„Hõbekontsadel”. Režissöörid: Anastasia Zažitskaja ja Margus Õunapuu. Produtsendid: Margus Õunapuu ja Karoliina Lahti. Operaatorid: Aleksei Kulikov ja Maksim Kazmirevski. Helilooja: Rando Arand. Monteerijad: Mihhail Tkatš, Lev Kovalenki, Georgius Misjura. Idee autor: Georgius Misjura. Dokumentaalfilm, kestus 69 min. ©Vita Pictura/ Film Tower. Esilinastus: 18. II 2026 Apollo kinos Plaza.
Huvitava mustrina on 2026. aasta esimesel paaril kuul eesti filmis vilkalt likvideeritud spordifilmide defitsiiti, sest napilt mõnenädalase vahega jõudsid vaatajate ette nii Janek Murdi lühidokk „Meie” noortest naiskorvpalluritest, German Golubi kauaoodatud täispikk debüüt „Meie Erika” ning Anastasia Zažitskaja ja Margus Õunapuu „Hõbekontsadel”, mis näitab pärast kaheteistaastast pausi uuesti kokku tulnud naiste hokikoondise teekonda MMile. Kas me peaksime nende kolme filmi pinnalt nüüd tegema põhjapanevaid järeldusi? Ilmselt mitte, kuid omal moel hakkavad need erineva lähenemisega linalood üksteist täiendama ja mõjutama ning asetuvad ühisele, vähemalt teoreetilisele teljele. Kas või juba selles valguses, et heal aastal saame parimal juhul ühe spordist otseselt või kaudsemalt tõukuva filmi, nüüd siis aga selline miniplahvatus.
Kõigi nende filmide puhul saab esitada fundamentaalse ja ühendava küsimuse: kas ekraanil räägitakse meile eelkõige spordist või saab selle varjus ja tuules avada laiemaid ning üldinimlikumaid küsimusi? Selle probleemiga silmitsi seismine pole ainuomane neile mõnele kodumaisele näitele, sporditegemisest kõnelevate filmide allžanris on seda tasakaalupunkti ikka otsitud ja ilmselt jäädakse otsima ka edaspidi. Ka praegu näeme, et igaüks neist värsketest lugudest doseerib neid lähenemisi erinevalt, uurides kord sporti kui vaatemängu, kord kui meeletut eneseületust ja isegi kui integratsiooni katalüsaatorit.
Kui Murd toimetas pikaaegse sarja „Eesti lood” raames ja Golubi mängufilm valmis avalikkuse suure huvi all, siis „Hõbekontsadel” tuleb palju ootamatumast, Eesti filmisüsteemi ja -võrgustiku mõttes isegi üsna erakordsest kohast. Režissöör Zažitskaja selja taga seisab Vita Pictura ehk produktsioonifirma, mille põhieesmärk pole mitte teenindada filmitegijaid, vaid keskenduda rohkem reklaamidele ja muud sorti lühemale audiovisuaalsele materjalile. Jah, ka enamik hinnatud kodumaiseid tootjaid tegeleb paralleelselt selle küljega, antud juhul aga siseneb end muude praktikatega üles töötanud tootja dokimaastikule, tuues siia selgelt värskust ja julget pealehakkamist.
Tõepoolest, tegu pole nende esimese pääsukesega, sest viimase paari aasta jooksul on Anastasia Zažitskaja käe all valminud dokfilm muusik Yasmynist ning Aleksei Kulikov tõi vaatajate ette MMA doki „Vaimusõdalane”. Kõiki neid on iseloomustanud kõrge tehniline tase, mis annab uutele tegijatele dokimaastikul selge konkurentsieelise: tihtipeale tegutsevad alustavad dokumentalistid piiratud vahenditega ning ka tugevaimale kontseptsioonile võib logisev visuaal ja heli lõpuks kahjuks tulla, Vita Pictura on aga selle poole rajanud kindlale vundamendile.
Nii-öelda skeenevälist dokumentalistikat on tehtud pidevalt, kuid selle suurimaks probleemiks on olnud piirav valdkondlikkus või isegi silma ja kõrva kriipiv turunduslik foon. Tullakse välja mõne huvigrupi või asutuse juubeli tähistamiseks valminud linateosega, kus kaine kõrvalpilgu asemel prevaleerib tihti ülistav, isegi heroiseeriv värving. Võib küsida, kas filmis „Hõbekontsadel” suudetakse Eesti naiste hokikoondise tõusu anda edasi sõltumatult positsioonilt, kuid filmi vaadates ei teki vajadust selliseks skepsiseks: autorid ei karda provotseerida, tungida kaameraga ebamugavalt lähedale ja näidata toimuvat mitme nurga alt.
