In The Beginning There Was Rhythm. Selles nendingus, mis on üks moodsa muusikakultuuri tuumlauseid, peitub mitmeid ideid: muusika ja inimkonna pärinemine Aafrikast, muusika teke kahest löögist, mis moodustavad esimese rütmi, viide piiblile, sest Johannese evangeeliumi avalause on „Alguses oli Sõna”, millele järgnev koondub tõdemusse „Jumal oli Sõna”.
Underground-muusikud pöörasid alguse-sõna puudutava lause pea peale. Alguses peab olema ikka rütm, mis pagana sõna. Järelikult jumal oli rütm. Või on?
Seda teemat käsitlebki „Öömaaeg”. Johhan Rosenbergi, Sille Pihlaku, Karl Joonas Alamaa ja Hendrik Kaljujärve lavastuse1 alguses on rütm.
Alguses on rütm. Hüpnootilised biidid lummavad kohe kõledast aprilliõhtust hämarasse Von Krahli saali astudes. Muusika on minimalistlik, ent täiuslik. Ürgne, aga futuristlik. Etnolike koogavate vokaalsämplitega, samas urbanistlikult struktureeritud. Meelde tuleb Speedy J „Beam Me Up” aastast 1993.
Hendrik Kaljujärve loodud muusika järgi võiks end reivil unustusse tantsida, aga nüüd peab istuma maha, madalale puupingile. Sisuliselt kükitama, madalale kui muru. Rohujuure tasandile. Istun siin maas kui nõeltel. Midagi küpseb! Miski valmib. See on selge. Nime ma sellele veel ei julge anda. Ma ei kavatsenud seda lavastust ka arvustada, sest tean, kuhu see rütmijutt ja see uus/vana teatritunnetus viib. Lõppu igatahes mitte. „Kas sa arvad, et see on finaal vä?”, nagu pröögatas Jörgen Liik metsa lõpus.2 Meiega see asi siin (Krahlis, Tallinnas, Euroopa Liidus, omadega persses maailmas) ei lõpe, sest algus jääb. Alguses oli rütm.
Biit, öö, teater
Taamal tammub rütmi kütkes üks näitlejaist, kostüüm nagu Aafrika nõidtohtril. Mulle piisaks ainult sellest. Rütm, ja tüüp tegemas imelikke rütmilisi liigutusi. Kaugelt ei näe: naine, mees? Mõlemad, arvatavasti. Aadam ja Eeva — aga see on ainult üks versioon.
Rütm, vokaalsämplid. Tõesti midagi rohkemat siit elust sel hetkel ei taha. Võib-olla pärast esikapeol kaks õlut. Võib-olla pärast koos naisega õigel ajal Boltiga koju. Elu on nii lihtne, privilegeeritud ja „valge inimese” oma, kuigi sel hetkel asun Aafrikas või ka Ulmelises Inimkonna Hällis. Tahaks jääda kookonisse. Pimedus, biit. Öö. Must. See ei ole mina. Ma olen amööb, ma olen biit. Või bitt? Selle võimaluse tahaks ka jätta.
Biit saadab igiöist vaatemängu, mässib publiku endasse, kulgeb ja vonksleb läbi kogu etenduse. Mängus on house, afro house, deep house, võib-olla isegi amapiano; bassikäigud on abstraktsed, seega võivad viidata paljule. Samal ajal tribal techno, Rainforest Spiritual Enslavement, ambient house, dub techno. Etno, etno, etno. Etnofuturism.
„In The Beginning There Was Rhythm” — aastal 1980 nimetas oma singli nii The Slits, inglise esimene naiste punkbänd, kuigi selleks ajaks olid nad küll pigem postpunk ja trumme lõi Siouxsie And The Bansheesi Budgie (mees, kes ei tea… Aga tore mees). Singel ilmus split’ina koos The Pop Groupi looga „Where There’s a Will There’s a Way”. Sealtpeale on seda lauset popkultuuris tihti kasutatud.
Kümmekond aastat varem ütles Ameerika psühhoroki grupi Grateful Dead trummar Mickey Hart: In the beginning there was noise. Noise begat rhythm, and rhythm begat everything else. („Alguses oli müra. Mürast tekkis rütm ja rütmist tekkis kõik muu.”) Aga ka see ei olnud selle lause sünnihetk. Veelgi varem ütles nii saksa pianist, helilooja ja dirigent Hans Von Bülow (1830–1896): Am Anfang war der Rhythmus. Kuid kindlasti ei olnud ka see rütmi esikohale asetamise algus.
Alustasin rütmist ehk „Öömaaja” puhul Hendrik Kaljujärve muusikast. Kui rütm on olemas, saab ehitada ruumi. Arhitekt Sille Pihlak on loonud triiv- ja rämpspuidu abil vägagi tribal’liku ruumi. Kuskilt ürgookeanist on see siia kaldale uhutud ja vaata imet, osa ripub laest alla, kujutades taeva müstilisust ja võimsust: abstraktsed konstruktsioonid kõige kohal. See ruum vajas Suurt Pauku. Paugu tagajärjel tekib elu. Näitlejad võbelevad, ärkavad, võnguvad, tõmblevad. Tajuvad keha kaudu maailma, aga see pole see üleülistatud kehalisus, mis peaks justkui eristama nüüdisteatrit traditsioonilisest sõnateatrist. Pole midagi tüütumat kui keha. „Öömaajas” on keha vahendajaks, kanaliks olemise tekke ja olemise mõtestamise vahel. Meedium, nagu ühes teises Von Krahli uues lavastuses.3
„Öömaajas” on kujutatud inimüksusi, kes pole veel isikud. Nad võtavad rütmi kaudu vastu signaale, mis tulevad sealt, kus polnud veel planeeti Maa ega teadmistki sellest. Vesi, maa, õhk, tuli, asjad ja inimesed, work in progress. Kuhu see progressiusk on viinud, saame igaüks näha, kui teatrist välja astume. Kevadesse 2026 täpsemalt.
