Punkt.
„Puuluup — kaablid autos veel”.
Muusikaliselt viljeleb Puuluup neozombipostfolki.
Minu ajakirjanikukogemus ütleb, et on vähe loova mõtlemismalliga muusikuid, kes ei sooviks kuulajatele selgitada oma muusika taustu. Aga samas on vähe ka muusikuid, kes poleks rääkimisega n-ö kõrvetada saanud ja pettumust tundnud, kui sõnad põrkuvad vastu mõistmatuse müüri. Ehk olete kohanud seda 1990-ndatel üsna levinud ütlemist, et muusikast rääkimine on nagu arhitektuuri järgi tantsimine — ehk absurdne tegevus. Sõna muutub tõrksaks ja põiklevaks, kui teda sunnitakse heliga suhtestuma. Mu enda meeldejäävaim kogemus oli aastakümnetetagune kohtumine Toots Thielemansiga. Mikrofon käes, küsisin temalt midagi. Vana mees vaikis, vaatas mulle otsa ja puhkes sõbralikult naerma. „Ei tea, ei tea… Ma parem mängin.” Ta võttis suupilli ja mängis Ellingtoni „Sophisticated Lady” viisi.
Film ansamblist Puuluup on ka justkui mitteütlemisest. Ta jälgib kaht intelligentset muusikut laval ja lava taga. Nad räägivad päris palju. On mitmesuguseid jutte ja lugusid. On olukordi ja kohti. Aga kui küsida, kui palju vaataja sai selgust või jõudis lähemale nende muusikale, siis tuleks vastata: mitte eriti. Kas pärast filmi vaatamist võiks inimene tunda vajadust minna duo kontserdile või otsida, kus võiks kuulata nende plaate? Kahtlane.
Paistab, et muusikud mängisid filmitegijatega mängu oma reeglite järgi. Hüppasid ja jooksid seal, kus vaja, rääkisid justkui iseendast ja lasid kaameral vaadelda muusikuelu argipäevi. Aga nad käitusid pärismaalastena, kes hoiavad viisakalt distantsi ja lihtsalt noogutavad, kui valge mees tuleb nende onni juurde ja tahab teada, kuidas nad oma elu elavad.
Nii et meil on nüüd olemas film ansamblist Puuluup. Ja alles on ka võimalus teha teistsugune dokfilm nendest ja sellest, mis neid liikvel hoiab. Mis on ju tore.