„Hõbekontsadel”, 2026. Režissöörid Anastasia Zažitskaja ja Margus Õunapuu. Filmiplakat
Tänavuses spordilaines tekib siiski huvitav üheshingamine filmi „Hõbekontsadel” ning Janek Murdi „Meie” vahel, sest need mõlemad kujutavad naissportlaste kollektiivi ennastsalgavaid pingutusi raugematu vastutuule tingimustes. Skaala on mõistagi erinev, ühel juhul räägime noortest korvpalluritest, teisel juhul maailmameistrivõistlustele pürgivatest hokimängijatest, kuid kas eesmärgi suurus mängib tegelikult rolli? Just see saabki omamoodi leitmotiiviks mõlemas filmis: väljakul saavutatav triumf on lihtsalt metafoor, aga seda mitte kirjanduslikus tähenduses, vaid võrdkujuna iga mängija isiklikule kasvamisele, võimalusena harutada lahti tundeid ja muresid, mis jääksid ilma selle füüsilise (ja kahtlemata ka vaimse) pingutuseta endiselt sõlme ja puntrasse.
„Hõbekontsadel” võtab sellest lähenemisest maksimumi, julgedes luua oma filmiliku narratiivi, kus ei hakka kõnelema mitte niivõrd reaalsuse igavalt normaalne lineaarne rütm, vaid erinevate lootuste ja unistuste, vastutöötavate korporatiivjõudude ja nörritavate argiküsimuste täpselt monteeritud põimik. Usutavasti on aidanud siin fookust sättida kaasrežissöör, pika kogemusega Margus Õunapuu, sest umbes viieaastase tööprotsessi jooksul käis filmi juurest läbi mitu režissööri. Ning kuigi need erinevad nägemused — kord pannakse rõhku hokitrennide emotsionaalsele olmele, siis jälle konkreetsetele persoonidele — on ekraanil selgelt aimatavad, on nurki suudetud siiski siit-sealt piisavalt maha viilida, et oleks võimalik see kõik kokku sulatada.
Mõningad rütmiprobleemid võibki arvatavasti kirjutada just keeruka tootmisprotsessi arvele, sest kui eelmine lavastaja on otsustanud paar aastat tagasi teatud momendid üles filmimata jätta, siis ei ole selles osas tagantjärele just kuigi palju ette võtta. Teatavast plakatlikkusest oleks sellele vaatamata andnud ilmselt mööda hiilida: hetked, mil näeme aegluubis õnnelikke sportlasi, on klišeede klišee, mis võiks jääda tühistesse promoklippidesse. Praegu teevad need terava silmaga tabatud ausatele ning avameelsetele momentidele karuteene. Kuid eks kangelasmüüt kimbuta vaat et kõiki spordifilme umbes samamoodi nagu nohu eestlasi igal kevadel-sügisel; oskus vaadata klassikalise võitja-kaotaja mustrist kaugemale on see, mis eristab lõpuks terad sõkaldest.
„Hõbekontsadel” suudab tabada mündi teist poolt tänu miniportreedele, kus avatakse nii sportlaste ja koondise lätlasest peatreeneri igapäevaelu kui hoki kohati vaat et filosoofilist tähendust nende jaoks. Just see kainestav perspektiiv tõstab Zažitski ja Õunapuu linaloo paljude omasuguste seast esile, kuna nad ei häbene näidata, et kõigil naistel on tegelikult ka elu väljaspool jäähalli, litri vastase väravasse virutamine pole mitte eesmärk omaette, vaid üks osa olemise mosaiigist. Aga nagu ütleb kohalik hokifunktsionäär, kes minusuguse spordivõhiku jaoks jäi anonüümseks establishment’i kõnetoruks (või ehk oligi see nii mõeldud?): nad pole ju mingid sportlased, kui ainult korra nädalas trenni teevad. Just nimelt seda punktiirjoont harrastus- ja profispordi vahel ekraanil välja joonistataksegi, näidates, et pidev defineerimine ja raamistamine ei mängi ühe ereda leegiga põleva kollektiivi puhul mingit rolli.