Teater, öö, biit
On kaht liiki teatrit: sellist, mis kõlksub kokku meie ajaga, ja igavikulist. Ka see kõlksub kokku meie ajaga. Kolmas liik abstraheerib aja. Sutsakas otse veeni. „Öömaajas” see kolmas laad peaaegu õnnestub. Kuigi ühel hetkel lavale püstitatud kõnepult ja onomatopoeetiline mõmin selle taga ja ees toovad meid ehk liialt tänapäeva poliitilisse olukorda. (Selle lausega tahtsin ma vist olla analüütiline ja kõik ei saa ju hea olla. Toimetaja ehk tõmbab maha.)
Esimese vaatuse lõpupoole näeme midagi, mida võiks tunda ärgates pärast pidu — mis peol tundus lahe, on hommikul sassis ja ebamäärane —, ja pigem väljendub ähmases kujutluses ängiga vürtsitatud absurd. Kuid näitlejad viivad meid otse dionüüsia keskele, mitte eilsesse, ning vaataja näeb iseennast kõrvalt. Dionüüsilise kogemuse najal jõudsime, hopsti, antiiki. Veel sekund kosmoseookeanis ja kuskil siin vete ja maade vahel tuleb vastu Eesti. Lavastuse tegijad on rääkinud eesti rahvuskultuuri sünnist, mida lavastus väljendab — lugesin seda hiljem. Saalis ma Eestit ei tajunud. Me oleme siin niikuinii Eesti, kultuurihuvilised pinkidel ja loojad-etendajad asja sees ja kohal. See kõik on olemas, pole jäänud teatri ukse taha. On meie mets (mida enam pole) ja maa (mis veel on) ja suitsusaunad ja kaubakeskused. Krõbe käibemaks. Elurikkus, mis tähendab, et rikkad ostavad metsa kokku ja saavad veel rikkamaks. Sitapead.
Jumal
Tants absurdi. Elu pühitsemine, mis ei lõpe kunagi hästi. Aga õnneks oli eufooria alguses rütm. Nii et kokkuvõttes on kõik hästi. Lõpp halb, kõik hea. Sest alguses on jälle uus/vana rütm.
Inimesed tulid kaladena merest välja ja panid tasapisi riidesse. Sellised need riided oleksid, kui teha läbilõige ajas ja moes — puhas cut. Need riided tantsiksid ka ise, ilma näitlejateta. Vähemalt jätavad näitlejad sellise mulje. Nende liigutused on kohmakad, nad suhestuvad publikuga… aga publik on muru, põõsad, puud. Samasugused nagu näitlejad ise. Osaluslavastus sisemiste impulsside kordamise tõttu. Kaja tõttu.
Ühel hetkel laskub taevast ilmutus. Tema võib olla jumal. Jumal oli rütm. Tants on rütm. Teater ei ole sõna, teater on tunnetus. Tants on öö.
Alguses oli öö. Öösel tekkis rütm. Rütm on elu.
Lihtsad asjad, aga katsu sa neid laval väljendada. Aga vist õnnestus. Või saan mina millestki valesti aru? Sest seda sõnadesse panna mina ei oska ega taha.
VALNER VALME
Herman Pihlak.
Iris Kivisalu foto
Viited:
1 „Öömaaeg”. Lavastaja ja koreograaf: Johhan Rosenberg. Arhitekt: Sille Pihlak. Kostüümikunstnik: Karl Joonas Alamaa. Helilooja: Hendrik Kaljujärv. Dramaturgid: Nele Tiidelepp ja Rauno Zubko. Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater). Insener: Adam Orlinski. Etendajad: Liisa Saaremäel, Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Kristina Preimann, Herman Pihlak, Edgar Vunš ja Rahvatantsuseltsi Pääsuke tantsijad: Anita Värs, Ave Kongo, Greta Vaus, Hele Lukki-Lukin, Helena Tõnisma, Hindrek Haarde, Kadi Kriit, Kaimo Vahter, Katrina Külm, Kaur Lukki-Lukin, Kersti Kriisa, Kersti Vahter, Kulla Kangur, Katre Merilaid, Sandra Aleksius, Toomas Lepasaar, Triin Vallsalu. Von Krahli teatri ja elektron.arti esietendus 8. IV 2026 Von Krahli teatris.
Lavastuse põhilavastajaks peetud Rosenberg on ise rõhutanud tegijate võrdsust. Vt Andrei Liimets 2026. „Öömaaeg” pöörab arusaama rahvakultuurist pea peale. „Miks ei võiks pärimus olla palju vabam ja mängulisem?”. Delfi, Kultuur, 14. IV.
2 „Reis metsa lõppu”. Lavastaja Lauri Lagle. Esietendus 17. VIII 2023. Teater Ekspeditsioon.
3 „Meedium”. Autor ja etendaja Mart Kangro. Esietendus 27. II 2026. Von Krahli teater.