Naiskoondise mängijate tegemisi lähemalt avades hakkab „Hõbekontsadel” tööle ka feministliku dokumentaalina, kuid seda tasandit ei suudeta paraku lõpuni realiseerida: ehk ei olnud paljud naised valmis end kaamera ees lõpuni avama, kuid mitmelgi juhul jäid autorid justkui täpselt enne kõige olulisemat küsimust pidama ja liikusid edasi. Veelgi enam, suur osa koondise liikmetest jäi anonüümseteks nägudeks, kes vaid vilksatasid ekraanilt läbi, seda aga vaatajale ei selgitatud, miks väärisid ühed põhjalikumat tähelepanu kui teised. Muidugi, filmi napilt üle tunnise kestuse jooksul ei jõuagi kõigist ja kõigest rääkida, praegu aga täideti niigi eri turniiride ja treeningute vahel liikuvat visuaalset ruumi illustratiivse ballastiga, mis andis kohati küll vajalikku õhku dünaamiliste hokiplaanide vahele, kuid tihedam montaaž võimaldanuks rütmi säilitades anda loole juurde kaalukust.
Praegusel kujul on „Hõbekontsadel” küll positiivne kinnitus eesti dokiringkonna aktiivselt pulbitsevast vereringest või isegi omamoodi seeneniidistikust, kus värsked ja kahtlemata professionaalsed tegijad oma kohta otsivad, kuid universaalsete hüpoteeside tegemiseks vajanuks materjal veel veidi järelküpsemist. Kui vaadelda seda kui spordialmanahhi, kus tänu kaamera õigel hetkel käivitamisele jäädvustati oluline ja muidu peagi unustusehõlma vajuv edulugu, siis on tegu õnnestumisega, ent kas sarnaselt naiskoondise mängijatega ei peaks ka tegijad julgema vaadata spordiraamidest väljapoole?
Tunnistan ausalt: mind ei huvita ükski ala vähem kui hoki, aga ilmselt just tänu sellele olin ma selle filmi ideaalne testvaataja. Mul ei olnud õnneks hetkekski igav, sest karakterid olid kirevad ja nendevaheline õrn hõõrumine köitis, kuid enamik üldistusi, milleni ekraanil jõuti, olid vaid vaevumärgatavad niidiotsad, mis lipsasid sama kergesti näppude vahelt minema, kui neist kinni haarata jõudis. Selsamal põhjusel pole tegu ka mitte ajahambale vastu pidava kollaažiga, vaid pigem ühe killuga kodumaise spordidokumentalistika mosaiigist, mis vajab enda kõrvale toestuseks mõnd samalaadset teost.
Või ehk oleks kõige õigem vaadata seda ühe produktsioonifirma ja ka noore lavastaja Anastasia Zažitskaja jaoks tuleproovina — takistustele vaatamata suudeti kokku panna dokfilm, mis ei pruugi alati jõuda vastusteni, kuid vähemalt küsimused on õiged. Ja ka mitmeid loomingulisi otsuseid tuleb kiita, näiteks lisab helilooja Rando Arand koos laulja Kitty Florentine’iga filmile särtsakat ja moodsat glasuuri: nad ei ürita luua taustaks suvalist „tapeeti”, vaid tõmbavad aeg-ajalt mõnuga tähelepanu just muusikale. See ei tee filmile karuteenet, vaid laseb nähtut korraks, hetke või paar, mahlaka bassimuusika saatel seedida, et siis veel hoogsamalt edasi uisutada.
Eriti aga avaldan tunnustust selle eest, et niivõrd nišika filmiga julgeti Eesti halastamatult konkurentsitihedas kinolevis välja tulla ja teha seda ka ilma suurema meediakampaaniata. Vaevalt et nad suuri masse saalidesse suutsid meelitada ning ilma neile ülekohut tegemata võib vist nentida, et nad pigem põrusid. Kuid sihikindlus ja veendumus, et tehakse õiget asja ka olukorras, kus vaatajate ette astudes pole mingit kindlust õnnestumises, saab olla ainus eesti dokumentalistika mootor. „Hõbekontsadel” seda igatahes oli.
„Hõbekontsadel”. Naiste hokikoondis on taas kokku tulnud.
